Peaaegu igal hommikupoolikul sõidab mustamäelt Estonia teatri pooleks pereema Liidia Panova Järvi isa Vallo Järvi ja tütar, nooruke baleriin klemme. Nad sõidavad proovile ja harjutussaalidesse. Et oma tööd hästi teha. Siis pärast paaritunnist pausi sõidavad nad taas juba õhtupoolikul oma kodust teatri poole oma raske ilusa töö juurde. Et teha paljudele rõõmu. Kas tohib paluda hetke sellest väikesest kodusest vabaajast? Kas teatriinimestele diaatris nende tee juures ka kevad mingil moel sisse lööb? Kevade jääb siis see muidugi sellepärast, et tuleb teha kokkuvõtteid selle kohta kui palju tööd on veel tarvis teha ja mida toob suvi. Kevad on muidugi väga ilus aastaaeg, aga tööinimesel on ta ikka ja muusikainimesele, ükskõik, kus alal sa töötad on ta siiski juba hakkab olema niisugune kokkuvõte hooajast. Pealekauba on veel oodata suvel meil hästi pikk ja küllaltki tähtis ringreis Moskvasse kehad. See on juba nii lähedalt seotud suvemõtetega kuigi õiget kevadet ei ole veel silm näinud, aga mõte läheb juba suvel, läheb tõesti samas tööle ja ringreisidele või ka puhkusele. Puhkust muidugi igatseb vist igaüks. Aga eks enne seda tuleb oma tööd teha ka need klemme esimene aasta teatris ja esimene kevadteatritööd on ikka parem teha. Kevad. Kuigi jah, väsimus on ka peal, kevadpäevad on pikemad, sate juba valges teatrisse minna, õhtul etendusel, mitu tundi varem tuled kohale minna, kell seitse algab teater, siis teie peate kohale minema juba? Eks poole kuue ajal. Mina lähen. Et Krimmi teha ja juuksed korda sättide kostüüm selga panna ja ennast soojaks teha. Hommikul poole on iga, igal hommikul on treeningtund aega. Ja muidugi proovid sinna otsa, kui on vaja. Kas nii kulgeb teil nädalast nädalasse eluiga? Päev? Jah, muidugi, ega siin midagi teistmoodi olla? No mõni päev, kui, kui ei ole etendust ja, ja vahest ei ole ka proovi, siis vahest on päris mitu vaba päev. Juhtub, aga aga vaat kahjuks ongi nii, et vahetevahel Konkreetse ajutise tööloaga hunnikusse. Ja mõnikord on jälle pausidega. Kõik te olete muusikainimesed ja teie tuttavad teevad ütelda, et see kuidagi siin vahepeal häält tegi, et tema on ka muusikaarmastaja. Et kui aga laulu või pillilugu peres lahti läheb, siis, Aga kuidas ka kohe laulma, kas see on tõsi ja tema on kõva laulja, minu abikaasa on temalt väga palju hääleseadet saanud. Ja ta imestab alati, kuidas koer võib nii hääl maskis laulda. Keda, kuna inimesed peavad seda õppima pedagoogide juures ja vas edukalt vaest hoopis tulutult. On teil oma lemmikmuusika ka siis, mis teda eriti laulma kutsub ja see on Straussi valss. See on niisugune kindel lugu, mida ta oskab ja kõik taktid ära jaotatud ja ja kus vastavaid intulatsioonid. Seda muidugi esitab kõige paremini, aga muidugi teisi asju, ta teab ka. Et nüüd jutt lihtsalt jutuks ei jääks, kas võiks seda kuulata, proovima? Täna ei läinud need algatused nii täpselt akordidesse, aga praegu ei ole niukse, närv on, värv on meil igalühel ja selle tõttu ongi niimoodi, et vastikuks paremini rekord ja Marie tõenäoliselt vähestel satuvad need haugatuse täpselt akordidega. Kui, ja, ja siis see keskmine osa on siis tal nii. Nii, nii õrnalt ja meeleolukalt ümiseda. Igal juhul ta vaatas väga kahtlustavalt minu poole, kui ma mikrofoni proovisin ulatada. Ja see mikrofon oli mikrofon, aga mitte komplekt komplekti siis ta poleks üldse püsida ja annavad, ollakse väga usbekid. Nii et tal on ka materiaalsed huvid. Sele tantsis laias make, jah, ta tahab ikka oma töö eest tasu saada ja teie ütlesite nii toredasti, et esinemise närv. Kas Teil on olnud vahel mõni selline etendus, kus see närv on väga tublisti tunda andnud? Minul on neid jah olnud küll, oleneb muidugi