Tere siin toimetaja maris Johannes kirjandi kirjutaja. Karid võiks olla meie saate lühike ja lööv pealkiri, täna. Igal kevadel erutab meie meeliu küpsuskirjand ja igal sügisel veame koolide edetabelist rida, et kellel seekord on paremini läinud. Aga kuidas nad seda kirjandit üldse hindavad? Kui objektiivne saab olla? Subjektiivsest hinnates? Kisub kangesti Ilmar Laabanliku keele absurdi. Aga parem kuulame ära need, kes kirjandi kirjutamist hindavad ja õpetavad. Eelmisel nädalal Eesti keele Instituudi eestvedamisel toimunud õpetajate koolituspäeval räägiti nii kirjandi vigadest kui keele normist. Ja isegi sellest, et meie emakeele õpikud on vigasevõitu. Ja uskuda võib ainult ossi. Kirja kammitsas Eywa vaevlen, mitte ainult õpilased. Meie saate lõpetab avaldur Mikita mõtisklus metsiku lingvistika sarjast. Aga alustame emakeeleõpetajate koolituspäev on just just lõppenud Külli Habichti kokkuvõttega tüüpilistest kirjandi vigadest. Külli Habicht on Tartu Ülikooli õppejõud ja uurib vana kirjakeelt. Aga on olnud ka kirjandiparandajate seas juba aegade algusest. Olen parandanud juba üle 10 aasta, ma isegi täpselt ei oska nimetada seda arvu igal juhul riigieksami algusaegadest peale. Kuidas on see muutus olnud selle 10 aasta jooksul, kas lapsed on läinud targemaks jäänud rumalamaks on tulnud rohkem kõnekeelt, mis seis on? Jah, tarkus ja rumalus on sellised hinnangulised kategooriad, millega ma ei tahaks opereerida, sest kindlasti on tänapäeva noored teatud mõttes targemad kui 10 aastat tagasi. Aga keelevigadest puutuvalt võin küll öelda, teatavat tüüpi keelevigu on juurde tulnud, kõnekeelsust lisandunud poolitusvead on sellised väga tüüpilised vead, mida varem ei olnud sellisel määral nagu praegu. Aga on ka selliseid veatüüpe, mis on 10 aasta jooksul püsivad ja pidevad sica korduvad tööst töösse. Mis need püsivad on, et noh, kui me võtame ortograafia puhul, siis ka seesama konsonantühendi reegel, rikkalikus liit, et õigekiri ikka pealkirjamallid kus kiputakse praegusel ajal kasutama läbivat suurt tähte ja vormivigade puhul ikka nik liitaliste astmevahelduslikke sõnade vormide moodustamine. Nii need on need, mis on siis nii-öelda traditsioonidega veatüübid, saan aru, jah, need on traditsioonidega veatüübid, kõlab jubedalt, heidab veel nii, et see ei ole, võiks, siin on ainult üksikuid nimetatud, aga tegelikult noh, kas see kokku-lahku kirjutamise puhul ühend ja väljendtegusõnade ma ja da infinitiivivormide kokkukirjutamise tendents, mis on 10 aasta jooksul täiesti selgelt jälgitav kaassõnade kokkukirjutamine eelneva käändsõnaga, mis on ka püsiv viga. Aga noh, nagu õpetajad ütlevad, et nad ju kogu aeg õpetavad seda. Et mis siis siis on, kas see on siis nagu mingi keele enda sisemine struktuur, mis paneb neid vigu tegema? Küllap see teatud mõttes on ka keele enda sisemine struktuur ja küllap on sellised olemasolevad mallid näiteks mitmesugused liitsõnamallid, mis annavad eeskuju näiteks uute liitumite tekkeks. Ja vormimoodustustest, kindlasti on teatavad eeskuju tüübid, analoogia, tüübid sarnaselt muutuvad tüübid, mille eeskujul teatavate teiste tüüp pidesõnu hakatakse muutma. Vale eeskuju järgi nii-öelda, nii et küllap ühelt poolt on see küsimus keele struktuuris ja küllap teiselt poolt on küsimus ka võib-olla õpetamise metoodikas õpikute hea kohasuses ja aru saada jah, arusaadavuses ja ja just nimelt sellise ootustele vastavuses, et võib-olla õpetatakse valel ajal valesid asju ja natukene liiga keerukate reeglite põhiselt, nii et inimestele ei teki seoseid, ei teki arusaamist üldisemast süsteemist, vaid reegel õpitakse korraks ära ja samas unustatakse. Ja meie