Täna olen meriväljal maalija Enn Põldroosiateljees, siin ateljees meenutab palju niux monumentalisti tööd uue linna hallima kett ja nagu teada, hiljuti toimus konkurss, mille Enn Põldroos võitis Linnahalli lava eesriidekavandi konkurss. Kuulajal on muidugi väga raske ette kujutada. Kui suur see eesriie tuleb, milline see tuleb ja kui suur on Linnahalli saal. Aga võib-olla sa paari sõnaga iseloomustada. Nojah, see on nii ulatuslik töö endalgi hirmus ja ega ma ei taha rääkida selle peale. Ja kuuske järsku seda väravat. Igatahes niisugune ulatuslikku asja veel midagi käes pole olnud, aga põletit no ühesõnaga selle kuidagi grandioosse saali üks külg on peaaegu terves Leesidega Sist kaetud. Nojah, pikkus siis tal tuleb oma 48 meetodite kõrgustama 11 meetrit, sellega siis kuidagi ligi 500 ruutu seal täiesti suvaliselt selle tegemise juures kogu aeg meelde see vanasõna, et mida kaugemal metsa, seda rohkem puid, mida rohkem teha, seda segasemaks raskemaks asi kätele. Ja. Ta on siin need joonistused, mis sul on, siin on märgitud üks, kolmele, üks neljale ja veel palju väiksemad, need on siis nüüd juba selles mastaabis võetud, mis ta tuleb seal eesriide peale. Selles mastaabis lähtudes jah, aga praegu ma esialgu veel küllaltki umbes sellepärast, et veel pole asi niivõrd kaugele jõudnudki, et nüüd hakata niisuguses kindlasti matemaatilises mastaabis kavandite kaalus juba läks nagu teostamisega. Sul on siin suured joonistused, väga dünaamilised inimfiguurid mitmesuguste strakurssides, kas see tuleb siis osaliselt Siguraalne? No selline tahtmine oleks küll, et keskosa nagu oleks regulaarne, nagu lähtusin sellest mõttest, et alustada seda funktsiooni ja võib-olla kõige rohkem inimese seda niisugust meeleolu seisundit ja tema teatavat eelhäälestust, kes sinna saali tuleb, sest tullakse sinna ikka mingisuguse kas kontserti või ütleme vaatemängulisi asjad peale ja siis inimene nagu Ennast häälestunud teatavalist vaatemängulise, selle vaatemängulaine peale ja selle tõttu siis nüüd lihtsalt nii dekoratiivsete vormidega, fraktiliselt vormidega, võib-olla oleks nagu raske sama laine peal mängida, need ei vajadusi nagu Tuua midagi kuraalsele, midagi sellist, mida siis on ka vaadata natuke pikema aja jooksul, kui enne, kui see avaneb. See muidugi teeb asja ainult raskemaks, ega see lihtne ei ole nii suurt pinda nagu ära organiseerida seostada arhitektuuri bota küllaltki Rangete ja küllaltki keeruliste tingimustega. Mul tuleb siin nüüd natuke niisugune kohatu võrdlus meelde ühepoolses anni, Nathan Mardiga seoses oli tehtud sellest skeem ja näidatud siis ära, kui mitme erineva vaatenurga alt taoline natüürmorti maalinud. Ja siin sinu töö juures tuleb ka midagi sellist arvesse võtta, sest nähtavasti sina pead ka selle töö kavandamisel arvestama väga erinevaid vaatenurki, milles võib sattuda inimene, kes siin saalis istunud. Nojah, selge on, sest et saali arhitektuur on küllaltki keeruline, eriti lai arhitektuur ja seened, kuidas seemne ees just konkreetselt sellega, nagu seostub, sel ajal oli see kõik paistab eri vaatepunktidest täiesti erinevalt seostub erinevalt lasenergik erinevad võimalused muidugi Tõnu, arvestatud. Ja nüüd