Millised on sinu suveplaanid? Tere, minu nimi on Ivograstak, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid ja ma saan aru, mida sa tegid stsenaariumidest. Tegid just? Oi, kallis kuulaja ma siis räägin, mida me teiste kallite kuulajatega tegime möödunud nädalal, kui oli vaja koguda mõtteid, mida oma hooaja lõpusaates rääkida. See saade on nüüd just alanud käe ja see saade on käes ja seda saadet sa armas kuulaja, praegu kuuledki. Ja me kasutasime tänapäeva tehnoloogiat. Läksime oma Facebooki rakendusse ja tegime seal live videostuudiost, kus me küsisime otse ja ausalt oma kuulajatelt millest oleks lahe rääkida, lõbusad. Ja tuli nagu erinevad, noh, Kelbast, ütleme kommentaariumis igasugu soovitusi ja, ja ka sooviti, et me räägiksime seksist, kuna kevad on siiski käest. Aga ei ole veel aeg küps selleks eksi saateks. Näeme me oleme arutanud seda, eks ole, et võiks olla, aga mul on alati see see teema nagu, et tavaliselt või noh, mitte isegi tavaliselt, aga päris tihti seks on seotud rohkem kui ühe inimesega ja seetõttu sellest niimoodi avalikult raadioeetris rääkida on, on väga keeruline, kui tahta väga siiras olla. Ja ja mina omakorda ei tea, millest sa räägid, sest pole, puudub kogemus, kus eks oleks seotud teise inimesega. Nii et ei oleks igatpidi Noh, jah, aga võib-olla võib-olla just siis oleks põnev katel. Et amatöörid vahel räägivad nagu hoopis huvitavamat juttu, kui kui kogenud professionaalid või siuksed nagu etableerunud, ütleme nagu tüdinenud, üle töötanud, üle mõelnud eksperdid. Aga no võtame sihukse lihtsama teema nagu palverännakud meie kuulaja Mattias tänuväärselt, et pakkuda täitsa mitu ideede palverännakud mitte ainult religioossed, vaid ka näiteks mõne filmi võttekohtadel käimine ja muu selline, niimoodi ta meile kirjutas, see nagu süütas lambi minu pea kohal, vähemalt ma ei tea, kas ka sinul Ja tekitas mitu. Ja, ja enne, kui me lähme palverännakute teema peale ma viskan õhku üleskutse liituda või mitte liituda, aga panna nagu see pöial püsti laik meie Facebook'i lehele edaspidigi saada kohe teavitus, näiteks kui me mingisuguse live ülekande teeme või mingit muud lollust korraldame, siis on võimalik saada seda oma feed'i nii popkulturistid nimelt leiate meid Facebookist üles, neid laike ei ole kunagi seal piisavalt. Nagu Ivo ütles meie live saates mõned episoodid tagasi, et iga laiku nagu väike pai ja kes kuidagi nagu ikka veel ei tunne, et nagu, et oleks, oleks asi seda väärt, seda liigutust väärt panna laik meie Facebooki lehel, mis ei ole nagu see ei võta tükki küljest ära, kui sa lähed Facebook'i, kui sul on juba Facebook'i konto, kui sa juba kuulad meie saadet, miks sa ei pane like meie lehele, mille taha see asi jääb ja, ja, ja ma ei saa ja ma ei tahagi saada sellest aru, kusjuures kui ma praegu rääkima ei taha, saada aru inimesest, kes ei pane like meie lehele, kui ta juba seal Facebookis on ja kui ta meie saadet aeg-ajalt kuulab. Okei, kui sa muretsed, et okei, suvi on tulekul, on ju, sa ei taha saada mingit nagu sotsiaalmeedia mingit mürama süüdistad, lihtsalt. Sa tahad rohkem veeta aega vabas õhus, lugeda raamatuid, mida iganes olla päikse käes on ja sa ei taha scrollida rukis, nagu sa talv läbi tegid, on ju. Rahune maha, ütlen sellele inimesele rahunen maha ka meil on suvi tulekul, onju, Ivo kuulas, Ivo küsis mult, et mis ma küsin, mis on su suveplaanid siin saate alguses ta küsis, nii, me kõik kuulsime seda. Maaemmekme. No ma tegin nalja, onju, ma tegin nalja, et tegelikult mu lootus on see, et ma saan puhata suvel maid, minu eesmärk ei ole suvel hakata risustama inimeste sotsiaalmeedia seda feed'i, ma ei tea isegi, mis on normaalne eestikeelne sõna selle jaoks nagu voogu on ju. Et olge rahulikud, me lähme ka suvepuhkusele, see on meie viimane saade sel hooajal, me ei hakka postitama iga päev Facebooki asju, ärge muretsege, pange see laik lihtsalt ära, ma ei saa aru, mis on nagunii raske või. Ma just tahtsin öelda, et sellel häbitul eneseproual on, on väga oluline eesmärk, et tõesti suvi tuleb vahele ja te ei saa, mida raadiost kuulata, nii et kui te tahate teada saada, millal saate tagasi tuleb seal vahepeal teeme slaikigreid Facebookist. Nii lihtne see oligi. Chimm, kas sina oled kunagi palverännakul käinud? Ja vaata selles selles selles selle nurga alt või seal selles mõttes nagu meie kuulaja Mattias seda sulgudes lahti seletades. Selles mõttes olen küll jah. Et ma ei ole käinud sellel kuulsal paljajalu retkel Hispaania mägedesse, vaata, mida nii mõnedki on on ette võtnud. Tead seda, seda see on, see põhipalverännak ei tea. Barnes, neid põhipalverännakute ja. Aga minge. Lihtsalt nagu ka minu tutvusringkonnas mõned inimesed läksid ja kõndisid paljajalu kuskile mägedesse, mitu päeva kuskil seal Hispaaniaga lähistel või seal. Neil oli kaasas konserv ja siis nad mingeid kavasid selle neil kahvleid lusikaid olnud hambaharjaga sõid, konservi jagasid ja see oli kõige meeldivam eine elus põhimõtteliselt