Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning ERR-i Tartu stuudios on meiega rahvusvahelise muuseumi nõukogu esimees, Eesti Rahva muuseumi teadussekretär Agnes Aljas, tere. Tere päevast. Tere ka minu poolt nagu raadiokuulajad, ilmselt arusaamad, hakkame rääkima muuseumi juttu, nimelt kuulutatakse täna välja Eesti muuseumide aastaauhinnad ja sel puhul ongi plaanis rääkida muuseumide positsioonist ühiskonnas nüüd ja tulevikus. Aga nagu ikka, alustame kultuuriajakirjanduse tutvustamisega. Maarja mina vaatasin sirpi ja sirbist, lugesin kahte väga huvitavat artiklit, nendest esimene on kadriMälgu lugu, mis kirjutab ehtekunstist ja mis läheneb sellele teemale ka natukene filosoofilisemalt. Et Kadri Mälk on käinud siis ühel kolmepäevasel konverentsil, kus ehte erinevaid aspekte ütleme siis niimoodi pikalt-laialt on lahatud ja Kadri Mälk ütleb ilusti, et ehe on südameasi. Ehte kandmine on üks ürgsemaid inimlikke instinkte. Ja samastub välja ka sellise probleemi, et kogujad vananevad, et kui rääkida aga pärand ehetest üldse sellistest kollektsionääridest et siis jõuaksin lausa lumehelbekeste põlvkonnani välja, ütleb, et lumehelbed, kes teil ei ole elu, jälgimisoskust, kurbus, üksindus ja kannatus on talle võõras. Ja et, et Eestis on selline elu käsitlus, et pole püsivat elukohta, töökohta partnerid, kõik voolab ja see ei soosi tingimata kogumist ja sellist kollektsioneerimist. Aga teine artikkel, mis mulle silma jäi, oli siis Märt Väljataga arvustus värske rõhutekstidele, nihilistile. Ja mõnes mõttes samamoodi jõuab noorte inimeste kirjanduse juurde, et loeksin ka tema artiklist tsitaadi ette, kus ta ütleb, et kirjanduse puhul üldiselt ja noorautorite puhul eriti on põhiprobleem selles, millest üldse kirjutada. Sellepärast et nüüd see ei ole enam tsitaat. Võtan lihtsalt kokku, et mida noorem inimene, seda vähem on tal siis elukogemust ja seetõttu on targa kirjutamisainet vähem, mistõttu ta peaks rohkem tegelema siis keelevõimaluste kasutamisega, et kirjades muutuks tähtsamaks, kuidas, kui see, millest nii, et niisugusi, sisukaid, artikleid, sirbist ja ennem kui annan siin jutujärje Peetrile ütleksin ka, et ilmunud on akadeemia esimene number 2018 kus on väga huvitavaid autoreid, kirjutab, nagu ikka Toomas Kiho luules niisugune eessõna või peatoimetaja veerg. Jan Kaus kirjutab. Siis on Mati Rahu näiteks kirjutab Eesti vähiregistri loomise loost mitmeid arvustusi, nii et soovitan ka kindlasti akadeemiale pilgu peale visata. Aitäh Maarjamõisa, lugesin ka sirpi, lugesin sealt läbi Kurmo Konsa pika ja põneva loo Nils poor ja Alan Turingi kvantenesetapp juhtum grippo detektiivitöölaualt ja sellesse loosse siis gurma. Konsa heidab väikese pilgu erinevate kvantfüüsikute kirjutistele, aga ta on loo tõesti üles ehitanud sellise mõrvaloole ja hakkab arutlema selle üle, et kas seal aint uuring tegi siis tõesti enesetappu või on selle taga üks täiesti jabur eksperiment. Lugu on kirjutatud põnevalt ja mitte ainult siis ilukirjanduslikult põnevalt, vaid ka sisulises mõttes äärmiselt põnevad. Soovitan kõigile kõigile lugeda, keda teadusajalugu huvitab või kes tahavad lihtsalt natukene paremini aru saada, mis on kvant. Et füüsika, kusjuures selles loos öeldakse mitu korda ära, et kvantfüüsikast on võimalik ainult aru saada ühte seda, et keegi sellest aru ei saa. Aga vaatasin vahelduseks ka ühte lehte, mida me ei ole tükk aega siin soovitanud. Nimelt Eesti Ekspressi areen on seekord väga sisutihe. Siin kirjutab Kadri Karro Michalil Ta vist kelle esimene isikunäitus nüüd sel aastal avatakse kõigepealt Washingtoni Rahvusgaleriis ja juunis kumu kunstimuuseumi suures saalis. Tegu on teadupärast Eesti kunstiajaloo ilmselt kõige nimekama. Maali, aga, kes elas pool 1000 aastat tagasi ja kellest on jäänud väga vähe töid alles ja need asuvad üle maailma laiali, nii et need on kurja vaeva nähtud, et need kõik kokku saada. Ja Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul toimub selline suur näitus. Ja väga rõõmustav oli näha siin ka üle pika aja ühte pikemat raamatuarvustust, nimelt prii Hõbemägi kirjutab vene kultuskirjaniku Dmitri lips Kerovi romaanist, sellest ja liblikatest. See on üks äärmiselt lõbus ja ilmselt üks jaburamaid teoseid, mis 2018. aasta jooksul eesti keeles üldse ilmuda jõuab. Ma