võib-olla veel siis selle Linnahalli eesriide teostaja. Praeguste plaanide järgi üks meie kombina taske siis muu. Nendel Parstitekstiiliadel jääb peax suusategema hakkama, saan ka küllaltki ränk tööga, pole nemadki nii suurt asjatu. Ja oled sa nüüd mõelnud selle peale, kas sa saad siin ateljees kõiki neid tööjooniseid teha, mis tulevad teha üks-ühele? No ilmselt mitte teenuse paned, kodus ei saa ja kus lõbusel teener sedagi veel täpselt teada. No selleni on veel jupp aega seal volitatud mutil raskelt obleemseni. Praegu on nüüd Tallinna kunstihoones avatud jälle traditsiooniline kevadnäitus nagu iga aasta aprillikuus, kui meil on kunstinädal. Ja see kunsti hädal muidugi on kasvanud juba aastatega märksa suuremaks kui tavaline nädal, õigemini oleks öelda vast nii, et aprillikuu on omamoodi kunstikuu, sellepärast et paljud aasta üritused kulmineeruvad ehk just aprillikuusse. Kõigele sellele vaatamata, et, et me korraldame siin suuri näitusi, saame ometigi sellist oma kunstiülevaadet siin oma tingimustes teha, nagu oli hiljuti Leningradis Eesti kunsti väljapanek Leningradis. Sina osavõtjana ja külalisena oled hea mees sellest ehk mõne sõnaga oma muljeid jagama. Nii palju kui võis lugeda nendest arvustustes meie erinevate kunstiliikide kohta öeldi kõige üldisemalt nii, et graafika on stabiilne. Enam-vähem skulptuur areneb ilmses tõusu suunas viimastel aastatel. Aga Maal on üllatavalt huvi pakku. Sina oled maalija muidugi. Raske osa rohkem komplimendina võtma ja siis lihtsalt vait olema, sealjuures mis asi laseb? Oskan öelda. Sest et see puudutab liiga lähedalt. Muidugi seal väga meeldiv kuulda, et maarjakõigevägevam on, eks ole. Kui ta seda muidugi on. Aga võib-olla küll, sest et meil on ikka praegu terve rida väga tugevalt minu silmis väga tugevaid maalijaid. Ja nagu mingi oma niisugune koolkond on välja kujunenud. Ja ilmselt me võime öelda, et ega vist maalikunstil pole Eestimaal vist seni kunagi nii head seisu olnud. Tõesti. Praegu võib-olla need sele eesti maaliga seoses veel mõni sõna. Ma mõtlen niimoodi, et maalijaid võiks kõige laiemas laastus ehk jagada nagu kahh, Ta maalis on alati olnud üks soon, selline, mis nagu eesmärgiks seab kõigepealt objekti objekti kujutamise objekti väljendamise. Teine suund võiks olla ehk selline, kes siis kujutatava objekti kaudu väljendab eeskätt nagu iseennast. Missugune on sinu arvates? No eks see viimane ole, võib olla õige või rohkem paika midagi meie kohta, kuigi jah, võib-olla siin ta ka päris täpselt ei sõnas, on minu arvates väljendab objekti kaudu iseennast. Ma võib-olla ütleksin seda natukene teisiti, tähendab, et tõesti meie kunstnikel ta ei puudutanud maal ja sedasama seda assimineme graafi, kusjuures sama asi skulptorite juures. Et kui veel kunstnik midagi teeb, siis objekt, mida kujutab inimene või maastikumotiiv või linnavaade et see asjas tihti nagu ettekäändeks, mille najal ja mille kaudu püütakse leida mingisuguseid seoseid, mingisuguseid analoogiaid, võib-olla teha mingisuguseid vihjeid. Ühesõnaga unistamine primitiivselt otselmiks, mõistujuttu, aga see ei tähenda siis, et ainult selle abil siis väljendatakse mingit subjektiivset, seda ainult iseennast või