Saates kirjutamata memuaare on täna kõneleja Juri Šomakov poeet ja luuletõlkija ja pikki aastaid tartlane. Nii leppisime kokku pealkirja suhtes mõtterännakuid minevikku, Tartus. Oodake ma kõrbe hakat Tartu vaimust kõnelema ja selles, et võib-olla on olemas ka kolkapatriotism. Aga nüüd, mis ma pean tunnistama, ma olen küll Tartus kasvanud, aga võib-olla matiivsest kõndis hoopis. Alustaks etapilt. Tartu on mulle kui venelasele väga tähtis linn, nimelt Meie ülikoolilinn on seotud tutt ka tihedalt venikultuuriga. Sellest muidugi praegu ilmuvad kõiksugu uurimused ilmuvad kõiksugu ajakirjas artikleid. No ma pean tunnistama, et natuke kuivatatud kirjandus, mis leidub kõiksugu uurimustes, on Mullen, Matu kauge manu hinges. Tartus elades ma puutusin kokku vanemate inimestega ja nende juhatus, nende südameis elasid veel mälestused jälle tungid. No nõnda et jalutades tartus ja mõteldes selles ja tolles korki kerkis mul ka nihukene mõte, et vot Puškin mõtles Tartule, tema saatis siia oma Sõbrale iga way Zuikovele väga toreda niukse luule kirja, mis on veni lugejatele hästi teada Hirdrievles laadust, neist sai uus poeetav mürssa poiss võsujud. Aga seal on ju ka niisksut Riho tabud maaknadierps kuud aru, hoogu ja võõrfooränni barovi järkt. Kui ma nüüd jalutan Tartus ja lähenen Uspenski kirikule, siis minu meelest kerkib üks episood Žukovski elust Žukovski nimelt kolid, nagu teada mõisnik muunini vallas. Ps türklane oli ta ema, no ta sai niux, mitte nimi, vaid lihtsalt nime sai siis Žukovski nime ja nüüd tema oli armunud koma sugulase brata salasse. Huvitav, juriidiliselt mingit sidet ei olnud ja mingisugust pistmist, aga vaat selle neiu ema oli väga usklik ja leidis, et see on suur. Vaat kui nüüd nemad, abielluksid see marja Protaarsema taoli seegi Tartus maetud vanad Tartu tudengid, kes mõtlused romantilises armastuses ja selles ja tolles käisid seal Tartu vene kalmistul kirikust paremat kätt asuva asuva haua juurde. Marie Andrejevna Brattassava sellele neiule on pühendatud paljud ja paljud Žukovski luule kütused, jää. Kuid isegi Žukovski, tema oli juba nii tsaarikojas liikunud ja tema oskas isegi pöörduda mitropoliidi poole, et see oleks veena nutvat neiule. Ema, et, et oleks lubatud see abielu. Sellepärast jäi see mu minusse ei puutu, ei, ei, ei, Žukovski pidi ära sõitma ja mõne aja pärast saab ta teada, et tema armastatu abiellub, abiellub professor Mayeriga. Kovski tuleb Tartusse, esiteks mõtleb selles, et võib-olla seal vägivald või midagi muud. Aga tuli välja, et see professor moi alul väga tõsine ja tore inimene ja, ja siis just tark tus Uspenski kirikus toimus laulatus Gussi juures. Žukovski, kes armastas Maria bratav, hoidis tema pea kohal krooni. No vot mulle tõrvaest mõtled nihukesele episoodile, on väga hästi teada, et Tartus elas poeet ja sünkov, et tema kaheksaaastane viibimine, tus, tema luuletused on üle Venemaa kuulsad on niuksed, laulud ka väga toredad instran. Löökai jutustab sellest, kuidas ta Volga ääres on tulnud Tartusse ja siin õppis. Ja lõppude lõpuks see laul oli üliõpilaste lauluna tuntud üle terve Venemaa Tartule. See