täitsa nälginud ja jalad olid rakkuse verised. Et sellisel palverännakul ma ei ole käinud. Aga esimene selline nagu fänni nii-öelda nagu oma iidoli radadel käimise palverännak, nii-öelda, mis mulle meenub on aastast 2007 11 aastat tagasi, kui ma sattusin Jaapanisse ja külastasin erinevaid linnu, aga Tokyos olles oli mul kinnisidee ikkagi käia läbi ka hotellist, kus Sofia Coppola filmis oma filmi Lost in Translation. Mis oli tol hetkel minu tohutu lemmik ja Peab ütlema, et aastad ei ole seda armastust nagu kahandanud. Et ta endiselt, et minu elu edetabelis väga kõrgel kohal on see film ja, ja, ja see on üks väga konkreetne hotelgus, seda filmiti ja mul vist isegi oli see Lonely Planeti raamat kaasas ja ma arvan, et seal raamatus isegi oli märge selle kohta, et jaa, selles hotellis filmiti muuseas ka seda filmi ja siis oli niisugune noh, et üks pluss üks võrdub kolm moment loomulikumalt. Pean minema sinna. Ja, ja seal oli veel naljakas lugu, kuidas ma pidin seal oma sõbraga kokku saama, kes läks natuke varem ja siis tal olid lühikesed püksid ja plätud ja teda ei lastud sisse sinna hotelli. Ja mina omakorda eksisin linnas ära, nii et ma jäin hiljaks, ei saanud helistada teineteisele. Ja, ja ei näinud seda sõpra seal ei saanud üldse aru, mis toimub ja siis ma lihtsalt läksin üksi sinna sisse ja siis tellisin endale mingisuguse fanci smuuti kokteili või mingi asja ja lihtsalt imetlesin vaadet, mis oli lihtsalt nagu ebareaalne, lihtsalt ikkagi. Kui, kui suured on mõned suurlinnad ikkagi, kui sa oled harjunud nägema Tallinnat ja Keilat, ütleme et kui sa nagu näed, et silmapiirini välja tihedalt täisehitatud, mingisugune kõrgtehnoloogiline, sihuke superlinn. Ja sa hakkadki mõtlema peaaegu, et mis asi on inimkond, mida kõike me nagu oleme, oleme teinud ja jõudnud teha. Aga seal ma käisin ja see oli maagiline kogemus, kui nii võib öelda, kui kasutada siukest ära lörtsitud sõna. See on tegelikult selles suhtes hästi huvitav, et, et ma olen ise ka mõelnud, mitu korda erinevaid selliseid olulisi retki või ütleme, minu minu elus olulistele popkultuuriga ja, ja ütleme üldse kultuuriga seotud kohtadesse nendesse minna neid lihtsalt nagu oma seal nagu kohal olla ja, ja midagi saada ja, ja täna ma ei oska sõnadesse panna, mis on, ma ei tea, miks ma nendesse kohtadesse tahan minna, kas sina oskad kuidagi niimoodi ilusasti sõnadesse panna, miks sa näiteks pidid sinna minema? See film oli sulle ääretult oluline. See paik, aga, aga kas nüüd kas see käimine või, või ütleme enne, kui sa seal käisid, kas sa tundsid, et sinna minek annab sulle midagi juurde, mida see film nagu, mis selles filmis ei vaja? Aga ma arvan, et see on siukse kolm t kogemuse tagaajamine või mingisuguse, nagu sa tahad, et see, see unistus või see tunne, mis seal sees on, et sa saaksid seda nagu kuidagi, et sa saaksid korra veel nagu sukelduda sellesse ja ja ollagi siukses nagu virtuaalreaalsuses või sulandada kokku reaalsuse virtuaalreaalsuses. Sest kogu see jaapanis oleke sinna minek, et ma arvan, see juba kuidagi. Lost in Translation kuidagi heitis oma mitte varjuvaid, siis ütleme oma mingit noh, oma, et selle filmi mõju nagu kuidagi oli selliseid nagu aurana kogu aeg nagu seal kaasas ja, ja see võimalus lihtsalt ekseldagi selles suures linnas korraks üksi ja kuulata CD-pleier ist CD-pleierit filmi soundtrack'i ja kuidagi minna sellesse meeleolusse niimoodi ihu ja hingega sisse, et reaalselt füüsiline keskkond ongi mu ümber. Nüüd see, see ongi see nagu oli seal loos ja jõuda sinna hotelli, milles peaukse esinejaga see oli, oligi juba seesama ja et kuidagi et see on natuke nagu mingi siukse. Jah, et sa, sa tahad teha nagu sa tahad. Sa tahad nagu mingisuguse tunde. Sa tahad nagu ujutada, ujutada üle üle ennast mingisuguse unelma või mingi tundega või mingi sihukese nagu mingi siukse fänni, mingi iha, aga ma ei tea seal õige sõna, aga. Et, et ma ei oska vist. Jah, ma ei oska paremini seletada, seda on ütleme, keda sa oled niimoodi jälitanud, kelle jälgedes oled käinud? Kusjuures minul nagu, kui mine natukene kaugemale popkultuurist, siis viimastel aastatel on või isegi viimasel aastakümnendil on olnud nendeks nendeks paikadeks nendeks iidorist, Tiidaliteks või nendeks nagu olukordadeks teadlased või olulised teadusavastused, näiteks ma tänini väga-väga tahaksin minna CERNi, mis on siis see nii-öelda Euroopa tuumauuringute keskus kuskil, kas ta oli Genfis või? Igatahes ta on jah, tan Prantsusmaa Šveitsi piiril ja seal siis on, on üks maailma suurimaid osakeste kiirendid väkkida isegi. Ongi kõige suurem, ma arvan, et kiirsuuri praegu majandus on, ma tean, et ameeriklased tahtsid kunagi ehitada ühte suuremat, aga neil vist selleks raha ei antud ja ja ehitamata jäigi, aga, aga sinna minna ja lihtsalt olla sealjuures selle nii-öelda selle rahvusvahelise suure teadusprojekti selleni avastus, keskkonna, selle, selle nii-öelda innovatsiooni keskuse sees olla. Et see kuidagi tundub mulle oluline