Ja, ja kuidas neid kutsutakse või kuidas pead neid kutsutama, sellest jutustan täna ühe loo inimeste suu järgi. Lugu isi algab nõnda ja see sündis, et üks noormees läks Tartust alla Viljandi poole ja sattus. Nüüd arvab lugejaid, noor mees sattus vist röövlite kätte. Ei sugugi, mispärast pidi ta röövlite kätte sattuma, sest noormees oli vaene inimene ja reisis jalgsi, nii et tal ei olnud mitte midagi võtta peale tema kooliõpetaja ehk lihtsalt õpetaja nimi. Ta oli seminari lõpetanud, tunnistuse ärakiri taskus, et ta tõesti on rahvalt kooliõpetaja. Ja neid matkas ta mööda Eestimaapinda, et enesele kohast kõlvulist teenistust kuulata, otsida mida peab seesuguselt mehelt riisuda olema. Tal on ju paljas nimi, mida peaksid röövlid tema nimega tegema enesele tarvitama, kes hakkaks neid selle nimega kutsuma. Kuhu ta siis sattus? Küsib kannatamatu lugeja. Ära aja nii palju muidu sõnu taga. Oota, kes kannatab, see kaua elab. See noormees teadis, et Viljandimaal on mitugi head kohta ja seadis oma sammud sinnapoole. Üldse paistis Viljandimaa tema silmis isi äralise aupaistega. Seal elavat ju mõne mehe kindla tähenduse järgi Eesti kõigevägevam iseloom. Seal elavad nii mitu Eesti elu esindajad küll habemega, küll ilma selleta, nagu albumite lisad seda näitavad ja nende juurest nende mõjukonnast kohta leida. Mis ilus, mis armas, mis kaunis kena, justkui koodi kõnes kunagi moeks on saanud rääkida. Seepärast siis mõtiskleski noormees Viljandimaale minna, arvates, et parem on olla vanamehe habeme all kui noormehe piitsa all. Ja sinna ta läkski. Heakene küll, ta matkab, kuni viimaks hakkab kirikumõis paistma. Noormees pühib nina, köhatab kõri puhtaks, mõtled kõik sõnad voori, kuidas parem oleks rääkida ja peab aru, kust sisse minna. Eesuksest piss liig. Pärast pannakse pahaks tagauksest. Ja kust sisse minna? Talle tulevad meelde, kes iseennast alandab ja need Sinaatsed sõnad ja ta teeb otsuseks tagauksest minna. Nõnda arvutades sattus meie noormees kirikumõisa kööki. Näe nüüd lugeja, kuhu see noor mees sattus, kes Tartust alla Viljandisse läks? Missugune magus lühist, missugune peenike aur? Oh, oleks niisugune roa lõhn edaspidi ka selle noormehe köögis. Aga sa ei pea himustama, ütleb käsk ja noormees jättis need asjata. Soovid selle magusa ning peenikese lõhnav auru sees liikuseks, valge kogu silm, tal helde sinine kuld käes, suu äärde üles tõstetud puhusse, helde sinisilmadki oma pisukest roosade huulekestega sellel kulbile, mis auras ja viska lõhnas. Ja katsus, kui kana tibuke sealt seest oma janu kustutada. Helde sinise ilmaline, pisi valge tibu neitsike kustutas oma maitsmisisu ja tõstis oma näokese üles, aga mitte nagu kanake vaid kui neitsike kunagi, kes leent katsub ja tervitas nii lahkelt. Tere, jumal ime. Kas kirikhärra peaks kodus olema, küsis noormees ohates, sest ta mõtles küll oleks kahju, kui neitsike oma ilusad huuled ära põletas. Kirikhärra kirikhärra küsis neitsi nagu pahaselt. Niisugust härrat meil ei ole, kellega on teil asja, kas õpetaja härraga või? Jah. Neiu kadus tagumistesse tubadesse, ainult