süsteemis on ju nii, et põhikoolis räägitakse õigekeelsuses kogu kogu õigekeelsus, tegelikult käsitletakse ära juba põhikoolis, tullakse selle juurde uuesti gümnaasiumiastmes, aga gümnaasiumi lõpus ikkagi me näeme, et needsamad vead nagu siin täna öeldi, et need, mida kuues klass teeb, et neid DK 12. klassi tüüpvead on ikka needsamad, kui suur on see kooslus, kes te need eksamikirjandeid loeti ja parandada ja on üle 60 inimese, ma ei julge praegu täpset numbrit nimetada, sellepärast et see natukene sõltub sellest, kui palju mingil aastal on kirjutajaid, et sellest lähtuvalt, kas mõni neist on ka õpiku koostaja, sellele küsimusele on natukene raske vastata, ma ei tea, ma ei tea olevat, vastan nii. Meil on 10 aasta pagas olemas, on tegelikult ju juba väga suur üldistusaste ja noh, sealt pealt ju võiks juba midagi arukat kokku panna, noh vähemalt mingi kuldreeglid välja töötada. Jah, eks neid kuldreegli raamatuid tegelikult on ju olemas, on olemas õppevahendeid, on olemas riigieksamikirjandiks valmistujale vahendid, aga millegipärast kõik, mis on ka mustvalgel kirjas, ikkagi ta ei avalda sellist mõju, nagu me loodaksin. No ajakirjanikuna olen madalam kui muru, kui küsin, et milline on teie arvates ajakirjanduse mõju? Lastekirjandus teleajakirjanduse mõju on kahtlemata väga suur, sest see on üks selline tekstiliik, millega õpilased kahtlemata kokku puutuvad, isegi kui nad ilukirjandust näiteks ei loe. Nii et see keel, mida ajakirjandus kasutab, on otseses seoses sellega, mida õpilane tegelikult kirjakeelena ette kujutab ja mida ta ise ka hiljem kasutab. Siia oleks nüüd hea tuua see poolituse näide seoses sellega, et hakati uutmoodi ajalehti küljendama. Vahepeal tekkis arvatavasti ajalehetoimetustes arusaam, et pole oluline, kust sõna poolitada, et sõna poolitati sealt, kus ta parasjagu lõpes, kus rida otsa sai. Ja see arusaam, tundub, et on kandunud ka tänaste kirjutajate pähe, nii et sealt on üldistunud selline reegel, et tõepoolest ei poolitata mitte enam silbi piirilt, vaid poolitatakse sealkus parasjagu rida otsa lõpeb ja sõna täiesti suvalistest kohtadest, see on üks üsna sagedane viga, mis on üllatav. See on tõesti üllatav, et see mõju ikka nii jõuline on, teine asi, mida tahtsin küsida, see käib küll rohkem suulise keele kohta, kas te tajute ka tekstides, et ütleme, et inglise keele surve eesti keelele on midagi siin toimetamas? Kahtlemata on. Sest sellised konstruktsioonid nagu näiteks omama konstruktsioon, mis on väga-väga laialdaselt levinud või siis see niinimetatud nimetava käände üle taotlus, et kaovad ära kohakäändevormides konstruktsioonide, neid asendab nimetav kääne üsna massiliselt, et seda tüüpi mõjud kindlasti on, need on nüüd struktuuri mõjud juba, aga ka sõnavaras. Kindlasti saab täheldada inglise keele mõju. No minul on see asi, et ma tänan jumalat, et ma ei pea tegema kirjandit, sest kindlasti mina põruks seal oma kõne keelsusega. Kas ja kui suur probleem seal Tegelikult on ju nii, et see kirjand kirjandi kirjutaja, teatud mõttes saab otsustada, valida stiili, nivoo, kus ta, kus ta oma kirjatöö üles ehitab, nii et natukene on siin ka ju hindamisel vaja seda arvestada, et kui kuised kirjand on üldiselt natuke esse istlikum natuke kas luulelisem või, või pisut vabama stiiliga, aga see on välja peetult stiililiselt ühtne, see kirjatöö siis seda suureks veaks ei saagi pidada, kuigi eeldatakse arutlevat kirjandit, aga arutlevat kirjandit saab ka argumente saab ka esitada emotsionaalsemat ja vähem emotsionaalselt. Nii et selles mõttes stiili hindamine on üleüldse natukene keerukam ja subjektiivne küsimus, aga ma arvan, et kõne keelsusega