olen tegelikult isegi üsna kindel, et ühtegi jaburamat enam sel aastal ilm. Nii et k Reenis on väga palju põnevat lugemist, aga meie läheme nüüd kohe edasi. Saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning ERR-i Tartu stuudiost meiega rahvusvahelise muuseumi nõukogu esimees ja Eesti Rahva muuseumi teadussekretär Agnes Aljas. Selleks, et rääkida muuseumide positsioonist ühiskonnas nüüd ja tulevikus ja meie selline teemaasetus tuleneb tõigast, et täna kuulutatakse välja ka Eesti muuseumide aastaauhinnad. No kas siis äkki peakski küsima kohe kõige labasemalt, et mis asi siis tänapäeva muuseum on, kui me oleme harjunud lapsepõlvest sellega, et muuseum on üks ruum, kus näidatakse erinevaid esemeid, siis tänapäeva muuseum tegelikult selline enam ei ole ja ma arvan, et kui ma praegu niimoodi ütlesin, siis isegi mõjub võõrastavalt, sest et tänapäeval juba nooremad inimesed ei teagi selliseid muuseume. Tänapäeva muuseumid on ikkagi igasuguseid kelli ja vilesid täis. Maarja juba muigab. Aga ma läksin ikkagi Agnesele nüüd kohe võimaluse seda poolt kommenteerida. Tere päevast Tartu stuudiost, see on nii hea ja, ja suur küsimus, et mul on hea meel, et meil on terve saade vaid sellele selle üle peatuda, et et eks ta ole jah, nii et muuseumi nii-öelda arusaam ja definitsioon sellest, mis ta on olnud traditsioonis, on, on muutunud tohutult, et see institutsioon on läbi teinud ja põnev arengu. Ja kõik see, mis toimub ühiskonnas, ei jäta seda kuidagi puutumata ja jäta seda sisuga omalt poolt nii-öelda teisendamata. Et jah, kui ma võtan seesama rahvusvaheline muuseuminõukogu vaid kom, siis aastaid tagasi on tegelikult loobutud nii-öelda muuseumi defineerimisel sõnast ese või kogud. Et loomulikult on see üks kõige peamisem punkt, aga tegelikult, millest üsna palju räägitakse, on ikkagi ideed, eesmärgid, põhimõtted, mida tegelikult tahaks öelda, et loomulikult on selle definitsiooni ümber juba ka erinevaid koolkondi, kes ikkagi rõhutavad rohkem esemelist poolt mis teebki muuseumi institutsiooni eriliseks kõigist teistest kultuuriasutustest. Ja jah siis seda teist poolt, kes alustab muuseumid sellisest tühjast ruumist, kuhu koondatakse mõtted või ideed või eesmärgid vaid, või kogukonnad, kellele tahetakse mingit ruumi anda? Kõnelemisel argumendid. Eestis on ju meil olemas muuseumide seadus, kus defineeritakse muuseumid selle kaudu, et on ikkagi ollakse liitunud muuseumide infosüsteemiga, mis on ikkagi kogude põhine. Et selles mõttes Eestis on ju justkui ikkagi kogud muuseumi aluseks. Jah, vist nii, tema paistab olevat, et ega noh, ma kujutan ette, et Eestis muuseumi nime kasutusi tekib üsna palju, et ma kujutan ette, et kultuuriministeerium saab aastas nii-öelda kümneid ja kümneid taotlusi muuseumitele, kellel tegelikult ei ole kogusid, kellel ongi digitaalset sündinud kogud. Et võib-olla see muuseumiseadus on ka see, mis hetkel ongi nii-öelda sellises muutmise protsessi jõudmas, et et seda definitsiooni laiendada, sest see on jah nagu valdkond, mida, millele nagu kätt ette ei panda või või ei peatata neid asutusi, kes kõik soovivad justkui hetkel plahvatuslikult kanda muuseumi nime, seda tegelikult mitte saada. Et ma tean, et ainult prantsuse kultuuriruumis on minu meelest kasutusel terminina mõiste nagu selline, Ma isegi eesti keelde saaks seda tõlkida võib-olla ainult muuseumilaadse institutsioonina, aga aga jah, eks see selline 60.-test alguse saanud Muuseumi nimekasutus ja tohutu laienemine on, on see protsess, mida me, millele meie vaatame samamoodi otsa. Tegelikult kui päris algusesse minna, siis, siis Aleksandria mousse'i on ei olnudki ju kogudepõhine, see oli ju pigem asutus, mis oli mõeldud selleks, et tolleaegsed intellektuaalid saaksid kohtuda ja need kogud, mis sinna tekkisid, olid nende aitamiseks tekkinud mitte koguda ümber, vaid kogud tekkisid inimeste ümber. Just nii. Aga minu meelest see ongi üks niisugune väga huvitav teema praegu musioloogias või et et miski, eks ole, justkui ühest küljest peaks muuseum ja teistest kultuuriasutustest ju eristama. Et kui need ei ole kogud, et mis see siis on, sellepärast et on väga palju seltsimaju lihtsalt kultuurimaju niisama toredaid MTÜsid, kes tegelevad kultuursete tegevustega, et muuseumil peaks ju olema mingisugunegi noh, suurem roll ja