Ma usun, et vene kino oleks ääretult palju vaesem, kui seda ei kaunistaks kaks meest. Poeg, Jefreemovid, legendaarne hoolegi Freemov meenub omaaegsetest filmidest eelkõige lüürilise kangelasena, ent samas oli tema ampluaa muidugi piiritu. Elavad ja surnud veel kord armastusest, kolm papid Bricha tänavas. Ettevaatust, auto ja teised seesugused pärlid toovad tema kurbade silmadega sümpaatse näo taas kord meelde. Aastal 2000 lahkus suur vaim meie seast, Jefreemovitan dünastiast aga jätkab poeg Mihhail nii laval kui ekraanil. Isaga tuntavalt sarnasel karismaatilise näitlejal ja laastajal pole samuti põhjust rollide vähesuse üle kurta. Kõik klassika suurkujud, kaasaegseid kangelasi on aja jooksul tema osade nimistusse mängleva kergusega tekkinud filmi režissööridega näikse Mihhail Jefimovi üldse tormi jooksevad. Siinkõneleja jättis ta kustuma mulje näiteks Leningradi blokaadile pühendatud seriaalist Eesti kinopubliku õisi ja Freemov juuniori näha ka hiljaaegu saatuse iroonia järjes. Ja ega öeldud sõnad muud tähendagi, kui et tänase keskeprogrammi külaline ongi näitleja, lavastaja ja filmitäht Mihhail hoolegi poegiefreemov kellega kohtusin mõne aja eest Moskva kinomajas. Saate pealkiri sai tõsi küll, võrra dramaatiline, Mihhaili jumaldatud ja vihatud, aga suunet järgnev intervjuu selle pealkirja siiski ka ära õigustab. Muusika, mida mängime, pärineb sedapuhku aga Eestiski käinud progressiivselt ansamblilt TTT sest need kaks nimetatud tänud ja meie tänane esineja tunduvad oma olemuselt igati kokku sobivat. Ja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Ennetamaks siinkõneleja küsimust, mis tunne on olla legendaarse hoolegi Efreemovi poeg, otsustas Mihhail ühtäkki ise selle kohtumise alguses välja öelda. Elan selle kompleksiga juba 44 aastat, 44 aastat on mult küsitud, mis tunne on olla olegi Freemovi poeg. No loomulikult olen ma oma vanemad üle uhke, aga otseselt ja konkreetselt pole ma kunagi osanud vastata. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei tea, mis tunne on mitte olla olegi Freemovi poeg, puudub võrdlus, võtke heaks või pange pahaks. Edasi jätkas siinkõneleja tõsiasjaga, et meie kohtumine sattus Mihhaili Premiumi jaoks eriti pingelist aega. Nimelt oli hiljuti Sovrimennikus lavale jõudnud tükk, mille tegemist olin ees oodanud 21 aastat. Jutan Andrei platoonovi näidendist leierkast. Jah, täpselt nii ongi ja praegu on siis tüki sissemängimise periood. Esialgu läheb rabedalt üle kivide ja kändude, sammas paistab tunneli lõpus selgelt valgus ja iga korraga loksub jälle midagi paika. Tõsi, platoonovi tekst on raske, aga minu meelest just eriti neile, kel puudub nii-öelda poeesia taju. Ehk siis, kes ei kuule ega taipa platoonovi teksti vägevust, siis neil on ilmselt ka saalis igav ja tüütu istuda. Millest see omal ajal Nõukogude liidus keelatud tükk siis pajatab, juba kavaleel võite lugeda, et tegemist on reaalse allakäiguga kahes vaatuses. 