poeet pühendas mitmeid luuletusi, jajajaa, neis peegeldus tema suhtumine Tartusse. Nimelt, et Tartu ei ole harilik linn, et see on mingisugune vabaduspüüdlik linn ühes poeedi luuletuses Loemmeesigi poeeti Loomingus, seota tapriiust ristiväel ei teata siin ainuvõimu häbipost. Tartus elas ka ja kes kuulus Taal, see, kes on loonud seletava sõnaraamatu, on teada, et isegi Lenini raamatukogus see raamat oli aukohal just Tartus käisid paljud ja paljud vene kirjanikud, aga muidugi maalikunstnikud ja samuti lauljad ja näitlejad. Mispärast ma sellest jutustan teile? No ma peaks ütlema, et Tartu poeetiline Hong Tartu atmosfäär mõjus näiteks mulla ja minuealistele venelastele ikka teataval määral. Nii varakult alustasin ma luuletamisega, see oli veel siis, kui ma õppisin mitu vene gümnaasiumis. Vaevalt keegi praegu teab, kus asus too vene gümnaasium aga võib-olla kui jalutaks Tartus, siis vaataks, seal on niukene hoone, mis on vene peakiriku lähedal. Seal on nihukene tahvel ja tahvlil on kirjutatud, et siin õõnes asus, Vene gümnaasium, kus Bess, kuulus prantsuse vastupanuliikumise tegelane, päris päris Vilde oli meie gümnaasiumi villane ja ma tundsin teda, temal kirjutas luuletusi. Ta käis sageli minu isa juures, tema tuli minu isa juurde, ütleb ütles ühel päeval, siis, kui ta juba gümnaasiumi lõppedes etaan sõita Prantsusmaale. No mu isa ütleb talle. Ja, aga see on üsna kulukas asi, tuleks sõita ja tagasi. Ja Vilde vastas, nii nagu anekdoodis ainult sind artraga lööb ta, esimene inimene, keda ma näen võtab mind vastu ja seal ma olen nüüd ütelda, nagu omas kodus, see tuleb ka sellest kirjanduses, värises, tungis hästi prantsuskeel, tema on väga palju lugenud Pariisist ja ja, ja võib-olla tundis Pariisi paremini nii kirjanduses kui mõnda teist linna. Noh, 37. aastal varis Vilde külastas Tartut ja nimelt. Vabandust muidugi, et ma räägin kangelasest ja üldtuntud ja austatud vastupanutegelasest. Võib-olla nii koomilises külges, aga teate kui seni, kuni inimene elab, keegi ei või teada tema tuttavatest, mis temast saab. Väga huvitav lugu, kuidas Boris Vilde tuli Eestisse nimelt Pariisis valmistati ette üks näitus, kus pidi esitatud olema. Päris vaatas ja vaatas nagu teate, tema just peamine huvi oli etnograafia. Ta oli etnograafia selle muuseumi etnograafia instituudi liige ja siis tuli ühe akadeemiku juurde ja küsis. Kuulge, kas siin on esitatud kõik maailma rahvad? Vastab auväärne isand. Setumaa jutustab, et vaata elavad Eestis eesti sugurahvas jällegi aga tema anud õiged usku ja elavad rohkem Petseri kloostri ümber. Nõnda saigi Boris Vilde komandeeringuid Eestis et Pariisi näitusele korjata setu rahvarõivaid. Tema käis minu isapoolse just nimelt sellepärast, et mu isa oli Tartu vene gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Tema kuulus päris Vilde poolt austatud pedagoogide hulka ja teiselt poolt minu isa oli kirjanik ja siis oli neil alati palju juttu kirjandusest. Isa oli mitmekülgne ja mitmetahuline inimene. Tema oli nimelt ka teatrimees nimelt siis, kui ta õppis juba Harkovi Ülikoolis tuntud teatriteadlane ja režissöör niga. Melnikovi