põllepaelad vilksatasid veele. Hilistaniungermenš Vilden, Sirik, härrasprechen, rääkis neiu naerdes teises toas, kusjuures ta eriti rõhutas sõna kirikhärra. Võite tulla, hüüdis neiu pead läbi ukse kööki pistes veel kord köhatas noormees astus tuppa, kus kirikhärra istus, nüüd aga üles tõusis ja noormehele vastu tuli. Kooliõpetaja Hans linud tutvustas end noormees. Hirykerra jäi veel tõsisemaks, kui ta oli, vaatas pahaselt noormehe otsa ega vastanud mitte midagi. Korra küsis ta põrinal, kes te olete. Maanen kooli õpetaja lind nagu viha välkus, kirikhärra palgelaga, näis, nagu hoiaks ta seda tagasi. Ja, ja ütles ta Seebele nime lind, kuulen ma küll. Aga mis sõna oli see esimene hands oli vastus. Ei, see oli teine sõna, aga ma tahan esimest kooliõpetaja imeks pannes pidi noormees, nägime, kuidas kirikhärra nagu korraga punaseks kukkus, otsekui oleks ta vihane. Ja seda ta oligi. Mis loom see on, küsis kirikhärra vihaselt. Noormehe süda langes saapasäärde või paremini öeldud ka massikummide vahele. Ja umbusklikult vaatas ta küsides kirikhärra otsa. Mis loom see on, küsis kirikhärra veel kord. Kirikhärra teeb vist nalja, jõudis noormees vastata. Kirikhärra kooli õpetaja, kirikhärra kooli õpetaja, kordas härra neid üksikuid sõnu nagu papagoi, kusjuures ta teisele vihaselt otsa vaatas ja neid sõnu teisele näkku viskas. Oli see temp tehtud, pöördus ta kannapealt ümber ja hakkas pooljoostes mööda tuba edasi-tagasi käima. Seejuures neid sõnu ikka edasi korrates. Noor kooliõpetaja oli üsna kohkunud, issand jumal mõttes ta, mida peaks nali ometi tähendama. Natukese aja pärast sammus kirikhärra jälle noormehe ette üsna nina alla ja küsis, ma küsin teie käest, mis riistapuu see kooliõpetaja on? Noormees nägi, et teise kannatus lõpeb ja vastas ei muud midagi, kui see, kes koolis õpetab. Ei muud midagi, ei muud kedagi, hakkas härra nüüd neid sõnu kordama ikka üksi sõnu näis, et köita kannatus ning pikk meel oli otsa lõppenud. Häda ehk te olete Koolmeister, küsis kirikhärra korraga. Noormehe nägu lei pisut naeruli ja ta vastas tasa. Jah, auline kirikhärra, sestap ehk küll. Ma tahtsin aulise kirikhärra käest kuulda, kas tal ei ole mõnd vabakooli õpetaja kohta mulle anda. Nüüd näis kirikhärra kannatusel ots peal olevat. Noorhärra naeris, ta pilkavad või teie soovite pilu kohta saada? Ei, noorhärra, ma olen ise alles ametis ega mõtlegi veel lahkuda. Kooliõpetaja lind oli niisuguses olekus, kus inimene ei mõista A ego ütelda. Ta ei saanud kuidagi aru, kuis võis kirikhärra temaga niisugust kommetit mängida ja mis on selle kommeti ots. Ta tundis teda nagu tublit kirikhärrat, kes hiljutise kirikliku lehe sõnumi järgi oli piibli mitu korda pidanud läbi lugema ja nüüd naiseta temaga paha nalja teeb. Ta tahtis oma tunnistust ette näidata ja nõnda edasi, aga kirikhärra ütles soo, soo või nii. Kirikhärra käest tullakse kooli õpetaja kohta saama. Aga kas te ei tea, tükshon, koguduse õpetaja ja see olen mina. Mina olen siin ainus õpetaja, olen õpetajaga kihelkonnakoolile, aga part on koolmeister. Siis kargas ta noormehe peale. Pidagem