Kooli lugemik tõusis septembrikuus jälle elu esiplaanile. Tan kooli lastelaual ja kotis, ta on õpetajate igapäevane töö tugi. Aga kui majas on neid lugemiku lapsi, kooliõpilasi, siis võiks lugemiku mõneks viivuks sattuda ka vanemate kätte. Umbes niisuguse mõttega, et vaatame õige, mida neile lastele siis tänapäeval ka sinna lugemiku kaante vahele paigutatakse. Meie stuudios on täna lugemikel ehitsemas ja oma kauget lugema õppimise aega meenutamas. Mina elasin lapsepõlves koosa külas Peipsi ligilähedal otsejoones vahest kuus kilomeetrit Peipsini maad. Meie küla oli sellepärast nagu rikkam kui teised, et meie külas vahetevahel käis kirjanik elaski seal oma Lelle pooli Juhan Liiv. Ja seepärast külarahvas tundis nagu raamatute vastu ka rohkem huvi. Minugi ema luges mulle liivi jutustusi ette siis, kui ma veel lugeda ei mõistnud. Ja hiljem vanem õde, kel juba lugemine hästi läks. Ema pani teda meile ette lugema. Mõnus oli küll neid jutte kuulata, ma tahtsin kangesti ise lugema õppida. Õde läks jällekoolilinna kooli, mina jäin maale. Ja siis enne Jakatudki mulle need kirjatähti õpetama, kui ma olin üheksa-aastane Läksin kooli, aga ühtlasi ka siis kodus ema tuias. Et ma tähed selgeks saaksin. Mul vahepeal tundus, et see on üks niisugune raske asi, see lugema õppimine, et mina vist eluilmaski ei saa lugemist selgeks. Sest need häälikute tähed, nendel olid niisugused ise laadilised naljakad nimed. Kui me praegu selle peale tagasi mõtleme, no näiteks minu pärast hobune, kuidas siis kõlas kui tähtede viisi lugeda, siis OP uuni Ihobjooni, kuidas hobune sealt välja tuleb, ta ajas meele ära eitele. Ja mina olin üsna õnnetu. Ja koolis see õnnetus veel mõnevõrra süvenes külakoolis. Seepärast, et kui siis neid tähti kokku veerida ei mõistnud ja ruttu selgeks ei saanud ega siis ei olnud nii nagu praegu need selgitatakse sulle ja tehakse asi huvitavaks ja nagu ma ka ise hiljem õpetajana püüdsin seda huvitavamaks teha, sest ma ise olin väga suure vaevaga seda lugemist õppinud. Siis, kui välja ei tulnud, ei viltu, sai midagi ütelda, siis võeti tukast kinni ja karvustati. Koolis oli veel joonlaud laual ja õpetaja võttis sellel joon lava kallis, vasta näppe. Samuti tiris kõrvast ka vahetevahel need läbi häda ja poolenisti läbi nutu. Sai seda lugemist õppida. Ja mul läks hulk aega terve aasta otsa, enne kui noveerima hakkasin, nii raske tundus mulle see asi olevat. Nii et ema vahetevahel ütles mulle Carlakeri. Sinul on üsna kõva pea. Nii ma siis pikkamööda sain selle raske kunsti selle lugemise kunsti nii selgeks, et ma juba veerisin. See oli. Aasta enne kooliminekut, siis ma olin kaheksaaastane, Kodaverest tuli kirikuõpetaja, see käis külakoolis kooli katsumas nagu maal öeldi, kaemas kooli kaemas. Ja seal ma siis esimest korda veerisin sellele ette lugeda ja läks üsna kenasti, ja kui ta mul laskis veel ühe kirikulaulu laulda, nagu tookord kombeks oli siis kinkis ta mulle ühe pildi niisuguse. Ja üks rist ja roosid olid peal, kinkis mulle hea laulmise eest lugemist, ei olnud ära märgitud. Nii algas minu lugemine siis peale. No ja kui ma siis ise jõudsin nii kaugele elus, et ma hakkasin kooli õpetajaks või kooli õpetajaks, sain Tartu Õpetajate seminari lõpetasin ja kaduli esimene klass mulle kätte, kus ka neid õpilasi oli, kes lugeda ei mõistnud, siis ma püüdsin omamoodi seda asja neile Enda meeli huvitavamaks teha, ma näiteks püüdsin neile