pöördus tema poole palvega, et tema esiniks Suvorovi osas nimelt mu isa oli oda Suvorovi näkku ja nõnda hakkas minu isast ka teatri tegelane, kuidas tuli nimel Lõuna-Venemaal gastroleerimas, tollal kuulus näitleja Mantalski son kuulus traagik, tema mängis seks piiri repertuaari. Koos Tarskiga esines tollal ka mu isa ja pärast isa on palju mänginud ja Tartus tema oli nimelt vene teatri näitejuht ja samuti töötas näitejuhina August viirattru, kes ei saa, lavastas Eesti teatris. Kas Silvad? No mäletan, elasime Tartus õpetaja tänaval. Siis, kui me olime voodis, kajas muusika ja nimelt terve Tartu teatri orkestrile ja lauludega tulid isa poole teda üles laulma, teate Tartut? Tartu oli vaikne linnakene, õpetaja tänav oli üsna vaikne ja siiski igast aknast tulid ja vaata et mis on nüüd, kuidas öeldud, et mis on juhtunud nad selle tõttu, et mu isa oli ka teatritegelane. Meie majas liikus üsna palju näitlejaid ja samuti kirjanikke. Te võite ütelda niiviisi, et kuidas võiks tulla, et vot Paul Pinna, Nikolai Triik, professor Valdes ja nii paljud paljud liikusid meie majas. No sellel on nagu eelpõhjus nimelt minu onu summakov oli Tallinnas koolide inspektor, tema olid tegevõpetaja, näkkab paides linla ajakirjas võime lugeda, et vot Paide rahvas kurbusega mõtleb sellele, et härra Žukov on asunud inspektorina Tallina. Aga nagu meie perekonnas üldse sellel inimesel oli väga paljud teatri veerand, tema mängis ka kuberneri asjaarmastajat. Nüüd ütelda laval. Aga Eesti kultuurile on võib-olla huvitav midagi muud. Nimelt oma koolis, mis asub praegu Vene tänaval, seal on küll tahvel, et seal on õppinud see kirjanik, aga seal Tallinnas Vene tänaval, Tallinnas Vene tänaval, aga seal puudub tahvel. Et selles koolis õppisid teada tarman Paul Pinna Nikolai Triik, Gustav aadress, on see nii mõnigi ja need olidki just teod, summa kovi õpilased, no Šomakov oli vene keele õpetaja ja tema leidis, et ääretult andekas on Altermann ja siis ta andis talle Lermontovi luuletusi lugeda ja Šomakov lavastas oma koolis ka hämariku. Mäletan, Nikolai Triik jutustas sellest, et tema on küll maalikunstnik, aga ta on mänginud ka kaasa. Aga minu onu kõige armsam õpilane oli Pinnapäev Pinla. Tema leidis, et see on niivõrd andekas ja särav ja, ja jäetud ootab suur tulevik. Möödusid aastad, Paul Pinna, kui ta käis meie maa, siis ta rääkis sellest, et Beatrummakovi võiks ju pidada Estonia Katri ristiisaks, sest need kaadrid, mis tulid Estonia teatris ja need on tema kasvandikud. Kui mõtelda sellele, et orkester on summa kovi pool seal loodud Gustav Paul Pinna teadel, Altermann, paljud-paljud, teised. No tänu sellele. No eesti vanem haritlaskond suhtus meie peres väga nii südamlikult ja isa tundis eesti keelt ja meil alati käis palju Eesti väljapaistvaid tegelaseks, eriti teatrijääga. Kirjandust. Missugune seik, missugune sündmus või missugune tõuge viis teid eesti kirjanduse juurde. No vaadake, ma juba koolipõlves poisikesena isegi kirjutasin luuletuse, kirjutasin luuletusi muidugi vene keeles. Aga äkitselt mul kerkis tõmmet, et kas ma võiks tõlkida vene keelde eesti luuled? Muidugi