tähendab, vastandades ennast maailmale vaid see on ikkagi mingil määral üldistuste tegemine ikkagi maailma kohta. Pole enne ainuainete, eks ole, see pole mitte üks-ühele üle, siin on, ütleme üks ilus puu, maalin selle ilusa puu ära vaid selle taga ikka peavad mingisugused mingisugused kuidagi keerulised seosed välja tulema, mingid assotsiatsioonid, mingid mälestused, mingid mingid mõtted, vot see on alati on iseloomulik, kusjuures tähendab see ise linnast ajavad, ei seostu mitte motiivide rõõmul seoses stiiliga nagu keeruline jutt, kuidas ta, kuidas ta igakordadest välja tuleb ja kui ma siin enne ütlesin, et jah, et meil on nagu koolkond välja kujul, siis on tõesti selle koolkonna üks tunnus. Aga inimesed olid ka veel palju teisi tunnuseid, näiteks. Tööstuse jah, see Leningradi näitus nagu pani selle üle rohkem mõtlema, sest parem nagu ei ka mina ise ka kõige, võib-olla meie kolleegidest ei olenud nagu Meie kunsti kusagil korraga nii palju näinud, ega see annab võimalust üldse endast ja noh, meie kunsti üldseisust pilti saada nagu nüüd Leningradis räime pole kodus näinud nii päevamonteerimine mitte kunagi, nii et jälle sama küsimus, et kuna ometigi Žalgirise korral jobust halli, kus me siis lõpuks saame näidata, seda ilmselt teevad ja selguski üks väga huvitav asi, nimelt et kui me siin kogu aeg nagu oma näitustel rääkides oma näitustest ja magusid peamise suhusama sellele, et meil on väga palju erinevaid meistreid ja erinevaid nägusid ja uus pilt on väga kirju ja mis muidu ma ka, ja siis järsku nüüd seal. Võib-olla veel tänu sellele, et nagu võõral pinnal, kus paratamatult häälestada ennast kah nagu, nagu natuke kõrvalseisja positsioonile vaatate kuue selle pilguga, et huvitav, kuidas iidne ütelda kõrvalt vaadates paistab siis järsku selgus selle kõrval veel hoopis teine huvitav asjaolu nimelt et vaatamata kogu sellele mitmekesisusele järsku Kus mõjusega ühtsena mitte maha luues ühtse maali, graafika koosmõjusid ühtsena, isegi tarbekunst sealjuures üldisele sõidame, mingeid väga ilusaid, riikliku vaimulikud. Vaatamata sellele välisele kirjusasime. Ja võib-olla siin avaldub ka mingisugune meie Eestlasele omane teatav niisugune tagasihoidlikkus ja ja välise afekteerituse vältimine, eks ole. Et meie, kus siis kusagil nagu niisugust suuurt paatost ja, ja ülesblufitud kirge nagu ei näe nagu eestlane üldse, kes tunde väljendusaste oli? Jah, ta nagu rohkem nagu sissepoole nagu meelt inimene, tal võivad olla väga tugevad tunded, aga mida tugevamad vähenda, nendest räägib ja kui ta nendest rääkima hakkab, siis on juba kahtlane, kas see asi on kindral, ehtne, eks ole. Enn Põldroos sa ütlesid, et Eesti kunsti pole me kunagi nii palju näinud kui nüüd Leningradis ühe korraga ja nii võiks vist öelda, et sina ise pole oma kunstiga korraga nii palju näinud kui hiljutisel personaalnäitusel Moskvas, kui palju sealmaalasi? No seal oli lõpuks välja selleni 50 ringis, natuke 50 ja peale selle oli seal võimalus, seda näiteks sisekujundus. Vot see ongi nüüd selle ja kõige minu jaoks kõige tähtsam külg, sest noh, mina nüüd ja nüüd üks näitus kunstihuvilisele vaatajale, mida ta tähendab ja, ja kui palju ja no tahaks loota, et ehk