lihtsalt näha see kohta ära oma silmaga, et see on see, mida inimkond on saavutanud, et me oleme tulnud kokku, et õppida tundma universumit maailma paremini. Me oleme otsustanud sinna panna meeletu hulga ressurssi ja me oleme ehitanud. Me oleme teinud selle asja siia ja lihtsalt nagu lihtsalt ära näha oma silmaga, sest ma arvan, et see ongi nagu kasutan seda sõna nagu liiga palju, aga see on seotud sellega, et, et sa võid ju vaadata Pariisist pilte või vaadata Itaalia väikelinnadest pilt või, või mingisugusest sellisest meelisreisi sihtkohast pilte veebis. Ja, ja ma ei tea, täna ju Google Maps võimaldab seda, et sa saad niimoodi vaikselt mööda seda tänavat ringi kõndida virtuaalselt ilmatuselt. Sa ei peaaegu üldse sinna kohale minema. Aga aga me kõike ometi tahame ikkagi ise minna nendesse kohtadesse neid oma silmaga näha ja, ja ma usun, et selle palverännakuga nendesse oluliste oluliste inimeste või sündmuste või võikohtade juurde, et seal on nagu sarnane feeling. Ja meie Meie sinuga olles sellised suured popkultuuri fännid, noh see ei ole ainult see, et Eiffeli torn on nagu selline oluline koht, mida me tahaks näha, me tahaks näha kani neid kohti, neid seiku mis on inspireerinud loomingut, mis on meile oluline või mis on võimaldanud loomingut. Teine selline asi, mis ma olen eluaeg mõttes olnud, on minna nendesse kohtadesse kui vähemalt mõningatest nendesse kohtadesse kus filmiti erinevate Star Warsi filmid, Tuneesia on, on üks väga selliseid põhilisi filmimise kohti, mis oli siis tätoviini planeedi üks siukseid kohti, kus, kus need kõik filmiti. Ja ja ma ei ole kahjuks need ei ole, enamus nendest ei ole nagu väga lihtsalt kohad, kuhu saada norra meele vist kõige lähemal, kus seda jääplaneeti Hoss mingi mingi osa vähemalt filmiti seal. Et need ei ole nagu alati väga lihtsalt kohad, kuhu minna. Aga kuna see film või see filmiseeria nagu kes siin paar osa tagasi rääkisime, on, on ääretult oluline minu elus, siis on niisugune mõte, et oh, siin seda tehti nagu sinul oli selle Lost in Translation või tõlkes kaduma läinud filmiga. Et need on nagu need on kuidagi olulised. Kui sa jõudsid oma jutuga nüüd Stargoriseni, siis tuletas mulle meelde, et ma olen juhuslikult sattunud ühele staagosi, eks võta paigale. Mis oli. Kas see oli okei, see oli Hispaanias. Ma arvan, et tsaari Madriidis. Ma arvan, et see võis olla Madriidis sest seal Vistkondasime korraks ringi, see oli ka nüüd ammune mälestus selles mõttes, et ma arvan, et see võis olla juba mingi 14 aastat tagasi, et ma olen juba mingi nüanss hakanud unustama, aga igal juhul oli seal selline uhke loss või palee või kuidas nimetada, kus siis filmiti neid mõningaid. Printsess Amidala, mingisuguseid. Sellise villis, aa no vot jah, Laasades spanja, jah. Sa vaatad mulle Vikipeedia ees ja et ma arvan, jaajah see vist on, jah. Ma näitan, Chimm, seal käisid niimoodi püüad, venitad ennast üle laua. Et no see kõlab nüüd hästi kuidagi. See kõlab nagu hästi magedalt, et praegu tegelikult niimoodi räägin, ah jaa, oota, kas see, kas seal seal linnas ja huvitav seal ja ma olin juba unustanud, ma käin seal Star Warsi võttepaigas. Et kuidagi, aga vot see ongi see, et. Ma mäletan, et ma sain seal, tead, et aa okei, aga tõesti, et siin nad filmisid ahvaine. Ma ei olnud sinna läinud selle mõttega, et tahan näha staagosi võttepaika ja, ja kuna see film ka mingit erilist tähendust minu jaoks ei omanud tollal omaga nüüd mõtlen seda episoodi konkreetselt või üldse nagu seda, seda, seda Saagosi kolmikut, mis seal tuli niimoodi. Et siis oli nagu suva, et kui me mõtleme selle sõna palverännak peale, siis seal ongi ju seal on nagu kaks poolt, üks on see palve ja teine on see rännak, et tookord, kui ma sinna Star Warsi võttepaika sattusin oli see lihtsalt rännak või isegi sihuke juhurännak või ahaa, siin tehti seda aga, aga jällegi kontrastiks sellena sellele. Meenub mulle, kuidas ma paar aastat pärast seda sattusin Manchesteri ja seal jällegi niimoodi öö hakul või hilisõhtul sattusin jalutama üksi ja läksingi sihilikult, otsisin üles selle koha, kus oli kunagi factiori nimeline klubi kus mängisid paljud legendaarsed bändid ja, ja ma otsisin selle koha üles just nimelt Joidiliseni pärast. Sest et ma tahtsin nagu korraks olla seal kohas, kus kunagi Joy Division, kus nad nagu võisid tulla uksest välja või minna uksest sisse ja, ja olla ja mängida ja nagu et kuidagi. Aga seda kohta seda klubi enam seal ei olnud. Ja, ja seal oli lihtsalt läksin seal ühe siukse punastest tellistest maja taha. Seal voolas sihuke oja sellises kanalis Eliseks part nagu passis seal selle oja kaldal ja vaatas mulle otsa. Et see oli minu kohtumine Joidiliseni vaimuga. Võib-olla seal iialgi hütis uue uues kuues ega ma ei tea, aga jah, palverännak kui mõte ongi just see palve osa, nagu on, on see võtmeosa, ehk siis, et sa lähedki ju tegelikult. Et mitte päris, võib-olla mingit religioosset kogemust saama, aga lähed ikkagi, mõnes mõttes, sa lähed