No tegelikult iga inimese puhul tuleb alustada tema perekonnast ja ja taustast. Ja tõus tollasesse eliiti pärineb kah alati, mida alati, aga enamasti inimese perekonnast, Poska vanemad ja vanavanemad olid edasipüüdlikud ja rõõmsad ja elujõulised inimesed. Üks detail oska, ema oli venelanna, mis hiljem paradoksaalsel kombel tuli kasuks just Venemaa endaga vastuollu sattunud eestlastele. Ja noh, siis oli mitu niisugust olulist valikut, mida, mida poiss või noormees oma eluteel tegi kõigepealt, et ta osutus õpihimuliseks edasi püüdlikuks. Ta läks ülikooli ülikoolist, tegi valiku õigusteaduse kasuks, kuigi ta oleks soovinud arstiks hakata. Aga õigusteadvus võimaldas tal ilmselt varem teenima hakata. Stuudium oli ka lühem. Hilisemas kontekstis oli see väga oluline valik. Ja järgnes siis advokaaditöö kõigepealt muidugi advokaadi abina, seejärel juba advokaadina. Järjekordne paradoks on selles, et advokaadiamet oli üks nendest ametit, sest mis vabanesid eestlastele tänu venestusele olles kile absoluutselt kaugel venestuse heakskiitmisest. Nentigem, et sellel olid omad kord mõjud ja üks neist oli see, need Poskast sai advokaat tunnustatud advokaat, ta ei olnud hiilgav oraator. Aga ta oli kohutavalt asjatundlik. Ta oli, ta oli nii asjatundlik, et näiteks balti eriõigust ei teadnudki õieti keegi paremini kui tema. Ja nii suhtuti temasse, aga Peterburis kutsuti kohale isegi senatisse. Aga sellel jälle tagajärjed, ta omandas tutusi, sidemeid Peterburis, tal tekkisid jõukad kliendid, mõjukad kliendid. Aga ta oli ikkagi praktiliselt venestunud, tema perekond ei suhelnud eesti seltskonnaga, mida tollal muide veel ei olnud. Too hakkaski kujunema alles selle neljanda aasta Tallinna volikogu valimistega seoses. Suur üksteise leidmise aeg ja Poska tulist sellesse seltskonda alles tõmmata. Ja siin oli järjekordne hea vedamine seisneb siis selles, et tema advokaadi abiks sattus Konstantin Päts. Ja vaat need asjaolud panin, eeldaks vedamist, ahel. Aga teate, kui me vaatame ükskõik millist, kas suurt sündmust või suurt õnnetust siis nad kõik ongi sellepärast suured harukordsed, et nad, neil ei ole kunagi üksainuke põhjus vaid terve pikk kokkusattumuse ahel peab eelnema midagi suurt sünniks ja ja see Poska, kelle osa Eesti riigi sünni juures on, on vaieldamatult täiesti niisamaväärne kõige suuremate meeste Pätsi ja Tõnissoni panusega. Et, et selle selle taga peab olema terve rida põhjusi. Ja samas ta oskas, eks ole, olla nii venelaste seltskonnas kui, kui saksakeelses seltskonnas, nii et ta siiski noh, nagu te ütlesite, et see eestikeelne seltskond leidis ennast alles hiljem. Jah. Kusjuures või leidis Poska eesti seltskond mõlemad ta leidis iseennast. Need olid muide suures osas advokaadid ja õigusteadlased väga suur osa oli siin Tallinna seltskonna kujunemisel, muuseas, Peterburi Ülikooli vilistlastele aa, kes hakkasid läbi käima juba Peterburis neile loomati selts, noh hea küll, see selleks, aga Poska oli neist natukene vanem. Ja tema tõesti ei teadnud küll vist unes aimata, et temast saab niisugune tähtis tegelane Eesti vabariigi sünni juures ta tema kodus kõneldi vene keelt, ta käis läbi vene ametnikega mitte sakslastega, noh, nii palju kui praksis seda nõusid, nõudis seda muidugi jah. Aga mis on huvitav, tähendab ma olen mõtisklenud detaili, ta pidi olema psühholoogiliselt inimesena väga huvitav. Tavaliselt sellised mitme rahvuse ja mitme kultuuri vahele jäänud isikud valivad siis ühe poole ja ja, ja tunduvad väga sallimatuks. Vähemalt see on noh, tüüpiline turtsakaks. Nad kogu aeg kahtlevad, kas nad tegid õige valikud. Sellisel inimesel on praktiliselt valida, kas ma hakkan eestlaseks, ma hakkan venelaseks. Võis tol ajal hakata aga sakslased. Ja sellist kompleksivaba suhtumist, nagu ma saan aru, Poska tegevuse järgi esineb harva eriti intelligentsed haritud inimeste puhul, kes reeglina on siiski võrdlemisi tundlikud ja Poska puhul ilmneb see sellest näiteks. Ta kindlasti tundis kaasa eestlaste emantsipatsiooni le ta ta muretses selle pärast, et sakslased on igal pool ees. Ja, ja kindlasti ei saanud sellist reaalselt venestamis heakskiitu. Samas. Ta käis läbi šahoscovidega, kes olid hirmsad venestajad ja eriti proua Zahoskajaga. Ja oskas siis olla tailipitsenud, aga ta ta oskas läbi käia jah, nende inimestega kaaneks Kuberner korrast toogetsiga hiljem kes oli eestlaste suhtes väga vaenulik, siis oli Poska juba linnapea ja siis sattus ta juba korduvalt ka vastuollu kuberneriga, nii