Unustamatu. Paaremann. Unustamatud. Tere, head kuulajad, kena päeva soovib Teile Jaak Ojakäär ja tänases unustamatute saates teen juttu, mängin muusikat ansamblilt. Kaago sissejuhatuseks nii palju, et tegu on üpris huvitava bändiga, kes on aegade jooksul elanud üle muutusi ja ka traagilisi sündmusi. Huvitaval kombel pole see publikumenu nautinud, teinud ansambel leidnud erilist poolehoidu muusikakriitikute hulgas. Lappasin läbi mitmeid paar kilo kaaluvaid rokiteemalisi raamatuid. Ühes polnud, et see tähe all üldse sellist ansamblit teistes küllust, teist aga enamasti selles võtmes, et kunagi möödunud sajandi 60.-te lõpus kokku tulnud radikaalne bänd kes oli algul ka poliitiliselt väga kriitiline ja muusikaliselt uuenduslik, on hiljem maandunud mõnusate lembelaulude tegijate hulka. Ja see on ka paha. Mina leian, et häid ballaade oskavad teha ikka need, kes asja tunnevad ja parem siis nemad kui mingid võhikud. Aga tänases saates jõuame kindlasti kuulata Chicagot mitmel moel ja enne kui algusaegade juurde läheme üks pala nende 1995. aastal ilmunud plaadilt, mis erandlikult ei kanna tavaperearstijärjekorra numbrit, vaid nime näit. Tänud, ei. See on veelkordne tõestus, et meestel see jazzi pisike ikka sees on hulk vanu meloodiaid uues kuues, nagu näiteks unustamatu Glenn Milleri ja Michel pärichi muul, vaid Neid kuupaiste serenaad. Ja nüüd ansambli Chicago algusaja juurde, mida märgitakse aastaarvuga 1967. Linna nimi on õige, kuigi kauaks nad sinna pidama ei jäänud. Depoli Ülikooli muusikatudengid hakkasid mängima erinevates klubides, leidsid uusi liikmeid ja võib öelda, profideks said nad nime all the big thing. Suur asi see tõesti oli, sest juba toona oli neil rokkaritel kaasatud kummalisel kombel ka kolm puhkpillimängijat. Saksofonist Volter parasaid trombonist, Johim spankov ja trompetis lee lav laine. Ülejäänud siis juba traditsioonilised rokibändimehed, kitarrist Terika, klahvpillimängija Robert lämbe, trummar Danny särafiin ja bassimees. See tera, kes oli tegelikult viimane, kes grupiga liitus. Olles juba veidi tuntust kogunud, leidis nad produtsent William koers kes toimetas mehed Kalambia Recordsi kaitsva hõlma alla aga ühtlasi transportis ka USA läänerannikule Californiasse, kus oli rohkem võimalusi. Siis ka ansamblit teine nimi. Chicagot fuajendasid sooriti, mille esimene duubelplaat lõi 1969. aastal võimsalt läbi. Kolmandaks lisaks sai lihtsalt Chicago sees tekkis juriidilisi probleeme ühe firmaga, kelle juhtkonnas polnud ilmselt muusikalise kuulmisega inimesi ja kes ka oma ärivaistuga pärast võivad tagantjärele nutta. Aga loodetavasti nad tegelevad oma transiidiga tänaseni. Igal juhul selle nimel nad ära keelasid. Aga tuleme nüüd tagasi muusikameeste juurde, kes andsid õige pea välja oma uue plaadi ja sealt leiame paljude teiste lugude hulgast Robert Lämmidünaamilise pala nimega Twente Faiv Sixtufoor. Väidetavalt on pealkiri tulnud sellest, et Robert lamm ürit, kuidas seda lugu kirjutada poole tunni jooksul kell neli hommikul. Omalt poolt võin vaid lisada, et minu arvates magama ta küll ei jäänud. Tõe huvides olgu märgitud, et äsjakuuldud pala ei olnud mitte päris originaal, vaid see versioon, mille ansambel Chicago tegi oma 18. plaadi jaoks. Aga ma usun, et mõju oli ta niigi. Šikaga