nagu? Lähedki nagu palvetama või sa lähed nagu sa osa seal, sa lähed ühest küljest nagu austust avaldama millelegi, mis on sulle olnud oluline. Ja teisalt sa lähed ka nagu kogema midagi või mingite nagu vastust saama olgugi et sa mõnes mõttes ju nagu ise fabritseerinud selle vastuse selle tunde pealt või selle olustiku pealt, onju, aga ta on nagu mingisugune nagu mingi selline käik, kus sa lähed otsima korraks, sa lähed kohtuma, mille GAGi enda sees või endast väljaspool sa lähed kogema midagi, mis on väljaspool sellist nagu argi siukest nagu argijuhujuhukohtumist või et, et selles on midagi pühalikku ja salongis palvuse element, nagu juures. Kui palverännakud, noh nagu sa siin ka seda nime niimoodi tükkideks võtsid, et tihtilugu ongi seotud inimestel religiooniga selliste sügavate religioossete tähtsate paikade kogemustega siis. Mulle alati, sellega seoses tuleb meelde selline ansambel nagu ta biitlus. Ja, ja noh, nagu nagu John Lennon ka ise kunagi kuulsat ütles, et me oleme suuremad kui Jeesus, et nemad olid tõesti siis, kui, kui nad olid oma kuulsuse tipul inimeste jaoks nii ääretult oluline, et tänini on säilinud ka nende jaoks mittu, mittu, kohtaks tõeline biitlite fänn, seal on mitu kohta, kui palverännakule minna näiteks kuulus käbern, klapp kus vanemadki vist käisid seal vaatamas korra, et mis, mis seal siis on, kui nad käisid? Käisid Liverpoolis? Jaa, teine on ju see kuulus häbi, Rõud, kus nad salvestasid oma oma plaadi nime või mitu plaati, aga kus tehti kas siis foto sest kuulus tee ülekäigu ülekäigurada läbiroid ees, mis on ka tänini, et ütleme vist isegi mingi veebikaamera üles pandud, kus sa saad siis vaadata, kuidas kõik inimesed üritavad seal keset liiklust, siis korra sellel tee peal astuda oma oma foto, kes ära, et noh, need on tõesti muutunud inimesteks väga sügava, sügavalt nagu vaimseks oluliseks kogemuseks. Mul ei ole endal võib-olla seda, seda kunagi päris nii olnud. Ma väga sügavalt hindan väga mitmeid artiste, aga see ei ole mul väga palju olnud seotud mingite erinevate kohtadega. Küll aga ma mäletan, ma olen ühe korra elus käinud Pariisis. Me olime seal ma olin keskkoolis ja me käisime seal mingisuguse kooli projektiga niimoodi ja see oli väga minu, minu, minul ei olnud väga sõnaõigustega otsustusõigust, et mida me seal näeme, kuhu me läheme. Mis on ju väga frustreeriv erinevate reiside puhul, kui sa oled Pariisis esimest kordust tahaks käia ja ma mäletan, et üks asi, mis mul oli kogu aeg peas kuhu ma tahtsin, tahtsin väga minna, oli selline kalmistu nagu ja ma loodan, et ma hääldan seda nüüd. Kuidagigi korrektselt aga Teeellažee kalmistu, kuhu väidetavalt, või heidet, kuhu on maetud Jim Morrison. Ma väga tahtsin tema hauda näha ja ma ei teagi, miks sa mulle nii oluline oli. Chimmorrisson, ansambli The Doors laulja oli kuidagi nii selline huvi tav, nii teistmoodi kuju rokkmuusika ajaloos, et kuidagi nagu tema haud on muutunud sellise rokisõbra või, või sellise isegi mingis mõttes kontrakultuurimuusikas kontrakultuuri austaja, nagu. Siukseks palverännaku Üheks tähtsamaks paigaks sinna minnakse teda, teda minnakse ikka veel tänini vaatama. Ja noh, ütleme see, et ta suri, suri väga noorelt. See, milline on tema looming, oli milline tema selline. Millise emotsionaalsusega ta esines ja kuidas see kõik nagu ilmselt panustad sinna kaasa, ma tõesti tundsin, et ma tahan sinna hauale minna kuidagi leida mingit sidet, et selle tegelikult surnud inimesega, kellel minul ei ole. Noh, ma olin tol hetkel, ma ei tea, mingisugune 17 või 16 või ma ei tea, kui mitu aastat vana see ei ole, see ei olnud minu kultuur, torsi muusika oli mitu põlvkonda minust eemal. Aga ikkagi ma tundsin, et ma tahan teda seal näha, nii et see seal on ikkagi mingi asi, ikkagi loome mingi väga sügava tähtsuse mingite lihtsalt mingite inimestega mingite paikadega ja selleks me sinna lähemegi ka popkultuuris. Ma ei tea, kuuleme toosse. Jah. Laver mandliansamblite tools ja selle kuulamine meenutab mulle seda, kui kurb ma olin, et ma ei saanud minna Jim Morrisoni hauale. Aga sul on see võimalus, mul on see võimalus veel ja ma olin Pariisis ja nagu ma ütlesin, kahjuks ei olnud võimalik. Minul ise nagu kontrollida väga seda, millistesse kohtadesse ma lähen, aga see ongi see nii huvitav, kuidas me loome need nii olulised ja nii suured iidolid omale popkultuuris, et tõesti selleks, et minna tema hauda külastama, lendame teise riiki ja teeme sellest kohe nii sügava vaimse ja olulise kogemuse. Osa aga see, mida sa enne ütlesid, enne kui me muusika muusikat hakkasime kuulama, see tõsiselt, et sa lähed otsima sidet või loomesidet või kuidas see sõna, side on märksõna. Sest et see ongi see vaata eriti näiteks ju teismelisena, kui tekivad need megaiidolid või siuksed, nagu kelle puhul tõesti asi läheb peaaegu, et religioosseks kätte ära. Nagu ma siin eelmise saate alguses rääkisin, et mul oli Ayron meid ja tuua tagasi Et siis nende iidolite näol inimesed leiavadki endale