Täna pakume teile järjekordse saate kesksarjast õhtu kunstniku ateljees. Martti Soosaar. Kui ma 10 15 aastat tagasi oleksin teinud kunstnikuga saadet, kellel pole oma ateljeed, mis ei oleks olnud eriline üllatus, aga täna ma olen tõepoolest sellise kunstnikuga vestlemas, kel oma ateljeed ei ole või võiks öelda ka teistmoodi, et kas ateljeed dünaamika ongi niisugune käsitöökoja kunst olnud läbi sajandite ja võib-olla see ongi tegelikult normaalne. Et keraamik ei tööta mitte üksinda oma ateljees, vaid töötab koos kolleegidega neorahvlin? Ei, kahtlematult, see on asja üks tahk, sest et kõigepealt kui hakata vaatama keraamika sõba selles mõttes keraamika ongi erinev väga paljudest teistest kunstialadest, et ta nõuab niivõrd palju keri operatsioone, operatsioone, mida teeb siis ütleme, kunstnik või autor, meister ja samas järgnevad nendele juba põletused, vormi, töö ja nii edasi, see on ikka tõesti töökoja kunst selles mõttes. Neorahvlinde töötasid aastaid ehituskeraamikatehases juba ennem seda, kui te tulite kunstiinstituudi õppejõuks, kas see töötamine vahetult tehases vahetult nii-öelda tootmises on see andnud teile midagi olulist juurde? Kõigi nende tehnoloogiliste võtete tundmaõppimisel võiks öelda ja tehases töö oli nagu teiseks kooliks omamoodi, sest tehasest, kui ma algul sinna läksin, tuli väga palju tegeleda tehnoloogiaga, valmistada glasuuri, katsetada neid tundma, õppida kõiki neid tsükleid ja kahtlematult need kogemused kulusid väga marjaks ära. Ja eriti sellest vaatevinklist vaadatuna, et, et kui nüüd asusime nagu ka instituudi baasi veidi kohendama tänu sellele, et meil on siin ametis tublid meistrid Tublid, õppejõud, kes kõik kaasa on löönud, mis need kogemused on nii oma töös kui ka hilisemas instrides väga kulunud ära. Kas tänapäeva tingimusi arvestades, kas ikka on niisugune asi, et see, mis ahjust tuleb, on teatud määral üllatused? No ikka ikkagi võib-olla vahe on selles, ausalt öeldes, kui ma tööle asusin Tallinna ehituskeraamikatehasesse, siis töötas veel võrdlemisi vana keraamikatsehh, kus kasutati puukütet. No tänapäeval on see suur haruldus tegelikult ja on maid, kus säilitatakse selliseid väikseid, töökodasid küüniliselt muuseumi väärtust omamoodi nagu koharistidele. No võtame kasvõi Prantsusmaalt, Valoriis näidatakse turistidele ekstra ühte siukest väikest töökoda kui sellist, küllaltki tõsi, puukütet kasutatud ka tänapäeval siiski ka, aga eriti arvestades tööstus ikkagi aina vähem ja vähem see töökoda likvideeriti. Ki ehitati asemele uus, palju võimsam, kuid me siiamaani ja see siin ei tea siiamaani veel ütlemegi raamikut. Meenutame väga soojalt just seda puuküttega ahju ja sealt just tuli suuri üllatusi, tuli ka pettumuse, nagu keraamika on üldse selline ala üllatus, meeldiv külg. Iialgi tõesti ei oska 100 protsenti ette arvata, tõsi küll, natuke elektriahjude puhul on see reziim võib-olla natuke kindlam, aga samas algas tulemused. No kuidas öelda steriilsema või puudub see loodetud sära, mõnikord nii suuri üllatusi ei tule, nii suuri üllatusi ei tule eriti tunnel, ahjud praegu, mis töötavad, väiksed kamber, ahjud on see tingitud savimassist, on see tingitud ka suuridest, milles Need üllatused võivad tekkida? Siin on kolm momenti, võib-olla jah, tõesti mass ja glasuur aga väga oluline on ka kütterežiim, näiteks võtame näiteks sellise pisiasja nagu puugete kahjudest, äsja oli juttu. Kui okaspuuga tuttama, siis, siis tuleleek on pikem ja, ja nagu tekitamine, soodsama kütterežiimi