Uue aastakümme esimest päeva on otsa saanud nüüd veel uut aastat soovida olevat lausa kohatu. Mis siis ikka aastavahetusest mõtlema sellegipoolest. Paljudes peredes on kuuski välja viimata, et pikendada, et teie tagasivaatamise hetki selle uue rusine aasta hakul. Mul on jälle arhiivilindikarpe virnas teise tõstnud üht-teist neist kuulanud, siis riiulile tagasi pannud tänaseks õhtutunniks valitud aja on elukutseid, kus tagasivaatamine nii kohustuslik kui ajakirjaniku ametis pikad aastad oledana küsinud, kus ja kes mida ja milleks. Nüüd küsid endalt Ki, mida ja milleks? Aastavahetus 1959 60. Siis 20 aastat tagasi. Vana 31. 1959. Päevakaja number 378. Tere õhtust, seltsimehed. Head vana aasta lõppu ja mõnusat raadio kuulamist. Meid on kolm, kolm mikrofoni ja nende jaoks viimased 30 minutit Päevakaja aastasest saateajast. Seisame Tallinna südames ja mõtleme praegu, kuhu minna, mida ette võtta. Aga esialgu ei tahakski nagu siit kuhugi minnagi. Talvepäev on kaldumas õhtusse. Linn on viimaseid tunde toimekas ja tõttav. Ja juba särapist küll 1960 küünalt võidu väljaku määratu suurel näärikuusel. Isegi paksu pehme näärilume puudumine ei suuda. Need on Valdo Pant, Klaus Mikko, Lembit Lauri. Täpsemalt olid Valdo Pant ja Klaus Mikko nüüd kolleegid manalamehed. Nende töö on aga jäänud niivõrd-kuivõrd, raadio, töötegijast üldse, mingi jälg jääb peale mälestuse mõne kuulaja aju kurdudel. Ja ongi kõik 50.-te aastate lõpp, 60.-te hakk. See oli Eesti raadioreporter konnale rahva hulka mineku periood. Kõige paeluvam saated sündisid tänaval, kaupluses, laeval, rongis, põlluveerel, kodumiljöös, harvem stuudios. Nii sellelgi aastavahetuse õhtul. Ja magusa. Kuuse toome. Meil siin valetan gaasila. Kuidas ta näeb, ei? Ole kaasas, me ei viitsinud tõhustada ahjuga. Territoosibalaway haarab. Me kolmekesi tuleme präänikute maalt, meil jalas magusa. Tere õhtust, tere. Saame tuttavaks Sarv Rahva häälest, et olla täpne rahva hääle keeleline sekretär ja muuseas juba vana raadioesineja, eks ole, alles hiljaaegu esinesid meil Ma olen ikka mitu korda tänavu aasta teie majas käinud, ei mäletagi nüüd enam. Et millal veelgi täpsustame konstitutsioonipäevapaneelist. Sarvede perekonda jõuame lõpetada, on aga Valdo Pandi teema. Neil aastal andis ta ringhäälingule oma töötahte lõputu töötahte. Nagu olnuks teada, et aastaid pole raisata mis ta töödki kulusid ikka foonikas kohvitassi ja sigaretipakk ergutama. Ta peaks tema väljamõtlemislust, nakatas mõte sütitas. Nii huumor kui lüürika tundusid nende aastate seostes nii paigas olevat, teist tonaalsust ei osanud soovidagi. Kuuekümnendat aastat esimesest aastavahetusest on üks tema poliitilise publitsistika paeluvaid näiteid. Uus aasta kelludega läbi maailma. See on, võitled Kuuba väike visa, kartmatu ja temaga on praegu inimkonna kõige paremad soovid. Uue aasta künnisel. See on vana Praha raekoja kell. Meistriteos 16.-st sajandist. Ühel pool seisab rikas kukkur käes, teisel pool vikatiga surm, kellanöör peos. Tund aega kestab, nende tumm dialoogrikas pakub raha, kuid ei. Niipea kui tund on täis, tõmbab surm halastamatult nööri. Pärimus kõneleb, et selle meistriteose autor Hanus olevat valitseja käsul pimedaks torgatud et ta iial enam ei saaks luua midagi võrdset Praha raekoja kellaga. See oli kauges minevikus. See aga oli alles hiljuti Praha pinkas sünagoogi seinapinda on raiutud nimed. Fosfientsin Maidanek, Bergem, Belson, tahhov, puhen, vald, Stothow, Ravens, trükk. Ja siis raasika. See on meie Raasiku, see on Kalevi-Liiva. Linnas, kus sündisid