vabandust, leiavad, sellised eeskujud või sellised parimad sõbrad või siuksed. Need iidolid ongi kooslus siuksest parimast sõbrast, suurimast Vaida ihaldusobjektist. Objektan veidike objektist on paha, aga no kõigest sellest, et sinu mõttekaaslane, sinu, sinu inimene, kelle elutaju või kelle, kelle, kes väljendab seda, mida sina oma sees tunned ja nii edasi, kes saab sinust aru nagu see inimene, kes päriselt sinust saab aruvad. Kuigi tema sind ei tea. Aga sina teda austad ja imetled ja siis ta ongi sinu peas olemas, siukse nagu ideaalina on ju. Ja, ja see ongi see side, mida kannid lähevad otsima näiteks minnes kuulama oma lemmikbändi või, või, või mida näiteks mina, kirjanduse austajana. Mida, mida mina olen vahel näiteks mulle meeldib, kui ma saan autogrammiga raamatuid. Ja, ja samas noh, Ma tean, et see ei ole kõigil nii, mõnel inimesel on nagu täiesti ükskõik nagu et, mis vahet, miks on tähtis nagu miks seal peab olema autogramm. Aga mulle jubedalt meeldib see hetk, kus ma saan kohtuda autoriga ja ta paneb mulle seal noh, sel hetkel nagu seal minu juures nagu paneb selle autogramme sinna vahel võib-olla kirjutab mingi sõnumi veel juurde ka. Et see hetk just ja eriti tähtis on, et seal oleks see kuupäev ka juures. Aga kas see sinu kohtumise märkinud telliksid kuskilt raamatu, mis on nagu eelallkirjastatud, see ei ole enam. Seda ma tahtsingi rääkida. Et minu kõige esimene kirjanduslik iidol, kelleks tšakvoolanik, kellest ma ka lihtsalt nagu ainult temast räägingi kogu aeg, terve elu. Aga pole hullu, pole, Kuhu siis veel ees palju haldust tulevikus räägid? Et tšakvolenic vaipa, lahnjuk kui hääldada lihtsalt nii nagu meie Eesti saadaksime, et tema alati kui tal tuleb uus, mingi uus teos välja, siis, siis on üks kohalik. Ma arvan, et see on nagu Portland organis kohalik raamatupood, sest ta ise chacan ka nagu Portland oregoni elanik. Minu teada, et, et niisugune kohalik väike raamatupood, kuhu ta annab siis poisu eel eel signeeritud raamatuid ja neid müüakse veidi kallima hinnaga, seal poodsapkaa nagu väikest toetust. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud tellida neid eel signeeritud raamatuid. Kuigi noh, Ta on olnud nagu õrnast east peale minu jaoks nagu niisugune nagu kirjanduslik jumal või pooljumal. Et, et ma, et palverännaku üks eeltingimus on ka pingutus, kannatus, mingite katsumuste ületamine ja raamaturaamatusse autogrammi. Kui sa tahad saada oma raamatusse oma iidoli autogrammi, siis tegelikult on väga vaja, et sul oleks need ebamugavad. Ma ei tea, kaks tundi näiteks noh, mingite megakuulsate kirjanike puhul seisneb Reidadki lihtsalt järjekorras need raamatud, On sul kaenla all ja, ja liigud teosammul edasi oma sihtmärgi poole, kuni siis lõpuks lõpuks, kui sa oled nagu täiesti rampväsinud ja ja noh, kirjanikuna muidugi ammu juba käsi on otsas kukkunud, aga tema, see on tema töö, sõbrad ikkagi edasi kirjuta meile krillis silmadega, vaatab sulle otsa ja küsib, mis su nimi on, aga see hetk on päris järsku vaata, sa jõudsidki sinna ja võtsidki selle teekonna. Ja sealt tulebki, see sides ongi ju side, sa oled sa hingad korraks selle inimesega nagu ühe sama ruutmeetri peal hingata sama õhku või kuupmeetri peale kuupmeetri sees. Ja, ja, ja ta puudutab päriselt oma veidi higiste sõrmedega seda raamatut, mis jääb sinu valdusesse igaveseks. Ja sa lähed koju ja selle teadmisega, et ta küsis su nime, ta vaatas sulle otsa, saad aru, et, et see nagu jääb tähistama seda hetke ja jällegi see side nagu või selle tähenduse või selle olulisuse, sa tood ise nagu sellele sündmusele kaasa. Sest et näiteks on mul ka teine nagu naljakas, samast rubriigist niisugune näide, kuidas Sting käis, noh, ta mitu korda käinud on ju Tallinnas, aga ükskord, kui ta oli ta kui tema, see elulugu oli just ilmunud ka eestikeelsena siis ta Viru keskuse rahva raamatus minu arust ta nagu andis autogramme ja üks mu sõber ei saanud sinna minna, tema oli suur Stingi fänn ja siis ta palus, et mina läheksin tema asemel. Ja jah, sõber Robert ja siis nagu oligi, passisin seal järjekorras tükk aega kõik nagu noh, Stingi andunud fännid on ja ma näen, kuidas nad nagu õhetavad näost nagu värisevad. Sihukese kohtumise eelne ärevus on kõigil nii suur. Haigutasin mina seal, kes lihtsalt nagu lihtsalt teeb sõbrale teenet ja kellel on tegelikult täiesti nagu absoluutselt minu poolest oleks võinud olla nagu ükskõik kes seal nagu, kes seda raamatut lõpuks seal signeeritud lõpuks jõudsingi Stingiliste küsisid, mis su nimi on sind Roberta. Ja siis ta pani valetasid, valetasid, tingile, jää ja Sting siiamaani arvab, et kujutad ette. Mõtled sellest ilmselt tihti. Ja see Tallinna Robert. Jah, kusjuures kui rääkida nagu nendest võib-olla noh, kui muusika on, eks ole ka kunstiteos, aga mul on, mul on nagu mul ei ole ühtegi korda, kus ma olen tundnud, et ma tahan nii väga mingisse raamatusse autogrammi või ma olen nii tihe side ja vot selle raamatu autoriga fotograafidega küll