Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab aasta esimene kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tervist. Ja meiega on ka kuraator Marika hagu. Tere. Tere. Sega. Hakkame täna rääkima kunstist, täpsemalt tänavakunstist, aga nagu ikka enne, kui jõuame põhiteemani, vaatame, mida pakub meile kultuuriajakirjandus ja Maarja, ma näen salongi, seal sirp juba lahti. Ja sirp on lahti ja tegelikult on lahti ka veel eelmise aasta viimane looming, mis ilmus üsna detsembri lõpus. Nii et võib-olla ma alustuseks alustuseks toongi esile siis mõned asjad sealt lugemiseks, järgmine tuleb niikuinii alles jaanuari teises pooles, nii et et on aega veel loomingut lugeda. Ja, ja lugemist on siin päris palju, et näiteks Tarmo teedel on väga hea novell Ilmar Taska lon hea novell siis on terve hulk häid luuletajaid sellesse numbrisse saanud nagu näiteks Albert trapees, Arvo Walton, FS, Jaak Jõerüüt ja, ja mina isiklikult lugesin ka väga suure huviga näiteks Maarja Unduski mälestusi Endel Ellen niidust, noor Ellen Hiiob Tartu aastad 1009 47 kuni 49 ja ka Elle-Mari Talivee märkmeid Mitmepalgelise tallinlasest Balthasar Russowist. Nii et, et ma arvan, et jah, selle loomingu tasub nädalavahetuseks endale hankida, kellel veel pole aga uue aastas? Jep, on siis ka selline natukene kokkuvõtlikum, et kõigepealt Öeldakse hõigatakse siin välja 2000 seitsmeteistkümnenda aasta sirbi laureaadid leidma siin üles ei hakka lugema, selleks võib igaüks ise lehe lahti lüüa. Aga muus osas on tänane sirp keskendunud siis tehismõistusele või tehisintellektile. Ja, ja see on minu jaoks, on küll, oli väga-väga huvitav lugemine, et enam-vähem kõik, mis siin sel teemal oli, tasub läbilugemist, et võib-olla üks niisugune omapärasemaid artikleid on Jaan Aru sisemine dialoog tehismõistuseks, kus siis kõnelevad J üks J kaks, et niisugune natuke skisofreeniline tekst. Millest võib siis Ongi tsitaadina välja toodud selline ühe nendest Jottide mõttest, et inimesed isegi kaheaastasel või ka loomadel on mingi eesmärk, tahavad midagi. Tähendus sünnib tahtmise kaudu, praegused tehissüsteemid ei taha midagi, nii et ilmselt põhiprobleem on jäänud veel setud, tuleb arvutit tahtma midagi panna, loodetavasti mitte võimu ülevõtmist, mis on see ju põhihirm alati ulmefilmides vähemalt jaa ja üks niisugune võib-olla erilisem lähenemine on ka kirjanduse kaudu, et Pilleril Armon teinud, Piret Viires aga väikese intervjuu küsida, et millal on kirjandus üldse veel kirjandus ja mis asi on digitaalne kirjandus ja kuidas seda uuritakse, nii et, et ma arvan, et siit sirbist lugemist küll. Kõlab põnevalt, mina võtsin ette hoopis ajakirjakeskus või ajalehe, tegelikult, aga ta on viimasel ajal üsna ajakirja formaati keskust, detsembrinumbri, mis ka alles paari päeva eest mu postkasti jõudis ja nagu ikka, pakub keskus hästi seinast seina lugemist. Siin alustatakse arvamuslugudega, mis käivad spordi kohta ja lõpetatakse köögilugudega. Nimelt on Mart Laar ja Angeelika Udeküll koostanud sellise raamatu nagu sajand Eesti köögis ja nüüd siis demonstreeritakse möödunud aegade retsepte. Aga mulle jäi silma ka päris põnevat, et kirjanduse vallast nimelt õiguskantsler professor Ülle Madise loeb või luges uuesti üle Eduard Laaman, nii 1933. aasta teose, mis tutvustas meie toonaseid erakondi, arutleb demokraatia ja demokraatia üht kohtutööle tänapäeval ja siis see on äärmiselt huvitav ja keda muidugi huvitavad nii-öelda kultuuriga võib-olla lõdvemalt seotud teemad, siis on siin veel pikk lugu inimõiguste instituudi juhilt Vootele Hansenil, kes räägib ohtudest inimõigustele, sajanditaguses maailmas ja tänapäeval siis on siin veel Karmo Tüürilt pikk artikkel Mihheil Saakašvili-st ja sellest, mis mehega ikka tegu on. Nii et hästi seinast seina lugemist ja loomulikult Ahto Mulla raamatusoovitused, mis on alati äärmiselt humoorikas ja kõike, kõike muud veel. Aga meil vist ongi aeg minna edasi põhiteema juurde. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline kuraator Marika Agu, kes on korraldanud tänavakunstnike näituseid ja tänavakunstist tänavakunstnik, kes täna räägimegi selle üheks põhjuseks on. Ajakirjakunsti e viimane number, kus Tanel Rander kirjutab artikli keisri uued rõivad. Ja selles siis Tanel Rander dekodeerib fenomeni nimega Edward fon lõngus. Ilmselt on tegu tõesti õhe väga tuntud nimega tänapäeva eesti kunstielus. Nagu Marika enne ütlesid, isegi sinu vanaema teatada. Kas siis võib öelda, et tänavakunst, kui mingi justkui mässuline nähtus või üldse peakski küsima, et kas ta on mässuline nähtus, aga et kui juba vanaemad ka teavad tänavakunstnikke, kas siis need tänavakunstnikud äkki on kuidagi vähem mässuliseks muutunud, kui nad peaksid olema? Mässulisuse on kindlasti mingisugune nagu eeldatud tingimus tänavakunstile, kuigi noh, mina nagu ma ütlesin, et, et elu nagu reaalne elu on tegelikult natuke teistsugune, seda mässumeelsust nagu eeldatakse võib-olla liiga palju, et see võib olla nagu päriselu tingib nagu võib-olla ikkagi selliste kompromisside loomist institutsioonidega või siis noh, et kasvõi nagu tähelepanu sa saamise osas, et see mässumeelsus on võib-olla natuke nagu tagurlik isegi. Aga kui me nüüd läksime kuidagi väga hüppasime kahe jalaga teemasse sisse äkki katsuks natukenegi defineerida, mis on tänavakunst selles mõttes, et kas, kas, kui ma kirjutan seinale, mina olin siin, mida tavaliselt muidugi viisakalt keegi kirjuta. Kas see on tänavakunst, kust lähevad need piirid? No oma kõige nagu baastasandil on nagu noh, mina olin siin lihtsalt üks kommunikatsiooniakt avalikus ruumis, mis püüab siis kellelegi tervele avalikkusele siis väljendada midagi. Aga nagu tänavakunstipool on kindlasti sealjuures esteetiline mõõde, et seal on esteetiline kavatsus. Ja tänavakunsti puhul on ka see, et et sinna juurde kuulub ka teatud nagu anonüümsuse moment, et see, selle teose autor võiks või peaks olema siis üldsusele mitte tuntud. Ja. Aga ma saan aru, igasugune tänavakunst on avalik kunst, aga igasugune avalik kunst ei ole tänavakunst. Võib öelda küll nii ja selles mõttes, et tänavakunsti puhul me räägime ikkagi konkreetsetest isikutest, see on nagu mõnes mõttes nagu mingi kaanoni või mingi paradigma, et et me räägime ikkagi tänavakunstist. Kui selle taga mingi konkreetne, võib-olla juba mingi portfoolio ka kunstnik, et me teame, tema loomingus on nagu mingisugune järjepidevus ja tööde saab seostuda tänavakunstiga. Aga näiteks, kui on mingi tellitud seinamaaling näiteks mingi supergraafika kujul mustamäele, kas või et nagu noh, see on midagi muud. Need piirid loob institutsionaalses. No see institutsionaalsed on su enda teha mõnes mõttes, et nagu tänaval Sina selline, kes, kes autoriteet siis ikkagi on, kes neid tiire tõmbab? No tänavakunstnik ise ütleks, et nagu see on ka tema nagu teha, kas kellele ta kellega ta koostööd. Et kas ta ajab nagu oma rida või ta siis käib rohkem nagu selliseid avalikke tellimustöid. Tanel Rander selles oma artiklis toob välja selle, et tema meelest näiteks see, et Eesti riik tellis justkui nüüd selle Edward fon lõnguse tööd Euroopa seintel Eestit esindama. Et see on ühest küljest ka väga osav turundustrikk ja ta toodel esile kuidagi veel sellise kahepoolse turunduslik, et ühest küljest ta justkui tulundab ennast noh, nii või teisiti, aga teisest küljest tal õnnestub selliste nõksudega jõuda, aga võib-olla kellelegi koju seinale mingi sõnumiga, mis tegelikult sinna koju seinale ju üldse ei sobi, ehk siis mõnes mõttes ikkagi esineda pigem sõnumina, et, et