sõnad inimesed, olge valvsad. Inimesed olgem valvsad. Kas pole see jällegi ohtlikult päevakajale? Aga 20 aastat tagasi oli ema sarv vanast õhtuks just koju jõudnud. Kui mõelda tagasi möödunud aastale, siis eks ikka need kõige suuremad mured oled, mõtled, kuidas lastele õppimisega koolis läheb, kuidas nad jälle jälle poolaasta lõpuni viivad. Kui eile said koolilapsed koolist lahti, nüüd on muidugi ikka jälle mure, kuidas, kuidas need lapsed, kes ülikoolis on oma asjadega mäele, jõuavad eksamite ja töödega. Teie peres käivad kõik haridusteed alates kõige nooremast vist, kes käib lasteaias, õpib kokupeerima esimesi sõnu ja lõpetades kõige vanemaga, kes ka õpib. Praegu küll väikesel poisil on, kui võib öelda teine õppeasutus käsil, sellepärast et sõiman läbi. Ja praegu on ta teist aastat lasteaias. Kuid kuus suuremat muidugi õpivad kõik. Nii et uus koolireform, see oli nagu teie perekonna jaoks mõeldud? Muidugi, kas teil on täna õhtul oodata külalisi ka? Ei külalisi, just kedagi, tule tütart Tartust, Külotan koju, saab näha, millal ta jõuab ja kas ta üldse saab tulla. Poiss ütles, et tema ootavad eksameid ja töid on palju, tema ei saa tulla. Aga Tilomaal jätkub ju peret seltskonnas ja vanaema selle lauale tuleb klapid vahele. Kuna üle 1959. aasta läve astume me juba mõne tunni pärast siis vist ei ole varatungidega teie saladustesse soovide osas. 1000 960. aastal. Väga kiire tempo oli need kõikidel, kõikidel on kiire, kõik tahavad midagi saavutada, ta kõik tahavad midagi õppida järjest paremini teha. Muidugi mina jälgin seda kõrvalt ja tahan, et et kõikidel oleks rahulik, et ei tuleks mingisuguste häiret nende ellu ei haigusi ega sõjakujul. Täna õhtu on minu vanuselt neljandal pojal muuseas sünnipäev, ta saab 18 aastaseks. Topeltpidu. Kuidas see nüüd kokku oli, siis temas näärikuusk kehtimas ja edasi tüdinesid ka. Sest see on mikrofon. Kas sina oled ema kõige noorem abiline? Kuidas su nimi on? On siin ja kui vana sa oled? Nelja poolane marssal, viie aastaseks juba. Sa, ma panin tähele, mängisid siin küünaldega minagi ja sina, kui palju paned siis nääripuule küünlaid? Palju sul on siis põlamak? Ja nüüd siis 20 aastat hiljem leilisarv jälle meie mikrofoni juures on ta olnud vahepealgi, kuid mitte sellest seosest minevikku meenutada. See salm ütleja oli siis kõige noorem, see oli Henn ja nelja ja poole aastane. Mis on ennust tänaseks saanud. Kas ta praegu väga toredasti oma kaheaastaseks saavat poega, kes hirmus toredasti laulab ja on terav nakkud nõel? Ja tuleme nüüd ühtekokku, siis neid on, eks ole, seitse. Viis poissi ja kaks tüdrukut jääb minu lastelaste hulgas on suhe neli ja kaheksa. Poiste kasuks. Te olete siis 12 kordne vanaema? No siis on ju veel raskem, kui neid suitsud kasvatada oli. Eks nüüd nende isad ja emad ise tunne ikka kõige suuremat muret. Aga ega need mured ja mõtlemised ei lõpe kunagi. Unetute öödel mõtled ikka kõik läbi, kellel kuidas parajasti on ja kes jõuab ja kes ei jõua ja kes väsinud on ja keda tuleks kõige rohkem aidata. Minul endal jookseb praegu 70. eluaasta ja kõige rohkem mõtlen ikka selle peale, et kui need järgmised aastad oleks ikka nii, et oled täie mõistuse juures täie tervise juures enam ütelda ei saa. Et suhtlemine noortega ei oleks mitte noortele koormav vaid et see annaks neile juurde midagi. Vanema põlve kogemusi, vanema põlve meenutusi Tsee järgi, pidavuse tunne minevikuga, nüüd, vanemates aastates hakkad seda mõistma, kui oluline see on. Ja osa nendest noortest oskab seda juba hinnata, ma mõtlen, kõik need kodu-uurimuslikku