Hädilist lindi kesksarjas õhtu kunstniku ateljees ajab marti Soosaar tena juttu, kunstiteadlase Leo soon käega. Aga see on väga raske olla niisuguse meelerollis, keda peetakse naljameheks. Ausalt öelda ei ole? Ei ole, sest ma ei ole kunagi sundinud ennast nalja tegema. Sellepärast ei ole, aga kui sa oled sunnitud ennast sundima siis ja see on nagu ühe jala peal seismine, alul ei ole vigagi, aga kaua sa ikka sees? Teinekord niisugust naljameest nähakse, siis on see osalt minu väljendusviisi psüühika. Ja kuna praegu on ju kole kultuurne rahvas, ta ju otsekohe näeb nisukest armast abitust ja siis tal on hea meel. Mõtleb, et see on koomiline. Nagu Juhan peegel. Aga kui on alati irevil hammastega siis see sai juba teate, et nüüd tuleb midagi naljakat, aga nalja juures peab olemmutamatuse moment. Ja kui ootamatuse moment ei ole, siis võid teinekord kõige paremgi nali minna aia taha. Leo Soonpää hiljuti 75. juubeliga seoses vihjasite kusagil, et pedagoogika oli niisugune teadvus, mis teile kuidagi istunud ei kooli päeviliga üliõpilasena. Jah, aga ometigi peale ise mitukümmend aastat olnud kunstiinstituudi õppejõuks oli üle 30. Kuidas see nüüd niimoodi teosesse läheb, see vastuolu, mis näib peituvat on iseendast minu arvates näiline. Aga laste mängudes juba ma armastasin teisi õpetada. Ja siis me tegime niisuguse asja, et sauna tulime kokkumina Jaba karjapoissi ja minu väike õde ja mina olin siis õpetaja, õpetasin neile ja päris vajalikke asju. Nink, eriti mulle selgus hiljem, et asjal oli ka tulemusi ses tammsepa poeg hakkas järsku õppima ja tema ema õnnistas mind, kui ma olin juba ammu unustanud, et ma olin niisugust õpetajat mänginud. Kuid pedagoogikaga on ju, vaadake üks niisugune lugu, et ta koosneb kahest osast. Didaktika see on mulle nähtavasti loomukohane, see tuleb minu väega. Et teisi, kipun õpetama. Kuid kasvatamist mina isiklikult ei usu. Aga tõepoolest mina kasvatuse kõiki õnnistegevas mõjus põrmugi. Need on kaks ise kas õpetas või song. Ning suunamine mulle istungpedagoogikas aga suunatakse. Ning seetõttu mulle pedagoog meeldit. Kui nende sauna loengute pealt jõuda nende kunstiinstituudi loengute, nii kuidas, kuidas see asi kulges? Jah ega see algas mul õieti juba enne instituut. Sest kui ma olin lõpetanud ülikooli, siis tõesti jalad ei puutunud maha. Mingisugust praktilist kutset ei olnud. Ning selle tõttu hakkasin ma loenguid pidama. Ta lõpet haridusliidu juures kunstiajaloo kunstiajaloo alal. Lõpetasin, see oli siis nagu ajaloo õpetaja, eks ole. Üldse. Tol ajal nimetati filoloogiateaduskonna lõpetaja muidugi kunstiajaloo vastu, mul mõningad huvi oli, mitte nii suur kui kirjanduse ajaloo filosoofia vastu aga kunstiajaloo vastu ka sellepärast, et ma olin lugenud, mitte lugenud, ma ei oskanud nii palju saksa keelt. Aga vänt tõi nakk, Fuši väljaandeid teatakse. Nähtavasti mälumull oliga piltide tarvis tähendab puhtvisuaalne mälu. Sest kui ma tegin Tartu Ülikooli lõpueksam siis professor leidis võimaliku olevat. Täna ära märkida, et mul olevat silmakunstiteoste tarvis ja suurepärane mälu nende jaoks. Niiviisi sai minust siis ametlikult kunstiajaloolane. Ja ometigi hulk aega sellega ei tegelenud. Ei