1930. aastal kirja pandud näitemängus on läbisegi totruste, poeesiat, nukrust, iiri irvet ja lootust peegelduma tollasest ühiskonnast platoonovlikkus võtmes, kus ei koonerdata ka igat sorti nõukogulik absurdsusteni demonstreerimisega. Tükki jõudis minu kätte 21 aastat tagasi, kui olime kunsti teatristuudioga külalisetendustel Berliinis. Minu ema tuttavad otsisid mu üles ja ulatasid käsikirja. Äkki tekib mõtteid? Lugesin selle samal õhtul läbi ja olin lummatud. Edasi otsisin paari aastakümne jooksul lavastamise võimalust, mitte kuskil ei läinud õnneks ei sõprade juures satiiriteatris ei isa juures kunstiteatris. Asi oli keelatud ja mitte keegi soovinud riskeerida ning kuna kõik geniaalne on ajatu, nii ka Andrei platoonovi tekst siis jätkusid probleemid ka uuemal ajal ikka leiti, et tükk on üleliia terav ja irvitab kohe häbematult ühiskonnakriitik selline. Aga õnneks on olemas, sorry, Männiku peanäitejuht Galina volutcheck. Ma nimetaksin teda oma teatriemaks. Joon. Tšikk ütles, et olgu, tule ja tee see asi ära. Olen tänulik ja õnnelik, teatas Mihhaili Freemov päikselise naeratusega. Siin kõnelejaga mainis Nikita Võssotski peaosas oli tõeliselt õnnelik leid. Totakamat nõukaaegsed, bürokraatia on raske ette kujutada, kes samas on alailma hädas oma lugematute sisekonfliktidega. Mihhaili Freemov nimetas kolm põhjust, miks Võssotski juunior selle rolli sai. Esiteks, sellepärast, et ta on minu sõber ja mõttekaaslane, teiseks sellepärast, et ta on lihtsalt väga hea näitleja. Ja kolmandaks sellepärast, et ta ju ongi igapäevaelus ametnik. Vladimir Võssotski muuseumi direktor, nimelt. Hikitad jääb suurepäraselt kõike, mis puudutab bürokraatia, kõik kee totra, Maidki ilminguid, olles ise normaalse ametnikuna pidevalt silmitsi igasuguste takistuste ning jamadega. Lisaks on mul hea meeletükis lööb kaasa meie teatri noorus Artur smuljaniinov Šamilhamatov Klava kursonova poliina raskina. See, et nad tulid minu Hazardi ja kirega kaasa ning suutsid ka nõustuda Andrei platoonovi tekstist on fantastiline. Ning veel on mul rõõm tõdeda, et omal ajal keelatud suurepärast autorit mängitakse täna Moskvas juba kaheksas teatris. Loodan, et see arv kasvab veelgi. Ja kui mõelda tüki pealkirjale nimega leierkast, siis jah, ma võin. Vaata ta nii neid aegu, kus inimesed läksid surma Stalini nimega huultel kui praegust, kus Venemaa käitub vahel ülbe hiiglasena väljapoole ja käperdisena sissepoole. Aga kui ma sellest leierkastist ise välja ronida ei suuda, siis ma vähemalt lavastan nahaalselt terava tükkija. Lase rahval seda vaadata, sest geniaalne platoonov ei tunnetanud lahedal moel üksnes oma aega kahekümnendatel kolmekümnendatel vaid, nagu öeldud, nägiga ette. Ja vähegi haritud, mõtlev ja üldistusvõimeline inimene saalis tunneb etendust vaadates äraga tänase päeva totrused. Aga nüüd tulime tagasi isa ja poja olek Jefreemovia Mihhaili Freemovi teema juurde. Sümboolselt võiks öelda nii, et minu isa oli preester, mina aga narr. Ta pole mänginud ühtki negatiivset kangelast. Tähendab seda, et tema helge ja sooja inimese olemus justkui laotus kõigi tema rollide üle ka siis, kui nad pealtnäha negatiivsed olidki. Minuga on lugu teistsugune, alustades sellest, et võin vabalt kehastuda pätiks ja kaabakaks ja lõpetades sellega, et olen mõistagi ka igapäevaelus palju teravamate nurka kadega vennike. Naeris Mihhail Jefimov ja lisas tõsinedes, et võib-olla hakkavad inimesed alles ajapikku taipama, kui suur inimene oli tema isa, hoolekki