et kunagi olles pidanud salongi just Vene ametnikele ja peaaegu ainult neile või seda hiljem ka minna selgelt teineteisele poole barrikaadi nendesamade kõrgametnikega. Nii et tema puhul ja temasuguste inimeste puhul oli siis loogiline, et kui nad tegid oma valiku ja siis nad tegid oma valiku. Jah, seda võib öelda küll, sest et Poskast ei olnud mingil juhul tuulelipu tema tema kohta külma kohanud väidet, et ta oleks just kreed, no ma ei tea, võib-olla mõni vene ametnik nägi asja nii, aga niukses poolte vahetajaks ei ole teda keegi pidanud, vastupidi kui ta oli kubermangu komissar seitsmeteistkümnendal aastal ja kui oli vene keel veel ametlik asjaajamise keel siis Poska Handos, kui üritati eesti keelt kasutusele võtta, seda on nõukogude ajaloolased hirmsa pilkamise saatel püüdnud esile kiskuda lihtsalt inimest laimata. Tegelikult Poska oli, oli järjekindel ja täpne ametnik, kui oli riigikeel, siis oli riigi, ta võis sõdida selle eest, et see asendatakse eesti keelega. Aga senikaua, kuni ei olnud vastavat seadust, nõudis ta seal söötmist, vot see temale temale tüüpiline. Ja, ja see oli lõpuks ka see Iraan, mis, mis purustas. Ja mis siis oma oma kõige vägevamad viljad andis tõepoolest Tartu rahuläbirääkimistel, kus Poska oma vaoshoitud sihikindlusega lihtsalt rääkis, et vastased surnuks ma ei oska seda, seda muud moodi mõista, aga ta mängis nad üle igas mängufaasis. Ometigi ütlesite, et ta ei olnud suur asi kõnemees, tähendab, ta pidi siis sellises väitluses ikkagi olema väga tugev. Just nimelt selles oligi asi, ta ei olnud tuldpurskav oraator, ta kõneles kuivalt. Aga erakordselt argumenteeritult talle ei pääsenud ligi, ta talle lõi iga Dallase igale väitele vastuväide ja sellele vastuväiteid Level tõestus olemas. Ja muidugi, ega ei saa alahinnata ka seda, ta võis olla kindlasti väga joviaalne omavahelises suhtlemises, näiteks Nad istusid Johvega ja jõid konjakit, mis jah, selle väga-väga meeldis, sest et see oli tsaarivarudest Pariisi kaudu jõudnud jõudnud Boscani. Ja siis nad istusid maha ja, ja mekkisin seda konjakit. Ja andis ta veel vene delegatsiooni juhile pudeli kaasa mida see pidas eriti suureks auks ja rõõmuks. Kas pole kurioosum? Tema ju esindas seda võimu, kes oli tsaari tapnud. Ja nüüd oli õnnelik, et siis nendest sarlikest keldrites dioodistsevaneks pudel konjakit. Igatahes on see positsioon vaieldamatult kahemõtteline ja, ja ja, ja ka näete, kas selles situatsioonis, kui kuhu paremal positsioonil oli Poska seda konjakit pakkudes ja kinkides seal oli ju lausa kasuks, et tal oli venekeelne kodu, et ta liikus Vene seltskonnas, et ta tundis vene seltskonda läbi ja lõhki. No see, see oli, see oli suur pluss Tartu läbirääkimistel absoluutselt. Ehkki jah, ütleme nagu oli öeldud tema advokaaditöö kohta, et ta ei sarnanenud vene advokaatidele, aga ega venelaste enda hulgas on ka täiesti puhtaid venelasi, kes anname venelastele. Aga nad ikkagi oskavad venelastega oma rahvuskaaslastega käituda, leida õigeid argumente paremini kui kui teise rahva esindaja ja muidugi, eks venelast. Enam-vähem kõik haritud eestlased aga mitte sel määral tõepoolest ja eriti seda vene ametniku. Nii et siin on väljaspool igasugust kahtlust, et kui me peaksime konstrueerima teoreetiliselt parima Eesti esindaja parimal lohekümnendaks aastaks. Mei ma ei mõtleks midagi muud välja kui seesama paska. Aga ränk hind ta läks ära, tegelikult, kui ma nüüd õigesti mäletan, 54 aastaselt. Jah, oli küll nii. Kes teab, jah? Maja loos eksperimenti korraldada ei saa, nii et me ei tea, kas, kas või kui palju see Tartu rahuläbirääkimised nüüd kaasa aitasid. Fakt on see, et ta kergendustunnet tundis. Ta ise ütles seda, et minu elutöö on nüüd tehtud. Aga samas, kui talle pakuti uusi ülesandeid pärast lepingu allakirjutamist ta võttis nad huviga vastu ja ta ilmselt siiski oli valmis edasi tegutsema. Vaat siin on jälle järjekordne koht. Me võime ennast ka päris päris kandiliseks mõelda selle üle, et kui Poska oleks elanud Kas tema oleks mõjutanud 39. 40. aasta otsuseid mingisuguses teises suunas? Vot see, see on niisugune asi, mida või mida ei saa keegi väita. Et selle üle võib mõtiskleda ja võib-olla isegi pigem omaette. Sest kui palju on neid üldse võimalik, olnuks kõiku andekale inimesel tollal mõjutada, mina kahtlen selles sügavalt. Ja, või, või mis oleks temast siis saanud kommunistide haardes. Nii et mine tea, võib-olla nii nagu Tammsaare puhul tuleb mõelda, et et ta suri väga õigel ajal.