meil olid tol ajal Vene gümnaasiumis eesti keele tunnid ja nii edasi loeti seda teist kirjanikuks, aga noh, teiste hulgas ma pean tunnistama, jääb, ma ei häbene ikka seda, et Gustav suits oli minu lemmikluule, et ma lugesin lõpmatuse tema luuletusi ja kirjutasin ka. Panin, paiskasin paberile mõni mõningaid tõlkeid. Ja üldse määramata inimeste pool nimelt mulle meeldisid, meeldis vägal laadal käimine ja laad, seal ma nägin nii mõndagi tüüpe nägin ka väga erinevaid isikuid, see kogu see kirev, müü köik, kes mind. Aga muidugi ma olin raamatusõber ja seal oli nihuke murdakene, nagu täika võiks ütelda, seal võiks leida nii mõndagi raamatuid sealhulgas ka vene raamatuid, vene luulet üsna palju. Ja. Äkitselt, kui ma parajasti suure raamatuvirna ees Müksas mind keegi selja tagant kuulsin, keda kinni viisakalt ütlevad, andestage, pöördusin hääle suunas. Ja kohtasin luuletajad tõepoolest, sest Gustav Suitsu nägu oli mul hästi teada, tema fotod olid meil kodus ja nüüd muidugi jällegi aastale vahel ma olin siis kooliõpilasi. Aga mind huvitas raamat, aga ma nägin teist inimest, kes raamatust hõivatud kogu ta elu oli raamatus ja meie keskel kerkis jutt ja pärastpoole isegi niikaugele. Minu kõnekaaslane ütles mulle kutel, mõnikord on vaja mõnda raamatut, astuge minu poole ja ütles, et ma elan Vallikraavi tänaval, nüüd Gustav suits. Ma imestasin, elus juhtub ju kõik nõnd lammast sain tuttavaks professor suitsuga kelle poolma pärastpoole käisingi võtsin oma julguse ja tõin talle mõningaid luuletusi, tema luuletusi, mis on minu poolt veneldad. Ja no 34. aastal Noor-Eesti kirjastuses ilmuski mull valimik Gustav Suitsu luulest ja pärastpoole ka ma ei kaotanud side selle suurepärase yhiksusega selle Eesti suurvaimuga. Pean tunnistama, et ma olen väga paljust kohtanud tarku ja harituid niiviisi, nende hulgas ka Ivan Aleksejevi puuniniga. Ja Mul on raske Gustav Suitsu kedagi kõrvadki panna, sellepärast et ta oli niivõrd, et sügav, niivõrd haarav ja niivõrd suurt teadmistega ja niukse vaimukusega. Ma leian, et muidugi igalühel on omad nii-ütelda, sümpaatiad, antipaatiad, suits oli minule just nagu õige luulet. Ka praegu, kui ma külastan Tartut, ma üsna sageli käin tart Tartu kunstimuuseumis, aga ärge pange pahaks maale, siis ma muidugi seal vaatan, ma käin seal just sellepärast, et seal elas Gustav suits, see oli tema korter. Gustav Suitsu kõrval. Minu lemmikluuletaja eesti kirjanduses on alanud alati olnud Juhan Liiv ja Juhan Liivimaa. Tõlkisin ka. Ja ma tahtsin kirjutada Juhan Liivist ja tollal ma olin noor ja siiski küllalt ettevõtlik, ma mõtlesin, kes võiks mulle midagi jutustada Eesti väljapaistvast luuletajas. Ja mulle jutustas üks, et vot, kuulge, tema vanem vend on elus, tema elab Rakveres eesti kirjandusest, ma olin küllalt kodus, ma teadsin, et, et see vend ikkagi on väljapaistev isik selles mõttes, et tema on ise ka kirjanik olnud, õpetaja, ta oli. Juhan Liivi vanem vend. Noh, mis siis. Võtsin ja sõitsin Rakvere. Seal küsisin, kuulasin maad, kus elab Jaakob, liiv, vaat, lähed paremale, siis vasakule ja nii edasi. Tulin ka mina selle maja