Freeman. Annan endale selgelt aru, et isa oli minust targem ja parem tema peale mitte ühe aeg on kunstiteatri ajalukku kuldtähtedega kirjutatud. Inimesel on kunstiteatris lavaloleku ajast üksnes head mälestused, mõelge ise, Chatski, treplev, Mozart ja nii edasi, kõik maailma klassika suurkujud. Paraku otsustasin pärast kaheksa-aastast karjääriteatrist lahkuda ja paraku skandaaliga. Mul oli nimelt sügavalt vastukarva see administratiivne omav oli, et mitte öelda ametnike terror, mis seal majas valitses. No mõelge ise, miks peab näiteks raamatupidamises istuma 19 inimest. On teil aimu onupoja, poliitika, vargused, nahaalsus vaatmis, seal valitses ametnikud, õitsesid, näitlejad kiratsesid, isa kannatas, aga ei suutnud ega osanud oma kõrgustest maha ronida, et midagi Te võtta. Noh, ja kuna mind oli ette vaata lõpmatult juhatusse valitud, siis nooremaksimalistina ütlesin loomulikult ka välja, mida asjast arvasin, suutsin kellelegiga tuule alla teha, ent lapsevanem kolleeg Reimo või tervise huvides tuli 98. aastal siiski lahkuda. Olgu öeldud, et kunstiteatri tänane juht hoolektabakov suutis näiteks igat sorti kahtlastest sehkendada, kätest mängleva kergusega lahti saada. Aga minu isa, no ma ei tea ju ta oli siis mõttetult delikaatne ses mõttes ja elas üksnes oma kunstimaailmas. Jah, mu õde ütles mulle tookord seepeale, et kompromissitu inimene võtsin seda kui suurt komplimenti ja loodan, et aastat kuule mind tömbimaks teinud. Muidugi leidus ka hulgaliselt inimesi, kes salaja või avalikult mu kätt surumas ja tubli poiss ütlemas käisid, noh, isale oli see nii või teisiti mõistagi hingeliselt väga raske aeg. Kui ta pidi jätkame teatris, kus tema mässumeelne poeg äsja just paugutades lahkunud oli. Aga ta talus asja väärikalt ja käitlus minugagi suur vaimule kohaselt. Mina olin see, kes võis kraaksatada, näpata ja üldse solvunud lapse kombel käituda. Isa säilitas ikka rahu ja heatahtlikkuse. Ja hiljem olid meie kohtumised küll harvad, ent seest topeltsüdamlikud. Isa oskas perekondlikud töised asjad ideaalselt lahus hoida, ükskõik kui keeruline see vahel ka polnud. Kui oledki Freemas aastal 2000, siit ilmast lahkus ja me õega tema korteris fotode, kassettide ja kõikvõimalike muude mate eridega tutvusime kasvas isa meie silmis veelgi. Kasvas tohutult ja me ei suutnud isegi korralikult kurvastada, sest olime nii pööraselt uhke. Et tänase saate peategelane Mihhail Jefimov on nii siinkõneleja kui väga paljude teiste jaoks ikka eelkõige uskumatult sarmikas näitleja siis oli ka viimane aeg jõuda jutuga tema loomingu selle tahu juurde. Kõigepealt aga tundsin huvi, kuidas ta kunstiteatris etenduste koorma lägades veel juhatuses jaksas olla. Sel perioodil ma lihtsalt ei mänginud filmides, no võib-olla seitsme aasta jooksul kahes filmis mitte rohkem. Jaga need leierkasti lavastamise aegu olid igavesed, kus need filmivõtted minu jaoks absoluutselt välistatud. Teatritöö nõuab täit pühendumist, täik ja selle kõrvale ei mahu miski muu. Vähemalt minu jaoks, vähemalt nüüd juba küll 80.