selgeks teha kuidas märkida üles, kuidas uss susiseb, madu võttama, madu lookleb kahessi, moodu nagu käsi välja sirutada, võtad aja tõmmata enda poole ja siis jälle tagasi jälle tagasi tuleb miski looklev nähtus seal. Nüüd ma ütlesin, nüüd on ussi susin üles kirjutatud. Terve klass suusises kaasas terve klass õhus tegi niisuguse ess hääliku jooniku s-hääliku, nii nagu uss. Või siis rähn. Kuidas kirjutada üles seda, mis rähn laulab. Tokk tokk, et nad hakkasid ette kujutama häälikut, et nad hakkasid häälikud tunnetama, kus kirjutame üles, kui mootor käib R ja kõik urisesid seda r-i, siis siis tegid, või tahvli ja kriidiga kirjutasin selle Bruti tähe suure Ri. Ja õpilased olid pulgake käes, kassid, tindipott. D. Ja niisugune joonistuspaberileht oli seal, kirjutas seal erry, ise põriesesid ja jälle ERR-i ja põrisesid. Nii nagu läks neil hõlpsamini see asi. Vot nii, nii algas siis minu minu lugemine ja nii ma püüdsin õpetada siis omakorda nendele, kes lugeda ei mõistnud. Lugemist muidugi algas, esimene maailmasõda ei olnud petrooli. Aga talvel ja sügisel õhtu tuleb kätte õppida on vaja lugeda, on vaja tööd teha, on vaja emal kududa ja isal üht-teist nokitseda. Siis võeti plekk, topsik, pandi sinna lambarasva sisse. Ja ise tehti taht ka linasest riidest, mingi taht punuti kokku ja pandi see lambarasva sisse ja kopsiku ääres. Siis põles linane lõng, seal sai toitu, sellest rasvast oli lõhna küll ka ja ega sealt tuli oli viletsakene, aga aga ikka ajas oma asja ära, kõnelemata sellest, kui siis sai panna põlema see, nagu öeldi Muhuga lamp, laaduri lambi klaas oli unisuse Muhuga plekklambike. See oli juba siis minu meelest väga suurepärane. Valgusvanaema oli mul ka mõneti ebausklik rida ajada. Vetikas puu Bilbas või tehti niiske pulgakene. Vanaema lõikas välja peenikese pulgakest tuli sellega rida ajada ja tähtiveerida mitte kunagi, mitte sukanõelaga või vardaga või heegelnõelaga üteldi, vot kui rauaga ajad seda rida, siis ei jää sulle midagi pähe. Niukene raudne nähtus, et ei hakkab kuidagiviisi pähe. Aga öelge, kas teil meeles on oma kooli lugemik seemnete õppisite ja siis hiljem see, mille järgi te õpetasite. Nuia kukeaabits oli üks kukeaabits, mis isa linnastrei taga. Nagu ma mäletan, oli see kampani lugemise raamat enne seda minu ema kõneles, et tema on õppinud Jakobsoni lugemise raamatusse Kapmani lugemise raamat. Ja seal oli ka üsna toredaid lugusid sees. Mõningaid oli kah neid, millest päris hästi aru ei suutnud saada. Kui neid tänapäeva koolilugemiku vaadata, siis on mõned palad, mis nagu käe ulatavad, neilt sinna hoopis kaugetesse aegadesse, mõned palad, mis on läbi aastate ikka lugemikutesse jäänud ja kui te neid nimetasite Jakobsoni lugemise raamatut, siis ma nüüd lehitsesin siin neid praeguseid õpikuid ja leidsin, et Carl Robert Jakobsoni järgi Lugu hundist, sokkust ja kapsastest on meilgi teise klassi lugevnikus praegu sees. Ja nõnda on, on nendes lugemikudes Lev Tolstoi kuulsaid lugemiku jutte ja kas või lugu Albid ära Antsust Janseni lugu. Rääkimata muidugi rahvaluulest, mida leidub kõikides küll suurematele, küll väiksematele mõeldud lugemikudes. Praegu. Kas või seesama juba hästi sajandeid tagasi seda aega meelde tuletab. Rahvalaul. Kui ma pääsen mõis aasta, siis ma pääsen põrgu osta taseme, kus Ooežuusta lõvilõugade vahelt havi hammaste tagant ei vaadanud mina tagasi. Verstal vaatasin tagasi, nägin mõisa