meeles noor inimene, kooli õpetajaid ma ei tunne, aga koolmeistreid armastan. Lind pääses nagu kurjast unenäost, kui ta nüüd umbkaudu aimas, miks kirikhärra temale selle sauna oli kütnud. Kirikhärra vist ei sallinud, et kooliõpetajaid nende õige nimega kutsutakse, vaid röövis selle nime lihtsalt enesele ja pealegi veel niisuguse vägivallaga. Noormees katsus enese meeles kõik tuttavad kiired läbi. Igal pool on sõna õpetaja tähendanud õpetajat koolis le Užiitel. Isegi soomlased, vagad, mehed ei kutsu oma koolide õpetuse andjaid muix kui opetajaiks ja nimetavad vaimulikke mehi lihtsalt pappideks ehk kirko herradeks. Niisama kui tegid seda kõik vanaaegsed eestlased. Kas taha ta siis tõesti selle 52 pooletunnise piibli seletusi jäätumise eest aastas meie nime jänesele röövida? Mõttes lind ja ta meil läks selle pahaseks. Ta oleks tahtnud sellele uhkele iseennast täis olevale mehele näidata, mis rumalust ta suust välja ajas. Aga ta kartis koha pärast. Jah, vaadake auline kirikuõpetajahärra, mitte kirikuõpetaja, parandas kirikhärra vihaselt maid, õpetajahärra või auline õpetaja tuli vägisi üle, linnukeele mitte või vaid ilma selleta, käskis kirikhärra edasi auline õpetajahärra, just koolikoolmeister parandas lind ruttu ära. Pardikoha pärast ma tulingi. Või sedasi, arvas kirikhärra juba lahkemalt. Näis, nagu oleks tal oma külvist hea meel systegi taga pilkava näo ja sõnas. Mis puutub aga koolmeister pardikohas, siis on mul niipalju ütelda, mina ei ole koolmeister, part Ki lahti lasknud ja koolmeister part. Ta ei ole ennast minule ka mitte üles ütelnud. Tähendab koolmeister part on oma koha peal ametis ja tema koht ei ole mitte saada. Ja see on kõik. Kuid inspektor tahtis linde edasi kõnelda, aga kirikhärra kargesta peale ma olen teile rääkinud eesti keeles vene keelt ma ei mõista, kas saite aru? Ja vastas lind ka pahaselt ja ilma, et oleks kirikhärrale a- või joonidelnud, pöördus ta ümber ja pühkis välja. Ta tundis, kuidas ta hing valutas, isegi ta jalatallad oleksid nagu hõõrunud. Nii mõjusse kõik noormees. Talle tundus, nagu oleks, tähendab pekstud, temalt õiguskohane nimi ära kistud ja talle sellega veel mööda pead löödud. Et nagu kurja nalja teha, õpetamise üle selle nalja eest õpetaja nime enesele omandada. Ta toppis endale kalosse jalga kui tagatoast. Kibe naer kõlas. Et et missugune hull loor, inimene terva tahab pastor olla, kooli pastor tahab olla. Ja otsekui oleks maa noormehe jalgade all põlenud Rutestaminema. Ta tundis, kuidas ta oma õige nime pärast pardikohast ilma jäi. Ta tundis enese röövitud olevat. See pahandas teda siis, aga korraga hakkas ta naerma. Žuur Parstor missugune tore sõna. Talle tegi head meelt see ahastus, mida ta kirikhärra näol oli näinud, kui ta teda õige nimega kutsus ja kui ta piinlikult kuulis kooli õpetaja nime. Ta tundis, et ta oleks oma nime pärast nagu puhastustules käinud, et seda temalt, aga ometi ei saa ära röövida ja et see sündmus tunnistab üksnes nende nõrkust. Ja rõõmsalt sammus ta eemale sellest majast, kuhu ta oli sattunud Tartust Viljandisse minnes.