mida tähendab aga aga nüüd kunstnikule endale teha oma personaalnäitust? See on ikka üks väga suur ja õpetlik asi, sellepärast jälle korjata oma tööd pika aja jooksul ühtegi. Ja siis näituseruumidest paar päeva neid niiviisi nagu kass poegi ühest linna äärest teise tirida ja ühtepidi kõrvuti panna, teistpidi kõrvuti panna, võrrelda liia võrrelduna ekspositsioonidega jõud ja parem oleks panna. Aga sellega koos ikkagi järsku saavad paljud niisugused asjad iseenda kohta selgeks, mida varem ei teadnudki ja no ja alati need ei ole head asjad enda kohta selgeks saavad. See oli huvitav, et sa ennem ütlesid, et mõni eriti intellekt peetud töö tundus äkki väga emotsionaalse najal. Nojah, ongi ja ongi, mis mind üllatas päris tublisti, mäletan kümmekond aastat tagasi nende tööde kohta siis peamine epiteete, mis alati nagu läks läbi arvustustes, tähendab töödega Sul on intellektuaalne, eks ole, selliseid vas pluss märgigumast miinus mõni, kuidas kunagist juhtus. Ja kui ma neid siis kümnekonna aasta tagant tööd välja systerist ja siis hakkasin teistega võrdlemiseks Kuurseculetatavadke kõige emotsionaalsemad asjad, filter, mis ma olen teinud elu sees. Nii et järsku asjad läksid nagu teise paika. Aga nojah, see on üldse see intellektuaalse emotsionaalsus ja küsimus. Kui te seda Leningradi sky võis kuulda arvamust, et jah, et eesti kunst on väga tugevalt intellektuaalne ja tekstidel paas momendid, massid liiga tugevad. Vat ausalt öelda, mina ei tea, mis asjad need on. Faasid, emotsionaalsus kunstiga, sest mulle tundub olevat sinul küsiva sadula teisel pinnal see, mida me teinekord peame intellektuaalse selleks on tegelikult mingisuguste uute emotsionaalsete sfääride avastamine. Sest lõbus kunsti ülesanne minu arvates ongi muuta esteetiliselt kasutuskõlblikuks ei tohiks niiviisi öelda üha uusi uusi, mingisuguseid sfääre, mille ma kokku puutunud. Üks ülesanne, üks ülesandeid ja küllaltki oluline primitiivne näide. Inimkonda glasus üha rohkem ja rohkem elama linnadesse, eks ole, ja tuligi ostjate ülesanne hakata kujutava linna leida temas peituvaid esteetilisi väärtusi. Kusjuures tihti alles inimesed nakkasid neid esteetilisi väärtusi mõistma peale seda, kui oli kulistad avastanud. Teinekord me isegi ei tabagise tähendab tugevat toimet kussi toimet seal niisuguste uute esteetilise sfääride avastamisega, nendel minekul inimeste sekka. Võtame kasvõi niisuguse näite, et kui kusagil sajandi alguses Picasso hakkas tegema kollaaži kasutama täitsa juhuslikke ja tolle aja arusaamade järgi absoluutselt ebaesteetilisi materjale vineeritüki, ajaleht, igasuguseid kohvipindu ja nii edasi siis see omamoodi põhjustas esteetilise revolutsioonid, mis tänapäeval on muide jõudnud niivõrd massilise ahelreaktsioonina paljude vahel lülide kaudu. Ta määrab väga suure osa või peaaegu kõikide inimeste iluideaali palju rohkem. Kuidas arvavad inimesed, kes hiljem ei, kas mitte midagi, tead vaata, milline inimeste iluideaal kusagil sajandivahetusel, mis seal ilus samet pronks, eks ole, kuldsugused, ilusad, uhked materjalid. Nii. Ja kui me nüüd järsku täiesti igapäevases sisekujunduses Vuku töödes või ükskõik kus leiame, et otsitakse iluideaali naturaalses puupinnas või robusses kivipinnas, otsitakse iluideaali või otsitakse järsku mingisugusesse seinale tõmmatud robuskis siis nüüd hakkama ja siis jälgi ajama, kus kohas järsku välja tuli. Jõuamegi nende Picasso varaste klaaside juurde, mis on läbi kümnete kümnete vahelülide järsku jõudnud igale poole inimesteni ja määravad oma ideaalid. Enn Põldroos, sina oled nüüd meie kunstis niisuguse keskmise põlvkonna esindaja, ma mõtlen nüüd neid, kes tulid meie kunsti 60.