põlevada kupja toa kärva vada Kurimingu kustutama pahaveta viskama aia. See samane vihkamine nende sakste vastu siis kui süüdati meele räitis. Mõis vaadatud tagasi ja põgeneti, et ükskord pääsete sellest orjusest. Või jällegi Bergmani Ustav Ülo. See kus tahus Oma rahva eest enda ohverdamine ka Tolstoi lühilookesi, mis on käinud aastakümneid lugemikudes näiteks kaks sõpra või valmid valmidest, laagralli agrolovi valminud koni, härg või Jaagup Tamme omad. Ja nõnda edasi. Kui palju meil on ikka niisugust luuleklassikat, mis on oma lihtsuses nii sobiv kõige väiksemategi koolilastele lugeda juba teise klassi lugemiku, kus on palju, on Ernst Enno luuletusi. Juhan Liiv? Muidugi, aga siin üks võib-olla ka väga vana lugemiku pala, kas mitte ei ole see Kamseni lahja põld? Vaat see on siin neljanda klassi lugevikus. Seda ise lugenud ja ka õpetanud. Ja ma loeksin kas või praegu selle korraks veel ette. Seal Kamseni murede maa. Lahja põld ja kadakane karjamaa seal mu vanemate murema. Haled seal põletas asuja kurbusest küdeva rinnaga. Tuksub südamel, mis kandma uudseviljaseemet vaosse musta murema mullasse lahja põld ja kadakane karjamaa. Ah, millal helendab kullana valminud viljade välja reviir Sirkidel Sirendab päikesekiir. Ta viib sinna siis meie Eestimaa murede maale pae selle põllule, nagu see Põhja-Eestis on või liivaküngastel, nagu see Lõuna-Eestis on, või Peipsi äärde sula liivamaile selle lahja põllu peale ja kadakane karjamaa peale kamisena sellise toreda luuletuse kirjutanud ja mis nüüd aastakümneid koolilugemiku sees on. Tihendatult annab meie Maarahva mure oma lahja põllu pärast oma leiva natukese saamisel pärast oodata sügist. Hallade maa algas, ta laseb vilja ära koristada. Jaga Sirpidel sätendav päikesekiir või mitte. Ja ja selle oma maa looduse südamega tundmine on eriti just väiksemates klassides suurelt jaolt ta emakeele lugemiku teha ja kui neid ilusaid looduspilte vaadata, mis on siin näiteks särgava suvevihm, seda mäletan, see oli minu ajal ka lugemikus see suvise äikese ootusi äikesepilt või siis Juhan Sütiste põhja talv või noh, siin on nii palju Juhan Liivi sügisene kodu või Kersti Merilaasi rändlinnud, vat Kersti Merilaasi luulet on üldse palju lugemikes ja ma olen mõelnud, et kas põhjus ei olegi jälle tema luule? Niisuguses suures lihtsuses, seesama rändlindude luuletus uniselt näitab end päike vaiksete sügise kuudel, see on isegi kahes lugemikus alguses ta on teise või kolmanda klassi vist teise klassi lugemikus mõned esimesed salmid, ainult, aga viienda klassi lugemikus on ta juba tervenisti seest. Teil oli selle luuletusega nagu mingi isiklik mälestus ka võiside. No ja aastaid tagasi 30.-te aastate lõpupoole, muude hulgas toimetasin ma väikesed ajakirja tartus ajalehega, freesi koost ilmus kord või kaks, kuus lastelehte. Ja tol ajal ma palusin siis Kersti Merilaasi, et ta kirjutaks lastele mõned luuletused, et elustada seda väikest lehmi kest, seda ta tegigi sees ja muuhulgas ka see luuletus on siis üks neid, mis ta laaste lehele kirjutas. Kas te loeksite selle luuletuse ette, et võib-olla ta puudutab samamoodi paljusid, kes seda on kunagi õppinud või või näinud, kuidas tema lapsega seda õppinud pähe? Uniselt näitab end päike vaiksetel sügise kuudel. Veeldi mahiline valgus eretab kollastel puudel punaselt leegitsev Baer. Kaskaga tilgutab kulda. Aibana kirevad lehed katavad kulu ja mulda. Traatidel