Dessant tuli Maale öösel. Seitse meremeest hüppasid vette ja hakkasid minema kalda poole. Lained katsid neid ja kõrvetasid nagu külm tuli nende kaelu käsi, kogu keha. Nad läksid, komistasid kivide otsa, kukkusid toetasid 11. Lõpuks jõudsid nad kaldale. Meri kohises ta summutas saabaste krigila sagenenud hingamist kuid ta ei suutnud summutada mõtteid sellest, et iga hetk võidakse kohata vaenlast. Mehed läksid aeglaselt, pisut küüru tõmbunud nagu kartes peaga midagi puudutada. Tugeva tuule käes kerkisid nende vihmamantlit nagu purjed. Oli nii pime, et nad ei näinud ei kaljusid ei merd ega iseennastki. Komandör korraldas üleloendusel, ta nimetas nimesid sosinal. Krasnov. Siil kostis pimedusest, kume, vanapoolne hääl. Kanaval siil, Chantuuria. Siin komistas uljas noor bass, Steponenko. Keegi vastanud. Sepalenko Gusson Stepanenko. Siin vastati lõpuks aeglaselt, kiirustamata, ma olen siin, valasin vett saatmast välja. Smonianitski kohana. Hääl pisut värises, nagu oleks rääkijal külmunud. Azarjong mina Elises Norki hääl. Dessant liikus edasi. Väikeses mereäärses linnakeses teadsid kõik sellest meeleheitlikust essandist, kes läks siit vaenlase poolt hõivatud kaldale. Ehkki tolleaegsetest linna elanikest polnud peale paari vanakese enam kedagi elus ja polnud enam seda linnagi fašistide poolt maha põletatud ja hävitatud, sündis ta pärast sõda uuesti. Seal olid kõik uued inimesed, majad ja tänavad. Ainult lastele näib, et see linn on olnud alati ja ta on alati olnud just niisugune. Väikestes linnades levib iga uudis uskumatult kiiresti. Leigina hüpata ühest majast teise ja haarab linna nagu tulekahju. Nii levis selles linnas ka teade uurija tulekust. Uurija tuli oblastikeskusest signaali peale. Signaaliks oli kiri. Kirjas teatati kahe autotäie betooni vargusest ja selles olid ka autode numbrid, mida oli märgatud mahalaadimise koha. See oli noore uurija esimene ülesanne ja ta oli häälestatud väga sõjakalt. Pessantlased lähenesid aeglaselt linnale. Pime öö varjas neid tekkinat nähtamatuteks kuid varjaska, sakslaste vahiposte, kes püüdlikult valvasid tohutu suuri bensiinitsistern. Alguses klammerdusid meremehed kaljude külge, siis aga kaljud lõppesid, algas lagendik, edasi mindi ridamisi. Siis sattusid nad okastraadile ja heitsid pikali, kui nad okastraadi katki lõikasid. Helisesse nagu katkenud pillikeel. Ja seda äraandliku heli tuli summutada ehti roostes okastraat käsi lõhkus. Hommiku lähenedes heitsid kõik vihmamantlit seljast ja ronisid läbi kindlusmüüris oleva augu lao territooriumile. Nad jõudsid külmade terast tsisterni juurde. Panid lõhkeaine kohale, süütasid nööri. Külmast kangetest kätes hakkasid tikud värisema, aga mehed tegid kõik nagu vaja. Äkki hakkas teadmata, kust ilmunud tunnimeest tulistama. Keegitessantlastest kukkus maha, kaks seltsimees haarasid temast kinni ja hakkasid jooksma augu poole. Keegi ei tulistanud vastu. Kõik lootsid veel, et pime öö kaitseb meid kuulide eest. Aga päris okastraadi juures komistas veel keegi, karjatas tasa ja kukkus. Siis võttis komandör granaadi, ta viskas selle nagu kivi vihaselt ja tigedalt. Granaat ei lõhkenud. Aga võib-olla ta lõhkeski, aga seda polnud esimesed tsisternid kohutavas plahvatusmürinat kuulda. Siis plahvatas teine, seejärel kolmas tsistern. Õhk muutus palavaks