Käesoleva avapala mängis umbes 30 aasta eest plaadile Rootsi klanetist pette Vikman oma orkestriga. Selle mehe muusika ongi tänase vaata sisuks seda esiteks sellepärast, et eile pühitses ta seitsmekümnendat sünnipäeva. Aga mõistagi just sellepärast, et tegemist on ühe silmapaistvama džässi klanetistiga Euroopas. Ja mitte ainult. Olen kindel, et elanuks ta ameerikas, olnuks ta maailmakuulus. Niisiis kõigepealt pisut teavet. 10. septembril 1924. aastal sündis Rootsi väikelinnas voor langes poisslaps, kes sai ristimisel nimeks Hans ulov. Nonii nimed on aga jäänud vaid ametlikes paberites, sest muusikamaailm tunneb teda pütte Wikmani nime all rootsi keeles pette tähenduseks jõnglane poisijõmpsikas. Ilmselt on see nimi 70 aastaseks saanud muusikute eluaeg saatnud. Ja tal ei näi ka midagi selle vastu olevat lahke, pehme loomuga ja hea huumorimeelega, nagu tavaline. Lõpuks on ka eeskuju olemas New Orleansi kuulsat trumbonisti Edward orit tuntakse ainult kid orina ja see hüüdnimi tähendab sedasama, mis pette. Juba 1943. aastal korraldati ajakirja orkester surnalen võistlused, mida kuulas 4000 pealine džässisõprade hulk. Seal paistis parimana silmavoor. Lange andis orkestri klarnetisolist Peeter Vikman. Sellest ajast helisalvestusi pole, kuid vahepalaks pakun heliülesvõte 1959.-st aastast tehtud koos tollase parima Soome rütmigrupiga pianist tõua soe Järvi kitarristi Herbert katsi kontrabassist Erik Lindströmi ja trummar Kalevi Hännisega, lisaks neile veel trompetis Jörgen Pedersen. Pala pealkiri on puut täpses tõlkes, saabas aga vaevalt keegi seda muusikapala nimeks paneb. Mitmest slängi tähendusest näib tõenäolisi algaja. Kiidusõnu peab ütlema soome muusikutele. Pütte Wikmani soolosaga on filigraanse tehnikaga mängitud improvisatsioonilised kujundid meisterlikult tervikuks sulatatud. Juba tähelepanu äratanud noort klarnetisti kutsusid mängima mitmed tuntumad muusikud pianist Charles Norman, kontrabassist Simon Preemia, teised. Kui Rootsi klarneti kuulsus Ameerikasse läinud ja Benny Goodmani ning counteesiga koostöös olnud ooke asel kaart 1948. aasta novembris autoõnnetusel surma sai oli tal Rootsis asendaja olemas pette Wikmani näol. 1949. aastal äratas Pariisi džässifestivalil tähelepanu otsi ansambel, milles mängisid trompetis Diosdado Turner saksofonistiga Aarne Toom neerus ja Karl Hendrik noriin. Lauljatar Alice paps, pianist Reinhold Svensson Jaaklaretist pette Vikman. Kui viiuldaja Assekaan andis Ansambli ülevikmanile, algas viimasel viljakas koostöö peaaegu pimeda pianisti Reinhard Svenssoniga, kes on Rootsi džässiajalukku jäänud väljapaistva 48-ni vastaselt surnud muusikuna. Hiljem on Pete Vikman palju koos mänginud pianist Claes kroon, aga neil on ka vaid kahekesi tehtud plaat tablool play. Kuulake sellelt rai Nobli igihalja džässiteema Sherlocki tõlgitsust. Peab möönma, et ainult kahekesi, ilma trummi ja passita on nii kompaktse svingi rütmi saavutamine omaette imetegu. Viiekümnendail aastail mängis Pete Wikman oma bändiga, mida saate alguses kuulsime Stockholmi klubis Naalen. See on lühend sõnast natsionaalen. See oli peamiselt tantsubänd, eeskujuks rei Connifi vokaal-instrumentaalseaded. Samal kümnendil oli Vikmanilgasekstet, mis oli rohkem Sassile suunatud. Seal mängis ka Reinhold Svensson. Hiljem tuli koosseisu meilgi tuntud ja hinnatud kitarrist Rune, kus ta on üks vahe kaadrumbonisti, õieti liin. 60.