meenutused ja need minevikku meenutab pettused, mis vanemad inimesed veel kuidagi suudavad anda endisest elust ja ülevaadet sellest, mis siin maarjamaal kunagi varem on olnud. Et see on siiski noortele oluline. Selles ammuses vestluses ütlete, et mure on sellepärast, kuidas nendel läheb, tahaks, et nad edasi püüavad ja nad on ka püüdlikud. Kui nüüd arutaksimegi, siis mis neist saanud? No enam-vähem kõik ikka on oma töö ja tegevuse juures nagu teate, kaks muulastest on teie maja ülesannetes töötavad. Need on Mait Sarv, kes on meie raadioarvutuskeskuse ülema asetäitja, teeb tõsist teadustööd, siis on Jaan Sarv, kellega on väga tihedalt seotud meie helirežissöör ja meie muusikasaated. No vanem tütar on ajaloolane, linnamuuseumis töötab siis teine tütar töötab ka teadusega, fotoelastsuse alal on kandidaadikraadi kaitsnud siis nooremad poisid, Henn ja Ain on ka arvutuskeskustes n tipi arvutuskeskuses ja nii kuidagi ikka lähevad igalühel oma oma töö ja tegevus. Minu jaoks on väga tähtis, et nad vastutusega töötaksid ja et neil oleksid huvid ka kõige muu vastu väljaspool oma tööd. Nii ma tunnen väga suurt rõõmu nende üle, kes laulavad kooris ütlemisele Ellerheina kammerkooris ja kammerkooris, kes töötavad leegaiuses ja tunnen rõõmu, kui nad loevad, kui neil on ikka laialdasemad huvid. Kui te nüüd elu vaatate, kas elu on läinud rahulikumaks, nii nagu te seal soovid? Ei ole, ei ole rahulikumaks läinud ja kui mõtelda oma loodust ja oma lapsepõlve, kuigi siis oli tööd raskust ja nii palju rahulikkust oli rohkem. Mida te peate tähtsaks laste kasvatamise juures? Te olete neid nii palju kasvatanud, nüüd juba järgmise põlvkonnaga, tegelete. Kunagi ma kirjutasin ühe pedagoogilise loengu, mis läks auhindamisele ja mida siis pedagoogid nii sõelusid. Ja seal tookord ühe kooli õppealajuhataja ütles, et temale olevat jäänud minu ettekandest kummaline mulje, et mind olevat aidanud lapp Psy kasvatada. Kolm puudust. Ma ise muidugi ei märganud seda, aga nii teine sõelus välja sellest minu ettekandest. Rahapuudus, ajapuudus ja ruumipuudus. See võib-olla tundub kummalisena, aga oma tõetera on siin sees. Seepärast, et rahapuudus, kui raha on perekonnas vähe ja kui on perekond suur, siis ta paratamatult suures perekonnas vähem kui väikeses. See sunnib mõtlema natuke majanduslikult ja piirama oma tahtmisi ja kallaste tahtmisi. Ja ruumipuudus sunnib arvestama teisi kes su kõrval lapsed on sunnitud juba siis mõtlema, et ka kõrval, teine tahab õppida ja ei tohi oma asju väga laokile jätta ja nii edasi, aga jabur, aga ajapuudus jah, see sundis töö kõrvalt telefoni teel asju ajama, aga sundis ka neid momente perekonna rakendama, mis tööst ja enda õppimisest. Mida ootate sellelt aastatelt sellelt uuelt kümnendilt? Seesama, mida tookord ütles, et jah ja seda vist ütleksime igal uue aasta. Seda ütleme igal aastal ja rahu, ainult siis läheb elu edasi. Ja siis suudame ka mõelda sellele et väike rahvas võib küll luua kultuuri nagu meie seda enda kohta võime öelda, et meil on oma kultuur aga jätmise taga säilitada, oskaksime jäätmesellest, võtaksime väidet, mis on tähtis. Siis niiviisi on loodet loomisakt ise pole veel midagi. Lapse ilmale toomisega algavad alles ema mured ja rõõmud. Nii ka kultuuriga. Et midagi oleks jätta homsetele teelistele, kui seminejad, oleme. Sirbi ja vasara, aastavahetuse tarkade meeste intervjuudest. Köörna naan, trass ja teised jäi südant soojendama mõte. Nende tahe kahelda ei ole midagi troostitu mad, kui inimesed, kes kunagi ei kahtle ei mõttes ega teos kunagi saada neid unetu ööd. Vana hea Sokrates, ei olnud see ilus ega jõukas. Austuski polnud liiaks üht ilma Pirid vaidlema ja tõestama. Aga järeltulevatele põlvkondadele jätsid sa kahtluse, kui filosoofia alus. Ja kohustuse mõtelda. 