ongi teadupärast mõnede üksikute eranditega oma plaate nimetanud vaid järjekorra numbrite järgi kusjuures just rooma tähestikku kasutades. Chicago viies album ilmus aastal 1972 mis tõusis hoobilt nii pill, poordi, popp kui ka jad albumite esikohale. Jälle üks Robert Lämmilugu sai tõeliseks hitiks, mida ansambel on hiljemgi kasutanud oma kontsertide avaloona sätte ta hindab. Paak ehk mõnus. Laupäev pargis on igati tore lugu, kust võib siiski hoomata ka mõningast poliitilist irooniat seoses neljanda juuli ja Ameerika iseseisvus päevaga. Seetõttu nad vastu oma algusaastatel muusikakriitikutele nii vastuvõetavad olidki. Muusika sõnum käivad ju tihtipeale käsikäes, eriti kui lauluga tegu. Hiljem. Chicago edutee jätkus ikka mänedžeri käe all, kes produtseeris ka filmi Elektra Klaid in luu ühest Arizona mootorrattapolitseinikust peaosas Robert breik, aga kaastegevad olid ka ansambli liikmed. Rakked lav ninja pärast veider. Ning kogu ansambel osales ka filmi soundtrack'il. Järjest uued albumid ilmusid nagu ikka šikaagole kohane vaid järjekorra numbrite kaudu. Salvestuste vahel oli aga aega kontsertidel esineda, näiteks aastal 1975 auditoorionnas Jonauis, Mexico Citys, kui ma nüüd õieti hääldasin õigesti. Chicago kontserdi piletid müüdi välja nii kiiresti, et tuhanded inimesed pidid paraku värava taha jääma. Terri kätt palus kõigil sissesaanutel aplodeerida neile, kes välja jäid. Esimeses reas oli loomulikult koht juba valmis Karmen Romero tellobee sporteliol toonase Mehhiko presidendi hoolseelobee sportil ju abikaasal aga nüüd aplodeerima ansambli Chicago ühele tuntumale ballaadile, mis on pärit pea samast ajast aastanumber 1976. Ja plaadinumber Chicago ajaarvamise järgi 10. Loo nimi on Ifi liimi näo autoriks spiiter settera, kes tegelikult hiljem selle ansambli jättiski maha. Tundub, et Chicago tõesti aimu ette ballaadid on just nende rida sel hetkel või oli see Peters, et ära, kes hiljem juba ansamblist lahkununa veel mitmeid häid südamlikke laule kirjutas? Chicago ajal näiteks ka sellise nagu Veibi Peixor pris, mis oli möödunud sajandi 70.-te vaieldamatult suurimaid. Nende leebete lugude taustal tuleb paraku minna kakarnimale teemale. Ansambel Chicago kaotas 23. jaanuaril 1978 oma asutajaliikme ja kitarristid terrikesi. Sümbocise kummaline, aga paraculentaalse lõpuga. Ehk siis kogemata Ta oma relva puhastades oli end tulistanud ja nii õnnetult, et kitarri tuleb tal mängida juba teises maailmas. Üks teine versioon väidab, et olevat oma sõbrale, kes võis isegi olla Don Johnson öelnud. Ära pabista, see pole isegi laenud. No ikka oli. Ja Chicago pidi endale uut kitarristi otsima. Valitavaid oli koguni 30 ja kõigepealt sai selleks õigus. Kuid tema osales siiski suht lühiajaliselt. Aastal 1981 sai ansambel juba täiesti uue hingamise seest juurde tulid uus produtsent David Foster ka uus plaadifirma Warner Brothers ning suurepärane muusik Pill Champlin, kes suutis täita Thierry käethist tühjaks jäänud koht niigitarristina kuid anda oma panuse ka klahvpillimängija ja heliloojana. Kaasati ka löökpillimängija laudivide Oliveira, kuid ohjad võttis enda kätte vistika uus produtsent David Foster, kes aastal 1284 lansseeris loo nimega remember. Feeling. Ehk mäleta tunnet autorid piitseteraja, Bildžamplil. Edasi