kuidas sa nagu ise seda Tanel Randeri ja kogu seda kriitikat sellise tänavakunstniku kui tellimustöö tegija osas. Nagu näeksid. Minu meelest see Tanel Rander elektron väga hästi kirjutatud, mul on väga hea meel, et see ilmus, sõnastab väga olulised, teevad, et justkui me olemegi selles momendis hetkel, kus siis kus need küsimused ongi väga nagu adekvaatsed ja ma arvan, need on tükk aega juba õhus olnud. Ma ütleks, et Edward lõngu see loomingus on tegelikult selle Euroopa tuuri näol, mis ta siis, et Eesti riigi Euroopa Liidu eesistumise jaoks tegi, see on nagu väga oluline, selline murdepunkt või selline täiesti nagu teine tase tema loomingus, selle arvestades, milline maht sellel tuuril on, need külastatakse Euroopa mitmeid pealinnu. Tal on väga suur tiim, kes tema asjaajamist nagu hõlbustab ja mõnes mõttes ka nagu korraldab, et seal nutitelefoni rakendus seal on meediakampaania, seal on nagu igasugused noh, kasvõi ka dokumentatsioon, et fotograafid, videod, et see on nagu täispakett. Ja noh, lõnguse loomingus on seal minu meelest väga nagu muljetavaldav selline hüpe tegelikult. Aga kui see on tänavakunst, siis kuidas ja kus tänavakunsti näidatakse kas seda saab galeriidesse tuua, kas seda saab koguda? Seda saab küll teha selles mõttes, et ma olen ise teinud. Ma olen korraldanud kunstnikega näituseid mitmes kontekstis Y-galeriis Tartus ühes mahajäetud majas, Pärnus mahajäetud õlletehases ja Tartu kunstimuuseumis. Et need kontekstid on väga erinevad. Lisaks sellele on tänavakunsti ka kunstioksjonitel. Need platvorme on nagu väga palju, et nagu näha, siis ei maksa olla nii tagurlik nõuda ainult ära, kunstnike looming peab olema tänaval ei näitajaid ja seda nagu minevik on päris nagu ohtralt, et kus seda näha. Muudel platvormidel. Aga kuidas, kuidas saab tegelikult tänavakunsti kureerida, et me ikka kujutame ette seda, et et tänavakunst, no sa ütlesid, et see mässulisus tundub, et on niisugune natuke stagna stagneerunud vaade asjale. Aga meile ju siiski tundub, vähemalt tänavakunst on ju välja kasvanud nagu soovist, pigem ütleme siis väike kodalasi ärritada. Et kuidas nad nüüd siis alistuvad sellele kuraatori diktaadile. No mulle omast kogemusest mul on tunne, on võib-olla et algul oli selline uudishimu pärast kahetsete ma ei tea, nagu see on ainult minu nagu mälestus sellest, aga aga, ja kuidagi noh, selles mõttes, et kuraator, mida ta saab teha, on ikkagi püüda võimalikult vähe mingisuguseid takistusi luua. Et nagu võimalikult kaasa minna, kunstnikku ei ole nagu selles mõttes omast nagu kogemusest, mis neile nagu kõige sobivam kontekst oli, oligi tegelikult Pärnus maetud maja kus need saidki nagu lihtsalt noh, teha mida iganes nad tahavad ja kuidagi see orgaaniline, selline mahajäetud ja selline orgaaniline keskkond mõjus neile nagu väga soosivalt ja nendega innustasid sellest. Aga võib-olla see ei olegi mingisugust kuraatori diktaadile allumist. Veel vaatan seda sama Tanel Ronderi artiklit, mis ta kasutab siin selliseid mõisteid nagu võimupinge, matkimine ja neutraliseerivad vaatemängud ja räägib ka tänavakunstnik, lenda kommertshuvide teenimisest ja see alapeatükk tema artiklis lõpeb tõdemusega. Meil levib suur eksiarvamus, et kunstiteose kaubastamine seisab kunstiteose tähendusväljast lahus. Ehk siis võib-olla hoopis kuraatoreid, instrumentalist. Nojah, see on üks variant, mina lugesin seda nagu selle pilguga, et et justkui peaks nagu silma kinni pigistama. Et kunstnikud müüvad oma teoseid oksjonitel. Aga tegelikult nagu peaks ikkagi kõik kõiki neid tingimusi, kõiki, neid üritasin võtma ikkagi tervikuna, et mitte silmi kinni pigistama. Aga kuidas see oksjonil müümine reaalselt välja näeb, seda, kas ta maja seina ju lahti kangutada ja ei viida, eks ole, et, et