liialdamine kindlasti torkab silma, torkab silma igasuguste moesõnadega liialdamine, bürokraatia keelega liialdamine nagu igasugune liialdus tekstis, aga kui see on väljapeetud ja ja stiililiselt ühtne tervik, mis selliselt koostatakse, siis võib-olla on siin võimalik. See ei pruugi, tehakse mööndusi ja stiilile postil on muidu igati hea. Aga, aga kui hea stiilitundega meie kirjutaja täna üldse on? Keskeltläbi on ta ikka päris hea stiilitundega, sest seda on treenitud, seda arutlevat kirjandit ja selle kirjutamist on tegelikult harjutatud arvatavasti kogu gümnaasiumiastmes ja õpilased tegelikult valdavalt päris hästi seda tehnikat, nii et ei saa öelda, et et need kirjatööd oleksid kuidagi stiililiselt hälbivad või silmatorkavalt halvasti üles ehitatud ja kirjutatud, et sellega võib rahul olla. Kuhi, mitu kirjandit ühel lugejal pakkis, ees on? Ühel lugejal ühe aasta jooksul jah, tuleb lugeda natukene üle 300 töö, nii et on kaks lugemist, esimene lugemine ja teine lugemine, mõlemas on 160 170 tööd. Nii kui sa lähed teise lugemise, sul on eelmine lugeja juba kõik need kriipsud ja triibud sinna lehe peale ju ära. Jah, kriipsud ja triibud on üldjuhul tehtud ja teise lugeja ülesanne on siis kas aktsepteerida neid või teatud juhul saab ka tagasi võtta, tahab parandada esimese parandaja vigu või siis juurde leida neid vigu, mida esimene parandaja kahjuks pole leidnud. Nii et selleks need kaks korda loetaksegi, et oleks päris kindel, et töö on korrektselt parandatud. Kuidas need kirjutajad satuvad, kas nad satuvad näiteks ühe kooli õpilased või kuidas neid komplekteeritakse? Neid pakke komplekteerib tegelikult riiklik eksamikeskus, nii et selle tehnika suhtes minul puudub vähimgi ülevaade, aga igal juhul annad 10 kaupa ümbrikes sellisel kujul, nagu parandaja neid näeb. Ma just mõtlen, et, et vaat kui üks õpetaja õpetab, tal on 30 inimest klassis, et, et seal võib isegi, noh, kool on väga isikupärane õpetaja, seal vaatad õpetaja käekiri läbi lüüa nendest arutlustes? Jah, seda võib küll näha, et need kümnesed pakid, mis parandaja kätte satuvad, ongi ühest koolist. Ja teine 10 on siis jälle teisest, et tavaliselt üle 10 ühest koolist ühe parandaja kätte ei satu, see on ka selge. Ja teatud juhtudel on küll näha, et, et on teatavad sellised ühtsed omadused kirjatöödel, millega võib-olla saab siis õpetust siduda, aga selleks õpetataksegi koolis, et et midagi edasi anda ja see on ju hea, kui suudetakse õpetada mingid sellised võtted selgeks, et need viivad hea tulemuseni. Nonii, 10 aastat loetud ja läbielatud neid kirjandeid. Tee enda isiklik tunne on see parim võimalus lapse, noore inimese gümnasisti küpsuse testimiseks testima, sõna on halb sõna, teab keele kõrval toimetaja ütleb siis, kas siis kontrollimiseks? Ta on võib-olla hea võimalus tekstiloomeoskuse kontrollimiseks, keele kontrollimiseks, keeleülesandena ta kahtlemata ei ole kõige parem ja oleks kindlasti parem, kui see eksam oleks natukene mitmekesisem, komplekssem, et seal oleks erinevaid osi, mis sobivad eri tüüpi õpilastele ja et siis ei oleks kõik sellel ühel kaardil ühel kaardil ja väga suuresti kaalul selle ühe ainsa kirjatööga, vaid et võiks ju olla selline eksami vorm, kus oleks võimalik mitmekülgsemalt hinnata õpilaste keeleoskust. Mis te arvate, kas oleks õpilasele kasulikum? Jah, see oleks kindlasti ühelt poolt kasulikum, sest ta võimaldaks sügavamaid teadmisi, ta võimaldaks võib-olla omandada koolis püsivamaid keeleteadmisi kui praegu aga kahtlemata igasugune uuendus ja muutus ja, ja komplekssemaks muutmine toob kaasa ka kindlasti mõnes mõttes koormuse suurenemise, sest õpilane peab keskenduma mitmele