-te aastate algul võtame natukene veel ettepoole, siis kord Nikolai, kolmas Of sina Olev Subbi, Olav Maran, Aldur Whakas. Ja hiljem tulid tulid juba Jüri Jüri pall, Malle Leis. Pääsuke tähendab kõik niisugused kunstnikud Jüri Arrak kõik niisugused kunstnikud, kes on pööranud suurt tähelepanu läbi kogu oma loomingu eest ka nihukese maali tehnilisele küljele ja isegi selle maali niisuguse professionaalsele küljele, mida samastatakse nõuste käsi töölike võtete kasutada tamisele nii-öelda puhtmeisterlikkuse professionaalse meisterlikkuse küsimustele ja te olete nagu kogu aeg seda külgi oma loomingus edasi arendanud. Kuidasmoodi see praegu on, noorema põlvkonna maalis ehk niisugune vähe pealiskaudsem lähenemine sellele ja nagu ei omistada enam nii suurt tähtsust, niuksem puht professionaalsele küljele. Kui sa seda juttu praegu mulle võõruseks tsitaate, annatavalfaasipa, seda hiljaaegu lugesin, umbes. Ta ütles niiviisi. Kaks kõige koledamat asja kunstis on üks asi on meister, kes pole kunstnikele kunstnikke, pole meister. Ja sellega olla ja on nagu kõik öeldud. Projerna kuusetaoline kahte asja tähendab see, mille nimel sa töötad ja, ja mida sa tahad oma töödesse panna see ühelt poolt see ja teine asi siis eestlased oskavad teha ka need lahutamatud rebenemine mõlemalt poolt klippasia nulli. Vot siin on veel üks asi, nimelt et tihti seda kunstimeisterlikkust samastatakse võim. Seda seostatakse mingisuguse akadeemiliste oskuste programmiga, mis noh, on mingid aja jooksul nagu välja kujunenud akadeemilises kooliprogrammis, et mida, mida nüüd inimene peab oskama, akadeemiline joonistusoskus sinna juurde. Noh, see peab ilmselt nagunii olema, aga siis veel ka maal juures. Et kui see on olemas, et siis on, siis on meisterlikkus olemas. Ilmselt seda ei saa niiviisi tardunud võtta, seda meisterlikkust tähendab selle mõiste sisu. Minu arust kogu aeg muutub, tegelikult meisterlikkus, tähendab oskust teha seda, mida sul on vaja teha. Aga aeg muutub ja on vaja teist asja teha. Tähendatud teeni meisterlikkust, teised oskused. Ja võib-olla nüüd, kui tuleb uus põlvkond midagi sellest oskustest, mis meile minule ja Subile võib-olla paljudel teistel, eks ole, või väga vajalikud. Võib-olla need oskused neil enam pole, osa nendest oskustest ja võib-olla nende on mingeid teisi oskusi, maja, mida meil ei ole. Võtame näiteks ajaloost, ütleme, Impressennistid, nendele tähendab eelnenud akadeemikute silmis. Impressionistid olid juua professionaalselt, absoluutselt kirjaoskamatud. Nad ei oska maalida. Nii nagu see selle kooli mingid nõuded ette nägid. Kuid nendel tulid täiesti uued eesmärgid, nende tuli tarvidus, eks ole, anda edasi õhku, anda edasi sedasamast niisugus, valguse