kuidas, kuidas reaalselt käibeks tänavakunsti turundamine. Selliseid asju on tehtud küll, ei, ma teangi küsingi, et kuidas see mehhanism töötab eta. No ta seal artiklis ka tõi välja, kuidas, ma ei teagi, kas nagu pahaaimamatult Raimu Hanson, Tartu Postimehe ajakirjanik tegi siis talle turundust. Et muidugi teda huvitas ka, tal olid omad huvid teha sellist võib-olla veidi senditutsioonilisematuudist lõnguse nagu tegevusest. Aga tegelikult see toimis, kukkus välja täpselt niimoodi, et see oli selline promo tema oksjonimüügile. Et noh, üldiselt nendel oksjonitel müüakse lõuendeid või jah, lõuendi või mingil muul kujul, et see on ikkagi nagu sa oled üks seina, vaid see on mingil täiesti traditsioonilisel kunsti nagu kandmisasjal. Seda võiks siis reprox nimetada. Jah, seda võib ühelt poolt need praktilised ja noh, selles mõttes, et kui me mõtleme, et Stenssil on ikkagi graafikavorm ja sellele mingi tiraaž, siis seda võib ka noh, selles mõttes nagu sedamoodi ka käsitleda, et see on lihtsalt üks graafiline leht Grafiti on ju peaaegu sama sõnatüvega. Aga ma uurisin natukene ka seda, et mida, mida tänavakunstist on kirjutatud ja avastasin, et päris palju on juba hakatud ka akadeemiliselt tänavakunsti uurima, et kui kunstivormi, et lugesin siit kokku päris mitu-mitu, bakalaureusetööd, mis on sel teemal kirjutatud, et no me teame nüüd, Edward on lõngusteks tema nagu juba öeldud, isegi sinu vanaema teab teda. Aga, aga kui, kui, kui suur on tänavakunstnike seltskond Eestis, kui palju on neid, keda meil üldse siin uurida on? No tegelikult on päris mitu midagi selles mõttes mingi 10 on sellised nagu et sa saad tõesti nende kohta midagi uurida. Aga ma oma nagu või näen, ma, ma näen tänavakunstis ka nagu mingit tõusu ja languse, et tegelikult mingi 2012 ma ütleks, et oli nagu mingisugune nagu tipphetk, kus oli kuidagi see energia oli nagu väga tugev, ma võib-olla ise olin ka selles momendis nagu kõige rohkem huvitatud ja aktiivsemalt ära kunstist aga siis tõesti nagu koondusid nagu akadeemiliste huvidega inimesed ja kunstnikud ja kuidagi see nagu see nagu kõrghetk oli, nagu toona, et võib-olla täna need samad kunstnikud on juba leidnud ka veel mingeid muid huvisid, mis on küll tänavakunstiga seotud, aga nagu nad natukene eemale tõmbunud Aga umbes viieaastase nihkega avastas riik enda jaoks tänavakunsti. Aga noh, nii see käib. Nii see käib jah, üldiselt. Aga noh, nagu siin Tanel Ranger toob välja Janar Alaartiklit, kus ta ütlebki, et riik tahab ka olla kuul ja et selles ei ole ju iseenesest midagi taunitavat. Nojah ei ole jah ta hoida, et ei oskagi ideed kohta. Samas meenub siiski kohe ju kohalike valimiste eel toimunud skandaal lahvatanud skandaal sellest, kui linnahall üle joonistati. Et see oli küll koht, kus ju ikkagi leiti, et, et see on lubamatu niisugune käitumine ja seal ikkagi toimus ka riiklik sekkumine ja võib-olla seal oligi kõige rohkem tuli selle nii-öelda võimu ja grafiti vastaline niisugune vastas seos ilmsiks. Ja mis on nagu väga huvitav tegelikult et, et arvestades, et tegu näed, Edward val lõnguse looming ja see, mis toimus linnahallis nagu mõlemal on Teet ühisjooni selles osas, et kasutatakse väga palju rahvuslikke Tiive ja nagu ühele keelatud teisele lubatud, et see on nagu huvitav, et Ena nagu riik on ka selles mõttes huvitav nagu paradoksaalsest positsioonis, et mis mõttes, et kui kui tegelikult noh, et kui kunstnik kasutab rahvuslik sümboolikat ja sellest nagu digikultuuri sellist edulugu, et siis nagu justkui lubatud Linnahalli puhul vist oli kõige konkreetsem etteheide see, et see on muinsuskaitse all olev noh, ehitis, et, et seda ei tohiks. Et seda ei tohiks nagu suvaliselt värviga katta. Aga teisest küljest, eks on ju ka ilmselt terve vanalinn on Esko