ülesandele praeguse ühe asemel, aga üldiselt teadmiste sügavust arvestades ma arvan, et see oleks kasulik. Nii, ja viimane küsimus teile kui ülikooli õppejõule, kuidas te hindate neid noori inimesi, kes teile siis pärast seda, kui nad on kirjandi edukalt kirjutanud, seal ülikoolis otsa, vaatavad, teile hakkavad töid kirjutama ja, ja siis seda kõrgharidust omandama? Noh, eks seal on ka igasuguste võimetega inimesi ja ilmselt on nad ka saanud väga mitmesuguseid hindeid oma kirjandi eest, nii et kui me siin rääkisime, et keskmine on natukene alla 60 punkti, siis küllap see skaala on seal sellest alates kuni 100 punktini kaetud, nii et kindlasti on nende hulgas ka selliseid praegusi üliõpilasi, kes ei ole saanud oma riigieksamikirjandi eest mitte just 90 kuni 100 punkti, aga nendega siis tuleb edasi tegutseda ja ja uuesti rääkida kõigest sellest, mida on juba põhikoolis räägitud ja gümnaasiumis räägitud. Ja õigekeelsus ja väljendusoskus on tegelikult praegu ülikoolis väga paljudel erialadel kohustusliku ainena sees ja seda siis uuesti korratakse, et üliõpilane saaks edukalt oma tulevasi uurimistöid vormistada. Sest pahatihti, kui ma olen ülikooli õppejõududega rääkinud, eri erialadega on juttu olnud, on nad öelnud, et nende esimene aasta kulub nagu gümnaasiumikursuse kordamiseks. Jah, selle kohta ma ei oska öelda, sest otseselt gümnaasiumeid kursust me vähemalt meie eriala ei korda, et seda ma ei saa öelda, et me kogu töö peaksime uuesti tegema, lihvida tuleb siia, et ei tunneta, et see on lausa järeleaitamistund. Ei, seda ei tunneta kindlasti mitte. Emakeeleõpetajaid on koolitusele tulnud arvukalt. Saame kõigepealt tuttavaks Tiina rumen ja Koonhiilikkimine, mina olen Tiina Niinraja ka Kiili gümnaasiumis. Teie koolis. Kirjandi kirjutamine on see tee jaoks selline eksam õpetajatele või täitsa tavaline, ta on tõsine asi. Samas üha tõsisemaks läheb, sest lapsed tahavad üha vähem kirjutada, üha vähem lugeda. Ja tõsine probleem, kuidas elada nüüd nii, et kõik see, mis koolis õpetatakse, ikkagi läheb õpilastele korda, et nad võtavad selle vastu, kasutavad eksamil ära ja et tase oleks. Olete mõelnud, et võiks olla ka mõni teistsugune vorm küpsuse mõõtmiseks ja määramiseks? Minul ei olegi lõpukirjandid 12 kümnendas klassis on aastaid olnud ilmselt üle hulga aja 10. klassis olen puutunud kokku rohkem põhikooliga ja minule meeldib põhikooli lõpueksam. See on osas jah. Lugemisülesanded ja harjutused ja kirjand. Kuidas teile mulle meeldib, aga? Keskkoolis? Ma ikka pooldan kirjandit, mis seal kirjandis, teie jaoks kõige suurem probleem? Ilmselt probleem on vähene lugemus. Ma innustan neid lugema pidevalt, perioodika, pidevalt kirjandust, isegi eriala, niisugused nad ju teavad, mida nad õppima lähevad, mis neid köidab. Midagi uut põnevat juurde lugeda kõigele sellele tavalisele, mis nad koolis õpivad. Ja loomulikult väga tähtis on argumenteerimise oskus, et nad oskavad õigeid häid vapustavalt põnevaid argumente leida. Kuidas on kirja- ja kõnekeele suhe kirjandit, see on tõsine probleem, lapsed oigavad selle peale, kui ma ütlen, et sõbrad me ei tohi niimoodi kirjutada, me võime niimoodi rääkida, aga niimoodi kirjutada ei tohi see suur stiiliviga, siis nad hoiavad kahe käega pead kinni, ütlevad õpetajaga, kust me seda teame? No loomulikult on minu roll neid õpetada. Aga samas me näeme, kuhu teed läheb. Millist teed mööda läheb meie kõnekeel meie kirjakeel, nii et paraku tõsine mure. Keelemuutused tungivad pidevalt emakeelde kirjadesse suulise keele kaudu vaikselt. Kirjakeel on kindlasti. Mida siis teha, kas võidelda või, või kaasa minna, eks mõnega peab kaasa minema, peab