Rahvakirjanik Aadu Hint on ise andnud küsijale kätte mõtte, kuidas meie tänast juubelivestlust alustada. See on kas prii tahtmine või ette ära määratuta. Esimene mõte on tuulise ranna kolmandast köitest ja seda mõtleb, maitses mõtlik. Küsijal on olnud juhust koos Advindiga käia tema tegelaste ja sündmuste kodupaikades Saaremaa siis, kui tähistati kirjaniku viiekümnendat sünnipäeva. Me olime koos Saaremaal kooli kirjaniku 60. sünnipäev ja sellest on meie arhiivis unikaalset dokumentaalseid helikaadreid. Kuid jäägu nad täna sinna, sest kirjamees ise on meie vastas, et rääkida oma tänastest mõtetest ja oma tagasivaadetest seni elatud pikale elule. Nii siis miks soovitasite just selle pealkirja? No vast sellepärast, et ma olen ise pisut see mats, mõtlik, kes niiviisi mõtleb, nagu siinses raamatus on kirjutatud. Ja täienduseks lisaksin veel ühe mõtte, Peeter traadilt. Kes kirjutab 1978. aasta horisondis number üks. Lause, mille ma panin oma taskuraamatusse, siin on väga vähe lauseid, mis mul nii on, mis ma olen siia sisse pannud. Aga see lause kohend vajas teda üles kirjutada. Peeter traat ütleb. Kõik taevakehad ja nähtused on omavahel seotud. Kui ühe ainsa hiiglasliku arenguprotsessi ilmingud. Ja kuna meie maa maamuna on ju ka üks taevakeha varem ehk 1000 aastat tagasi võita seda üles veel mõnevõrra kaelda peeti teda niisuses kõige muu maailma baaslaevaks. Aga praegus, kui inimesed on juba seda kuu päält ise oma silmaga näinud, et ta tõepoolest on üks, üks taevakehad ja meie inimesed siin selle taevakeha pääl läime olevat poolest. Hiiglaslikku arenguprotsessi ilmingut. Ja tuleme siiski kosmosest maitse mõtliku juurde tagasi. Miks inimesed peavad niisuguseid tegusid tegema, nagu nad teevad niisuguseid mõtteid mõtlema, nagu nad mõtlevad? Jah, selle, selle, see on niisugune probleem, mille üle on paljud targad need mõttepiike murdnud. Aga mina ilma suurema filosoofilise hariduseta olen jõudnud Spino osa seisukohale, et meie elu ja meie mõtted ja meie teod on väga põhjustega seotud. Ja ei ole meil midagi niisugust suurt mõtlemise vabadust, vaid need tõepoolest peame seda, mõtleme, mis me mõtleme, me satest viisi inimese elus paistab, et kõik neid esimesel pilgul pisut nagu juhuslik. Aga kui sügavamalt hakata järele mõtlema. Ja kui D mõelda selle üle, mida on kirjutanud arstid, psühholoogid, eriti sügavpsühholoogid, siis selgub, et, Elu ja tegevus on väga palju seotud varajase noorusega aga ka selle pärivus tombuga, mis meie sisse on pressitud. Aga ometi teie isiklike elu ütleksin, ma on just vastupidine olnud sellele, mida te räägite. Sest mõistetav ja loogiline oleks olnud see, kui Aadu hindist oleks saanud meremees või kaaluv. Ka see parandustomp võis teie geenides olla. Kuid teist on saanud kirjanik, ühiskonnategelane, mõtleja, sealt randadest, kus on tulnud küll tublisid inimesi, kuid valdavalt tublisid töömehi. Millega te siis seda nüüd seletate? Ega minagi pole muud kui, kui ainult üks töömees kes liite on sattunud kirjutuslaua taha. Ja selleks on meil elu tõuganud, kui meil poleks olnud rannas niisugusi hädasid, millest ma olen kirjutanud. Kui nüüd hädad pluss minul südame peal olnud, kui need hädad poleks minu oma sugulasi tabanud, vaevalt siis oleks minust kiramis saanud. Nii et sellel on ilmne ka ilmne põhjus, et ma just olen kirjutama hakanud. Aga nagu polekski kuskilt meelde jäänud, et oleksite rääkinud ka, palju te siis üldse meremees olete olnud? Meremees, ma olen olnud ainult laeva peal sõitnud suurema laeva peal, sõitnud