pärandisse kantud ja, ja sealt mul tuleb küll meelde, et uue tänava nurgal oli üks lõnguse Tammsaare stentsil sealt, kus oli kirjas, et Tamsar on koondatud, et ma tegin isegi pilti tookord sellest, nüüdseks on see maha kustunud. Neid on veel, isegi kui Toompealt tulla treppidest alla ja siis oli see keiser ilma rõivasteta, mis ka üle värviti. Nojah, see muutus täitsa poliitiliseks sellest ka Tanel Randel kirjutab, et see oli nii-öelda selline jabur, jabur poliitiline juhtum juba kus tekkiski küsimus, et kas siis, kui riigivõim selle üle värvib, siis sellega antakse niimoodi implitsiitselt mõista, et keiser ongi alasti või või et mis siis nüüd juhtus? Väga osavalt kasutas seda olukorda ära mina ja Liidia kes siis tegi sinna? Et sellisest võiks öelda nagu tüüpilisest natüürmorti ist mille alla esitas küsimuse, et kas nüüd on kunst, et kui on nagu selline ütleme, nagu traditsiooniline nagu selline natüürmort diskas, siis see nagu kehtib, see sellele on siis olemas. Lubatud aga mulle tundub siiski, et, et tegelikult tänavakunst ju oma olemuse poolest ikkagi mõjub paljudele inimestele ärritavalt juhul kui ta on vähemalt inimeste seisukohalt täiesti ebasobivasse kohta, eks ju toodud, et kuigi sa rääkisid ennemmest eetilisest väärtusest, siis väga sageli ju ikkagi peetakse seda sottimiseks. Sellele nagu ei saagi midagi teha. Et igaüks otsustab ise nagu, et mis talle meeldib ja mis ei meeldi, mida ta peab sodiks ja mida mitte, et kindlasti igaühel on esteetilised nagu maitsed on väga erinevad. Aga siin ma tsiteeriks veel Randeri artikli algust. Praeguse Eesti avalik ruum on ühekülgne ja hermeetiline ja tundub, et kollektiivsel autoriteedile on seal peaaegu totaalne võim. Tänavatel vohavad reklaamid ja paiguti äärmuseni viidud liiklusregulatsioon. Teisisõnu, see on formaalne seadus, mis võimutseb samas kui märke kodanikuallumatuse eest vastupanust või lihtsalt loomulikust elutegevusest on vähevõitu. Ja kui ma seda lugesin, siis ma pidin nõustuma, et see on tõesti masendav edastus. Ja see on tõesti nii ja ma ise ka tunne teed nagu Tallinna linn võtta näiteks, et see on ikka väga viisakas, et väga puhas, et siin ei ole üldse sellist nagu spontaanset kommunikatsiooni tegelikult niivõrd näha. Aga võib-olla see on pigem nagu kesklinnas, räägi veel rahu kesklinnast, et ma arvan, et kui kuhugile natukene juba kaugemale minna, äärelinnadesse seal ikka juba näeb, minu meelest. Et no sellist vahet ikka ei ole nagu Lääne-Euroopa kesklinnades, mis on üles vuntsitud ja kui siis sõidad kaugemale, siis on metroopeatused otsast otsani märksa Ja noh, ma ütleksin, et seal ka see-eest eetilisus juba kannatab, et ma ei saa öelda, et mul läksingimates alati meeldiks. Noh, oli samas, tuleb meelde Berliin, kus ongi näiteid nendest ametlikult tehti lausa, kus metroorongid värviti, lasti grafiti kunstnikele üle värvida ja seda visti mujalgi tehtud ja näeb tegelikult päris kihvt välja. Ja hiljuti käisin näiteks Antwerpeni, see ka kesklinnas keerasime paarist tänavast natukene väiksematele tänavatele, tele ja majad olid väga-väga kihvtilt tegelikult ära joonistatud, nii et et selles mõttes ma ütleksin tõesti, et see sõltub. Ja kas v? Lilleküla staadioni kõrval on seal rongipeatus, kui on tellitud multistaabitöö. Et seda ikka leidub. Aga äkki me lihtsalt olemegi nii väikekodanlikud, provintslikud? Ja või siis meile meeldibki nagu elada kuidagi väga nagu puhtas kontrollides, kontrollitud koos keskkonnas. Ei käi. Tundub nii, jah. Aga kuulame vahepeal muusikat ja vaarika, sa valisid meie tänase saate esimeseks looks sellise ansambli nagu myya vist hääldatakse, eks m ja lugu Bad Girls. Miksesse edu. See on väga lae lugu, esiteks ja mina eliid ja mõned aastad tagasi avaldas ka sellise video, kus ta tegi Tartus. Mis täna siis nüüd on lai tänavadki sellise madonna kaasaegse madonna ja siis selle video taustaks oligi see majja lugu valitud, et et väga lugu väljenev selles mõttes jah, nende tüdrukute. Kuidas öelda nagu powerit, jah. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline kuraator Marika hagu, kellega räägime tänavakunstist ja ühendasime saate esimese poole rohkem institutsionaalset poolele, aga võiks natuke rääkida ka esteetikast ja, ja sellega seotud sõnumist alustades alustades kasvõi käelistest oskustest mis on ju igasuguse kunstiteose puhul muidugi olulised, aga aga need torkavad teinekord tänavakunsti puhul täiesti positiivselt silma. No tänavakunsti puhul on hästi palju erinevaid tehnikaid, need on põhimõtteliselt lõpmatud too et sa võid mõelda ise välja mingi täiesti originaalse autoritehnika, aga noh, okei, kui me oleme lõnguse ja mine Liidia pooledest neist rääkinud, siis siis tuleks rääkida nendest stentsilist stentsilongi nagu põhimõtteliselt nagu graafika, et seal on erinevaid, mitu kihti. Ja need tihtilugu siis kasutavad mingisuguseid olemasolevaid kujundeid, mingi motiive, mida need siis vastavalt oma siis kavatsusele kuidagi muudavad, muudavad või kujundajad ümber. Aga On ka sellist vabakäelist tänavakunsti, et näiteks Tallinnas on tegutsenud rühmitus multistaap, kes siis ei kasuta mingisuguseid šabloone, vaid siis vaba käega teevad selliseid karaktereid, siukseid, igasuguseid kolle, molluskid väga, väga suur ja et need nagu ulatuvad mitme mitme meetri kõrgusele laiusele. Aga jah, et neid tehnikaid on, on tõesti väga, väga palju, et kasvõi kasutatakse mingeid kangaid või siis on siin Eestis ka olnud kudumisgrafiti, kuidas kaetakse siis buss, siis neid käepidemeid, igasuguste kootud materjalid, ega ma ise olen ka tegelikult viljelenud natuke ta kunsti, et kasutades siis selliseid plastmassklambreid, mis siis võrk kaeda, sisestades tekitavad selliseid piksaldatud kujutise. Neid variante on nagu põhimõtteliselt lõpmatuseni, lihtsalt et see kontekst või see koht, kus sa seda tööd teed, on siis ütleme, linnaruum. No ega sa seda ju õppida kuskil ei saa, et et ütleme niimoodi, et et sul peab ikkagi nagu mingi kunsti. Tegelikult vist peab olema kunstiharidus taustaks, et ega päris niimoodi, et mõtled, et ma tahaks ka, et siis tulevad ikkagi nagu sellised, ma kujutaks ette, et käkerdised rohkem alustuseks seinale, siis peaks kuskil väga palju saama ennem harjutada. Ja eks see harjutamine teeb meistriks, et et läbi aja on needsamad meile praegu tuntud kunstnikud ka ikkagi väga palju arenenud ja need mõõtmed ja need kihid on nagu saavutanud palju nagu grafineerituma taseme. Aga õppimisest rääkides siis noh Tegelikult nagu nendel tuntud Eesti TA võlgnikel, on kõigil kunstikooliharidus, et see taust on täiesti olemas ja aga kuidagi nagu. Meil on, ma tean, et välismaal on tegelikult näiteid, on selliseid õpid kunstikoolis, vahel lihtsalt nalja pärast, et midagi tänavale ka, aga see ei tähenda, et kohal, et täna kunstnik, sa lihtsalt katsetad erinevaid kontekste ja nagu meediumid. Et. Aga mis paneb tegelikult kunstniku tulema oma kunstiga selles mõttes tänaval, et see ühest küljest ju ikkagi põhimõtteliselt on ju ebaseaduslik, eksju, sealt sa riskid ikkagi seaduserikkumisega. Ja teiseks on see ju paratamatult ajutine, et tõenäoliselt see sinu kunstiteos kaob sealt ühel hetkel ära, et ta ei, ta ei ole pikaajaline kunst selles mõttes, et et mis need nagu taustad on. Noh, ma ei oska öelda, see võib-olla sõltub niivõrd on niivõrd isiklik, aga mingid võib olla levinud mustrid on, miks, miks kunstnikud seda otsustavad teha? Mõnes mõttes seal on nagu tänavakunstil on nagu mingi programm, eestlased üks programmi elemente on ka siis see, et püütakse ikkagi vastu