-te algusel viisid kokkuvõte Wikmani ja pianist Jan Johanssoni teed. See oli aeg, kus Johanson oli üks tärkavate rahvusliku suuna otsingute juht muusikuid. Sellest suunast ei jäänud kõrvale kaadrite Wikman kelle plaadistuste hulgast leiame Nils Lindberghi lappi süüdi mängitud Orcherpingi sümfooniaorkestriga, kus ta söökvisti juhatusel. Etnilise džässi stiilis mõeldud teoses on pütte Vikmanil õnnestunud vältida svingstiilile omaseid kujundeid sealjuures ometi, säilitades džässitunnetuse. Nagu ikka, võlub tema instrumendi ilus, kõlav ja selge toon. Klaveril on autor Nils Linteri. Viiks pikale loetleda kõiki, kellega on pütte Vikman koos mänginud, kontsertidel esinenud ja plaadistanud. Nende hulgas on baritonsaksofonist Lars küliin Ameerika kitarrist Jimmy Reini, pianist Leif ask, klanetist Padide Franco, pianist näpiers ja paljud teised. 70. aastal esines ta kirikukontsertidel koos viiuldaja Sven Asmusseni ja pianist Ivan Ren liideniga. Tema soolosid leiame ka Silvia Frethammaria Jazzkaare publikule meeldinud George'i feimi albumist In Man's Land. Kuna pealkiri viitab Benny Kudmanile ja kogu plaat on koostatud Budmani mängitud paladest, siis on ka Vikman oma sooloHämptoni palas kojulennul kujundanud mani stiilis, mida me tavaliselt tema Jursi kuule. Noorpõlves oli, kui ma küll tema eeskuju, kuidas siis muidu. 70.-te aastate keskpaigast alates on Vikman olnud nii-öelda vabakutseline solist ja pakkumisi on talunud piisavalt. Nii leiame tema nime albumist, mille õpp salabigbänd 1986. aastal pühendas saksofonist, pianisti ja helilooja ja statiseeliuse loomingule ja 10.-le surma-aastapäevale. Valisin sealt siin kuulamiseks vanalinna pluusi, mõeldud on siin muidugi Stockholmi vanalinna. Siin on Tuite Vikman ainuke solist, teravmeelne ja Virtoosne, nagu ikka. 1987. aastal tegibete Vikman albumi koos Brasiilia rütmigrupi ja Poola klahvpillimängija loodek kulgovskiga. Mõistagi valinud ta kaaslasteks Brasiilia muusikuid asja eest teist tagaplaat ongi tervenisti Brasiilia vaimus tehtud. Esikaanel on kaks kohvipruuni daami suplema minemas seljaga vaatajate poole. Sellest on saadud albumi pealkiri vundas Tobrasiima Brasiilia istmikud. Rohkem sel pealkirjal plaadiga tegemist pole, kui et üks sellenimeline pala on seal olemas. Muidu puudutab muu muusika inimkeha kõrgemaid sfääre rinda, kus asub süda ja väidetavalt ka hing. Igatahes avahapete Wikman oma tundelise hinge häbenematult Antonio Carlos sobimi palas. Ma armastasin kord. Ta mäng on pehme ja paitab nagu tuul soojal suveõhtul. Selles on nimetatud igatsust ja saatusega leppinu loobumisnukrust. Siin on 100 protsenti muusikat. Samalt plaadilt veel teinegi Brasiilia bossanova isa Antonio Carlos Chobimi pala sedapuhku üldtuntud laine. Edasi, pette Vikman koostrumbonistidega tehtud plaadilt palaga suur Slemm, kus tema kõrval soleerib trombonist Bertinstrand. Päri. Saate ülejäänud osas kuulakem Wikmani mängu koos Jevlebury sümfooniaorkestriga, mida juhatab Gustav söök vist. Tegemist on klanetist pute Wikmani viimase plaadiga, mis näitab, et ta pole aastatega midagi kaotanud, vastupidi, lisandunud on sügavust ja elutarkust. Seda muusikat kuulates meenub kellelegi väide, et tõelist meistrit tuntakse aeglaste palade mängimisest. Kiirete puhul piisab teinekord vaid valedest sõrmejooksust. George Köšmini palas. Kui kaua see juba kestnud mängib Vikman puhuti nii õrnalt nagu oleks meloodia õhukesest klaasist, mis võib karmil puudutuselt puruneda. Samas lüürilisi igatsevas vaimus on järgnev pala peaaegu armastus, kus pette Wikmani heledale klarnetitoonile pakub kontrasti ule Holmgvisti madal pehmelt laulev tromboon. Ja tänase lõpetuseks pütevikmanilt Jevlabori Sümfooniaorkestriga mängitud pala, mis hästi sobib peatselt saabuva sügise künnisele. Sa pead uskuma kevadesse, eks olegi iga sügis kogu loodusele vaid järgneva kevade ootus.