kui näiteks lehtpuudega või või oleneb isegi kütusest, ilmastikust, isegi mõnikord oleneb see asi, kui oli tegemist seda tüüp Beattidega elektriküttega ahjude puhul on siiski jah, võiks öelda põhiliselt massiglasuuri koostis ja nende omavaheline sobivus on ikkagi määravaks seal. Te olete töötanud ja töötate nagu kahes ateljees või töökojast keraamikatehases ja kunstiinstituudis, missugune nüüd nende mõlema spetsiifika vahe, kui rääkida Tallinna ehituskeraamikatehases, peab üldse ütlema üht toredat fakti. Tallinna ehituskeraamikatehase ja ütleme, meie kunstiinstituudi keraamika kateedri vaheliselt väga. Sellised tihedad ja sõbralikud sidemed ulatuvad küllaltki kaugesse minevikku. Tallinna keraamikatehas ei ole kunagi oma abi keelanud. Nii ütleme meie tudengite kursusetööde ja diplomitööde valmistamisel. Meie tudengid on seal oma praktikat läbi viinud, selle tõttu võib öelda, et, et nagu Need kaks on küllaltki tihedas kontaktis siin me võime rääkida ka sellisest tagasisidest, sest lõppude lõpuks meie valmistame jällegi ette kunstnikke, kes hiljem töötavad tehases, seal töötab meil kuus, seitse lõpetajat, praegu võib-olla paari nendest nimetaksid. No võiks öelda niimoodi, et esimesena läks keraamikatehasesse tööle Instituudi lõpetajatest laines isa, kes siiamaani töötab tehase vanemkunstnikuna kes on väga palju andnud nii tehase toodangule kui ka üldse organisatoorsel küljel enamast põlvkonnast, töötab väga edukalt, seal praegu peldas hoidla kes on eriti võiks esile tõsta osanud, nagu just praegust tehasebaasi silmas pidades luua sellise oma käekirja, mis erakordselt hästi sobib just praegusele tehase baasil. Kas te olete kuidagi jaganud ka oma töid, nii-öelda, mida te Te kunstiinstituudi töökojas ja mida te teete? Heits keraamikatehase ateljees? Ehituskeraamikatehases mul õnnestus stažeerimise käigus näiteks läbi katsetada just tarbekeraamikat serviisid, sest et mulle tundub, et ehituskeraamikatehase spetsiifika väga hästi sobib just tarbenõude loomiseks. Samas kunstiinstituudis meil on muidugi väga suhteliselt väikebaas ja noorbaas siin tahaks proovida, võib olla mitmeid tehnoloogilisi võtteid, võib-olla rikastada veidikene glasuuri võimalusi. Seevastu oleks nagu eesmärgiks. Millisel määral teie näeksite, et oleks võimalik laiendada, võib olla mitmekesistada seda toodangut, mis praegu mäel. Keraamika alal tuleb keraamikute pere on küllaltki arvukas. Me võime rääkida praegu. Täiesti aktiivsest loomingulisest inimesest ja oleks vaja hädasti selliste eksperimentaalbaasi tähendab ühte sellist. Kas kombinaadi juures näiteks ühte sellist võimalust, kus kunstnikud võivad eksperimenteerida mitmesuguste materjalide mitmesuguse tehnoloogiaga ja selline kitsaskoht võiks öelda, meil on, on võimalik teha nii kombinaadi juures kui keraamikatehase juures. Nii kavandada nüüd töid tootmiseks kui ka näitusetöid. Aga kahtlematult selline puht eksperimentaalne baaskunstnike jaoks oleksid esmajärgulise tähtsusega asi. Tänu sellele, et te olete töötanud tehases olete teiega Tallinna esimese silmapaistva monumentaal dekoratiivse või dekoratiiv monumentaalseid pano auta. Ilmselt on juttu siin monumentaaldekoratiiv Stepan Noost mis asub mustamäel juhtivate töötajate kvalifikatsiooni tõstmise instituudis ja selle töö saamisloost rääkides võib öelda vast seda, et siin lihtsalt langesid kokku mitmedki soodsad asjaolud kõigepealt sellele objektile ja üldse oli ette nähtud keraamiline pannoo. Selle projekti autor on arhitekt mal