vastutus tegelikult ühiskonnas, seda enam ma ütleksin eriti Eestis, kus on ju tohutu suur hulk muuseumikülastusi, et Eesti on ju Euroopa esirinnas oma muuseumikülastuste poolest, mis tähendab, et muuseumit mõjutavad ühiskonda ju päris märkimisväärselt. Võttes aluseks on muuseumide arv, noh kui palju neid on, millistest erinevatest teemavaldkondadest proovivad külastajaid igasugu erineva Touri huviga tegelikult kõnetada. Et noh, ütleme, et jah, olles ise pikaaegne muuseumitöötaja, siis vahel ikkagi üllatunud, kuidas on olemas mõni kultuurirubriik, kus kus muuseum kui institutsioon tegelikult ei saa nagu sellist suurt kõneainet või seda, see meedium, milleks muuseum tänapäeval nagu muutunud on, mis, mis omakorda annab võimaluse kasutada noh, peaaegu kõiki kultuuri võimalik väljendusvorme alates muusikast, mis on saanud väga suureks osaks ja kogu see helimaastik nii-öelda näitusekeskkonna loomisest ja külastaja emotsiooni tekitamisest, et kuni filmideni Ta vaadata hetkel Ameerika muuseumi, siis siis üsna paljuski kõik uued muuseumid ongi otsustanud, et nende publik tõenäoliselt on juba nii-öelda filmimaailmaga üles kasvanud. Ja see ese on võib-olla miski tõendusmaterjal selle nii-öelda filmi juures, mis räägib lugu mõnest ajaloolisest sündmusest või mõnest persoonist, mida siis nii-öelda pikitakse mõne arhiividokumendi esemega. Et neid valikuid on jah nagunii palju, mida hetkel igal pool maailmas tehakse kuidagi selleks, et seda institutsiooni suurendada või hoida teda nii-öelda ühiskondlikus pildis ja jääda. Ta kombineerib kõiki võimalikke nii-öelda kultuurivõimalusi. Ja noh, see see võimalus mingil moel ongi selleks, et ka muuseumite külastus igal pool maailmas on ikkagi üsna üsna suures kasvus, et siin ütleme, trendid näitavad, et et noorem põlvkond selline puhtalt juba digimaailmas üles kasvanud põlvkond võib-olla ei leia muuseumites alati partnerit ja Inglismaal siin tuuakse näiteid. Et on hakanud külastatavus vaikselt riiklikul üldisel tasandil vähenema. Aga see on jah, juba jälle teine probleemide ring, mille juurde võiks tulla. Samal ajal tundub, et võib-olla ühest küljest on lootusetu, mitu defineerida, mis asi muuseum on, sest muuseum on nii palju erinevaid, siis ilmselt siiski iga külastaja jaoks on nii-öelda mingi mingi oma muuseum selles mõttes, et et piisab juba selle sõna nimetamisest, kui igaühel tekivad mingid assotsiatsioonid ja minu meelest selle heaks näiteks on see, et ma olen käinud ka vähemalt ühes muuseumis, kus ei ole, mis tegi selle muuseumi teemaga seotud originaaleset peale selle hoone endast lihtsalt ei ole olemas, pean silmas Schilleri majamuuseumit vaimalis ja vist ka Kreutzwaldi majamuuseum Võrus on selline, kus peale hoone enda originaalesemeid ei ole, aga piisab sellest, et see asi on nimetatud muuseumiks ja see juba iseenesest teeb asja ligitõmbavaks. No ütle vahel, et mõned esemed ikka on Kreutzwaldi omad ka, aga näiteks tõesti ei ole ühtegi. Jah, aga tegelikult Eesti need kirjanike isiku muuseumid ongi üsna haruldased, et ega paljudes kohtades ei ole üldse nii hästi säilinud neid aga jah, laseb nüüd hoopis Agnese jälle jutujärje üles võtta. Ja ei, ma jäin just mõtlema selle nii-öelda teemade paljususe peale, et et mulle on alati tundunud üksi krigeerivaid muuseume Euroopas luksemburgi linnamuuseum. Ja, ja paratamatult on iga muuseum selle valiku ees eriti noh, nii-öelda viibides väikestes kohtades, mida võib ka Luksemburgi ikkagi lõppkokkuvõttes nimetada küll asudes Euroopa keskel kes ka oma nii-öelda valik võttes, et millist publikut kõnetada. Se institutsioonina sul ei ole võimalik kõnetada võib-olla ainult ühte publikut, et sul peab olema neid valikuid rohkem, et, et nad Euroopas tekitasid aastaid tagasi suurt elevust näitusega, mis kõlas väga intrigeerivalt pealkirjaga küsides siis külastajat nii-öelda näitusele sisenedes, et kas ma olen võimeline tapma mis tegelikult oli lihtne ajalooline ülevaade sellest, et millised situatsioonid ja millised küsimused on seisnud inimeste eest sadade aastate jooksul sellest et kui on sõda või kui on mõned muud isiku nii-öelda puutumatust puudutavad küsimused, et kas tegelikult inimesed on võimelised tapma või mitte, rääkides tegelikult ajaloolisest kontekstist. Selline intrigeeriv näituseprojekt noh nii-öelda