tegelenud, ma tegelesin ka kunstiga, siis palun väga, ma olen kirjand teatriarvustaja 10 aastat. Ja tähele selle. Kuna ma olin niisuguse universaalse jutumärkides lehe juurest nagu uudislett siis tuli seal arvustada kirjandust kujutavat kunsti, nii et niiviisi püsis mulga kujutava kunstiga kontakt. No niisugust universaalset arvustajad ilmselt tol ajal palju ei olnud, aga kunstiarvustajad vist ei olnud üldse peale teie ja Rasmus Kangropool. Jäigi sest tol ajal Voldemar Vaga oli küll lõpetanud kunstiajaloo, aga Voldemar Vaga ei jooksvat piltidele. Nagu teie hiljem jah. Suur eeskuju ja 10 aastat teatriarvustust. Kas see andis mingisuguse mingisugust abi ka sellele tööle, mida te tegite pärast sõjakunsti, Insid? Kahtlemata andis, sest kui ma kunstiinstituudis lugesin kunstiajalugu siis ma tegin seda võimalust mööda vähem, ent täiendades sest ma ei tundnud erilist kutsumust inimestele nendele noortele inimestele kunsti alal oma vaateid pääle suruda. Ma mõtlen, et ma olen sihuke ideaalne inimene, kes oma vaateid teistele peale ei suru. Kas sellelt perioodilt, kui te olite eeskätt teatriarvustaja kümmekond aastat? Kas te nimetasite mõned tolle perioodi suur näit? Olid ju täiesti oma õitsengu tipul. Pinna muidugi ta oli veidi vanaks jäänud, aga ta oli ikkagi väga suur näitleja. Ants Lauter, kadunuk. Siis. Räägitakse, et näiteks Ants Lauterile olevat olnud fantastiline mälu muideks. Seal oli, kahtlemata oli ta väga ajame, ainus viga, mis tal oli, kui ta teatri nendel konverentsidel ikka. Kevadel tehti juba tol ajal niisuguseid teatrialaseid kokkutulekuid, kuidas seal kõneles, ta ei kõnel, vaid ta luges paberilt kõik maha. Kirjutatu ja kõneldud, need on ikka kaks hoopis ise asja. Kuid muidu see oli siis nagu professionaalne viga, eks ole. Ja. Kahekesi jutuajamisel tema ei olnud kõrtsis istuli, aga siis kord. Me istusime öö läbi temaga, meil olid niisugused väga naljakat probleemide arutleda. Ja siis ta ütles, et temal ei valmista erilist raskust osade pähe õppimine või pähejäämine. Õppimist ta vist ei nimetanud, mis siis, et mulle tundub, et tollal oli palju talente meid. Tuli näiteks Eskola. Sest ma ei mäleta, kas see oli mul üks esimene teatriaasta või kui ma olin juba Eskolot näinud. Ta oli niisuguste ilusate poissi theroldis kogu aeg kuidagi silma ei paistnud. Kuid siis hooaja lõpul lasti veel kevadel välja. Ma ei mäleta, kelle näedentsi olid luiskam ja nunn. Ja seal nad mängisid kaheki Marie Parika kadunuga ning seal otsekohe Eskola paistis silma. Ja kui ma ei eksi, ma vist hiljatasin arvustuses. Ma. See tuliga varsti oma mets merega järel. Nii et kahe niisuguse suurem näitleja sünni tunnistajaks maoli millegipärast mulle üldiselt meeldivad naised rohkem kui mehed. Aga teatris on mulle meestest vägevamat mälestused seal. Nii et hakka või uskuma. Vana saksa besteeti maksnessuaari, kes ütles, et laval on tähtis Frauen, Schööne Menner, tallen. Siit jõuame siis ka nii kunstiajaloo teile meeldinud perioodideni elan. On küll sest te teate, et ma olen kergemeelne inimene ning selle tõttu on mulle meeldinud kunstis 18. sajand rokoko niisugused mehed nagu prantslastest Mulle nad meeldivad tunduvalt rohkem