ainult kaks korda elus. Esimest korda 1900 38. aasta suvel, koolivaheajal, kui ma olin ise õpetaja. Sõitsin koos isaga torni peal. Ma olin, oleks võinud ju sõita ka turistina, aga ma tahtsin Remmelg põhjalikult tundma õppida ja tahtsin ka mõned kroonid kooli õpetaja palgale juurde teenida. Ja siis ma olin laeva peal poolteist kuud kütjaks Vicky trimmeriks. Ja ma ei kahetse hoopiski seda. Ja teistkordse oli 43. aasta suvel jälle koos isaga. Sõitsin kalalaev Verne'i peal. Son Arli merel vedasime kalu. Siin-seal on ma juba päris armust, isa pani mind teiseks tüürimeheks. Snii mees tutte tehtud ja ikka koos oleme mõisaga sõitnud mäludega, nii päris oma väed mitte nahaga kalamehena, vahest küll oma pead olnud merel, nii et teine asi kalalaevu nagu hoopis teine, kui suur laev? Teie tulek kirjandusse, tung, mis teid tõi kirjandusse vajadus nüüd teie sellesama mõtiskluse alusel. Vajadus välja öelda ka seda muret, mida ma meremehena poleks saanud välja öelda on sellest korduvalt rääkinud, mitte mingisugune ära, see oli see pidalitõve mure, mis meie küla inimesi ahistas ja mida ma lihtsalt pidin. Kas tuli see tahe kirjutada enne kui vajadus, sest enne te hakkasite lugema kude mõistsite pidalitõve, suurt ühiskondlikku tõsidust, selle haiguse tõsidust? Raamatute maavanaema ja ema kõrval hakkasin lugema üsna üsna noorelt. Sellepärast et vanaema luges päämiselt ühte paksude kaantega raamatut ja Tal oli ainult oskuski lugeda, kirjutada suurt üldse ei osanud. Ema oskus lugeda ja kirjutada ka, ta oli kaks aastat külakoolis käinud. Nojah, ja kuna vanaemal polnud alati prille käepärast, siis ta ütles mulle, et kuule, poiss, loesena ka midagi. Ja siis ma hakkasingi neid tähti, uurime ja niiviisi ütlesingi kaunis varakult lugemise ära. Ema peamiseks raamatus olid Juhan Liivi luuletused ja jutud. Need olid koondatud ühte tol ajal ilmunud raamatusse. See oli tema raamat, mida ta säilitas väga, hoidis. Tõsisem lugemus sõduri hiljem võib-olla siis juba koolipõlves või isegi noore kooliõpetajana töötasite, kus juba pääsesite rohkem raamatutele ligi. Jah, noh, meil oli ju paar raamatukogu, oli raamatukogu, oli Lümanda vallas, kus mulle minu koduvald raamatukogu oli kihelkonna vallas, nii et pääses säält raamatutele lähedale. Ja peale selle oli isal väga palju raamatuid, aga need olid enamasti venekeelseid ja need olid seotud tema meresõitudega nabilatsiooniga. Ta oli teki mees. Ja liistu muidugi jagu ei saanud. Kui mõelda nüüd niiviisi, et dekaartes pinoza, kellest mats, mõtlik arutleb on olnud teie jaoks mõneti juhtivad filosoofid, siis kui vana umbes olite, kui nende töid lugema hakkasite. Ma ei oska küll öelda, aga ma olin ikka siis juba arvatavasti nii üle 20 mees, kui ma neid lugemaks. Millele jõudis marksistlik filosoofia teie literatuuri? See jõudis nii umbes 1936 37 39. 38. aastal. Ma ei tea täpselt, aga ma käisin koos Leonard Elissoniga Tartumaal karskuse kõnesid pidamas, sest minu meelest ahistesse tol ajal minu õpilaste vanemaid peale viletsateenistuse, telekord, tööpuuduse ka alkohol. Ja muidugi siis. Ilisson oli juba, kas ta oli juba 39. aastal, oli partei liige. Muidugi ta ei tea, et end sellest üldse välja, aga need pikad jalgsi käigud sest teinekord meil polnud lihtsalt võimalustki bussi peale saada ja kui palju need postid siis üldse käisidki. Need kõnelused seal muidugi Milka suuresti mõjutasid, aga ka ka kurki, ema, mis oli siis kättesaadav? Ka Scholahhovi vaikse tonni esimene köide mis oli siis liikvel? Muidugi vabalt olid