aga millegipärast tänaseks surnud fotograafidega, et kui Stockholmis Fotografiska see oli Henrik artiebressound, nii näitus kes on, eks, ääretult tuntud tänavafotograaf või, või ütleme, selline nii-öelda võib-olla kõige tuntum, kõige olulisem ajaloo ajalooline tänavafotograaf, kellelt on ka see nii-öelda otsustava hetke või määrava hetke nagu selline mõte või definitsioon, et sa pead nagu, et tänavafotograafias või võib-olla fotograafias üldse on kõige olulisem tabaduse määrav moment see kõige-kõige olulisem moment. Varem ja hetk hiljem oleks Photo olnud mõtet. Aga sa tabasid just selle kõige õigema, kõige parema hetke ja tema fotonäitusel kohal käia oli väga võimas kogemus ja sängi, nii veider, et tegelikult need pildid on ju lihtsalt pildid, sa saad nüüd internetist otsida, neid vaadata, saad omale koju osta raamatu, kus nende juures on ilusad lood kirjutatud. Aga see fakt, et need Need on need, need nagu päris paberile tema poolt tehtud fotod, see on nagunii oluline ja, ja teine, väga sarnane kogemus oli, kui ma olin Ameerikas sellises linnas nagu Santažee sisimas tosin selliste väikesesse eraomandis olevasse fotogaleriisse, kus parasjagu oli laenus küll need ei olnud seal nagu kohalikud, aga olid laenanud teatud sellise Ameerika fotograafina kantsel Adamsi fotod, näädem, stamini liige, tema ongi, see, tähendab tema on üks, üks kuulsa jällegi ääretult ääretult tuntud fotograaf, ta on Ameerikas pildistus, võrratud loodus, Tõid nendes nii-öelda loodusparkides ja just ka New Mexicos, kus Santa Fei asub, nii et ma olin väga lähedal ka nendele piirkondadele, kus ta töötas, kus ta oma pilte tegi ja seal oli seda väljapanekut vaadata, oli kuidagi selline seest vaikselt raputav kogemus, et see ei olnud nagu selline hetk, et sa tunned, et keegi annab sulle nagu lataka vastu nägu ja, ja selline nagu selline ärkamine, aga see oli selline. Sa kõnnid ühe foto juurest teise juurde ja sa tunned, kuidas seal sees midagi nagu midagi muutub, midagi nagu liigub. Ja tõesti noh, lihtsalt näha seda detailsust, et see ongi see, see paberitükk siin seina peal selle pildi kandis tema ise oma negatiivselt üle. Ma ma seisan sellesama ees ja, ja mõnest pildist tal oligi nagu mitu versiooni, sest sul negatiiv olemas võid läbi aja neid nii-öelda ülekandeid paberile teha mitu tükki. Ja, ja üks tema kuulsamaid fotosid muul rais, mis oligi tehtud seal New Mexicos. Ja seal nägid, kuidas ta oli, ma ei tea, 10 aasta vältel seda stiili muutnud, et kui esimesed esimesed ülekanded oli näha taevas oli selline heledam selle kuu taustal siis hiljem ta nagu võttisest suuna sellele, et, et taevas oleks tumedam ja süngem. Ja seda oli nii huvitav vaadata ja loomulikult tema pildistas suure formaadilise kaameraga metsa negatiiv oli, oli väga suur siis detailsus ja teravus, mis nendes piltides oli, oligi nagu ma ei oleks. Ma ei ole seda mitte kunagi tundnud ühegi foto puhul arvutiekraanil. Aga seal kohapeal selle paberi peal, teades, et tema oli seal ülekande teinud olisi kuidagi kuidagi oluline. Ja ja kas ei ole nii, et see teekond sinna on ka noh, see on nagu see on väga oluline või lahutamatu osa sellest lõpp lõpp, tanenud emotsioonist, aga see on midagi enamat kui seal, sest lõpp lõppsidemest või ei või ei leia seda sõna. Teekond teekond on olulisem kui sihtpunkt. Ei sihtpunkt on ka superoluline. Mulle tundub, et selle teekonna jooksul toimubki see mingi lihtsa nagu häälestunud selleks kohtumiseks ette, et kui sa siin tõid võrdluse, et sama hästi võiksid Nende fotograafide töid vaadata, lihtsalt guugeldada, neid vaadata siinsamas kohe praegu. Et see ei ole see, sest sa ei ole, see on tulnud nagu liiga vähese vaevaga kätte ja see ei ole nagu see ei mõju nagu autentne kogemus enam või kuidagi. Et selleks, et, et noh, et me meie sees ikkagi pesitseb mingisugune Indiana Jones, vaata, kes peab minema nagu seda, seda, seda, Mis see, mis see oli, mida te peekrid karikate nagu läks otsima selle Püha Graali, Püha Graali läks otsima. Et me, jah, see Indiana Jones, kes nagu tahab minna nagu läbi nende katacombide koobaste ja ületada ület üle natside ja ületada kuristik kõndides nähtamatul õhul sillal ja jõuda siis lõpuks sinna koopasse, kus on kus Sildoni joometraali visioon, ta tegelikult oli täitsa ja vaat et, et kuidagi see, see on nagu osa sellest ja see seondub ju jällegi ka kogu selle muusikatarbimise temaatikaga, mida ma olen mitmel puhul käsitlenud, et mis vahe on lihtsalt saada kätte kõik MP3 maailmas mingisuguse voogedastusteenuse abil. Versus see, et sa reaalselt võtad jalad selga ja nagu Lähed toast välja ja lähed nagu lähed, lähed nagu jah, jahile sa lähed nagu püüdma seda plaati, seda füüsilist eksemplari. Et see juba tundub natuke rohkem nagu päris. Kuigi seal muidugi nagu noh see on natuke sihuke illusoorne lisatähendus. Aga samas midagi seal on, et see rahuldab meie. Et me tuleb nii välja, et me, me ei rahuldu ainult selle asja endaga, mida me ihaldame, vaid osa