võidelda sellele nagu turusuhetest tulenevale visuaalsele mürale. Et täna kunstnikud püüavad siis rikastada seda, seda keskkonda, kus me elame mingisuguse, sellise huvigamisi teeni ilmselgelt sulle raha tagasi. Et noh, ühelt poolt seda võib ka näha nagu, justkui nagu jänese ohverdan nad annavad mingeid teose meile vaatamiseks ja see, mis sellega sellest saab, on nagu jumala juhatada või et, et see võib hävida silmapilkselt või noh, et tsenaati avatud muutustele. Aga kui sa enne rääkisid sellest, et on hästi palju tehnikaid ja need on teinekord väga individuaalsed ja nüüd rääkisid, et sellest sõnumist ka noh, siis tekitabki mõlemad asjad tiivad kohe vältimatult ju nii-öelda küsimuseni identiteedist, ehk siis, et kuidas, kellena ennast identifitseeritakse ja kuidas ennast positsioneeritakse. Selle identiteedi küsimusega tegelesin väga sügavuti Tartu kunstimuuseumi näitusel tüüpilised indiviidid. Selle lähtekoht oligi põhimõtteliselt see, et see kuidagi see identiteedimäng on tegelikult. Põhimõtteliselt selline võlumaailm, kuhu inimene saab siseneda, kui ta nagu kehastub siis tänavakunstnikuks, ta saab lubada endale midagi, mida ta nagu päriselus oma argipäevas ei saa. Ja, ja see pakub nagu väga suurt nagu naudingut ja lõbu ja selliseid noh, et mingisuguseid tundeid, mis ta nagu tavaelus ei saa. Ja muidugi see nagu mäng ka mõned omanengi müüdi tekitamine teid vaatame lõnga puhul on see nagu väga uhke, et kuidas ta tekitab siis, no et oma seda kuvandit tuleb mingi keebiga kuskil mingi salapärane müstiline isik. Saint liigub pimedas, näed, see on selline absoluutselt nagu mingi võlumaailma nagu tasand rollimäng ja see on jah, rollimäng sisuliselt. Kas seda võib võtta ka? Protest on vale sõna, aga kui tänapäeva maailmas kipub kõik kuidagi väga vähemalt mingil pealispinnal vägi väga läbinähtav ja väga Uniformine olema. Et tekitada sellist igatsust tõesti mingi mingi salapära ja mingi muinasjutumaailma järele, mis meid ümbritseb meie sellisest tehnitsistlikus ja Uniformsas maailmas. Ja kuigi kohati see kaldub ka mingisuguseid, noh, et see on nagu ka üle võimendatud või Muidugi peabki olema, kui juba siis juba. Ja noh, arvestades ka seda, et kui me räägime sellest, et kui noh, väike riik on Eesti või kui väiksed linnad on Tallinna Tartu ja et kui palju sa seda anonüümsust ikkagi suudad omale säilitada see nagu üsna keeruline tegelikult Aga kas võib küsida ka niimoodi, et kui kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel tänavakunsti grafiti tekkis, siis ta oli väga selgelt nagu poliitiline poliitiline akt. Et, et võib-olla see praegune sõnum ongi siis, et meil on niivõrd selline ärikeskne ratsionaalne maailm, et see protest seisnebki nagu just nimelt selles ebaratsionaalsuse põgenemises mingisugusesse fantaasiamaailma, et sellest nagu karmist igapäevaelust välja Või oleks see liiga naiivne tõlgendus? No see ei ole võib-olla ainus tingimus küll, aga noh kuidas öelda? Kas tänavakunst on poliitiline till nagu 100 protsenti ei pea ju olema poliitiline, aga kindlasti seal on see moment juba eos sees. Arvestades, et et tegu on mõned teos ilmub mingisse kohta, mis, mis ei kuulu talle ka see on ta võtab mingisuguse loa, justkui ta lubab endale rohkem kui teistele. Või tähendab, ta lubab endale lihtsalt rohkem. Et mingis mõttes on see ikkagi selline võimumäng, siis, No kindlasti jah, ausalt poolt võimumäng, aga aga ma ütleks, et nagu kunstnikele angiin iga oma mingi agenda peale selle, et mis on nagu puhtalt, kas esteetilised või mingid temaatilised nagu skaalad. Et ta kõnnib mööda tänavat, näed mingit maja ja ütleb, et see maja on ebatäiuslik, aga ma võiksin siia päikese lisandused teha selle maja täiuslikuks. Ja et see maja karjub millegi värvilise järgi, ma pean siia