otseselt muutis paljude külastajate sellist arusaama sellest, kui nad ennem väitsid, et nad ei ole kunagi võimelised tapma siis peale nii-öelda näitust ja kogu seda protsessi kaalumist, paljud külastajad leidsid, et siiski olen võimeline seda tegema, kui minu isiku kallale nii-öelda puututakse. Mis ei tähenda, et järgmine näitus, mida nad ei teinud, ei oleks olnud oma kindlale turvalisele publikule 18. sajandi portselanist. Et see mingil moel näitabki seda institutsiooni paindlikkust sellises ühiskonna ruumis, et et kui me võtame ka Eesti, meil on väga-väga erinevad kultuurihuvidega inimesed. Et neil on väga suur hulk inimesi, keda võib-olla ei huvitagi muud teemat kui sellised kollasemad. Teiste argiellu puutub omad teemad, et et mingil moel peavad muuseumit ka astuma neile inimestele sammu lähemale, et neid hoida justkui kultuuris näidata seda positiivselt poolt sellest, mida kultuur meil ühiskonnas inimestele annab. Aga see viib meid muidugi tagasi jälle kogude juurde, selleks, et teha nii erinevaid näitusi, peavad olema väga erinevad kogud olemas. Just, ja no mis siin salata, et, et kogud iseenesest on see kõige kallim osa ju muuseumist ja kõige peidetum protsess. Euroopas räägitakse üsna palju sellest, et muuseumid on lõpetanud viimastel aastakümnetel kogumise puhtalt ruumipuuduses käia siis eelmine aasta sellise Euroopa muuseumide kogude alakomitee konverentsil siis seal jah, sellised intrigeerivad projektid just hakkasid rääkima nagu vastupidist juttu või noh, tuues lihtsalt näide sellisest paljususest nii-öelda muuseumimaastikul. Et Norras, Norrast tuli üks näide, kus Jaka muuseumid, noh, on väga-väga vähe hakanud koguma. Ja samas oli üks muuseum, kes tõi näite, et nemad on just seadnud oma kogumis prioriteediks esemed, mille eluiga on kuni üks aasta, väitis siis vastupidiselt tänasele sirbi artiklile, et inimesed seda vanemat nii-öelda väärtuslikumat osa kultuurist tegelikult hoiavad ise. Et seal oli näide just kaasaegsest toidukultuuri uurimisest, et kuidas peegeldatud tulevikus seda, mida me tegelikult tänapäeval läbi elame. Et pitsa grandioosast, mida jah, on 70.-test alates Norras tarbitud ja vist hetkel kas see number võis olla näiteks kuus miljonit, mida norrakad aasta jooksul ära söövad. Ja noh, nii-öelda vaadates kogudesse sellist eset tegelikult ei, ei leitud. Mistõttu siis oligi muuseum otsustanud, et tegelikult tuleb hakata tegelema esemete kogumisega, mis on just sellised kiired muutuvad, mis täpselt samamoodi peegeldavad meie ühiskonda, et kui uued kitsa grandi osad on loomulikult mahedad ja veganid. Et sellised protsessid peaksid saama jäädvustatud. No see lähiajaloo kogumine ongi mõnes mõttes kõige raskem küsimus kõikidel muuseumidel, sellepärast et raske Prognoosida või öelda, et, et jah, et see ese tõenäoliselt muutub tulevikus võib-olla haruldasemaks või et seda meil on tingimata vaja erinevate teemade ja näituste juures esile panna. Aga siia juurde käib ju veel tänapäeval nüüd juba aastaid arutatud küsimus, et mida ja kuidas digitaalselt koguda, sest et aina enam tegelikult iga sugustki teadmist või või meie elu puudutavat, alates tõesti reklaamidest ja muudest muudest virtuaalsetest nähtustest on ju samamoodi midagi, mida, mida muuseumid peaksid olema võimelised säilitama. Ja ja selles suhtes ütleme selle digitaalse puhul veel muuseumi kontekstis oluline, on see, see kontekst, et mäletan aasta aastaid tagasi siin ERMis oli näitus linnakultuurist, mis rääkis just noorte linnaruumi kasutusest, kui sai kogutud mobiili siis neid pilte iga kolme sekundi tagant ja vaadata, kuidas noored kasutavad linnaruumi ja milline millised sotsiaalsed aspektid seal ümber on. Et samas võikski öelda, et kui me ka praegu kogume Facebooki, ehkki pildistusi või, või siis mobiili nii-öelda vaateid, et, et see, et kuidas nüüd luua sinna juurde see kontekst, et see nii-öelda portaal või see andmebaas, mis enam ei ole kasutusel 10 aasta pärast, et see suudaks kõnetada ka nii-öelda järgmist sugupõlve, et ta suudaks seda kõnetada nii, et ta saaks aru, et ma üldse konteksti loome, see uurimus, sealjuures on see, see nii mahukas pool, mille jaoks muuseumid siiski tänapäeval kogu aeg proovivad, ma arvan aega varastada kõigest muust. Et seda sisukust sealjuures üleval hoida. Aga kuidas seda