lämmatavaks. Kusagil hakkas undama tsileel pärises kuulipilduja. Eredas valguses olid kõik mehed hästi näha. Nad talusid seda valgust, nagu nad talusid vaenlase tulistamist. Nad taganesid merre, langesid ja tõusid uuesti. Nüüd oli neid ainult neil. Koht, kus oli olnud sakslaste bensiinilagi, oli aastaid pärast sõda nagu välja surnud. Siis hakati sinna maju ehitama. Ühes nendes nimelt hotellis elas uurijat. Varsti sai ta teada dessandi tulekahjust, kuid need ammused sündmused huvitasitledava. Ta vaatas aknast tütresse ja mõtles, milles ta peaks oma tööd alustama. Otsustas autojuhid üle kuulata. Autonumbreid teadis ta ju kirja põhjal. Uurija läks autobaasi kuude viisite betooni. Kolmandail. Mail küsis uurija esimese ise kallutaja juhilt kolmandail mail sovhoosi Ülo kraadini. Kogu loigu vedasime sinna betooni. Uurija kehitas õlgu. Autojuhi silmad vaatasid peaaegu et püsivalt peaaegu pilkavalt ja tegid uurija relvituks. Aga ta ei andnud alla. Kas dokumendid betooni kohta olid? Kuidas siis? Ma tean, ütles uurija, et kolmandal Mayldiviisite ühe autotäie betooni, mitte sinna, kuhu see oli määratud. Aga seltsimees uurija, kellel on betooni vaja edasi, sai süüa ega juua. Kõnelusi esimese autojuhiga pani noore uurija pisut kahtlema. Seni oli ta arvanud, et tegemist on tõelise kuriteoga. Ka teise autojuhiga keskealise tugeva mehega ei tulnud kõnelusest midagi välja. Betooni ilma dokumentideta katsuge ainult välja vedada. Väravas seisab Šveits. Mõtlete, et tema laseb ilma dokumentideta läbi Kiievi, aga mitte inimene. Uurija muutus võrdlemisi kurvaks ja siis otsustas ta pöörduda abi saamiseks direktori poole. Nad ei saanud läbi murda mägedeni ja nad taganesid mere poole. Neid tõmbas meri, nagu oleksin nende kodu, mis suudab neid kaitsta uute kuulide eest. Peitudes kaljude taha hüpatakse ühes lohus, teise põgenesid nad sakslaste kuulirajal. Neid oli veel ainult kolm. Komandör Rostov jätk, šampinjon. Koidik valgustas nüüd nende öösel nähtamatuks jäänud nägusid. Selgus, et komandör oli lühikest kasvuturg meest teineteisest pisut kaugele asetsevate silmadega. Tal oli raske Karu kõnnak ja käsi hoidis ta külgedest veidi eemale. Tahmast mustal laupäeval võis märgata kolme sügavat vagu. Chantuurial osavalt õrnal noormehel olid mustad kaarjas kulmud ja kongis nina mööda põske nirises verd. Tema kõrval püüdis end hoida Trazdov, keskealine, kuid küllalt liikuv kõhna näoga mees. Ta lonkas kolovaalovit Stepan Encot jäsmoljanitski nendega koos ei olnud. Nad langesid juba bensiinilao juures. Aga kõige noorem Azarjonok sai surmateel mere äärde saksa automaatorite jäänud kolmest meremehest maha. Kuid nad hoidusid siiski kaunis aukartust äratavate kaugusesse. Nad nähtavasti ei tahtnud hukkuda kolme hulljulge pärast, kes nagunii ei saanud kuhugi kaduda. Meremehed jõudsid kaldale ja heitsid pikali veest välja ulatuvate le kaljudele. Nad viskasid seljast mustad kuued ja särgiväel, nagu sulasid ühte merega. Nende särgid meenutasid tõesti merd, sinisedlained ja valged harjad. Tulevahetus tugevnes, fašistid tulid lähemale, desantlased jätkasid võitlust. Haavatud veel vaevalt elus lamasid nad kivide taga ja ahmiseid oma elu jahuste suudega õhku. Nad sarnanesid mereelanikele, kes teise keskkonda sattudes on määratud hukkumisele. Kõigepealt sai surma