-te keskpaigast kuni 91. nagu juhtisin stuudioteatritsooni männik kaks oli kinotöö samuti üsna haruharv nähtus. Järgnenud kunsti triaastate kohta ma juba mainisin. Noh ja siis nimetatud teatrist lahkumise järel sai minust ühel päeval vaba mees ja ma sukeldusin vist tõesti ülepeakaela filmivõtetesse. Tundub, et olen aja jooksul ekraaninäona päris paljudele režissööridele sobinud, itsitas rõõmsameelne Mihhaili Freemov. Ühtekokku üle 60 filmi, paneb lausa kukalt kratsima. Ja ega ma üldse ei salga, viie lapse isana on ikka teenistusele erakordselt tähtis roll. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui mulle teatris piisavalt makstaks, siis mitte iial. Et kas ma seda kino vastu mitte iial, sest teater on elav. Teater on see, mis sünnib igal õhtul uuesti. Teater, näitleja, kunstkino, režissööri oma. Õnneks on saatus mind päris mitmete heade režissööridega kokku viinud. Näiteks Aleksander Mitt fantastiline kunstnik, aastal 2000 kutsustaminud ohvitser Aleksei Scotti rolli filmis taiga romaan. Lisaks ürgse looduse ilule kaluga oblastis, imetlesin ka nimetatud režissööri võimekust võtteplatsil. Ta oli korraga absoluutselt kõikjal. Tema juhised ja märkused olid ülitäpsed ja konstruktiivsed. Kaheksa seeriat said kahe kuuga filmitud nii, et terve grupp poli maksimaalselt keskendunud ja hingas ühes rütmis. Ja minu kangelane, vastuoluline ohvitser Scott, kes ei taha teenida sõjaväes, sai nii minu enda kui publiku lemmikuks. Tänu suurepärastele stsenaristide muuhulgas olgu öeldud, taltsutas Mihhaili Freemov siinkohal häbelikult oma hoogu. Ja lisas, et loomulikult on tema arvel ka keskpäraseid filme. Ent nagu juba öeldud, raha tahab teenimist ja lapsed kasvatamist. Vahetevahel mulle muidugi öeldakse, alustades lihasest emast ja lõpetades sõprade-tuttavatega, et no mida põrgut sa oma annet nende lõputute võtete peale raiskad, antakse mõista viletsaid filme ja režissööre on ikka hoopis rohkem kui häid. No ma ei nõustu nendega, aga see on minu elu ja minu valik kõigil eelpool loetletud põhjustel ja see rong jääb seisma üksnes järgmise suure teatriprojekti puhul. Vaat siis pühendun ma jälle jäägitult ja filmitootmine kaob selleks ajaks mu elust täielikult. Hetkel olen ma ka suuremal või vähemal määral seotud kolme filmiga, mul on peaosa filmides Beljajev ja Generation Vii ning samuti on töös anti Killeri kolmas osa. See peaks olema ehk laiemalt tuntud nimi, muigas filmitäht Mihhail hoolegi poegi Freimanis. Kui tulla tagasi Vabakutselise Mihhaili Freemovi kui teatritegija juurde, siis antud eluperioodil algab ja lõpeb see esinduslikkuse Oremeenikuga. Lisaks eelpool mainitud värskele lavastusele nimega leierkast loetleti üht-teist veel. Juba seitsmes aasta mängitakse seal Leonid filaatovi veel kord alasti kuningast lavastasin selle 2001. aastal. Filatav oli täiesti geniaalne looja, lisaks andekatele rollidele, teatris ja kinos ja eidel fantaasiat üle kirjutada ka näidendeid, luuletusi, laule aga Savrimennuskonnal Leonardo teiseks koduks. Teatrikooli lõppedes oli siin meie stuudioteater sooremennikaks. Olen mänginud huvitavaid rolle, sealhulgas Vassili Vassiljevitsh Soljoneid kolmes ões. Mingil hetkel tahan ka ise lavastada Tšehhovi tõenäoliselt onu Vanjat. Täiesti arusaamatul kombel suhtub Galina Wolf Saveli Männiku peanäitejuht minusse hästi. No proovin siis marki hoida, naeris Mihhaili Fremov. Väga