kui seitsmeteistkümnenda sajandi suured mehed nagu need kaks härm, Rubens, Rembrandt. Nende värvide ilu ja kergus on see, mis otsekohe meele rõõmsaks teeb. Nüüd, kui ta enam nagu kunstiinstituudis vist regulaarselt või käi ja teil on rohkem aega, siis te olete vahetanud selle õppetooli huumorikooli kateedri vastu. Nähtavasti teel on see huumor, satiiri ja iroonia olnud alati niisuguseks oma omandisaateks teinud, vist elamise kergeks olla. Miks ta just nüüd nii? Tuleva aasta elus pensione ning nagu juba valk ütles oma kirjutuses, et ela nõukogude inimese pensionist muretut elu. Huumori ja satiiri vastu on mul olnud kogu aeg elav huvi. Ainult kuna mina ise midagi ei tee, vaid loe. Siis peab ütlema, et siin ei ole kirjandust sel alal. Kommete ajaloo uurija Edward Foxi jooma. Aga see on vananenud, lootusetult vananenud, sest ta on käesoleva sajandi alul umbes samal ajal, kui mina sündisin. Ja pärast seda millegipärast kunstiajaloolased ei pea karikatuurid, kunstid väga tõsised mehed, kõik, sellepärast vist. Kahjuks, ja see on üldse. Mulle tundub, et just kunstiajaloolane võiks olla elu veidike lõbusamalt võtta kuid tuleb välja. Koolist, millest mõningaid peatükke ja lõik katkendeid nagu pikris ilmunud. Kas tuleb kunagi raamat? Täna on teil niisugune plaan, ei ole mitte lünka sõnaga täita. Hetkelise ajendi tulemused tuleta meelde ühte ja teist koomilisi haavad. Ning niiviisi saabubki see. Te ütlesite, et ei armasta kirjutada, sellest võib siis järeldada, et need pikad saated, mis tulevad ars longa et need on ka ilma tekstita. Need on tõepoolest ilma teeksid, need on teatavate märksõnadega kus on öeldud näiteks tumeroosa. Ja siis ma juba tean, mis tähendab, Wilkide nimed peavad olema seal kirjutatut. Need võivad muidu sassi minna. Ja siis. Üksikutel juhtumitel nagu sissejuhatavas osas siis on kirjutatud tähtsamad momendid, mis tulevad selles sissejuhatuses puudutada näiteks eluloolised andmed, neid maal on vähe. Aga siiski näiteks tema kokk selle maa kunstis. Kuid käsikirja järgi ei saa teada ei tema biograafiast, ei ka tema kohast nii nimetatust mittemidagi. Tundub niimoodi, et te olete eluaeg enam-vähem tegutsenud, teinud seda, mis teile meeldib. Ja niisugune niisugune tunne, et sellel sarjal vist ka nii mõnusalt räägite ja niisuguse mõnuga saab ilmselt rääkida tõesti ainult sellest Mis mis meeldib ja kui ise tunned mõnu, ma pean tunnistama mõningaid kunstnikke, kellest ma olen kõnelenud. Mul ei ole eriti suurt lugupidamist või hääd arvamist nendest kunstnikest. Kui sa teinekord, kui te olete märganud, ma teen kappahannal. Aga ega minu ülesanne ei ole ars longas mitte anda ülevaadet kunstiajaloost vaid minu ülesanne minu arvates on äratada inimeste huvikunstiga. Kullemmdee, kui sa hakkaksid pihta oma loengut, et see mees sündis 1606 ja suri 1648 tähendab, ta suri 42 aastaselt, selle aja jooksul tegi ta nii nii palju pilt, et. Ega see ei suuda inimeste huvi äratada selle vastu. Vaid ta võtab need aastaarvud enesest, eks ole. Nii et seal on selle ars lõngaga on hoopis teine lugu. Et on täiesti sisse kukkunud, kes arvavad, et nad saavad ülevaate kunstiajaloost ja selle tagamõttega teevad televiisori lahti.