kohanema ja teab ka mõne vastu võitlema. Teie jaoks on see eesti keelde tungiv võõrmõju milist keele mõju on, on tajutav kindlasti vägeva tajutav. Mis te teete siis loomulikus parandame, pakume eestikeelseid variante, kõik need pensihüpped ja Pentangid ja need tuleb ju kõik ikkagi lõpuks eesti keeles välja öelda. Koolituskonverentsil räägitu sai linti võetud ja nüüd pakun teile ka väljavõtet. Eesti keele Instituudi keelekorraldaja Argo mundi sõnavõtust. Keelevead kooliõpikus ehk eesti keele õpikute normikohasus on tema teema. Jutu sekka tuleb ka auditooriumi kahinat ja arvutisurinat. Aga kui kõrv selle taustaga ära harjub, siis jälgimist ei peaks segama. Nii et loodan teie hea tahtlikkusele. Eesti keele Instituudi keelenõuandjad on aastate jooksul saanud nii eesti keele, õpetajate kui ka lapsevanematelt koolitööga seoses kümneid küsimusi suurematest rühmadest 19 välja tuua näiteks algustäheõigekirjaküsimused, kõige aktuaalsemad siis just pronkssõduri pronksiöö ja laulva revolutsiooni algustäht. Mis me siis oleme soovitanud kirjutada väikese algustähega ja siin on ka üks viide, kus nendesamade sõnade kohta lugeda saab. Tiina Leemets, artikkel ajakirjas õiguskeel 2007, number neli. Ühe emakeeleõpetaja jaoks oli kunagi segane lause ühest õpikust siis niisugune, et väikese tähega võib kohanime kirjutada keelenimetustest, rahvuskuuluvuse märkimiseks ja emakeeleõpetajal tekkis küsimus, et mida see võib eksite, see tähendab, et kas tohib, kirjuta ka eesti keel suure algustähega, aga seda keelereeglid ette ei näe. Probleemne koht on olnud ka kohanimed täpsustava täiendosa õigekiri. Siin on siis põhireegel see, et kohanime täpsustav täiend kirjutatakse kohanimega sidekriipsu abil kokku ja täpsustav täiend on harilikult suure algustähega. Välja arvatud siis niisugused, mis on siis kohaneme, juhuslikud täiendid nagu minevikku, Eesti tulevikku, Euroopa laulupeo tallil lava Vargamäe ja ühes temaga lõpikus leidsin jälle selle, et oli õpetatud erinevalt reisikeelsuse allikatest Tsaari-Venemaa ja muinaseesti esikirjad. Tsaari-Venemaa oli seal kirjutatud siis tsaari lahku ja väikese algustähega ja muinaseesti muinassiis sidekriipsuga küll kokku, aga väikese algustähega, niisugust varianti õigekeelsusallikad ei anna. Järgmine probleem on vabariigi valitsus. Et see on siis ametlikus kontekstis küll suurte algustähtedega, aga mitteametlikus vabamas kasutuses ei pea seda vabariigi valitsus siis sellist varianti läbiva suurtähega kirjutama piisab lihtsalt ka siis meie riigi inimeste sõnast valitsus või lihtsalt väikese tähelsest valitsusest. Ja veel on vabariigi president, kui on siis mõeldud institutsiooni, siis on küll suurte algustähtedega vabariigi president näiteks siis lausetes. Vabariigi president on Eesti riigipea või vabariigi presidendi valimise korra sätestab vabariigi presidendi valimise seadus. Aga ametinimetusena kirjutatakse ainult väikese algustähega president ja ühest õpikust leidsin ka kirjutatud Eesti vabariigi president köit suurte algustähtedega. Niisugust varianti õigekeelsusallikad ette ei näe. Nüüd kokku ja lahkukirjutamine paljudes keelenõuannetest, mis meie andmebaasis on, tuleb välja ka siis see, et kiputakse pidama veaks sellist juhtumit, kui liitsõna piiril on kolm ühesugust tähte, kolm või rohkem ja need ei ole, neid ei ole siis ühendatud sidekriipsuga, et tegelikult on ortograafia reeglistikus antud kaks varianti. Niisugused sõnad nagu maa-alune kodu-uurija plekk-katus. Et siin võib panna ka siis lugemist hõlbustada sidekriips, aga kui kirjutada kõik kokku kolm maad, kolm uut, kolm kraadi järjest, et ei ole see viga. Kokkukirjutust ei saa siin olla