võiks minna teemaga postseedee Chicago ehk siis, kui üks ansamblid tugitaladest otsustas 1985. aastal lahkuda. Ja seda kahel põhjusel. Kõigepealt oli ta lihtsalt väsinud meeletust kontsertreiside garamanist ja teiseks oli ta ka oma soolokarjääris kõige paremini läbi löönud. Teame ju, et ka Robert Lämmi ja Pill Champlin on omal käel õnne proovinud, aga mitte päris nii edukalt. Asendajaks leiti bassimängija ja laulja Johnson šeff, kes osales viimasel David Fosteri produtseeritud albumil mis kandis Chicago ajaarvestuses järjekorra numbrit kahe 19. See polnud ehk nii edukas kui mõni varasem, aga hitte jätkus sealtki. Viljustil lammi, autoriteks David Foster, Chamgiin ja Richard Vaavskin jõudis edetabelis kolmandale kohale. 1988. aastal leiti produtsent David Fosteri asendajat. Eks Ron News on jaa, Chas Sanford. Ning kõik kulges edukalt edasi. Chicago 19.-lt plaadilt, kus vil Champlin oli võtnud juba esilaulja rolli leiab jälle mitmeid edetabeli vallutajaid, näiteks seda Jaan Vorani kirjutatud lukk tõuey. Aastal 2000 oli šikaagol võimalus rääkida oma pikast karjäärist telekanalile VH üks saates Vihalemm juhuslik. Seal oli tõelisi pärleid, nagu näiteks James Bankovi meenutas möödunud sajandi 80.-te algusest kus ühe plaadikompanii esindaja olevat öelnud. Visake see puhkpillisektsioon välja ja me teeme teiega lepingu. Bankovi kommentaar oli, et see kõlas umbes nii, nagu Elton Johnile öeldakse, viskama klaver minema. Tegelikult oli selle saatega ka palju jama, kuna telemehed tahtsid liialt keskenduda Terika traagilisele, surmale ja petersell ei lubanud mängida laule, mida ta oli ansamblis olles kirjutanud. Aga võib-olla siia võiks mängida ühe laulu Chicago trummari Dani Sära, fini sulest, kes eriti palju ei ole muusikat ansambliga kirjutanud, aga üks väga huvitav laul. Heitme Pektu, Chicago. Lõpetuseks võib öelda, et erinevalt paljudest teistest ansamblites Chicago tänagi elus ja terve uskumatud neli aastakümmet selja taga ja neli kuuest asutajaliikmest endiselt tegusad ehk siis põhilised laulukirjutajad Robert Lämmi, Jens Bankov ning elav näin ja paral Raider Wildžamplinud on panustanud ansamblisse üle 25 aasta. Tšehhis on šeff üle 20. Trisin pooden üle 15 ja giid auland on kaasa löönud üle 13 aasta. Chicago jätkab ka esinemise üle maailma. Aastail 2004 ja 2005 uurisid nad koos ansambliga ööd Fayer ning sellest tehtud DVD saavutas plaatinastaatuse juba kaks kuud peale avaldamist. Olen isegi seda salvestust näinud ja pean tunnistama, et see, kuidas Chicago ja hindan Baieri saksofon eestid omavahel duelli pidasid, olid tõesti muljetavaldav. Muust muusikast rääkimata. Päris lõpulugu võiks aga olla hoopis aastast 1995, kui ansambel Chicago tegi tõesti ühe haruldase erandi ja ei pannudki uue plaadi nimeks järjekorra numbrit vaid hoopis Nathan tei. Ja seal on töödeldud vana head svingmuusikat, mida kunagi on esitanud säärewoon, Glenn Milleri, Clintoni orkestreid ning paljud teised. Kuudi on selle loo nimi, autoriteks Johnny marssari amet, Mällek ning põhikoosseisule. Lisaks on sellel plaadil kaasatud ka kitarrist Pruuskach pool Chatherniga Aerosmith, kitarrist Joe Perry. Kena päeva jätku. Selle loo taustal soovib teile Jaak Ojakäär, kohtume ikka jälle Vikerraadios. Jätnud unustamatu. Et paaremann