siis teha, see eeldab ju ka tegelikult päris suuri investeeringuid ja tööd tehnikaga ja see eeldab hoopis teistsugust lähenemist, kui seni on harjutud kogudega töötades rakendama. Ma ei tea, kui ma võtan nagu oma nii-öelda teadussekretärina paratamatult olen etnoloogilinaga vahel kuraator, siis siis ma ei ütleks, et pigem probleemid, mis tekivad, ongi nagu tehnilised, et sisulises pinnas sul ongi vaja ju aru saada ja suhelda ja uurida selle inimese käest nii palju, kui sa seda oskad omast tänapäeva kontekstis seda nii-öelda juurde luua seda maailma ja neid tähendusi, mis nende asjade sees on. Et loomulikult 100 aastat tagasi koguti esemeid teistsuguste põhimõtete alusel koguti rohkem tehnilist informatsiooni, mitte neid tähendusi. Et ma arvan, iga muuseumitöötaja teab, et kui ta paneb midagi näitusele välja, siis ta peab arvestama, et see ese või eksponaat, mis iganes ta ka ei ole, peab suutma seda külastajat kuidagi tänapäevasest kontekstist kõnetada. Et kui me näeme vaeva, eksponeerime, konserveerime seda eset Te näitusel ja inimesed kõnnivad tõsta ükskõikselt mööda ja ta ei suuda mitte kedagi kõnetada, et sees oleks kuidagi meie töö ja ressursside raiskamine. See see ideaal on, ma arvan, see, kuhu poole nagu tasuks püüelda. Sa oled ilusti, ütlesite ka, et teadussekretärina tegelikult üks aspekti muuseumi töösongase uurimistegevused, muuseumid ei ole ainult kogujad ja säilitajat, vaid just selle eksponeerimise kaudu ju tihtipeale ka uurijad ja kuigi valdav osa Eesti muuseum ei ole ametlikult teadusasutused, siis herm, mis teda on, eks ole. Ja, ja tegelikult ERMi uurimused peaksid osalema täiesti Eesti teadusmaastikul. Et kuidas sa seda muuseumi, teaduse omavahelist suhet kommenteeriksid? Jälle põnev teema, et ühel pool ongi see teadvus pool, mida, mida muuseumis tehaksegi just selle nii-öelda näituse kui väljundi jaoks ja teine pool on siis ütleme siis selline haridusministeeriumi valdkonnast tulenev teadusmaastik. Et ma arvan, et eks kõik Eesti kunstivaldkonnad noh, küsivad endalt seda igal korral, kui täidavad pabereid ja aruandeid, et kui ühe näitusega kaasneb tohutu teadustegevus, et miks ei ole kuidagi nii-öelda kvalifitseeruv teaduspublikatsiooni na või, või mõni filmitegija, kes noh, kes teeb filmi dokumentaalfilmi, mis on täpselt samamoodi uurimuslik, püüdes midagi kirjeldada, nagu seda tehakse näiteks teadusartiklis. Et miks sellised valdkonnad ei ole nii-öelda nimetatud teaduseks, et see on nii-öelda mingil moel ka ülemaailmne pluss kunstide ja nii-öelda bürokraatia või, või selle süsteemi ümber. Aga jah, et noh, oma töös ma nagu ei näe ka võimalust kuidagi teisiti seda teha, et see, see on osa, mis annab ka minule kuraatorina teatava kindluse, et sellest, et mida ma ütlen, see on nagu põhjendatud, et mul on selleks olemas justkui tõendusmaterjalid. Et kui ma võtan muidugi ERMi püsinäituse, mis on väga-väga eesti püsinäitus, siis mis on väga-väga teaduspõhine siis jah, erinevatel andmetel võib-olla seal kuni 200 teadlast, kelle teadustegevust on sinna näitusele välja pandud, et loomulikult, et on ta ka teadlasele väga keeruline meediumisest korraga, sa pead mõtlema visuaalselt, et sa oled teinud doktoritöö. Sa oled uurinud, vastanud nii-öelda teaduslikele kriteeriumitele ja nüüd tõstetakse sinu teadusvisuaalses maailma mis peab suutma kõnetada siis sellist üsna laiakultuuri huviga publikut. Et loomulikult doktoritööst jääb alles võib-olla kaks-kolm lauset, aga need on need, kõik see olulisemad võib-olla või kõige maailma muutvamad oma oma olemuses. Aga kas sellest jutust võib siis järeldada seda, et muuseumide enda ideaal selles küsimuses, mida tehakse, kuidas midagi näidatakse ja avalikkuse oma lahknevad mõnevõrra? Ma ei oska nüüd, et päris nii-öelda ma arvan, et see on väga-väga isiklik nii-öelda igal muuseumil, kuidas, kuidas ta ennast näeb. Aga kindel on see, et jah, et vaadates nüüd ERMi püsinäitusele tulevaid tagasiside, et loomulikult see maailm, mida mina olen konstrueerinud kuraatorina. Et noh, see ei ole mingi saladus, seda teab. Ma arvan, iga muuseumi töötajad, see, kuhu ta satub siis kui ta jõuab avalikku ruumi, on juba hoopis teine. Et mingil moel ka, kui luua näituseid, millele antakse sellised avatud tähendusväljad, siis on see loomulik, et see tekib. Et