ja veel siis võib-olla ja nii-öelda mis on kindlasti sidekriipsuga õigekeelsuse allikate järgi. Ehk on siin segaduse tekitanud eesti keele grammatika teise osa lõpus üks märkus, mis seal on, ta on siis kirjased, Redopikatiivad verbides on sidekriips seni valdab ehkki funktsioonitu ja toodud näiteks siis päev-päevalt samm-sammult järk-järgult ilmaside kriipsutan. Aga õigekeelsusallikad pole seda sidekriipsu sealt ära kaotanud, et on jäetud selle vana variandi juurde ja eesti keele grammatika teaduslik väljaanne ei ole norma normiallikas, vaid deskriptiivse allikas, et normid annab ikkagi õigekeelsussõnaraamat üks tahk, kus eesti keele käsiraamat ja üks õpik erinesid, oli siis see, kuidas käänata mitmeosalisi elukutsenimetusi näiteks siis autojuht-mehaanik või müürsepp, krohvime, elektrik, automaatik, need on see sidekriipsuga ja käänamisel, tuleb arvestada seda, et mõlemad osad käenduvad, nagu näiteks paaris sõnas naised-lapsed, et et ei jää sõna naised teisteski ainetes nimetas vaid käändub siis naiste laste naisi, lapsi naistesse, lastesse ja samamoodi ka siis õpib autojuhiks, mehaanikuks mitte, õpib autojuht mehaanikuks ja veel viimane sellest näidete hulgast on lasteaed-algkool. Varem soovitati selle asemel kasutada sõna aed, kool mis on lühem ja lihtsamalt lähenemisega, et seal oleks siis käänatud ainult seda viimast osa aed, kooli käib aed koolis. Aga nüüd, kui lasteaedade algkoolide kõrvale on tekkinud ka lasteaiad, põhikoolid, siis on võib-olla see sõna käänamine vaja üle rääkida, tuleks siis käänata mõlemat poolt nagu ka ametinimetustest. Aga üldiselt on see üsna raske koht, sest argikeel või igapäevakeel siis jätab selle esimese osa käänamata. Ja kui ma 2006. aastal kuulusin ka emakeeleolümpiaadi lõppvooru korraldanud komisjoni panin ühte õigekeelsusülesandes selle küsimuse kus oli siis õpilasele maja moodustada, siis sõna lasteaed-algkool seesütlev kääne, mis oleks õigel kujul olnud siis lasteaias, algkoolis tegelikult vastused olid siis nii, et 46-st õpilasest vastas sellele ülesandele õigesti ainult neli. Niisiis ainus, mida usaldada õigekeelsussõnaraamat ja eesti keele käsiraamat. Aga keelekorraldaja tähelepanekuid jätkub ka meie järgmisesse saatesse. Aga läheme veel kord õpetaja jutule. Tahtsin liiges praktiku käest üht kui teist küsida, saame kõigepealt tuttavaks Helle palaver, kunstigümnaasium, Tallinna kunsti. Kui tihti õpetaja jaoks on probleem see, et keel muutub ja, ja õpikud on kuidagi teistmoodi kui, kui see keel, mis on õige ja hea selles kontekstis, mida Argo mundiast rääkis, et iga õpik räägib eri juttu ja kas see on teie jaoks probleem, olete nagu tajunud seda minu jaoks ei ole, sellepärast et mina võtan tõesti ussi endale ette ja ma ei ole pannud tähele niimoodi, et, et ühes õpikus on ühtmoodi, teises õpikus on teistmoodi, võimalik et on, aga ma ei ole nagu niimoodi jälginud, kuidas õpetajad üldse valivad tänapäeval õpikut, mina olen nii vana inimene, see oli üks õpike kogu eesti õppis. No vot, need on need, mitu kirjastust annavad uute järjest õpikuid välja ja eks see probleem ausalt öelda on, saadetakse küll kataloogid kooli, eks ole, kuidas teie otsustate teie koolis, et mida te võtate, seal on ainult teie teha või on see õpetajad, saavad kui sirvivad neid. Õppige vaata, ongi probleem, et ei saa kuku, jäi sirvi neid õpikuid, et me saame kataloogi ja kataloogi järgi siis nii-ütelda otsustame. Ja kui ei ole läbi töötanud selle õpikuga, siis ju ei oska mitte midagi tegelikult otsustada, mis ta tegelikult on. Nii et ikkagi see peaks olema, et ühe aasta saaks nagu töötada, siis, siis tead, mis õpik see on. Aga noh, ma ei tea, õpikut