Silmapilk veel ja kell on seitse ja 36 minutit. Tere hommikust kõigile neile, kellega veel kohtunud ei ole. Marika Leetme Märt Treier on siin ja me ei ole siin enam kahekesi, on ka telemees Jüri Pihel, tere hommikust. Tere hommikust. Eile hakkasin Telias helistama, et üht väikest tehnilist küsimust täpsustada ja teatate mulle lahkelt, et ootesaba on väga isegi pakutud lahket võimalust tagasi eelistada, mõistatasin ära hetke pärast. Küllap need inimesed ikkagi on, kes tahavad oma televiisorit vaadata ka esimesest augustist edasi ja just neid kaht kanalite missise esimesest augustist puudu on. Kui me alustaksime seda väikest juttu ja seda teemakäsitlust hoopis sealt, kui imelik Kuuteoga üldse tegu on, et meil need kaks kanalit ära kaovad vabalevist, siis selgub, et Euroopa mõttes on päris imelik see lugu. Tõsi ta on, et vabalevi, mis on nüüd tänu sellele suurele digitaliseerimisele muutunud paljudel inimestel palju kättesaadavamaks, ehk siis kui meil oli kümmekond aastat tagasi eesti keelt rääkivaid inimesi umbes 70 protsenti, neid nägi ainult kolm eesti kanalit. ETV Kanal2, TV3 siis need 10 aastat hiljem on neid inimesi, kes näevad ainult vabalevi kaudu neid vähest arvu kanaleid, neid on jäänud, ütleme selline 80. Ma ei tea, võib-olla 90000 kodu ehk siis alla 20 protsendi kõikidest televaatajatest. Ja seepärast ilmselt on asi siin majanduslikus mõttes ju väga lihtne, et kes maksab selle signaali levitamise üle Eesti, kuid Eestis on võib-olla üks Euroopa kõige paremaid vabalevisüsteeme, isegi seadusesse on sisse kirjutatud, et 100 protsenti Eesti kodudes peavad nägema Ta antenniga televisiooni antenniga vaadates tasub televisiooni. Aga nüüd, mis sinna sisse panna, et kes selle kinni maksab. No rahvusringhäälingu puhul on selge, et selle maksab kinni televisioon ise oma eelarvest ja siiani siis kanal kaks ja TV3 maksid selle oma rahadega oma eelarvest kinni ja oligi lihtne nüüd aga kuna see protsent jääb väikseks, ärimehel muidugi tekib ahvatlus, aga miks ma peaksin seda maksma, las vaataja maksab ise, kus on viga olukorras, kus mujal maailmas vähemalt Euroopas kipub vabalevi kanaleid pigem juurde tulema, pigem on, on küsimus selles, et kas riik nüüd iseenesest ärilises mõttes, ma ütlen veelkord, asi on lihtne, et las vaataja maksab, las ta ostab endale mingi teleteenuse, aga ütleme, riik ja üldi, selline üldine, selline Euroopa meediapoliitika ütleb niiviisi, et tegelikult riik peab hoolitsema ikkagi selle eest, et Ta jääks ühe, kasvõi kasvõi kõige parema meediakanali embusesse, tal oleks valikute võimalus ikkagi tagatud, sealhulgas ka kommertstelevisiooni valikute võimalus. Ja selleks on siis võimalus, et riik maksab selle mängu lihtsalt kinni või nähakse mingit muud mehhanismid erinevate litsentside, erinevate seadusepügalat. Aga no ütleme nii, et Eesti on väga õhuke riik, kes siin sellega nüüd tõenäoliselt ei ole keegi väga tõsiselt kunagi tegelenud ja vaadatakse lihtsalt käed rüpes peale, et las nad siis lähevad, las nad siis teevad, teevad, aga see ei ole tüüpiline. Soomes on, vaata täna juba pikki äkki juba 20 vabalevi kanalite, seal arv on järjest kasvanud, suured välismaised kontsernid tulevad oma uute kanalitega, see on majanduslikult mõttekas. Seal on majanduslikult mõttekas, eksreklaamiturg on seal ka suurem ja rahvast rohkem ja mõnes mõttes ka võib-olla konkurentsisituatsioon on tervem kui siin ja võib-olla ei ole ka nii lihtne omavahel kokku, ütleme neid asju telekanalitel, paneme minutit ka nüüd kõrvu, needsamad soomlased said juba korraks mängu toodud, võrreldes soomlastega, kus me oleme. Noh, tähtis on muidugi see, et teleka vaatamine üleüldiselt ei ole vähenenud, arvatakse millegipärast, eks siis linnainimesed ja noored ja ja meedias kõnelevad inimesed sageli on oma meediaharjumusi palju muutnud ja vaatavad vähem telerit, aga keskmiselt ütleme Eesti inimene. Kui ta vaatas 2013. aastal iga päev, siis keskmine inimene, siis on selline loodud termin, vaata kui mõni