tekivad hoopis uued ja põnevamad tähendused nende maailmade ümber. Et ma arvan jah, et, et nii-öelda muuseum tänapäeva eesmärk siiski on seda külastajateerida kõige esmaselt. Ja see paistab ka üsna hästi välja meie nii-öelda muuseumimaastikul, kui me neid muuseumi külastame. Tänapäeval. Aga kuulame vahepeal muusikat ka meie tänane saatekülaline Agnes Aljas valis siis tänasesse saatesse sellise Norras elava soomi laulja nagu nagu valge habe loos tirdon tema 2012. aasta albumilt. Mille, mille ma olen kirjutanud endale paberi peale ja mida ma enam välja ei loe, aga miks just see lugu? Ma olin jah, noor magistrant, kui ma sattusin täiesti kogemata Soome saami muuseumisse Siidalgust Hiina rist on ka pärit nagu valged või ja minu jaoks syyda muuseum on alati tundunud üks selline maailma parim muuseum, võiks öelda, et, et kui ma sinna tööle sattusin, siis minu töökoha selja taga oli nende fonoteeki ja nagu valge Abeli kuidagi esimene, kelle otsa sattusin. Aga miks ma seda muuseumi nagu ideena alati kandnud, nagu endas on see, et et see nii-öelda, ühelt poolt see muuseum oli nagu väljendus sellisest nii-öelda saami oma kultuurivõitlusest. Et noh, et kui ka muuseumi asutati, seal ei olnud, kogusid mida siis hakati looma ja nüüd üha rohkem nii-öelda esemete tagastamisprotsessidega tuleb ka erinevatest maailma piirkondadest sinna esemeid. Aga mulle väga imponeerib see toimimispõhimõtet, et kui kui neutraalsusid ka ehitama endale muuseumihoonet, siis kõigepealt selle muuseumihoone keskmesse seati näitus. Ja see idee, mida see näitus soovib öelda külastajatele. Ja siis selle ümber hakati kogu seda hoonet tegelikult ehitama tema ja projekteerima, et see, et nii tavaliselt maailmas muuseume ei projekteerita, et võetakse aluseks näituse sisu ja ja nii-öelda selle põhilised eesmärgid. Ja teiselt poolt on see muuseum tohutult külastatav, et neid et noh, võttes aluseks sellise nii-öelda lappima tühjus, siis siis jah, enamus tšarterreisid saabudes kuskilt Jaapanist või, või lähemalt külastavad seda muuseumi, mis tähendab, et ta suudab väga erinevat publikut kõnetada ja enda juures hoida, et ühelt poolt olles selline kogukonna kultuuri tuum ja teiselt poolt siis ka väga väga laiasid nii-öelda inimesi erinevate teadmistepagasiga sellest, kes on saamid ja mis nad olla võiksid. Selgelt kuulame siis nagu valge lugu, stiirdon. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning ERR-i Tartu stuudios on meiega rahvusvahelise muuseumi nõukogu esimees, Eesti Rahva muuseumi teadussekretär Agnes Aljas. Oleme nüüd rääkinud päris palju sellest, mis asjad muuseumid on, kuidas nad toimivad ja just enne seda, kui kuulasime nii kaua valge hõbemuusikat siis Agne Saljaste ütlesite, et saami muuseum, kus ta nagu võlgade muusikat esimest korda kuulsite, see on teie jaoks nagu ideaalne muuseum. Kui ma seda kuulasin, siis ma hakkasin kohe mõtlema, et mis asi on ideaalne muuseum selles mõttes, et muuseumendini erinevaid, nende nende funktsioonid on erinevad, on tohutu suured muuseumid, kus käib iga aasta miljoneid inimesi, on, on olemas väikeseid küla, muuseume on niivõrd erinevaid muuseume ja seega ka nende funktsioonid peavad olema erinevad. Aga kas on mingisuguseid ühiseid asju, kas näiteks iga muuseum on mingis mõttes pedagoogikaasutus või on ta meelelahutusasutus ja kas needsamad külastajate arvud on näiteks see, mis on muuseumielus või muuseumikorralduses kõige olulisem või kas saab üldse rääkida mingisugustest ühisjoontest niivõrd erinevate muuseumide puhul, nagu neid maailm meile pakub? No ma arvan, et kõige laiemal tasandil jah, on seda väga-väga raske teha, et kui Ta lahti tänapäeval ükskõik milline raamat, mis räägib motsioloogiast või muuseumi olemusest siis, kui proovitakse defineerida või nimetada neid rolle, mis muuseumil on, siis mäletan ühte raamatut, ma lehitsesin, kus oli antud rahulikult sellele pool lehekülge, et neid erinevaid rolle nimetada teda ja, ja mis siin salata, need on üsna paljuski väga-väga vastandlikud, et üsna palju defineeritakse muuseumi ju selle kaudu, et see on asutus, institutsioon, kes on see nii-öelda mälu hoidja ja pärandihoidja ja kes on selline turvaline nii-öelda rahvuslikkuse tunde tekitaja ja teistpidi peab muuseum olema siis ka avalik, selline diskussiooni ruum mis ei ole