vahetuvad vist üldse iga nelja aasta tagant. Ma ei tea. Minu meelest vahetuvad minu meelest vahet iga nelja aasta tagant võiks olla küll üks kindel raudne õpik, mulle tundub nii. No ei ole esimest päeva koolis, arvan, ma ei ole siis, et kas on mingisugused sellised huma mingid salanipid, kuidas nendele need asjad selgeks saab või kuidas on kujunenud aja jooksul, mina olen toom, õunapuufänn midagi ütelda, mulle meeldivad tema õpikud, ma olen tema õpilane olnud, mulle meeldisid tema, tema nipid. Ma arvan, et ma kasutan temani kõige rohkem, tema on olnud ju kunagi selle metoodika õpiku välja ja seda siiamaani annab kasutada eesti keele metoodikat. Mitmendaks õpilased, õpetajate, no põhikool ja gümnaasium. Kuidas te suhtute kirjandisse, kas see on teie arvates selline hea vorm kontrollima, kas lapsed on tasemel? Ma isegi ei oska nii-öelda, aga ma viimasel ajal olen hakanud tõesti mõtlema, et järsku siiski ei ole see kirjand õigem kuigi vist seda ei taha eriti eesti keele õpetajat kuulda. Sellepärast et ega kõik ei suuda tõesti oma mõtteid paberil väljendada, kuigi ta suuliselt näiteks suudab arutleda. Aga paberil ta ei suuda, nii et võib-olla tõesti oleks vaja osaoskuste eksamit nii nagu üheksandas klassis, sest grammatika on küll väga vilets keskkooliõpilastel vähemalt meie koolis väga vilets. Ja, ja neil on ju tegelikult kirjandi juures see uss kasutada, et nad muidugi oskavad seda kasutada ja kasutavad seda. Aga ega see ei tähenda, et nad grammatikat oskavad. Ega nad ei oska, ma olen ka kuulnud nende inimeste käest, parandavad, on just see mure, et nad on ära õppinud mingisugused lõigud, katkendid, mida nad siis esitavad ja samas see kirjaoskus, mis võiks olla ikkagi kooli lõpptulemus, eks ole, ta õpib selle, kuidas eesti keelt õigesti kirja panna, et seda ei ole. Jah, mul on mõnest õpilasest täiesti kahju kohe, sest ta on tegelikult tark inimene, oskab hästi matemaatikat, füüsikat, eks ole, aga ta ei oska ennast eesti keeles nii hästi kirjalikult väljendada, suuliselt küll mitte kirjalikult. Ta ütleb, et tal ei tule ja ei tule ja ei tule nüüd sõnad, üritad küll talle seda skeemi ette teha, kuidas seda kirjandit kirjutada. Aga ei tule, kõigile ei tule, nii et kõik ei ole kirjanikud, niimoodi ma neid lohutan ka mina oma lapse pealt vaatan, et mina ei taju ära seda kõnekeelsuse ja kirjakeelsuse suhet raadio inimesena paratamatult olema väga kõnekeelne ja temal on hoopis teised nõudmised seal koolis. Kui palju teie puutute kokku sellega, et kõnekeel hakkab kirjakeelt mõjutama ja noh, nad teile sellist kõnelevat jutu kirja panevad? Oi, väga palju, väga palju ja ajakirjandus teeb oma töö kohe-kohe kindlasti, nii et seda on väga palju. Aga arvati, et see on nagu häda. Ja kui arvestada seda, et kirjand peab olema ikkagi kirjakeelne, on, siis on see häda. Meil on nagu kehte stiilitaju. Jah, stiilitaju on kindlasti, et te ei saa, et sa ei saa aru, et eriolukorras on erinõudmised? Jah, kindlasti kogemustega õpetaja, täna, mis on, teile tundub see kõige suurem probleem selle kirjandi juures on see õigekiri, on see stiili nüansid? No kõige suurem probleem on ikka selles lugemus lugemus just nimelt lugemus selle sisu kokku saada. Nad ei suuda oma väiteid tõestada, sest neil ei ole mingit põhja, millele nad toetuksid. Mitte kõigil, aga paljud ikkagi ei loe või, või ei taha lugeda või ei oska kasutada neid neid näiteid, mida nad võiksid kasutada? Väga sageli nad tulevad ikkagi selle näitega, aga minu sõbrannal oli nii ja nad niisugust faktilist materjali mingit mingile kirjanikule toetuksid või või saaksid aru, et kirjandus ongi elu, eks ole, kus võiks ju võtta, need