kükise kössis lindude käratsev rodu. Jälle on tulemas, Stahli jätma peab jällegi kodu. Vaatavad ainiti üles lihaste pilvedes õudu. Pojad, ent proovivad julgelt kassette tiibade jõudu. Tundmatuid radasid ihkab nooruse rahutu veri kaugel oi, kaugel lõunas kohiseb sinine meri kõrgete mägede vahel orgude igihallus. Sinna ei ulatu iial põhjana pakase valjus. Kuigi on ilusas lõunas kaunimad lilled ja rohud ootavad seal meie linde. Kurjad ja kavalad ohud. Paljud neist nõrkades lennul langevad lainete hauda. Ei seent, maitseva roana kantakse pidulauda. Kui seal, siis Palmidel advus õõtsudes põua sees lõõsas linnukest tagasi, hüüab sõbralik kadakapõõsas, niisked ja varjavad Laaned. Kuused, mis lõhnavad vaip. Igatseb väikene süda. Koduseid pesitsuspaiku. Nõnda on rändlinnu saatus tigeda talve eest ära. Tulevad udud ja hallad väljadel vareste kära. Lahkuvad viimased kured hüvasti jättes Kloog luuga. Viipavad kodumakingud iga põõsa ja puuga. Ja võib ju arvata, et see on tohutult raske töö. Kui kogemusi on õpiku koostel iga aastaga üha enam eelnevate põhjal aga sama sootuks nagu töö kogu aeg raskemaks, sellepärast et nii palju on uut. Ja selles mõttes ongi huvitav jälgida, kuidas meie kirjanduse lugemike koostajad on kõik klassika pärlite kõrvale suutnud tuua praeguse ajakirjanikke nooremate ja vanemate luuletusi proosapalu. Rõõmuga näed, et siin on vanameistri Erni krusteni väga ilusaid ja südamesse minevaid pilte. Hobune on sees, siis on see ilus mälestus, kuidas ta emaga ööbikut kuulab esimest korda elus, aga siin on ka kõrvuti vana armsa luuletusega vanaema helde, lahke Betti Alveri helde andja. Samuti on Paul-Eerik Rummo luuletusi ja kõrvuti meie oma autoritega on teiste maade klassika kullaterad küll Juhani Aho, küll pätterfi. Puškin ja. Ja Götegi, aga nüüd on, aga jah, ka neid asju terve rida sees, mis minu arvates jällegi aastakümneteks jäävad, nii nagu enne vaatasime neid Wana lugemikovi vanad klassikalisi asju, klapp, klassikaks, haavad, küllap saab see Smuuli mälestusi isastki klassikaks hindaste või sanga laulisast. Kui jälle Merilaasi nuga või või rannapääsuke. Täis valget vahtu on mereküür ees linde murrus, järsk kaldamüür. Ja kõrgel kõrgel kui räästa all. Üks linnupesa seal üleval. Üks linnupesa pistpojad, Tsee settaina, viidiin, lend läheb vees. Must roheline all vete õõts, tuul, tuhka, Plaotus kui hiigellõõts. Kaks sinitiiba ja valge rind. Endülees heitlejaid, mu pääsulind, kaks sinitiiba, ei miskit muud, ei kuskil varju, ei puhmast, puud. Raskelt raskelt saatis kurva. Miks tuulte teele sa teinud toa. On vaikseid Orgemil sisemaal ja lahkem lõunas ka taevakaar. Kas punapalutsulunuvusid, kui pesapael siin punusid? Kaks sinitiiba ja valge rind ja torm ja meri. Rannapääsuke sinisuuline tiibu laotades lendas ülesse ülalt noolena laskus Lintele valge rinnaga Voogia riivates. Mida ta dista mulle ütelda kurgulgu medal, mida siristas? Kõrsi kogusin raha, keriibusin sitke saviga seinad, silusin, liitsin kõvasti püha põrmuga Kalli Kaldaga kokku, sidusin kõrs kõrreleraagraole, kalur merele, künni ja vao levidi. Tõuseb tormihoog, pesa pillutab ilma äärele, heidab enesel rannapääsukesi vie linnuke kuulajaid, siis mida siis teed? Ikka uuesti, alati lendan tagasi otsast, alustan 100 kordama. 