10 aastat tagasi 50.-te aastate populaarne Reporteritund, mis esmakordselt raadiole nii palju kirjud õied kõigile vastata ei suudetud, üritab teistkordselt eetriteed alustada. Reportereid on peale kasvanud, ühiste, sobib ja taas on aastavahetus. Sintallil. Reporteritund. Lauri Luud, kui vana teie olete? Mõtlen, oli 35 ja Tõnu Viik, mina olen 29, kui vanam Tartu tähetorn. Kas see asutamisaastat, kui nurgakivi pandi siia toomemäele, ei olnud 1808? Teie vanust võrrelda nüüd Tartu Tähetorni vanusega on küllaltki soliidne vahe kuid vist veel soliidsem vahe on, kui võrrelda näiteks Tartu tähetorni vanust astronoomia vanusega sest astronoomia nikeks nii vanateadustega seda päris õiget otsa kätte ei saagi. Kus alguses oli kuskohal aga on tekkinud inimeste kultuur kunagi siis on kohe alguses tekkinud gastronoomia. Kas on niiviisi, et võib-olla tähistaevas ongi olnud üheks selleks stiimuliks, mis inimest mõtlema patuta? Kahtlemata? Sellel aastavahetusel rääkisid kõik südameoperatsioonide tulevikust. Naised meditsiini tuhandete aastate pikkuses arenguloos on alanud uus ajaarvamine. Refetter ütelge, palun, mis Aperatsiooniline praegu oleme. Te olete rindkere operatsiooni juures, kus tehakse südamelõikust. Laiendatakse südameklapp, piprad, kirurgid on asunud oma tööle. Magab ökosel. Seal, doktor Lehepuu annab narkoosi, sest seal on elektrokardiokrahvid velge muidugist. Kogu lõikusaeg jälgivad südame tööd. Sest nemad seal teisel pool netaksia. Kuulete magava haige hingamist, kuni Pallon paisub ja tõmbub kokku. Jälle pais tähendab kokku rütmiliselt, nii nagu vaja. Jätime näen, kuidas operatsioonihaavast välja ulatuvad sulgurtangid liigastavat tõks tõks tõks. Süda. Ma näen tema tõkestamist saadaksegi igavesti liikuma ajas, aga see tiksumine ei tohi vaikida. Siis seiskub aeg ellu. Annetatud aeg vanema mälestustele, pealkirjaks Filipp laevak, mees, kes juba ligi aastale võõra südamega esimene inimene maailmas, kes on omaenda südant peos hoidnud. Ta kirjuta. Kas ta on aega, mis mulle on kingitud etendus siiralt, et iga hetk sellest ajast on mulle kallis. Tere, heitke palun. Südameoperatsioonist räägitakse viimasel ajal väga palju. Kas te võite öelda, mida see operatsioon endast kujutab? Praegu rääkida oskavatsusel on litraal. Sustliku laiendab operatsioon, eteid ja kunagi ütelda, millega operatsioon lõppeb. Miski ei tule kergelt primitiivne optimism kuigi vahel näib, et tema najal on kergem elada kui kaheldas evi inimkonda edasi. On vaja muret tunda homse pärast. Ma käin sageli vaatamas oma isa istutatud metsa. Ta oli metsavaht ligi 30 aastat ühe koha peal. Mu isa istutatud männikud on praegu heas kasvuhoos. Need on männid 40 50 60 aastased. Männi ja kohta ehk nii palju, et kõige jõudsemini kasvab mänd esimesel 30-l aastal. Üheksakümneselt hakkab kasv lõppema, võra võlvub. Lapp lõpetab kasvamise 100 kahekümneselt. Loomulik vanus on männil kuni 300 aastat, kuid Eestis Virtsu lähedal puhtu laiul on 400 500 aastaseid mände. Niisiis on mu isa istutatud puud alles nooruki eas. Need noored männikud Toolse jõe ääres on tema ühe inimese elutöö. Paari viimase aastaga on Kunda tsemenditehas samale alale liivakarjääre rajades neist männikutest maha võtnud umbes kolmandiku. Ning veel paari aasta pärast ma kardan, ei ole neist vist ühtegi puud järele. Siis mõtlen, et