ei näe, siis teine vaatab topelt, täpselt nii 216 minutit, siis eelmisel aastal oli see number 226 minutit, sel aastal juba 230 minutit, ehk siis ligi neli tundi päevas. Muidugi vanemad inimesed rohkem, ka lapsed vaatavad küllalt palju on üks rahvas, kes siis on see 15 24 vas ja vot need need tudengiealised inimesed, kes pole veel peret loonud, nemad vaatavad veidi vähem, need vaatavad ütleme poolteist tundi päevas, aga Soomes on see number püsinud, ütlen viimased 15 aastat, umbes 172 minutit päevas, ehk siis natukene alla kolme tunni. Ameerika Ühendriikides on see üle nelja tunni, nii et me oleme kuskil seal vahepeal Soome Ameerika vahepeal, et televisioon iseenesest teeb nagu väga hästi arvestades ka sellega, et Eestis on täna tsirka 30 eestikeelset või eesti subtiitritega kanalit, mis on siis nagu Ta saadavad üsna üsna suuremale osale ja üsna väikese raha eest. Kokkuvõttes põnev teema ongi see, et mida sealt televiisorit siis lõpuks vaadatakse. Me oleme ju kuulnud arutelusid, et oo, mul on seal 25 kanalit, aga mul on 125 või oli see 225 kanalit. Aga lõpuks vaadatakse neist ikkagi väga väheseid. Nojah, aga mitte kolme, et selline huvitav, see on tarbijapsühholoogia teema muidugi, väga põnev selline. Ameerika Ühendriikides tehti uuringufirma niilsem poolt mõned aastad tagasi selline ajalukku tagasivaatav uuring, et kui inimesel keskmiselt kodus, et ma 2000. aastal oli tsirka seal veidi üle 100 kaabelkanali kümmekond aastat hiljem oli neid kanaleid ütleme 140 mõne aasta pärast 180, siis huvitav küll, aga see arv, mida inimene reaalselt keskmine inimene siis tarvitab, on umbes 17 täpselt 17 17 kanalit, aga mida tuleb öelda seitse teistele inimesi mööda on väga erinev. Ehk siis inimeste jaoks on see valikuvabadus suur, aga ta iseenda jaoks kitsendab selle kanalite arvu küllalt väikeseks, mida ta tegelikult vaatab. Päris pöördvõrdeline see lugu ei ole, mida rohkem valida, seda kitsamaks see tähendab, et nii ei ole, nii ei ole ilmselt ikka kanalid tunnevad oma tööd ja inimesed suudavad valida. Aga Eestis on veel üks põnev asi, on see hästi palju, räägitakse järelvaatamisest, et vaat, kõik lindistanud ja kõik vaatavad järele, et kui me ütlesime, et ligi neli tundi vaatab keskmine inimene päevas tavalist telekanaleid, sest see on niivõrd lihtne. See on nii mugav, sa ei pea tegema ühtegi otsustust, sa ei pea valima sellised klõpsid läbi ja lased ennast informeerida või oma meelt lahutada. Järelvaatamine nõuab natukene pingutust, sa pead kuskil kas lindistama panema, nuppu, vajutama, siis keskmine inimene seda teeb sel aastal 11 minutit päevas. Tõsi, see on kasvanud viis aastat tagasi oli see number kuus, nüüd 11 minutit päevas. Eks osakaal tegelikult on ikka tohutult väike, aga ta eksisteerib. Põnev on jälle see omakorda, et need inimesed keskmiselt, kes sind järele vaatavad. Nende vanus omakorda on viimase viie aastaga kasvanud 10 aastat. 10 viis aastat tagasi oli see 33 aastat, keskmine vanus, nüüd 43, nii et ikkagi inimesed õpivad juurde neid oskusi. Aga ega seda moodsat tehnoloogiat väga palju ei kasutata ja seda teleri puhul ei ole ka väga palju vaja. Asi, mis on maailmas tohutult kasvanud, muidugi mobiiltelefoni kasutus, aga see ei ole, nagu te näete, tapnud üldse teleka vaatamist. Mäletan Jüri, kuidas kunagi kunagi sai tahvlil näidatud ka, kuidas inimeste televaatamine veel jaguneb ja alati tuleb välja ja mitte sugugi ainult et mõne riigi puhul, vaid pigem reeglina, et kolm riigi kõige suuremat kanalit moodustavad ka ühtlasi väga kindla kolmandiku. No nii ta on, et ega need suured kanalid ei ole läbi aastate väiksemaks oluliselt jäänud, nad pisut vahetavad seal oma positsioone, kuidas on parem aasta ühel või teisel näiteks suure spordivõistlused olümpiamängud, mõned suured, mis toimuvad, ütleme näiteks meie Euroopa ajas ikkagi ka Londoni olümpiamängud suurendasid kogu maailmas, aga eriti Euroopas teleri vaatamist üleüldse. Ja nii need suured kanalid ja saavad oma kamba peale