midagi tegema, sest ta tuleb, päästab selle maja. Aga Keiu terve on siiski öelnud, et tema meelest näiteks šabloonkunst on tihtipeale ikkagi selline sõnumiga kunst, et jällegi, kui me neid Edward pool lõnguse teoseid meenutame, siis ikkagi väga sageli, neil on ju sõnum lausa kirjutatud sõnum juures, et et ta ei ole ikkagi lihtsalt oma lõbuks tehtud niisugune mäng, vaid, vaid ta ju tahab. Nagu sa ütlesid, et ta ka oma anonüümse identiteediga on tahtnud mingit kollektiivset alateadvust esindada. Ta püüab reflekteerida seda ühiskonda, kus ta elab, seda vastu peegeldada noh, selles mõttes lõngus on nagu selles mõttes väga nagu kätte saada või teda nagu hea lugeda tema töid kõigile väga selgesti mõistetav, et need motiivid, mida ta kasutab, on kõigile nagu nii tuntud et kevadest näiteks Arno Tali või või Anton Hansen Tammsaare kujund või koidule, et nagunii eestlasele nagunii üldtuntud. Et selle, see sellepärast on ka nagu lõngus võib-olla üks kõige tuntumaid vürtse, edukamaid tänavakunstnikke Eestis, et ta suudab ennast kõigile arusaadavaks teha. Aga ma küsin veel ühe sellise väljendi kohta nagu kriipamine. Et kas see on nüüd mingi Eesti oma sõna grafiti kohta või, või midagi? Kriipamine on art Leete mõeldud mõiste siis sellise noh, justkui nagu kraapimise kohta, aga nagu üleüldse see on, tema pidas silmas rohkem nõu graffiti sõna nagu eestindamist. Aga see kriipamine nagu ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi seda oma tavapärases keeles kunagi kasutaks, et selles mõttes tore, et te selle sõna mõtles välja, aga paraku see ei ole nagu kasutuses. Huvitav, et kui me oleks tänase saate pealkirjast saadetud mida meist oleks arvatud Täiendati jälle unar sõnade hapikenevat rida. Aga? Meie saateaeg hakkab tasapisi lõppema. Kas me saame mingi kokkuvõtte ka teha, et kuidas siis meie tänavakunsti läheb või, või äkki isegi võib-olla seal liiga naiivne, aga kas võiks öelda, et inimesed võiksid rohkem vaadata, mis nende ümber on ja rohkem tähele panna? Tänavakunsti? No kui seda juurde tuleb, ma loodan, et ikkagi tuleb, et see kõrghetk nagu et noh, et veeteede tõus on veel oodata, et et kunstnikud on aktiivsed selles mõttes, et paraku on neid täna kunstnik ei käi suhteliselt vähe. Ja vahel on ka nii, et nende tööde nägemiseks peab mingi konkreetselt ikka nugetud plaani võtma, et nüüd ma lähen seda vaatama. Ja see plaan tuleb kähku teostada. Aga kas ma küsin veel lõpetuseks, et kas nüüd need, kes alustasime sellega, et see mina olin siin tõenäoliselt ikkagi klassifitseeru tänava kunstiks, et et kas need õiged, ütleme siis professionaalsemad tänavakunstnikud panevad pahaks ka need neid Sudijaid, kes justkui nende mainet kahjustavad? Kogemuse järgi, nii palju, kui ma olen rääkinud, mitte kunagi pole seal probleemiks. Et alati on tegelikult rõõmustatud selle üle, kui keegi tuleb täiendama nende teostest, see on nagu nemad näevad seda ikkagi dialoogiline ja see on tegelikult võib-olla isegi päris kurb, kui tehas lihtsalt jääb sinna üksildase ja keegi nagu justkui ei suhtle sellega. Et neid alati rõõmustab, kui keegi tuleb mingisuguse kavala nihkega sinna. Aga suur tänu, Marika Agu selle jutuajamise eest. Sellega meie aasta esimene vasar lõpeb, mina olen Peeter Helme ja koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino. Ja meie saadet jääb lõpetama ka üks muusikapala. See on Lõuna-Aafrika vabariigibänd kes on teinud kaveri Kinkrimpsoni loost tunniferessengheris kitsaid mäen. Miks just see lugu? See on siis pühendusega Edward von lõnglusele kuna ta või noh, et kui ma enne mainisin topeltidentiteedi teemat, siis ongi, et tahab ning ka on justkui nagu kisa, et tal nagu mitusel vinet nagu kogu aeg võitlev see üks poolteisega, et sellepärast ka seal lugu aitäh kuulmiseni