kättesaadavad ülikooli raamatukogust. Marx'i ja Engels'i teosed. Kommunistliku partei manifesti oli kättesaadav. Kuulaja mõistab, et kui mehel on seljataga seitse aastakümmet kirjaniku ühiskonnategelase elu, siis ei mahu see kõik kolmekümneminutise jutu sisse. Nii et me võib-olla püüaksimegi temalt täna küsida üksikuid kilde, võib-olla sõlmprobleeme, mis jääksid meie mällu niiviisi pidama. Seepärast näiteks mind üllatab see, et pärast suure isamaasõja lõppu te olite juba enne sõda olnud tuntud kirjanik, tulite te ja hakkasite töötama kaluriliidu esimehena, mitte aga kirjanikuna, kuidas see juhtus? No see oli selle tõttu juba, et sõja ajal Nõukogude liidus oli väga suur puudus toiduainetest. Ja mind saadeti juba 1941. aasta sügisel Arli mere äärde, säält veelgi lõuna poole Tadžikistani, kus me jõe ääres arutasime oma oma kalapüügiartelli ja siis oli päris loomulik, kui ma tulin siia tagasi Eestisse, siis lihtsalt mind määrati. Kalur liidu esimeheks. See töö jätkus, mis ma seal teinud jätkus, sest vahepeal olin mobiliseeritud, siis oli pandud tegelema kirjandusliku teed oli võetud demobiliseeritud uuesti jälle. Nii et see oli kogu aeg nagu, mida partei keskelt. Ma tegin ja kes teab, kui ei oleks nende kalurite elu ja tööprobleemidega nii tihedalt kokku puutunud, kas oleksid sündinudki sellised näide nagu tagarannameeste kala Gunnar ja kuulajad, seltsimees direktor, mis olid omal ajal väga teravat poleemilised, publitsistlik teosed. Ega Polfil küll syndinud maitsesin, ütle karvad sedasama ka. Jälle see oli paratamatu ja ja et ma üldse nii Nii kalameestega seal tagalasse, ühte kampa lõin ka sellist selle tõttu, et oma esimese raha olen ma ju teenenud ikka eluskalamehena. Kuigi 10 10 aastase poisina. Kõike seda niiviisi, nii, kas teie suhe Saare kalurikolhoosiga kestab, kestab? Ja on ka praegu päris ametlikult Saare kaluriliige ja kuus-seitse aastat tagasi, siis ma veel pritsin ka paarkümmend kilusiiga anda Saare kalur ostupulti. Nii nagu päris tegelik kalur, aga nüüd viimasel ajal ma ei ole seda enam ei saanud tehasest siia, pilt toimub hilissügisel ja külmal. Saaremaa ja saarlased saarerahva minevik ja tänapäev see on olnud, eks öelda leitmotiiv, mis käib läbi Aadu Hindi loomingu ja suurromaan Detroloogia, tuuline rand, 1500 lehekülge neli kümnendit, mis on väga paljudele rahvastele tutvustanud mitte ainult Aadu Hint vaid läbi tema loomingu, ka eestimaa saarerahva kujunemist Nõukogude rahvaks. Kui te nüüd ise vaataksite sellele hiigelteosele tagasi mis tähendus sellele on olnud teie jaoks, mida olete saanud siis oma sellest paratamatuse kohustusest realiseerida selle raamatu kaudu? Mõneti saanud näidata meie meie rahva elusaarerahva elu. Ja seda ka kaugemale välja öelda aasast. Anna Haava kusagile ütleb, et me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette, on kirjutatud elusõna. Me tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Ja saarlaste. Lähen rahvas, geograafiliselt lähim rahvas, mitte tegelikult lähemradki, graafiliselt läheb rahvast, olid ju liivlased, palju meid, vahet on siis kura, kurk on ainult 40 kilomeetrit, seal teispoole elasid liivlased. Seal Massuri, miks meie rahvuskultuur edasi areneda? Ma arvan, üheks põhjuseks on just see, et liivi rahul ei ole kunagi olnud palju raamatuid, vaid hoopis vähe olnud või, või peaaegu polegi olnud. Ja raamat aitab aga rahvas säilitada. Ja, ja ma arvan, et selles rahva edasi elamises olen püüdnud mena mingil kombel kaasa aidata, muidugi. Öelduks on kindel, et iga inimene