just päris sarnased funktsioonid, et et siis siis on ühel pool see nii-öelda uurimispool, et noh, inimesed, keda me ju teenindame, justkui oma majas on, on ka üsna palju uurijad teiselt poolt on meil siis selline väiksem kohalik kogukond, kellega me peame suhet suhestuma muuseumi institutsioonis, siis meil on turismipool. Õnneks ei pea kõik olema nagu seotud ühte ühte asutusse, et iga iga asutus saab siiski valida oma oma rolli kõiges selles, et noh, et nüüd on üha rohkem näha muuseumite rolli maailmas sellise sotsiaal ja turvatunde tekitajana. Et kui oli juttu haridusest, siis jah, üsna palju ka muuseumipedagoogika on just suundumas sellisele sotsiaalsete valdkondade nii-öelda poole, et kuidas inimest aidata elus hakkama saada, olles ise selline turvaline, usaldusväärne institutsioon, mis justkui ennem ikkagi väga sügavalt mõtleb seda, kui kui midagi proovitakse öelda. Et neid rolle on nii palju, et seda ühte on, on üsna keeruline välja välja sõeluda. Õnneks. Aga kuidas ikkagi nende külastaja hulkadega on, et vahel tundub küll, et Eestis on justkui see kõige olulisem, et ükskõik millise nii-öelda omandisuhtega see muuseum siis oleks, tähendab, ma pean silmas just seda, et kas on õige nõuda riigi või kohaliku omavalitsuse muuseumid, et seda, et võimalikult palju külastajaid sinna kohale meelitaks, et ja et see on ainuke, mis nende nii-öelda edukust määrab. No ma lihtsalt kahtlustan, et me elamegi numbrite maailmas on justkui kõige lihtsam viis, millega millegi mõjukust hinnata. Kui me vaatame ka tänaseid muuseumi aastaauhindu, mis on muuseumivaldkonnas ju päev, kui me saame lõigata taro loorbereid, et siis ka nende auhindade selline struktuur on üsna üsna nagu selline muuseumi valdkondade keskne, et me võiksime ka kuulutada välja näituse auhindu nendest näitustest, kes on kõige rohkem aasta jooksul midagi mõjutanud või muutnud või me võiksime välja auhindu nendele näitustele, kellel on kõige rohkem külastatud, aga et me oleme siiski valinud sellised nagu sisupõhised teeriumit, selleks, mille alusel me justkui oma valdkonna loorbereid lõikame siia vahele, on võib-olla õige hetk tõesti öelda, et sa viitasid ka, et tegelikult sageli kultuurirubriikidesse ei ole muuseumidele kuigivõrd tähelepanu pööratud, et üks asi, mis minu meelest on ka väga puudu, on Muuseumi näituste arvustuse formaat just sellisest, ka bioloogilisest aspektist, et ma arvan, et seesama näituste komisjon, kes seda aasta parimat näitust peab valima võiks sellest abi saada, sellepärast et et üks asi on jällegi see, et kuidas seda mingit näitust on teaduslikust aspektist suudetud hästi välja mängida, ütleme nii. Aga teine on just see, et, et kuidas seda on suudetud muuseumi formaadis inimesele edasi anda. Ja ega meil ei ole ka väga palju neid, kes julgel käel kirjutaksid neid artikleid oma valdkonna seest. Nii et see on jah nagu üks pool, mida me kindlasti ise peaksime nii-öelda rohkem rohkem edasi lükkama, et et anda seda diskussiooniruumi, et, et noh, kui ma võtan ka ERMi näite, et ega tegelikult sisulist diskussiooni näituste üle ei ole toimunud. Nüüd see aasta toob meile palju uusi püsinäituseid, kuhu on inimesed pannud tohutult vaeva ja mõttejõudu tulemas on ajaloomuuseum ja okupatsioonide muuseum ja ja et, et see kindlasti eeldaks sellist mõnusat sisulist diskussiooni selle ümber, et miks mingeid valikuid on tehtud ja mida on soovitud nende näitustega öelda või mõne näituse teema osaga, et et loodaks jah, et see, see elavneks meil, aga noh, eks ta paratamatult tuleb ka sellest, et meil ei ole Eestis sellist Mosioloogilist haridus, tausta inimestel, kuna meil selliseid erialasid ei õpetata. Et see teeb võib-olla veidikene ebaolevaks ka selle selle diskussiooniruumi tekkimise, et kui kõik lähtuvad ainult praktika. No ja peale selle on eesti alatine probleem see, et inimesed on omavahel nii seotud, et keegi ei taha kedagi solvata. No ja aga noh, sellist elutervet diskussioonis ei peaks jälle nii-öelda arutlust või analüüsi. Ei peaks kuidagi muidugi pärssima jälle iseenesest, et et loomulikult jah, muuseumimaastikul on üsna seotud omavahel ja on selline koostööaldis, et et see mõjutab seda kindlasti. Aga ma tahtsin tegelikult veel korraks tulla tagasi selle külastajad. Ja näituste ja ja nii-öelda meelelahutuslikkuse