on hea, et inimese eluiga puudega võrreldes on nii lühike et looduses on aeg palju teisemõõtmeline kui inimese aeg. Aga kui me praegu looduse aja mõistmises ja määramises eksime? Kõike seda kahjustust, mida tsivilisatsioon praegu loodusele teed on loodus suuteline küll taastama, kuid millise aja jooksul jääajast meie aeg on kulunud ikkagi 12000 aastat. Praegu on spetsialistid ajastu hädaohu olemusest ollakse veel väheteadlikud, igaüks näeb oma probleemi ning on hoolimatu laiemate seoste vastu, milles asub aja kulgemist looduses. Metsa kasvamise, vete isepuhastumise, maavarade tekkimise aega, elukasvamisel kujunemise aega me veel ei valitse ning inimene peaks ikkagi rohkem arvestama selle kella ja kalendriga mille dikteerib loodus. 10 aastat tagasi räägitud paljud neist asjust kõneldud nii palju, et juttudest on saanud avalik arvamus. Murest riigi poliitika. Detsembrikuus võttis NSV Liidu ülemnõukogu üldrahvalikuks aruteluks atmosfäärikaitseseaduse projekti. Rida keskkonnakaitseseadusi on jõustunud. Nüüd oleneb meist, kuidas kirja tähele elu anname oma elukeskkonda hoiame. Tuli praksub ja metsamees vaatab tulle. Ja küll metsamees ise teab, millest ta siis mõtle. Mehed vaheldajate lõkke üles, kui päeval metsas käite, lihtsalt kui on külm, nii nagu praegu rikkadeem, ainuke metsa ja võimalus on sooja teha. Kui palju käib metsameest päevas? 15 20 kilomeetrit, kuidas on vahest rännakud? Loomad hakkavad juba otsima ja juba esimesed toiduannused on antud. Vihad ja need heina tal juba ära pandud sõimedes. Juba üksikud ainult proovivad. Nii luterlane, vaatmann, vanasti nääriööl, pereränne läks lauta ja kõigepealt andis loomadele midagi suupärast, siis on tore nüüd teada. Ja hoolitsevad nende eest. Mis laulu te ise armastate, vahel õhtuti laulda, kui kahekesi kokku? Saataja. Meil on üks laul, küll neiuke kallikesed, neil veel südamelähedane. Minul teda ei ole, temal olla siis seda kahe peal, lepime kokku. Eks see, mida ei ole, see on ikka hirmsasti südamelähedane. Kanget tööd murdma õhtul aga suu nalja täis ja viisid kipuvad vaatled vägisi lüüriliseks mõtet neidudest ei saa kuidagi laulus välja. Laevade. Kuni oomi vaid. Kallid. Kannatajad olemas ja elu Aarma. Õnne kardame. 10 aastaga muutub mõndagi, Jüri Tiilen ja Olev Ots on elu lahku viinud. Kes teab, ehk meenutavad aga nemadki neid kunagisi kooslaulmise aegu. Nii nagu mina nendega kohtumist põnev, on astronoomidega aegruumist mõtiskleda. Hullusti. Hea on aga maalähedase tunne. Kui ragiseb, tuli lõkkes ja teada, et uusaastaööl on mõeldud ka metsaelanikke toidule mitte ainult nendele laudadele, kus Crystalbukaalidesse stardivad šampuse, seal uudid. 20 aastat 10 aastat läinud aasta. Mida ja milleks? Elukutselised pärijad, igavesed küsijad. Mis elukutse see on, kui mõtlema hakata? Parem ehk mitte mõtelda, aina küsida. Las mõtlevad, need, kes vastama peavad. Keske on tulekul ja õnneks märkan, et olen muutunud minagi nende aastatega. Kui toona näis kõige huvitavam reporteritunni teema aeg ja selle kulg siis nüüd inimene selles ajas. Kuidas ütleski leelis arv? 12 kordne vanaema inimene ja tema vastutustunne. Aga tead, mis neid neid magama sest magades lapsed just Kasavadki. Vaatame kella, saju kella tunned natuke. Kes otsis konverentsi C ja aga mis sa arvad, miks on inimestel vaja et, et läheb liiga kaua, ei jääks magama. Et teeks õigel ajal õunad etesse õigel ajal hommikusööki ja teeks veel õigel ajal õhtu see, et läheks õigel ajal magama, lapsed. No see on tema äratushüüd tasakesi liigub, mis seal tõsiste tikiti.