vibreerimist, valguse muutlikust. Ja need uued eesmärgid, uued vajadused tingisid täiesti uue maalitehnika sihini. Nad hülgasid väga palju sellest, mis oli varem nendest oskustest, mida neil on tarvis, ei ole nad hoopis uued asjad selgeks tegelikult nad olid selles oma vajaduste realiseerimises väga kõrge professionaalid. Seal on väga kõrge professionaalne meisterlikkus neil olgugi, et see eelnenud põlvkonna meisterlikkuse mõisteid ei läinud üldse kokku. Ma ei tea, kas praegu midagi samasugust toimub või mitte, võib-olla tuleb, võib-olla osaliselt toimub. Aga eks seda pidevalt midagi taolist juhtub, nii et lihtsalt ei oska sellele küsimusele vastata, võib-olla seda järgmine põlvkond ise oskaks paremini vastata, kuidas nendel asjaga lood on? Muidugi siin on teine asi, mis on juba täiesti konkreetne, meie praegune Eesti kultuuriolukorrast tuleneb, et mingil põhjusel väga paljud maalijad Noorema põlvkonna maaniad ei ole saanud maalialast professionaalset ettevalmistust, on tulnud teistest erialadest õppijad ja tahes-tahtmata siiski peab ütlema, et see on mitme Wooduse, mis sellega ka selle nähtusega kaasnenud on toonud teatava professionaalse ebakindluse siiski ja kui ma vaatan praegu paljude noorte kolleegide tööd, mind ei häiri üldse sugugi see, et kas temal on neid oskusi, millega ta võiks maalida nii nagu süda võiminud nagu subi või teine, eks ole, see mind, selles ei ole küsimus. Aga ma teinekord kahtlen seda, et kas tal on ka neid oskusi, mis on vajalikud selleks, et teha seda, mida ta ise tahab teha. Enn Põldroos maalist autoportree üks oli jäetud praokile. Praokil ukse vahelt ei paistnud tegelikult midagi niisugust, mille järgi võiks aimata, mida saab. Kavatsed lähemal ajal mu teha. Ühesõnaga, ja niimoodi võib öelda ka, et sa oled kunstis viimastel aastatel nii korduvalt publikut üllatanud. Need on su personaalnäitus ees, kas. Pärisori originaalse käiguga või load vaevalt sellepärast, et ilmselt see näitus tuleb nagu kokkuvõtte tegemiseks, sest ausalt öelda ega Mullenit jah, noh, näiteks võib kahte moodi teha tõesti mingi väiksemat näitust võib teha niiviisi, et seal nagu võiks uue materjaliga quote, aga seal meremaa elaja, midagi niisugust, aga, aga suuremat asja teha maalil uue näitusetäie valmis. No ei, see oleks väga ilus, aga ilmselt pole enam neid aastaid pole enam seda jõudu, et et niisugustel maadel jätku teha seda tohutut tööd, mis on praegu käsil, linnahalliga on siis polegi nähtavasti võimalikele praegu nojah, ilmselt selle tõttu kalendrikevadnäitusel vahele jõud jätkunud abildisele jaoks vist esmakordselt üldse elus. Vahel see on nüüd lubatud. Ka jah, aga siiski võib-olla sellest personaalnäitusest, mis sul maikuus avatakse. Mingisugused mahultzuna on siiski teada. No enam-vähem ta nüüd kordab seda Moskva ekskursioonidel, seal välja pandud. Ja natukene pane sinna veel midagi juurde, üht-teist, mis Moskvas ei olnud kusagilt võib-olla kuue-seitsmekümne ringis on, aga mitte mitte kah enam. Kas sa suvelised märiline? Noh, ei, sest et lõpuks veel seotud kunstiinstituudiga ja siis hakkab suvepraktika ja suvebaasi truu oma ühel praegu täpselt ei tea, aga kuhugi Eestimaa kenasse kohta ikka tahaks minna.