oma, ma ei tea, 40 60 olenevalt riigist protsenti kogu vaatamisajast ja siin ülejäänud siilu sisse mahuvad siis ära kõik need järgmised 180 või 200 kanalit, noh Inglismaal on, on selle viie suure kanali käest, sir ka. Võib arvata, et ongi umbes 60 protsenti vaatamisaega siiamaani 60 jah, viie kanali käes, aga sinna ülejäänud ilusas sama umbes 500 kohalikku kanalit, kui nüüd jagame veel laiali avalik-õigusliku ehk siis BBC ja võtame siis rahvusringhäälingu siin kõrvale, kas need proportsioonidega kuidagipidi võrreldavad need ka aja jooksul ikka natukene liiguvad niimoodi omavahel just need suured kanalid omavahel vahetavad neid nagu Eestiski neid positsioone ka, aga pole näha, et rahvusringhäälingut, avalik-õiguslikud ringhäälingut nüüd suurtes Euroopa riikides või ka Eestis kuidagi väga kannatanud oleksid. Eestis pigem on, on ETV oma positsioone parandanud läbi aastate BBC Inglismaa rasked ajad aeg-ajalt, nendel on identiteedikriis ja eks nad vahel kipuvad tegema seda, mida meeldidele juhid. Et nad hakkavad ise endale natuke vastu töötama, nad hakkavad, ütleme nii, et head televisiooni on juba üks niisugune vana asid, tegeleme millegi toreda tegele millegi uuega, lähenev nett. Aga inimene ütleb õhtul ikka seda, et mida ma seal netis teen, kui ma päev läbi seal olnud, ma tahaksin nüüd midagi, et lihtsalt, et mind teenindatakse, et mulle antakse lihtsaid valikuid ja see on, see on televisiooni tohutu tugevus ja seda ei maksa unustada. Rahvusvahelised eksperdid arvavad, et ega see, ega see see lihtsus ja kergesti vastuvõetav nähtavus lihtsad jutustused, mis tele kaudu tulevad, et ega need kao kuhugi, et kuna ta on lihtsalt žanrina inimesele väga hästi vastuvõetav, lihtsasti mõistetav ja, ja sa ei pea midagi selle vastu, et midagi olulist tegema ja siiani inimesed ongi võtnud, kui noh, ütleme loodusnähtust või kui rahvuslikku rikkust või põlevkivi, mis maa seest tuleb, et seda mulle anda, võetakse vastu ma seda võtan ja seepärast on see kõige tugevam selle žanri žanri veede liigi nisukene omadus ja seda tuleb hoida, kasvatada ja seda ise hakata vaikselt-vaikselt siin ära murendama televisiooni ajalugu. Ja nagu kõlama jäi, siis paljud asjad ei muutu või ei ole muutunud selle aja jooksul, järelikult peaks olema üht-teist ka ennustatav. JÜRI te olite ju siis ka tegev igati kui digitelevisioonile üle mindi ja kõik see müramisest seal oli, sai läbi hekseldatud igapidi praegu nagu sai öeldud, on meil umbes 80000 kodu, kus ei ole esimesest augustist võimalik enam praeguste vahenditega vaadata TV3 ja kanal kahte. Kuidas tundub, kui paljud inimesed, kui paljud kodud lepivad sellega pärast esimest augustit, et nad neid kahtlane kanalitena mine? Seened on küll täiesti spekulatiivne selle pärast, ega seda nüüd tõenäoliselt päris tõsiselt keegi uurinud hetkel ei ole, eks see selgub siin lähema kahe-kolme kuu jooksul. Inimene üldiselt on selline konservatiivne ja eriti vanemad inimesed konservatiivne selles mõttes, et, et kui ikkagi sundust ei ole, et ega ma ei tahaks midagi eriti, et midagi muuta. Ma olen rahul sellega, mis on kindlasti mingisugune osa inimesi, kes siis Eesti televisiooni esimese teise programmi ja Tallinna televisioon, Air France 20 24, prantsuse riik on see, kes maksab selle levi kinni muide Eestis Eestis. Et siin ongi riikidevaheline niisugune erinevus selgelt näha, kes mille eest hoolitseb aga, aga ütleme mõnes mõttes, et siis võib ka nii öelda, et ega see vahel pole paha, kui inimest sunnitakse tegema jõuga. Saatus, ütleme, antud hetkel ärimeeste loodud sunnib inimeste uut tehnoloogilist lahendust tooma. Kanalite valik muutub suuremaks, valikuvabadused muutuvad suuremaks ja küllap ka need, kes arvasid siiani, et kolmest kanalist piisab küll ja küll neljast kanalist piisab küll ja küll avastavad, et tegelikult on Eestis ikka tohutult palju häid kanaleid veel peale selle oleks viimane aeg, õigemini väga sobilik aeg. Aitäh Jüri Pihel, sele sisurika jutu eest. Kena päeva.