rolli suurusest ja raskusest ja eks siis vastavalt sellele on see närvisuurus ka kõige rohkem olen ma läbi elanud roosikavaleri Rihastaaži ooperis Dali üheski hästi ulatuslik osa ja pikk ja, ja selle tõttu ikka ooperi lõpuks viimaseks vaatuseks väsis ka hääl ära ja ja, ja üldse väga muusika ikkagi väga keeruline ja ja siis oli jah pabinat kah, aga Lemmel on pabinat olnud. Ma olen küll ja küll ja see on muidugi ka, oleneb, mida tantsin parajasti. Ja ma kujutan ette, et lauljal võib siis hääl värisema hakata, aitäh, aga baleriinid, jalad mürisevad? Ei no eks ikka jah. Kui ikka närv on sees, siis need liigutused on muidugi natuke kobamatki, kol. Võib-olla midagi ei tule välja ja nii nagu proovisaalis. Tarbime teinekord päris tarvilik tarvilik vahendites ennast kontsentreerib täielikult selle ülesande jaoks, mis on vaja. Ja kui enesel tundubki vaest, et vaat et närvi tõttu läks midagi halvasti, siis tegelikult publikule ei tundu see hoopiski mitte niimoodi vaid vastupidi, see seal võib-olla oli hoopis midagi paremat ja head. Kui niisama külmalt minna sinna. Tee on teil ühine ja kindlasti on siin kodus väga palju juttu teatrist, kui tuleb mõni uus etendus välja. Kas arutate seda kõik kolmekesi koos? No ikka arutame, kõik, arutame ikka mõtleme ana avaldama oma mõtteid selle kohta, mismoodi oli üks või teine asi, aga mitte ainult uus Ededus, vaid igaõhtune etendus, mis on toimunud. Nii et kui me teelt ülekest tule peale, et kuidas sul täna läks ja nii edasi ja siis, kui me Lemmega tulema vas seltsis siis arutama, et kuidas neid ära meil siis see asi õnnestus ka ja ja mis seal head ja mis halba ja, ja siis kritiseerima ka võib-olla üht ja teist momenti seal selles etenduses ja siis vahest läheb võib-olla mõningal määral vaidlema, see võib, üks arvab, et temal oli õigem ja teine arvab, et ei, see ikka ei olnud niimoodi ja isegi täna oli meil siis elli etendus. Mina leidsin, et väga kenasti läks, kõik see asi, tema leidis, sa oled ja üks või teine asi on ikka nii ja naha ja ja vot niisugused arutelud käivad viru igast päevast taevas. Isal on jälgida ja terve suur orkester ja suur noodiraamat veel lisaks, aga kui palju siis silma tütre jaoks jääb? Oi, ülalt ma just kogu aeg vaatan, kuskohal ta parajasti seal laval on. Nii et mul noodiraamatut on justkui rohkem nii järje pidamiseks või. Aga siis eksime, balleti dirigendi elu käibki ka selle üle me ümber rohkem, et mitte ainult noodiraamat Vahtedvaid lavavaht. Sellepärast et see on niisugune vastastikku tunnetamise protsess ja klassikaline ballett eriti nõuab seda, et dirigent oleks täiesti kompetentne sellega, mis laval toimub ja arvestaks igat igat tantsijat ja seal üldist, seda atmosfääri. Et kindlasti oli teil igalühel erinev tee kuidasmoodi, te Estonia teatrisse tulite, aga klemme käest tahaks küll küsida, et väikesest tüdrukust peale olete te käinud teatris kord jälginud isa, kord ema, aga millal see tunne tekkis? Kangesti tore oleks ka kunagi ise seal laval olla. No ega seda tunnet ei tekkinudki, see oli rohkem issand. Asi oli selles, et emme oli pisike tüdruku, tema seisis laua juures püsti, varvastel ilma mingisuguste sussideta. Lihtsalt tõusis varvastel püsti ja ma mõtlesin, et kui inimene saab juba, ma tean, et meil balleri, vanadel baleriin seal tol ajal tekitas suuri raskusi üldse varvastel tantsida. Siis ma ütlesin, et see tüdruk võib-olla saaks sellega väga kergesti hakkama, miks siis mitte. Ja siis läks, tahaksite niimoodi? Asi arenes. Nii, ja kui siis ükskord oli astutud üle balletikooli läve, siis ei olnud enam mingisugust tagasipöördumist. Niisiis küll mitte. Kas hing on rahul, et nii läks, on küll õudsalt rahul? Ei kujutagi ette midagi muud.