sellest, rahuldus tuleb ka sellest pingutusest, mida on vaja. Et selle asja oli või selle lõpp-punktini jõuda. Võib-olla on õige tuua siia ka see paralleel, et see on nagu see on nagu see, see kaif, mida sa tunned pärast mingit pik ka ma ei tea, jooksu või, või noh, et, et kui sa oled teinud mingi pinge pingutuse ära ja siis tuleb see nagu lõõgastushetk. Samas, kui poleks läinud jooksma ja lihtsalt viskad nagu kohe nagu lääbakile, on ju. Et siis võib see efekt olla hoopis muud, see võib nagu sinus võib sugeneda hoopis mingi rahulolematus, fakk nagu ei suuda magama jääda ja noh, mingi sihuke. Et kuidagi jah. Et, et on mingi sihuke värk. Kõigega, kusjuures Läänsel Adamsi näitusega oli kõige huvitavam see, et ma lihtsalt tahtsin sinna, ma ei osanud seda kuidagi oodata, ma teadsin, et oo, siin on fotogalerii äkki äkki see on huvitav, ma tahaks seda vaatama minna ja seal sees oli selline aare minu jaoks, mida, mida ma ei osanud üldse oodata, see oli, see oli väga suur üllatus. Ja, ja võib-olla see oli ka üks, üks suur osa sellest, noh, sa oled võõras linnas, sa lihtsalt otsid mingit seikluste, sotsid midagi huvitavat sisse, järsku avastas midagi sellist. Et see oli nagu see oli noh, et võib-olla siin ei olnud mitte see teekond, et oluline, vaid kaitse avastusleid ja, ja noh, ütleme ka see tegelikult loob kõike seda nagu olulisust ja tähtsust, kogemust sinna ümber. Mul tuli vahepeal Indiana Jonesiga meelde, et seesama film, kus ta seda seda Püha Graali taga ajab Indiana Johnson, ta laskus, seid oli seda filmiti või? Selle filmi lõpus näidati korraks sellist kohta nagu all ka see, kas need, kas need vist on see õige hääldus Petros ja see on ka saanud Indiana Johnsi fännid palverännakut objektiks, on see sinna nii-öelda kalju seina sisse raiutud selline selline tempel või, või, või, või niuke vägev portaal. Ja see oli isegi selles sarjas, millest me oleme paar korda rääkinud Nidjate bürood, kus siis sarja peategelane viidi sinna juurde Petrasse ja kus ta siis rääkis, et et selles selles võrratus kunstiteoses oleks väga vastik elada, sest sa pead vahtima lihtsalt teisele poole mingit mõtetut tühja seina, kus seal mingid koopad, et palju parem oleks seal mõttetus koopas elada, sest võrrelda kunsti. See oli väga lahe hetke mulle nüüd meenub, aga see sinu ädal? See kogemus kaks kommentaari selle kohta, et esiteks seal see teekond. Ma usun, et ka selle puhul oli see teekond oluline, kuigi see kohtumine oli juhuslik, see oli nagu see oli õnn. Vedamine aga ikkagi vaata, kui kaugele sa olid tulnud kodus, et järsku sellele näitusele sattuda. Et see on üks Kommentaare, teine kommentaar on see, et mulle meenub kunagisest David Vseviovi loengus kuuldud jutt, kus ta kirjeldas kuidagi kirjeldas meile oma vaimustust ajaloo suhtes, et, et kuidas, kuidas ühel hetkel ja sealt ilmselt nagu ainus hetk või esimene hetk elus, kus ta seda tundisega aga oli üks üks nendest hetkedest, kus ta tundis nagu ajaloo vägevust või ajaloo sellist kummastavat kummastavat. Ma ei teagi siis olemust. Et et kus ta oli vaadanud, et vana mustvalget fotot veeria allkirjast ja, ja kuidas ta oli siis nagu pannud näpu peale sellele allkirjale. Ja, ja sel hetkel tabas teda mingisugune väga võimas tundmused. Et avanes justkui mingisugune tunnel nagu eri ajastute või aegade vahel saad aru. Et, et kui niipidi võtta, siis sel hetkel, kui Ibeeria tõmbas sinna need jooned, pani oma allkirja sinna paberile ja tehti see pilt siis sel hetkel, kui nii võtta, oli ju juba justkui nagu ka see nii-öelda nagu sellesse nagu sinna suurde plaani pandud, et ühel hetkel see Beoga sedasama allkirja peale paneb oma näppu või nagu või noh, koopia peale sellest või kujutise peale sellest. Et see on jube jube, põnev nagu aegade kihilisusega aja sügavus. Ja kuidas mingitel hetkedel me nagu tajume seda, tajume seda rohkem kui mingitel muudel hetkedel, et ma arvan palverännakut sama moodi, et jälle kui me räägime sideme otsimisest või, või sideme loomisest millegagi, et siis ka kõik need Morrisoni haua külastamisega ja need misega mina Manchesteris pardiga tõtt vaatamas. Et samamoodi see, see otsing, visi iha seal taga on ikkagi see ja olgugi, et ma tean, et see et aeg nagu lahutab meid, noh, et, et seda ei olnud enam seal. Aga siis ikkagi mul oli vaja nagu käia seal ära. Ja muuseas, ma vist ei teadnud, et seda ei ole enam seal või midagi, ma nagu teadsin aadressi. Ja, ja olles seal ma ikkagi kogesin midagi, kuigi see oli noh, kõrvalt vaadates lihtsalt mingi suva tüüp nagu lihtsalt jalutab õhtul ja seisatab korraks maja taga on ju et, et me kuidagi kas ise ette kujutades või ikkagi päriselt midagi kogedes, mis on ka eksisteerib väljaspool meie kujutlust. Et igal juhul meil on vaja minna aeg-ajalt tähenduse juurde. See on nii huvitav, ma vahepeal siin natukene otsisin Viktor Tsoi kohta informatsiooni, kes selle ansambli kino laulja ja, ja ma mäletan, et kui mina olin, olin teismeline noor, kes kuulas ansambleid, vennaskond