peab surema ja kunagi ka mingi rahvas peab surema, peab kaduma, aga me ei taha, et see surm oleksid nii lähedane väidet, et ka elu oleks pikem. Inimeste eluiga on pikenenud ja tahtnud krahvast elu palju rohkem pikeneks. Nii nagu klassikutest ikka, on ka Aadu hindist monograafia Jaak Kalju lehe lühimonograafia, millest ma loeksin siinkohal Fropendi. Kirjanik peab jagama oma rahva saatust, jääma temaga ühte heas ja halvas. Seesugust veendumust väljendab Hint oma ilukirjandusliku teisiku Enn tihu esimestes kirjaniku tunnustes. Ja teisalt nagu ema sünnitab lapse, nii sünnitab rahvas kirjaniku. Kirjaniku käekiri peegeldab rahva näojooni oma ema näojooni. Nii on siis teie ja rahva või kitsamalt saarerahva dialektiline seos. Jah, küllap ta niiviisi paratamatu on olnud ja ma arvan, et mu elu ja nii palju, kui ma olen kirjutanud või mida identsisi tõstab, seda mõtlesin mõtliku seisukohta. Kui me tuleksime nüüd kirjanduse juurest, mille juurde me ikka jälle võime tagasi pöörduda, kodus uuesti üle lugeda ja räägiksime tänase elu probleemidest, nii nagu nad teile näivat ja vahel ka murettekitavad siis oleks ehk mõte, mille olete ka ise välja öelnud oma viimases teoses oma saar, kuidas on lood oma saarega, kas või laiemas mõistes, kui mitte ainult see väike saar, millest seal juttu on ja millele vist veel ka järge? Oma saare probleem pole ju minu leiutatud, sellest oma saarest on kirjutatud palju ja palju sellest on kirjutanud sotsialistid utopistid. Sellest on väga kaunilt laulnud Gustav suits asuval merele sõua saart, mina mõtlesin seal seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus, meres sadamat, ilusat oma saart, aga mina ei leia oma unistust ilusat. Mosuva merel ja hõljunud ja lained need hõljuvad ka. Oma saart aga vot sinna minu põgenikud pade laiul. 1000 906. aasta alguses Läksid otsima oma saart, sõnajalatäit, maad, kui nad võiksid rahus oma elu elada rahus ja vabaduses. Ja naised seda otsima algul lähedalt siis ikka kaugemalt ja kaugemalt, kuni lõpuks jõudsid välja teispool maakera Kanadasse, petis Kolumbiasse. Ma nii vähe siiski kogu nendest otsimisest. Nendest sõitudes Diaal kuigi mul on sellest palju jutustatud, kuigi ma olen paar korda isegi kolm korda läinud Kanadas paar korda British Columbias näinud seda elu. Aga ma ei tahaks kuidagi kirjutada sellest turistlikult pealiskaudselt. Sest nõnda raamatut, mida ma olen lugenud näiteks Erenburgi niuksed lainet Seal ta kirjutab pisut eestist Lepäädigi aga see on kirjutatud nii pealiskaudselt, et ma jätsin Salcost lugemise pooleli. Ma ei uskunud ka edaspidi enam seda autorit. Päris tõeliselt on raske kirjutada, sest tööst räägib iga mees, igal mehel oma tõde, nagu nagu ütleb Juhan Liiv. Aga vähemalt väga lähedaselt tahaksin kirjutada ja sellepärast mul on veidi palju küll uurimiste otsimiste ees, enne kui ma saaksin sellele tööle lähemale, milles need inimesed elasid ka sellele tööle lähemale. Miks nad 1000 924. aastal. Vähemalt osa neist pöördusid tagasi mitte kodumaale, vaid Nõukogude Liitu, Aasovi mere äärde. Ja. Ma ei oska öelda, millal maalid valmis. Tulen jätkugaselefortidel Aeljadega. Sest. Mitukümmend aastat elasin ma tuulise rannaotsingute tähe all. Teie loomingule on alati omane olnud ka tugev publitsistlik, paatus, kodanikutunnetus. Missugused on need probleemid meie elus, mis teile muret teevad või millest te tahaksite kirjutada või mille eest või mille vastu te välja astute? Oma küllalt sagedaste publitsistlik esinemist. Inimene ei ela mitte üksipäini leivast