juurde. Koputan, vajab, tähendaks. Vanaätt Veldab, taan sinises halate. Röövel Ma tulen, ütlen vabandus, kas ma võiks rääkida härra Jaakob Liiviga. Ees vastab mulle rahamees. No muidugi, ma olin siiski Tartus tulnud ja ma olen harjunud nihkesse kirjanikega, kui Friedebert Tuglas, kui Gustav suits jää, mulle paistis, et seal Siuke nagu viletsavõitu see mees, aga no teate, noor ta on alati nii mõtleb, et vot luuletaja ja kirjanik ja temal peab olema mingisugune löö tema pea kohal. Et mis te minu staategi mõtlesin, vabandust. Ma tahaks teie suust kuulda teie venna kohta mõningaid andmeid ja tema elust ja just nimelt seda, mis ma ei võinud leida kusagil raamatus entsüklopeedias aga aga lihtsalt ütleb, et miks Lähme siis vallimäele läksime Rakvere vallimäele ja Jaakob liiv jutustas mulle see oli nii, ma kirjutasin üles, kuidas kasvas Juhan, kuidas tema oli nii õnnetult armunud, kuidas ta kirjutas luuletusi ja kahjuks muidugi sõja ajal mul on kaotsi läinud, need üles kirjutasid, aga igatahes mul on siiski meeles, et ma olin Juhan Liivi vennaga koos, kes jutustas mulle oma suurest vennast, olgugi et noorem vend Juhan Liivi luulet ma tõlkisin palju ja ka viimastel aastatel hotell Moskvas ilmunud Juhan Liivi valitud teoste raamatus leiduvad ka minu tõlked. Minu töös toetas mind Gustav suits. Isegi hulljulge seik. Kirjutada luuletusi eesti keeles, nimelt ma olen ise venelane ja siis ma hakkasin pihta luuletõlgetega just eesti keelde tõlkisin Puhkinid, Leatherman töid, Nigiitinid, aga ka nõukogude kirjanikke, nende hulgas ka kovskid. Aga esijoones Jeseeninid, Palotskit ja palju teisi luuletajaid peatas mind sellel keel ka Johannes Semper. Nimelt Johannes Semper. Teatavasti oli tol ajal ka Tartu mees ja tema oli Loomingu toimetaja. Ükskord, kui me rääkisime Semperiga, ta ütles mulle, kuulge, Teie ju tunnete ukraina keel nimelt, ma jutustasin ainult minu vanaema oli ukrainlane ja mõtlesin, et ma tunnen päris hästi ukraina keel, ütles vot. Juubel, aga ilma juubel ta ka oleks huvitav midagi. Ševtšenko ost avaldada eesti keeles, kas teil ei ole mõningaid visandeid, mõtlesin minna ja on jaa, aga no see on ju väga raske Ukraina suurluuletajat nüüd tema voolavat ja niiskust hõõguvad värsse neid tabada. Ta ütles, kirjutage mulle artikli nende tuligi, et see oli ka juba 35. aastal Loomingu veergudel ilmusid minu tõlked Ukraina suurlauliku loomingust ja minu artikkel Ukraina luuletes lokkab, pärastpoole kohtusin sageli sämperiga ja tema näiteks oli väga huvitatud Nõukogude kirjanduses tootlus Mulled, Akastamed pidevalt. No ma ütlen, teate tänu sellele, et ma käin vahetevahel Tallinnas ja puutun kokku seal poksi esindajatega, mul on üsna palju nõukoguderaamat, kuid ta ütleb, et kas kirjutaks mulle kolme kuu pärast saate kirjutada loomingu jaoks artikli nüüdis-Vene romaanis Saika see teie jaoks ja samuti eriti toetas mind Semper minu sümpaatias, tark, tulin vastu ja nimelt sidemetest Tartu ja Puškini ja teiste vene luuletaja, nagu ma juba mainisin seda, et vot mul on nihukene suur tunne nende luulet, et vastu vene luuletajate vastu, kes on elanud Tartus. Ja