tabliku Jefreemobiliku naeruütlemine, et ta on justkui isa Oleegi suust kukkunud, tundus sel hetkel täiesti õigustatud. Küsisin nüüd, kas teatri juhtimine kui selline ei võiks enam Mihhaili Freemovi lähemalt või kaugemate ambitsioonide hulka kuuluda. Kuna ma olen seda proovinud stuudio teatriga oli männik kaks, siis selle aja jooksul kogesin mõistagi kõiki asjaga kaasnevaid hiilgus ja viletsus ja mis põhiline, ma ei taha enam valitseda inimeste ja nende saatuste üle. See on ikka tohutu vastutus ja hoidku jumal, kui võim on ju tegelikult üks väga ahvatlev asi, aga selles seisnebki tema jubedus. Sa võid endalegi märkamatult teha inimestele vägagi haiget. Seega eelistan võimule iga kell vabadust ja sõltumatust. Edasi ilmutas minu vestluskaaslane ka pisut oma vastuolulist palet või mine tea, võtke see miski vastuolu igatahes ütles äsjane, kirglik teatri ja üldse näitekunstifanaatik vestluse arenedes mulle ka nii. Selge on see, et lihtsalt elada meeldib mulle märksa rohkem teha. Kriit laisa inimesena ma eriti rabada ei armas, tantsin ka oma näitlejatele viimaste proovide aegu mõista, et lõviosa tuleb neile endale ära teha. Ma ainult kontrollin. Samas meeldib koostöö sõpradega, siis polekski see nagu töö. No hea küll, ütleme siis nii, et sõna töö kui selline hakkab mulle lihtsalt vastu. Ja kui tegemist on tõeliselt põneva ja haarava asjaga, siis sai unustad ära, et see on töö, oled nagu purjus, liigud ja tegutsed mingis hoopis teises dimensioonis. Mõistagi, kes soovib, võib seda ka tööks nimetada ja ma ei ütle, ta eksib. Aga äsja öeldust lähtuvalt tahan rõhutada, et teen siin elus kõike kirega, olgu tegemist teatri-kino- või selle ajaga, mil kohtun sõpradega, tegelen perekonnaga. Arvan, et minuga koos igav ei hakka, oli Mihhaili Freemo kindel ja lisas, muide enesekriitiline olen ka. Tunnetan hooti oma lollust ja küündimatust ega solvu, kui ka sõbrad näiteks Nikita Võssotski mulle seda meelde tuletavad. Selleks ju sõbrad täpsemalt öeldes kasele. Küsisin korraga kolme filmivõtete teatritööga seotud Mihhaili Freema vilkas. Praegu ongi selline aeg, et kui on valida töö ja puhkuse vahel, võidab alati esimene. Ehk teisisõnu, kui tuleb näiteks ahvatle filmipakkumine, viskab ta vahepeal tekkinud puhkusemõtted kohe nurka. Noh, parim variant oleks muidugi kaks kärbest ühe hoobiga ehk siis filmivõtted mere ääres, naeris vestluskaaslane ja lisas, et muidugi valib ta praegu töö, sest elu tahab elamist ja pere toitmist. Aga võib-olla aasta-paari pärast tekib võimalus ka seesuguses olukorras puhkusetasuks otsustada. Muidugi oleme aeg-ajalt oma suvilas, käime välismaal ja muide, meie headel sõpradel on eestimaal lohusalus maja, ütles Mihhail Jefimov. Niiet satume sinnagi. Helgeid lapsepõlve mälestused on mul ka Loksa kandist, olin seal suviti koos emaga jää, siiamaani meenuvad mingid armsad õhtud, kus täiskasvanud istusid ja maailma asju arutasid. Keegi mängis vaikselt kitarri ja laulis. Tänasin Mihhaili Freemovid selle kohtumise eest tema kiires elus ja staar vastas seepeale. Nii. Lavastaja filmi- ja teatrinäitleja Mihhaili Freemoviga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Maristombach. Saadet jääb lõpetama ansambel TTT kuulmiseni.