näitab ei taha nagu seda kasutada või ei tule selle peale või. Eks see lugemisele väike. Aga nüüd treenime oma fantaasiat ja mõtlemisaparatuuri veidi teistsuguste mõtetega, kuigi ega need nüüd päris teisest puust ka ei ole, lihtsalt vaatepunkt on erinev. Metsik lingvistika ja Valdur Mikita. Kiri on inimese suurim leiutis. Kiri aitab inimesel näha oma mõtteid. Põhjalikku analüüsivat mõtet ei oleks saanud sündida kui poleks tekkinud võimalust silmadega oma mõtetele otsa vaadata. Ehk siis uurida kirjamärke. Kiri asub jõuliselt ümber korraldama kõiki mõtlemistüüpe. Vanakreeka filosoofia oleks mõeldamatu ilma võimaluseta silmitseda kirja pandud sõnu. Kuid isegi Vanas-Kreekas levis kirjaoskus aeglaselt ja leidis esialgu suurt vastuseisu õpetlaste hulgas. Platon pildus veel mitusada aastat hiljem pärast kirja jõudmist Kreekasse selle kohta mürgiseid repliike. Platon uskus, et kiri rikub ära inimese hinge piirab mõtlemise erksust ja kahjustab mälu. Siiski pani vanakreeka kirjalik mõtlemine aluse täiesti uuele analüütilise vaimutraditsioonile millest võrsusid niiskolastika kui ka teadusükski suurtest maailma religioonidest. Kristlus, islam, judaism, budism, hinduism ei oleks saanud tekkida väljaspool pühakirjakirjast saab kiiresti kultuuri päriskodu. Kõike seda arvesse võttes ongi nimetatud kirja inimest kõige enam muutnud leiutiseks. Ja just selle erakordselt intensiivse ja teadvuse suhtes vallutusliku iseloomuga jõu tõttu tekib, mis aeg-ajalt põhjendatud kahtlus et selle maagilise vahendi eest on tulnud teinekord võib-olla liiga kõrget hinda maksta. Inimeste esimene kokkupuude kirjaga võis kaasa tuua üsna kummalisi kogemusi. Inimesed tajusid, et on juhtunud midagi imelikku. Nad suudavad äkki näha oma mõtteid. Ja veelgi enam. Nad võivad silmitseda ka teiste mõtteid. Ja mõtteid saab inimese juurest ära viia, temast eraldada nagu küüsi või juukseid hoida alles ka pärast tema surma. Inimese surematut osa võis temast välja meelitada maagiliste märkide abil. Kirjutamise maagiline pale sünnib iga kord uuesti, kui inimesed puutuvad kokkukirjaga. Vastuolulisel kombel muutub kiri palju aeglasemalt kui keel ise. On imekspandav, kui vähe on muutunud alfabeetiline kiri. Enam kui kolme ja poole tuhandeaastase arenguloo kestel. Suurtest muutustest võib mainida kirjutamise suuna, ühtlustamist sõnavahede tekkimist, minusklit eraldumist mõjusklitest ehk siis suur- ja väiketähti kirjavahemärkide kanuniseerumist ja vaikset lugemise kujunemist. Viimane ei mõjutanud küll otseselt alfa peeti kuid kergitas ajaloo sügavusest uuesti üles mõtte, et vaikselt lugemise jaoks ei ole alfa peet kuigi praktiline märgisüsteem. Kui tuletada märgisüsteem lugemise viisist siis peaks häälega lugemiseks ja vaikselt lugemiseks kasutama täiesti erinevat kirjasüsteemi. Kuid see oleks jälle teistviisi ebapraktiline. Kuid siit on näha, et viimane suurem reform alfa peedis toimus rohkem kui 500 aastat tagasi seoses trükkalite vajadusega ühtlustada kirjamärkide kasutamist. Kui võrdleme keele kahte väljendusviisi kõnet ja kirja siis on selge, et kõnet on suhteliselt raske allutada mingisugusele ideoloogiliselt survele. Kõne kuulub inimesele ja seda on üsna võimatu kontrollida. Kirjaga on hoopis teine lugu. Kiri vallutab kiiresti kultuurimälu ja muutub võimu tööriistaks. Kõikvõimalikud seadused, lepingud ja ülistus lauludki saavad kirjas hoopis kaalukama tähenduse. Kõne kuulub inimesele kiri valitsejale kes julgegi sellele vastu vaielda. Need olid Valdur Mikita mõtted. Kõik kommentaarid on oodatud meiliaadressil maris punkt Johannes ät r punkt e. Mis te arvate kirjandist loovusest? Kirjast aitäh kuulmiseni.