nõnda kirjutasin ma artikli Tartu Mihhailovski, see ilmus samuti Loomingus. Särma käsitan Aleksander Puškini ja tema elukaaslast ja tema sõpradest sidemeid Tartuga. Ka sellest kirjutasin, et Puškin kavatses nimelt Tartu kaudu põgeneda välismaale. Johannes Semper ele meeldis minu töö ja isegi see, et ma olin nii julged, tõlkisin seal Puškini luuletusi ja söökovi luuletusi ja et kogu minu töö oli läbi immutatud kõiksugutart tuutu elamustest ja nimelt nimelt sellest, et kui lähedane on Tartu ka vene klassikalisele kirjandusele. Just niimoodi töötasin ma kirjanduse põllul jõudumööda ja siis ühel ilusal päeval lugesin ajalehes Tartut külastapi Vanbuunin. See, et ta oli Nobeli preemia laureaat, oli muidugi kõigile teada, aga minu jaoks paljud tähtsad midagi muud, et juba 1909. aastal oli Puškini preemia vääriliseks tunnistatud, et tema oli akadeemik. Maal, lugesin tema töid, tema luuletusi ja mul oli isegi nii palju julgust, et ma tõlkisin eesti keelde Ivan puunini luuletusi. Eestlased, venelased, sakslased, juudid, kõik, kes elasid tollal Tartus, olid haritlaskond. Muidugi oli vaimustatud sellest, et me näeme väljapaistvat ja maailmakirjanduse. Isiksust muunin peadus grand hotellis üsna lähedal Gustav Suitsu elamust, nii et Gustav Suitsu juures ma käisin kodus. Aga ma võtsin oma peale julgusega külastada Ivan puunini, jällegi suur aastate vahe, sest mina olin tollal 24 aastane ja Pummuline ligi 70 aastat vana. Ivan puunin nii jutu järgi oli väga. Ja tema ei harrastanud, et tema juures keegi käiks ja familiaarsed ja nii edasi ja tema, temal oli õige arusaam oma suurusest, aga siiski vaat aastate vahe siiski ei seganud meid. Teda huvitas just nimelt see, et kuidas ma tulin sellele mõttele tõlkida tema luuletusi. Vaadake, Ivan Vuniinil, brosai still oli ülemaailmne kuulsus. Aga Vuninit, kui luuletajad tundsid mitteni laiemad hulgad, niiet Ivan puuninil luuletajal oli üks suur võistleja ja see võistleja oli Ivan vulin prosaist. Vulin palus mind, et ma oleks lugenud talle tema luuletusi, minu tõlkis üks neist eriti paelus poeeti ja ta ütles mulle, kas te olete nii kena ja kirjutaks mulle mälestuseks oma. Igatahes ka minu esituses puunilile meeldis, eriti meeldis temale eesti keele kõla ja ta rääkisin minuga ka Eesti kirjanduses. No juhtus nõnda, et ta küsis, et kes on teie arvates Eesti väljapaistvam kirjanik Anton Hansen Tammsaare, et parajasti tema temaatika on väga lähedane ka teie temaatikale nimelt küla temaatika. Äkitselt ma sain teada Tartut külastas Tammsaare puutudes kokku puuniniga mõjutustaseni parajastesse kirjanik, kes on nii tuntud erakuna tema Tartus kaua aega ei ole käinud, just asub praegu tartus, murdus, kas ma ei saaks temaga tuttavaks. Ma tahaks temaga rääkida, mõtlesin, miks mitte. Helistasin professor suitsule ja ütlesin, et vot vulin tahaks kokku puutuda. Tammsaarega see, kes tunneb Tartut ja teab, et professor suitsusõnal oli suur kaal just Noor-Eesti kirjastuse ringides ja nimelt tamp saarele pühendas tähelepanu just Noor-Eesti kirjastus ja tema auks oli korraldatud tini. Ja nimelt pealegi see oli samas hotellis grand