Drozdov. Ta võpatas heki ja tardus. Siis kukkus karjatades Chantuurija. Ta jäi lebama põsk vastu kivi ning muutus võimsas sõjamehest magavaks Norkiks. Komandör heitis pealetungivate vaenlaste poole kaks granaati ja viskus merre. Mereäärse linnakese elanikud teavad hästi kivist lahte, kus dessantväelased võtsid vastu viimase lahingu kividel, kus hukkusid Chantuurijad, püüavad poisid, Stav riidad ja väikesi krabisid. Meri on ammu pesnud vere kaljudelt ja viinud oma ääretutesse sügavustesse. Meremeeste ümarad mütsid. Uuri astus direktori kabinetti ja kujundas oma tumedat pintsakut. Tal oli palav pintsaku kõva kraega, särgi ja lipsuga tolli otsustanud olla esindusvormis. Kui ta tuli läbi õue, oli tema mustale ülikonnale juba langenud tsemenditolm. Aga direktor oli riides väga lihtsalt ja suviselt särk pükste peal. Ta oli tüse jässakas mees, kes tihti laubalt higi pühkis. Nad tutvusid. Direktor pakkus uurijale tooli, ulatas ta lõunat. Uurija õuna sööma ei hakanud. Ta alustas jutuajamist. Ma räägin teiega avameelselt, on signaal, et teed tsemenditehasest varastatud betoon kaks autotäit. Selle eest antakse kohtu alla. Ja teie kui kommunist jääte aitama seda välja selgitada. Hästi, Maitalt, vastas direktor. Mina ise andsin korralduse lasta tehase territooriumilt kaks autod ilma saatemeheta välja. Uurija vaatas talle üllatunult otsa, kehitas õlgu. Kuhu te selle betooni panite? Uurija hääl muutus karmiks ja direktor oleks nagu tahtnud oma sõnu tagasi võtta. Nii vähemalt näis uurijale. Ja ta küsis edasi. Kuhu te panite betooni? Kuu pani, see huvitab teid. Siis sõidame kuriteo paigale. Linna äärel mere kaldal oli hall obelisk, see sarnanes pistuda terale, viraketi ninale. Obeliski jalamil olid lilled. Siin ongi see betoon, ütles direktor viies uuri obeliski juurde. Uurija kehitas õlgu ja astus lähemale. Valendavalt plaadilt lugesta. Igavene au kangelaslikult dessandi osavõtnutele. Edasi tulid langenute nimed. Uurija kummardus tabeli kohale ja hakkas vaikse häälega nimesid lugenud. Direktor seisis tema kõrval ja talle näis, et keegi teeb loendust. Pärast iga nime kuulis ta võitlejate vastuseid. Stepan Heigo. Siil vastas aeglane rahulik mees vet saabast välja valades. Smile litski. Kohal. Hääl pisut värises, nagu oleks rääkijal külmunud. Jalak Elises nooruki hääl. Inimesi tuli kuus, kuid uurija teadis, et linna äärel maandus tormisel ööl seitse inimest. Ta tahtis juba direktorilt küsida, et kus seal seitsmes kuid talle otsa vaadanud. Ta ei esitanud seda küsimust. Tagasiteel küsis betoonitehase direktor. Kas seda lugu võib pidada lõpetatuks? Ei vasta, suur ja kindlalt. Ma pean leidma kurjategija. Direktor jäi seisma. Kas siis nemad langenud ei vääri pärast surma, kasvõi igaüks tonni betoonigi. Kaur jäi seisma. Nad väärivad kogu meie elu ja sellepärast pole uurimine veel lõpetatud. Ma ei sõida linnast ära enne, kui ma ei leia seda, kes seisis obeliski juures, kui seda ehitasid töölised ja pioneerid seisis ja kirjutas salaja üles betoonitoovate autode numbrid. Ta solvas oma räpase kaebusega rahvast, kodumaad langenud kangelasi. Kas te teate, tema nimi, kris, direktor? Uuri, raputas pead. Kiri on ilma allkirjata. Kuid ma ei sõida siit enne ära, kui ma leiutada tervituse poeg ütles dessantväelaste komandör ja pani oma käe noormehe õlale.