ega mitte soojast toast vaid inimene tahab ka oma ajuga. Tahab ühiskondlikule elule kaasa aidata. Praegus kui ma olen ringi käinud nii suurema kui Saaremaa kolhoosides siis mõned Tavalised inimesed kipuvad kaebama, et nemad nagu jäävad eemale kolhoosi tee juhtimisest. Aga igaüks tahab kord ka olla, inimene tahab kord oma sõna kaasa öelda. Sassides. Võib-olla see sõna ei ole mõnikord õige, mõnikord on, on ka viltu, aga, aga ta tahaks kaasa ütelda ja seda ja seda see nendel iga kord ei ole mitte võimalik. Ma käisin näiteks hiljuti Estonia kolhoosis, rääkisin Heino Marrandi ka. Meil on üldiselt praegusmoes väga suur lauda 800 kuni 1000 loomaga aga elu. Mõnes laudas ei pääse üldse ka suvel mitte välja. Aga ma arvan, et need loomad maksaksid, et meile kuidagi kätte sellega, et nende piim ja liha ei ole enam seda väärt. Mis nendel loomadel, kes näevad päikest, kes suvel ringi jooksevad, kellel liikumisvaegust. Ja ma arvan, ta ütles, et tema küll ennem ei lähe nendele laudadel, kus loomi aasta ringi kinni peetakse kui tema lehmad annavad sama palju piima kui need lehmad, kes on aastaringis res laudas. Teie jutust kõlab sama printsiip, mida tunneme Albert Sven Mikseri aukartus elu eest. Jah, vahest küll samuti vaevab teid kultuurisituatsioon, sest alustasime raamatutest, raamatute propakeerijaks olete jäänud tänaseni, olles raamatuühingu esimees, sest raamatsioon, kultuur, raamatul, krahva elu, kõik on seoses, kõik on seoses ja oma saart aina otsitakse edasi. Jah, otsitakse edasi. Ja kui ma seda teen Teeenny saarlastega, siis Ungari vastutustundest, sest ma arvan, et neid ma tunnen siiski rohkem pesud kui, kui suurema inimesi. Teie kõige värskem kirjatöö pes ilmus mõne aasta viimases Loomingus on vilju vaatamas mõneti sümboolne Pealkiri. Jah, küllap ta niiviisi on. On juba nüüd ikka mitukümmend aastat kirjutatud. Ma juba vaatasin järgi, 50 aastat sai möödunud aastal 79. aastal sellest, kui mu esimene nii publitsistlik artikkel ilmus, artikkel niukene sõnavõtt ilmus kohalikus ajalehes Meie maa Kihelkonna ja Lümanda vallad. Ja nüüd on siis see on siis see vilju vaatamas. Oli siis nüüd 79. aasta viimane jutt Siin ütlete jällegi, et te olete kaua mõtet endaga kandnud, enne kui kirjutamisküpseks sai ja. Ma ei osanud seda naist naist kirjutada, kes oli nii visalt võitles oma meest oma taadi eest, kes solidaat ja, ja lõppeks, kes nii taiplikud. Ta sai aru ka, et, et kadendab nende taadil viisil pate olla. Ja ma arvan, et võib-olla, et paljudele see jutt ei meeldi. Aga ma pidin ta lihtsalt kirjutama mitte muu pärast kui selle memme pärast. Ma ei, ma olin ise ka üllatatud sele sele memme nisuses, suurest täitlikkusest taate muidugi daatad. Ta totaatotaadist ei saa palju rääkida ka nendest, küll. Siin on ilus kild, mis need kirikukülmad kiviseinad siinsamas taevalaotuse all ka pühakoda, nägu kõrgele loo Lyndon enese lõõritanud. Ega ta nii kõrgele üles kiriku võlvide all oleks pääsenud, kui, kui siin taevavõlvide all. Ega sa linn pole, sa oled inimene. Kuule, kellad hakkasidki lööma, tule ameti. Siia kellade hääl veel paremini kuulda, kui umbses kirikus. Mine sina pealegi, kui sind kirik, nõnda tõmbab synni seal lahe olla ja daatistus Kivile. Mina jään täna viljuma. Vaatama ja nii istume meiegi siin ja vaatame praegus neid vilju. Mis üks Saaremaa mees on siis oma pika eluaja jooksul on. Külvanud selle eesmaad palju kündnud, palju lugenud, palju näha, püüdnud palju eksinud. Mõnda asja ka pärasemalt. 70 aastaselt võitlejat viruta villu vaadata.