hotellis, kus peatus puunin. Niimoodi tulime puuniniga sinna vastuvõtule või Tammsaare auks korraldatud õhtul. No see oli väga huvitav, minu jaoks nimelt kõle kaaslasi seal on, oli palju kõnelejaid veel rohkem oraatorid olid, aga kaks meest vaikisid, see oli Tammsaare poolid. Kuid tamp, saare vaikis. Me teame ja tunneme tema ise laeva, aga noh, puu ning selle tõttu võib-olla ta ei tulnud isiklikult see nõks asi ja teiselt poolt tema oli nagu külaline ja ei tahtnud ennast nii pääle suruda seltskonnale. Pärast siiski peale õhtusöögimaa lähenesin Tammsaarele, ma tundsin teda Ivan muuliniga ja nende vahel kerkis väga huvi, tav. Olgugi lühike kõnelus. Nõnda mul jäi isegi meelde Emmuunine sõna, ta ütleb niiviisi Tammsaare, vaadake, teie olete õnnelik. Te, elate oma rahva hulgas, teie kirjutate oma rahva jaoks, mina olen aga pagulane ja ma olen nagu kokku kuivanud viigipuu. Muidugi, see oli 38. aastal, aga vahepeal puuninud tuli Venemaale tagasi, ehkki mitte elusana vait kui kirjanik, tema teosed on välja antud suurest tiraažist, tema kohta kirjutatakse uurimusi, doktoritöid ja ta muidugi kaheldamata vene klassik. Tooniga on mul seotud suured mälestused, nimed, see oli niivõrd huvitav kuulda tema esinemisi Vanemuise teatris, kus tema jutustas korkis kalolencost, jutustas oma noore ja kiindumust Leo Tolstoi vastu, kuidas tema tahtis järgida Leadus, Lev Tolstoi ideid ja isegi töötas ükskord Aamisepp panna ja siis müüs raamatuid. Ja lõppude lõpuks Tolstoigi Tolstoi sai puuniliga pärast kokku ja Drakesed ja Lev Tolstoi ütles nii et kuuldes Aamisepa lugu ja see raamat on kõik hea, aga te olete kirjanik, kirjutad, kirjutad. Kus on olemas nihukene Jaakobi mägi? See on praegune Kingissepa tänava niukene ülemine ots, mis viib katoliku kiriku poolel. Jakobi mäel elas Paris praktin. Tartu Ülikooli lektor ja nimelt tema ka kuulus minu lähemate tuttavate hulka ka oli muidugi minust palju vanem, aga suhtus minusse hästi ja sõbralikult just sellepärast, et ta ise kirjutas luuletusi ja minus oli tal ka niukene kaaslane nagu noor poeet. Miks ma peatusin Jaakobi mäel nimelt päris Pravdin elas majas, kus legendide järgi kunagi elas luuletaja Žukovski, selle läheduses oli tore aed põliste puudega väis Pravdini juures käisid paljud vene luuletaja tol ajal Toilas elunes vene luuletaja Igor Severjanin käis sageli Tartus ja Jaakobi mägi on isegi tema poolt niiütelda tema luulest jäädvustatud. On olemas niisugune luule tuss, tarel, jää, Maril, jää, kus poeedi jutustab just Jaakobi mäelt ja miskipärast, et Jaakobi mägi miskipärast tuletas talle meelde melissi tänavaid. Iversid Iraaniga kokkupuuted kestsid kaua, mul tol ajal, kui mina olin noor luuletaja, kirjutasin praegugi aktuaalseid asju Iraanis nimelt palju luuletusi. Ja kui ma just parajasti volinik 16 aastat vana Igor Severjanin pühendas mulle nihukese luuletuse, mis kusagil pole avaldatud. Ta tema algus on just Žukovski ja siis läheneb mulle kui Iraani miljöö tööle pühendatud luuletuste autoritele. Paras Viinistu maania sea-na võhnadžee itseebee biit juuni Tseedi uus ta nõrgas turuina sihvli soovi Preiran.