Krigul. Teine soodne moment oli see, et Tallinna ehituskeraamikatehas, justkui see töö nüüd kaks aastat tagasikäiku läks sai kätte uue Asus tööle nii täie võimsusega ja tsehhijuhataja evaks pungolts oli nõus selle töö materjali viima, milliste mahtudega oli? Tegemist on tugeva reljeefiga ja tema on 45 ruutmeetrit. No võiks öelda niimoodi, et ütleme, selleks tuli umbes 450 detaili vormida iga detail kaalub seal kuus-seitsekümmend kilo keskmiselt seal jah, oma paarkümmend tonni, võib-olla teatud mõttes. See on jah, eksperiment, sest et välja me nüüd nagu keraamilisi dekoratiivseinu keraamilisi pannoosid nagu ei ole teinud. Samas tulid apiga tehasetehnoloogid, kes andsid nõu massi koostise osas. Kla suuride osas on ääretult oluline ilmastiku ilmastikukindluse katsed said tehtud. Võib-olla ainuke moment, mis kõige rohkem muret valmistas, et tööd oli väga kiiresti valmis teha. Kuigi monteerima saime hakata alles alles hiljaaegu saime hakata, kes olid kaasas montaaži viis läbi põhiliselt keraamika kateedri õppejõud ja kauaaegne meister Ilmar Palm. Just tema näpunäidete järgi see töö sai teostatud. Olete praegu enam-vähem rahulik mure, muidugi on osa neid plokke lahtiselt talvitus terve selle küllaltki karmi talve, mis, milleks hea oli. Ja hilisema kevadisel vaatusel võis täheldada, et midagi katastroofilist nendega juhtunud ja proovid tegid läbi meie oludes nõutava 27 külmakindluse tsüklit laboratoorsed, aga siin selle ilmastikukindluse ja muu osas tekib mõnel kuulajal äkki niisugune praktiline küsimus, et temal on näiteks ostetud võib olla küllaltki kallis ja unikaalne, aasaga jätame näiteks vaas, ei taha hästi vett pidada või muutub Alt nagu niiskeks ja jätab plekikasse, on siin võimalik midagi ette võtta? Ta oleneb kõigepealt, millises režiimis vaas on põletatud, võiks öelda, et sajaprotsendilise kindlusega kõrgkuumus. Keraamilised tooted on vett pidavad. Aga madal kuumusega juhtub. Seda. Küsimus on ääretult lihtne, sest madalkuumuses on savi. Ta ei ole veel niivõrd tihedaks põlenud vett mitte läbi laskma. Glasuurikiht, mis seal peal peab olema, peab olema prao vaba. Ja kuigi tehnoloogia on välja töötatud just nii, et oleks Braavaba, siis siiski materjalide partiid, mis tulevad savi ja glasuuri materjalid ei ole alati ühesugused, mistõttu võib tõesti mõne partii puhul ajapikku täheldada vee läbilaskmist, aga seda just madalkuumus keraamika puhul. Ja mida tuleks nii-öelda kodusel teel ettevõtte nähtavasti see ei vaja erilist keerulist operatsiooni. Siin on mitmeid võimalusi proovitud selliseid rahvalikke võimalusi näiteks vesiklaasiga läbi immutada, korra isegi räägitakse, ma ise küll ei ole proovinud, kui näiteks piim ühes nõus hapneb sisse piim nii-öelda täidab kõik need fraakesed ja, ja nagu kivistub sinna vahele ja see oleks üks võimalus, ilmselt on teisigi veel. Nii et kõige lihtsam on vesiklaas ja hapupiim. Ja ausalt öeldes ma neid isendeid katsed kõikjale teinud niimoodi, et ma pole häält kuulda, aga, aga muidu nad jäävad pidama ka ilma mingisuguse erimenetlused. Ta vist ja ajab ikka kindlasti lihtsalt need soolad nagu ladestuvad ikkagi pragude vahele, nii et midagi katastroofilist ei ole, kui aas lauale väikse niiskus jälje jätab. Sellisel juhul, kui jah, tegemisel särna, anna lauaga ja klaveriga, ütleme. Mis teil isiklikult linna on praegu käsilandel, Ani huvid? Ta uus, suurem töö või nii on tal praegu aega natukene tegeleda väiksemate vormidega, konkreetselt ma ei oska midagi öelda, ma mõtlen just pärast