ja, ja sõpruse puiestõsis Viktor Tsoi ansambel, kino oli selline möödapääsmatu, et sa jõudsid nendeni ja sa kuulasid nende muusikat ja see kindlasti kuulsid ka sellest traagilisest surmast. Selle selle laulja traagilisest surmast Viktor Tsoi. Siis autoõnnetuses suri. Ja ja ma lugesin tema artiklist siin, sest mul oli meeles, et ka tema hauakoht on saanud selliseks palverändur palverännu paigaks. Ja siin on kirjutatud, et Viktor Tsoi Vikipeedias siis Viktor Tsoi maeti Peterburi paga Slovskaja kalmistule kohesai hauast palverännukoht, nii nagu Jim Morrisoni hauast Pariisis. Et et ka Viktor Tsoi haud on, on selline koht, et ilmselt kui ma oleksin, oleksin tulevikus mingi hetk Peterburis, siis see oleks koht, mida ma lihtsalt juba puhtalt huvi või, või sellise teismeea nostalgia või sideme pärast tahaksin külastada. Ja meist väga meile väga lähedal on ka Frank Zappa minu jaoks ühe ühe olulisema muusiku mälestusmärk. Sest Viktor või tähendab, Frank Zappa maeti märgistamata nimeta hauda ja tema, tema, see nii-öelda siis mälestuskoht on Vilniuses. Ja seal see ka ei ole käinud ei ole, mul on väga palju nendest kohtadest, kuhu ma tahaks minna, mis on sinu jaoks selline, kuna seal on suveplaanid, siis justkui tegelikult nagu pakuvad iseenesest välja olla lihtsalt yleval erinevaid haudu mis oleks sinu jaoks kõige-kõige olulisem või kõige märgilisem, kõige tähtsam palverännak, mida sa tahaksid oma kohaloluga tunnetada. No ma rääkisin Chuck poolanikest, et ma mäletan, et too, tol ajal, kui ma ta avastasin kuskil keskkooli lõpuaastatel, siis siis ma tõesti mõtlesin nagu väga palju tema peale või, või noh, mitte isegi otseselt tema peale, vaid lihtsalt tema raamatud avaldasid nii suurt mõju mulle. Et ma isegi ükskord nägin unes, kuidas ma läksin rulaga, hakkasin sõitma, sõitsin talle külla, koputasin korteri uksele, kusjuures unenäos see oli umbes nagu mingi mustamäe-tüüpi sihuke kortermaja. Ühesõnaga mis oleks minu jaoks kõige olulisem palverännak? Ma tahaks vastata sellele kuidagi päriselt ja, ja niimoodi läbi mõeldud tõsiselt. Aga see on väga See on niisugune küsimus, mis nõuab, mille jaoks nagu vajan mõtlemisaega. Sest ma ei ole üldse mõelnud sellise asja peale. Mul on tunne, et hästi palju on näinud auru selle peale nagu enda sees kuidagi jõuda kuskile või, või nagu oma mingeid sisemisi siukseid rännakuid teha, mis aeg-ajalt võib-olla on palverännakud. Aga füüsiliselt, kuhu ma tahaksin veel minna niimoodi rännata? Täna ikkagi ausalt, ausalt ka, noh ikkagi kosmos. Ma arvan, et see on see minu nagu Althimit palverännaku nii-öelda. See on nagu tõesti, vot see on, see on see üks koht kuhu kui ma ei jõua oma elu jooksul, siis, siis ma olen. Hauakivi peal anud reaalselt. Nagu nime asemel on lihtsalt üks tisse point. Oled sa näinud seda videot, kus Herakles röögib, või oli see Herakles vä? Teised fondid? Ma ei ole näinud seda videotest, okei, kui ma leian selle üles, ma panen selle meie saate märkmetesse hästi. Üks väga orgaaniline hetk. Sarjas seriaali kultuuriajaloost. See on, mõtled, sa oled selle lati nii kõrgele seadnud seal natuke nagu see, see ütlused et impordi staarsejeveneffi messil kriitilistes ka sihitähtedeni, et isegi kui see nendeni ei jõua, siis jõuad taevasse ja et sa oled väga kõrge eesmärgi pannud, aga see nii naljakas, mõtleme täiesti ühel suunal, sellepärast samale küsimusele mina vastaks, et ma tahan näha. Ma tahaksin minna Ameerikas Smitsooniani muuseumisse, mis on, on see Nash, R14 seeme, ehk siis õhu ja kosmosemuuseum, kuhu on viidud päris palju erinevaid olulisi objekte, Apollo 11-st missioonist millises esimene missioon, kus, mille vältel maandati kuul. Ja kuigi ma ütleme, võib-olla nii kõrget latti pole seadnud, ma justkui peaksin kuule minema seda ameeriklaste lipp. Ja neid kuulsaid lande jala jala jälgivad neid ei ole seal Stanley kiublik tegi need videod, mis asi see on, see probleem, kui me räägime nendest vandenõuteooriatest, siis meest kui valideerimine, nii et ma ei kavatse nendest rääkida, räägib seda, et ma tahaksin minna neid Apollo 11 erinevaid olulisi tähtsaid objekte vaatama ja. Sa tahad näha seda stuudiot, kus kiublik filmis need kuulsad kuu maandumise kaadrid on, mis sa tahad öelda. Ehk siis nii nagu sa tahad seda Star Warsi võttepaika näha seda Indiana Jonesi võttepaika seda kuumaandumise võtta, paikaga näha? Sain ma õigesti aru. WWW popkulturistid punkt com on see koht, kus te leiate suveks kuulamist, kui, kui te leiate, et ei ole kõiki meie saateid tänaseks kuulanud. Riik ei pane meie Facebooki lehele, siis mul on ainult üks sõna öelda. Point'id. Sügisel me kuuleme uute saadetega uuesti, loodetavasti oleme me värskemad ja sisu on ka uus ja huvitav, noortepärasem muidugi teravam. Siht on siis uuest hooajast, kes veel ei tea, on rohkem kõnetada kaheksa aastaseid. Jah, lihtsalt järjest noorematele sihtgruppidele, sest olgem ausad, tulevik on lapsed. Ja meiega, meie saate tulevik on laste saada. Teada said?