juurde, et minu meelest üks nagu niisugune päris hea näide ja ma ei otseselt ei annakski ju negatiivset hinnangut on Victoria Alberti muuseum, mis isenesest on küllaltki traditsiooniline ja mis on nüüd viimase paari aasta jooksul teinud endale tohutut külastaja rekordit kahe kahe popmuusikateemalise näitusega, David Bowist ja pink Floydi, st et seda pink Floydi näitust käisin ise ka suvel vaatamas ja, ja see on tõesti väga põhjalikult tehtud ja väga muljetavaldava tehnoloogilise baasiga ja nii edasi. Aga samal ajal ta ju noh, mõnes mõttes ei puutu üldse Victoria Alberti muuseumisse. Et see on tehtud näitus, millega suurendada muuseumi külastatavust. Kuidas sulle tundub, et kas see nõue seda külastajanumbrid kogu aeg näidata, et noh, enda kogemuse põhjal ma võin ka öelda, et ma ei läinud vaatama? Tsiooni ma käisin vaatamas ainult seda pink Floydi näitust, et, et ei meelitanud mind vaatama seda põhjus muidugi selles, et ma olen varem käinud seal aga et kuidas sulle tundub, et kas muuseumid võivad sattuda ka natukene mingi surve alla, et, et tuleb hakata tegema mingeid asju, mis, mis võib-olla mida sa muuseumi võib-olla selline põhikollektiivitse noh, vaevalt et natuke mingit pink Floydi teadlased seal on. Et ühesõnaga, kuidas sa seda kommenteerid? No eks see protsess oled käes, et, et paratamatult selleks, et teha üks kaasaegne, uhke näitus tohutu investeering, et sellise näituse loomine maksab miljoneid-miljoneid ja ise ka seda näitust näinud ei ole, aga aga nii palju kui ma ka taustast ja et see, mida sina ikkagi juurde on pandud, on puhas, selline nii-öelda ühiskondlik kontekst või nagu peegeldada seda, mida, mis toimus sellisel hetkel Euroopas, millised mõjutused toimusid, et see ei ole ka ainult nii-öelda ansambli, et nii-öelda näitus. Aga et ma arvan, et see on see nii-öelda fakt, mille ees üsna palju oleme, mis, mis tulenebki sellisest nii öelda rahabaasist, mis meie muuseumidel on. Et kui, kui sa tahad teha midagi suurt, midagi hästi, midagi nii-öelda kaasaegseid lahendusi kasutades või siis jah, see teemavalik peab üsna paljuski lähtuma sellest, et sa suudad selle ära majandada. Nii et jah, see nii-öelda muuseumi definitsioonis olev lause muuseumist kui mittetulunduslikust, asutusest, noh, kõlab tibakene naeruväärselt ja iganenud seal ütleme niimoodi. Nii et muuseumide puhul me ei saa kindlasti rääkida mingisugusest jätkusuutlikust kohanemisest, vaid selleks, et paremini teha, on ikkagi vaja teha rohkem ja uhkemalt ja kallimalt. Ei pruugi, pigem mõtlema, et kui võtta nagu teemade valikus, siis, siis üsna paljuski me peame arvestama sellega, mis on inimeste kultuurihuvi ümber. Et des New Yorgi suured kuulsad kunstimuuseumid, et ma ei kujuta ette, kui palju neid seda külastavad nagu kohalikud kogu kogukonnad, et eks need suured numbrid ikkagi tekivad sellisest turistist, kes nädal aega New Yorgis olles kõik need läbi, mida ta on terve elu kuulnud ja filmidest näinud. Aga et, et ma arvan, et muuseumimaailmas on väga paljuski ikkagi tendents ka selliste muuseumite poole, kes on väiksed, kes on paindlikud, kes on lähedased inimkesksed, et et ei ole ainult see nii-öelda suurte muuseumite maastik, mis et see nii-öelda muuseum, kui selline turismiatraktsioon on, ma arvan, üks roll, kuhu ennast paigutada, aga on neid palju rolle veel, mida muuseumid võiksid valida. Ja noh, see samas ida näide, et, et ta oli küll väike muuseum, aga noh, samas tal oli selline väga suur kohaliku turismi roll ja nii-öelda külastaja numbrites peegeldusse. Mis ei tähenda, et see peaks selle sisus prevaleerima. Et jah, kuidagi tuleb kombineerida selleks, et hoida oma asutuse ja institutsiooni mõjukust nii-öelda omas tegevuses, et. Võib-olla selle mõttega võikski lõpetada, sest meie saateaeg hakkab läbi saama nimelt minge muuseumisse ja selliseid väikeseid kogukondlikke paindlike muuseumi on Eestis piisavalt. Ehk siis mingi muuseumisse mitte ainult siis, kui te olete turistid ikkagi kodus elades ja olles ka. Ma tänan, Agnes Aljas, rahvusvahelise muuseumi nõukogu esimees, Eesti Rahva muuseumi teadussekretär selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme, Tallinnas on koos minuga stuudios aga ka saatejuht Maarja Vaino ja kuulmiseni kahe nädala pärast. Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.