seda suurt tööd, mis tööd valmis tähendab keraamilist seina, kahtlematult see töö võttis palju aega. Aga ilmselt sihukest tööd on teha kõige huvitavam, nii et mingiks sooviks oleks siis kahtlematult üritada midagi teha konkreetsele objektile. Hiljuti lõppenud tarbekunstinäitusel, mida me nägime Tallinna kunstihoones, oli välja pandud teie huvitav, aga stiilne komplekt vorme võiks öelda monumentaalseid vorme, see leidis ka ära märkimisnäituse preemia näol. See oli omamoodi peaeesmärgiks, oligi nagu selline asjatehnoloogiline külg. Püüd leida glasuuri selliseid väärtusi, glasuuri faktuuri ühendada nagu vormikõnega. Ja siin saigi nagu katsetatud nüüd juba instituudi baasi kuigivõrd nähtavasti kõigilt tarbekunsti aladel on iseloomulik see, et väga paljud käsitöönduslikus või käsitöö rikud, võtted peavad kunstnikul olema sama selged kui ühesõnaga sellel meistril ja keraamika puhul see on juba nagu traditsiooniliselt niimoodi välja kujunenud, et tehnoloogiat hästi tundmata on kaunis raske midagi luua. Ma kujutan ette näiteks, et võib-olla seal moekunstnikul on, on märksa kergem teha ainult kavand ja jätta nagu see juurdelõikamine meistrite hooleks. No asi on vist selles ka, et, et terve real erialade puhul ongi olemas sellised koolid, kus õpetatakse välja, noh, võtame kasvõi juurdelõike enamikel erialadel, siiski kui rääkida tarbekunstist, on see võimalik. Keraamika on selles mõttes üldse erandlik, et neil ei ole Eestis siin ühtegi keskeriõppeasutust, kes valmistaks ette keraamik kale või ka klaasile näiteks meistreid ja siin ongi selline olukord, et kunstnikul tuleb tõesti teha ja omale nii selgeks õppida ka kõik nii käsitöö kui ka tehnoloogia osas. Kõik oskused, et materjali valitseda ja peab selles mõttes ütlema, et ega üldiselt meie keraamikud ikka suhteliselt hästi valdavad materjali. Võiks öelda praegu, et praktiliselt kogu Eesti keraamika lasub naiskeraamikute õlgadel kuni siiamaani, tõsi, viimastel aastatel meil nagu on erialasse tulnud ka noori mehi seda ala õppima, kuid see on minu jaoks olnud selline noh, võiks öelda küllaltki eriline probleem. Mitte selles ei ole küsimus, et keraamika nüüd nii üle jõu käiks, et oleks naistel raske viljeleda, kuid ometi on siin mitmeid lõike tahke, mis tõesti vajavad mehe kätt. Siin ma pean ütlema suure komplimendi, et Eesti keraamika aastakümnete jooksul selle hea mainimist on võitnud seal lausa meie naiskeraamikute mehise sellise kätetöö vili. Võib-olla on tegemist sellise asjaoluga, et keraamika nõuab kohutavalt palju kannatlikkust ja nõuab niivõrd suurt osa käsitööst, nii et ma ise olen mõelnud, võib-olla see on üks moment, mis naistel meestel pole presidendi, jah, võib-olla ma ei oska seda seda nüüd nii täpselt formuleerida, aga üldiselt on see üks huvitav probleem, sest et kui me vaatame oma põhjanaabrid veel lõunanaabreid siis peab ütlema, et seal on palju mees keraamikud või kui me vaatame, et on terve rida maid, Cuzcol naiskeraamika üldse on küllaltki haruldane. Nii et see on võrreldes teiste tarbekunstialadega. Mulle tundub, et siin on tunda teatud disproportsioon, missugune on praegu kunstiinstituudi suhe, kes praegu keraamikat õpivad Instituudis. No praegu on niimoodi, et meil on ikkagi õpib viis-kuus noormeest praegu erialas, nii et võiks öelda, umbes kolmandik. Isegi ja võib-olla see eeskuju ka, et kateedris töötav Leo Roslin ei oska selle peale öelda, muidugi mul omal tuli õppida ainukesena ees üliõpilasele kõik see viis aastat kõigis käitlemisaastat