1000, kordama. Kõrre kõrrele rahule. Rao. Siin mu kodupaik. Sünnimaa, ainus ilma peal, ainus päikse all. Rance tuuline Rance tormide tormis tugevam on armastus. Rõõmustab meid, seed. Lugemikud on rikkad. See on varakamber. Oma sisemaailma kujundavad mitmekesine õpetab nagu elu tundma oma mitmekesisuses. Küll väga tõsiseid lugusid, asjalikke lugusid, kuid ka üsna huumor, seid ja naljakaid, nii nagu see terve elu on, nii et see on selle noore inimese on see maailm sees, laagu, mida noor teadma pea kas ja või õpetajad seda veel süvendavad ja need alltekstid välja toovad, aitavad tuua noortel. Siis on küll huvitav varasalv, mis inimese vaimset ballett, kuju, noorte vaimset palet. Ja selles mõttes võime rõõmsad olla, et meil niisugused varasalved olemas koolides. Ja nüüd laeb Karl Ader kooli lugemikes leiduvaid palu Erni krustenilt Juhan Liivilt, Johannes temperilt ja Paul-Eerik Rummo Ltd. Olin viie-kuueaastane, kui ema mind esimest korda linna kaasa võttis. Seni olin linna näinud ainult kaugelt. Kui ma oma sünnikodu kõrgele paekaldale jooksin, siis nägin ma lae tagant torne, korstnaid ja kõrgeid maju. See oli linnasiluett, mis kerkis otsekui merest. Päeval lehvitas ta enda kohal musta suitsu. Öösel heitis ta taevasse oma tulede kuuma. Ta oli hirmuäratav ja ühtlasi ka ihaldatav. Sinna sellesse hirmuäratava sseia ihaldatavasse hakkasin ma emaga minema ühel suveööl mitte jalgsi, vaid raudrehvidega maavankril aiste vahel vana, palju kogenud, usaldatav hobune. Kui ettevaatlikult ja targu ta järsust paekallast alla läks. Ankrid kõigest jõust tagasi hoides. Kilomeetrit viis on nüüd käidud. See oli veerand e pikast teekonnast. Selja taha olid jäänud paepealsed karjamaad, oma lõputute kiviaedade kääbus kaskede ja kidurate pähklipõõsastega. Nüüd algas nagu teine maailm, madalad niidud udulõhnad, jäälitsusedki olid siin teistsugused. Kohe kalda all, õigemini kaldarinnatisel asus vana talumaja, mida ümbritsesid lopsakad lehtpuud. Taamal lahe kohal helendas Koit äratades ülal kaldagi all juba varje. Oli hämaram kui mujal. Selles hämaruses pidas mu ema hobuse kinni. Kuulame. Ja siin magava maja ees alges öös tukkuvate suurte varjukate puude all. Ma kuulsin esimest korda, kuidas ööbik plaksutas. Vana mustaiste vahel uhkes ja meie maaga kuulatasime Ardunult kaua. Kõik on enam-vähem meelest läinud. Kuid seda hetke ei unusta ma kunagi. Ja ma ei ole oma emale millegi eest nõnda tänulik kui selle eest et ta õpetas mind seisatava seal, kus leidus midagi meeliülendavat ja ilusat. Et ta õpetas mind kuulama ja nägema. Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole. Ja tõuseb kõuepilv, seda lendab mesipuu poole. Ja langevad teele, tuhanded veel koju jõuavad tuhandeid ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Nii hing, oh hing sar raskel ajal, kuis õhkad sai Isamaa poole, kas kodus akas võõral maal, kus sihkazzailsama poole ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul sa unustad surma ja hoole ning tõttad Isamaa poole. Käele nagu koduaknalt lepatriinu laskus. Mis sest jäänud ainult võti taskus? Ainult kalli kiri lehel välja rebiti vihust. Ainult äri Einakenelapse pehmest pihust. Aga nagu liivaterast kasvab kõrge mägi nõnda igatsuse ivast võrsub võluvägivägi, millest väike käskjalg kodumaal ei teata, öeldes miski selle hoogu võiduteel ei pea. Ta ei. Näe ju kaste, Heingi laulab vikatist ja luhast. Juba võtmete tõuseb 1000 hoonet tuhast. Enne seda hõiskavad lõokest just nagu elav noodimärk päikesekiirtest joonestikul. Mis küll teda hoiab seal üleval?