kateedris. Ja võib-olla sellest on jäänud sellega kummaline probleemiasetus, sellest vaatevinklist vaadatuna. Tänavused diplomitööd on nüüd kaitstud. Missugune mulje jääb praegusest keraamikute nii-öelda noorest põlvkonnast? Siin võib öelda vast seda et aasta-aastalt, Me oleme püüdnud oma tudengeid kasvatada kõigepealt iseseisvuse suunas ja teiseks, et nad siiski selle küllaltki napi viie aasta jooksul omandasid hästi palju praktilisi kogemusi. Muidugi sellele lisandub nii üldteoreetiline ettevalmistus, millele ka rõhk on suurenenud rääkimata juba puht kunstilised ettevalmistusest. Aga need kaks tegurit on väga olulised ja just selle iseseisva töö osatähtsuse suurenemine. Kas tänavuaastaste diplomitööde puhul paistis päris tugevasti silma, kuna kõik neli diplomanti, keraamika ja klaas igaüks neist viis oma diplomitöö materjali eri ette võtma kunstitoodete kombinaadis edasi tarbeklaasis siis Lomonossovi-nimelises, portselanvabrikus, Leningradis ja Leemanni klaasitehases ja seal tuli nagu diplomaatidel ise kõigega hakkama saada, kas suund on rohkem tarbevormide kujundamise peale või on rohkem suund dekoratiivvormide loomisele arvestades jällegi keraamika spetsiifikat on kindlasti olulised mõlemad. Kui nüüd nii konkreetsete arvudeni jõuda, siis võiks öelda nii, et meie töö on jaotatud kahe semestri vahele ja igas semestris on üks puhttarbekunstialale näiteks serviis kas masstoodangule või serviis unikaalne või ütleme, funktsionaalsed vormid ja nii edasi, see on siis nagu puht tarbe suvise kallakuga tööd edasi. Kindlasti me võtame asetama väga suurt rõhku dekoratiiv keraamikele, eriti sellisele dekoratiiv dünaamikele, mis on mõeldud nagu, nagu arhitektuursetele objektidele koostöös juba arhitektist, juhendajaga ja edasi, muidugi on ka sellised tööd puhtvaba suunitlusega tööd, mis ei eelda tingimata konkreetset objekti. Ma pean silmas pisi plastikat veega suuremaid skulptuur, seid vorme, mida me võimeli tinglikult nimetada noh, näitusetööks ja puudutame ka näiteks küll väga napilt portselanmaali, nii et lihtsalt püüame anda väga mitmekülgse ettevalmistuse ja mulle tundub, et ka näitusepildis kajastub kas või viimase näitusepildis, kus oli nagu esindatud puht tarbekeraamika puht dekoratiivkeraamika ja koguni võiks öelda kujutava kunstielementidega töid, oli seal. Nii et tegelikult on tänapäeval keraamika piirid siiski märgatavalt avardunud ja kahtlematult see ongi üks keraamika võlusid, et siin võib tõesti viljeleda alatest lausa filigraanist, ütleme ehted. Ja lõpetades täiesti monumentaalsete vormidega monumentaalkunstiga. Samas veel nii värvis kui vormis, nii pinnaliselt kui skulptuur, sel, nii et praktiliselt puudutab keraamika jõuab tarbenõust, skulptuuri, ini, maalini ja nii edasi. See on üks tüüpiline tänapäeva keraavikkele leo Rahleni, kui need üritasite teha. Mõnelauselise kokkuvõtte meie tänase keraamika olukorrast ja tema tulevikuperspektiividest keraamika on praegu sellises otsingu ajajärgus. Tundub, et sellisena, nagu me oleme harjunud nägema keraamikat, ütleme viimase aastakümne või tosina aasta jooksul saavutas keraamika mingil moel oma kulminatsiooni just näitusekunstina kuskil 70.-te aastate algusel. Praegu on tunda sellist otsinguvaimu terve rea noorte keraamikute juures ja ilmselt see otsinguvaim ongi vast peamine, võib-olla me ei näe kõiki neid vilju veel. Aga ka viimane näitus näitas, et keraamikat viljeldakse just küllaltki laias ampluaas ja seda huvitavamat võivadki olla ka resultaadid.