Reporteritund. Tere, ülehomme tähistab Eesti vabariik oma sajandat sünnipäeva ja homme möödub täpselt 100 aastat päevast, mil Pärnus loeti Endla rõdult ette Eesti vabariigi iseseisvusdeklaratsioon. Head kuulajad, algab opositsioonitund, kus on kolme riigikogu opositsioonierakonna esindajad ja mul on hea meel tervitada Krista Aru Vabaerakonnast, Yoko Alenderi Reformierakonnast. Jaak Madisoni Ekrest tere päevast. Tervist. Tere päevast. Tere ka minu poolt ja mina olen saatejuht Mirko Ojakivi. Aga et ära kasutada bionädalat ajatumate teemade arutamiseks, siis me ei võta tänases saates kokku traditsiooniliselt mitte lõppema hakkavad kuud poliitikaelus, vaid räägime hoopis tulevikust, räägime niivõrd olulistel teemadel, nagu seda on siis eesti rahvas, kultuur, keel, see selle säilitamine ja arendamine, olgu seda siis näiteks järgmise 100 aasta perspektiivis. Krista Aru kui iseenesest mõistetav see üldse on, et tuleb Eesti vabariik 200. Kindlasti tuleb, ma arvan, et keegi ei kahtle selles, et Eesti vabariik 200 tuleb ja kui me mõtleme korraks tagasi, siis on ju tõesti imetlusväärne, kuidas Eesti rahvas on jõudnud oma riigi, nii selle oma riikluseni suutnud oma keele kultuuri sellele tasemele viia. Mul ei lähe kunagi meelest ära see, et ikkagi aasta oli 1857, kui üldse tuli sõna eesti rahvas, enne seda oli maarahvas. Ja see, mida saavutati kõikide järgnevate kümnendite jooksul näitab seda, et eesti rahvas on suuteline alati edasi minema vahel astuma sammu tagasi. Aga see, mis nüüd järgmised 100 aastat, milliseks kujunevad, ma arvan, et seda on väga tänamatu hakata ütlema. Ja eestlastele on, alguses oli ju mure, sellepärast et kuidas, kas rahvas üldse jääb püsima, kas keel saab võrdväärseks teistega, kui tuli oma riik, siis tuli selle. Rahva ja keele püsimise asemel tuli mure oma riigi pärast. Nii et eestlased on kandnud endaga selliseid kahte suurt muret oma oma keele, oma rahva, oma riigi pärast. Yoko Alender, mis on need kultuurilised ja rahvuse seisukohast olulised arengud, ohud, mis Eesti rahvast, kultuuri ja keelt ohustavad? No ma arvan, et, et siin on väga erinev vastus sõltuvalt sellest, kas me räägime, vaatame tõesti tagasi ühele eelnevale kuule, nagu sa ütlesid, et tavaliselt opositsioonitunnis tehakse võime või me läheme ikkagi rohkem sügavuti, et ma arvan, mis mõnes mõttes võib-olla meid teebki unikaalseks, ma olen Krista, aruga väga nõus, et et Eesti riik ja rahvas sellisel moel on mõnes mõttes ime ja imetlusväärne kindlasti. Aga, aga selles lühemas perspektiivis kindlasti see, kas me ikkagi mõned meist lausa peaministri erakonnast, eks ole, seavad üldse kahtluse alla selle järjepidevuse siin viimasel ajal, et noh, kindlasti nagu lühemas perspektiivis need arengud on minu meelest. Ma ma ei taha öelda, ohtlikud, see on, see on ka, eks ole, jällegi, aga kindlasti minu seisukohast ei ole see vastuvõetav. Ja, ja ma arvan, et mis nüüd puudutab keelt, tuuri eestlased, ma arvan, ongi nii väike rahvas, et me nagu justkui füüsiliselt natuke kardamegi, et me, eks ole, hakkame ära kaduma, et ma olen kas või Soome kolleegidega rääkinud, et nendel ei ole sellist sellist tunnetust. Ja vahel me võib-olla seamega selle fookuse selles mõttes valesti, et meil siin nüüd just viimastel aegadel eriti öeldakse, eks ole, et noh, ruttu nüüd sünnitama või eestlased võõrsilt koju, et ma arvan, et, et et see on vale eesmärgipüstitus, et me peaksime ikkagi keskenduma oma rahva, oma inimeste elukvaliteedi tõstmisele, oma elukeskkonna arendamisele, see on see, mida me saame teha ja siis me ka püsime. Ja noh, muidugi loomulikult paadunud optimistina, noh, ma, ma arvan, et me oleme suures osas ikkagi õigel teel eesti keele osas kindlasti jällegi noh, ei saa ju siiski mööda ka nii-öelda poliitikast siin poliitikutena istudes, ma arvan. Ma arvan, et see on, on küll ohtlik ja on vale, et me oma kogukondi oleme lahus hoidnud ja ma arvan, et see, mida inimarengu aruanne soovitas eelmisel aastal, et me peaksime looma ühtse Eesti koolisüsteemi, see on meie järgmine suur väljakutse. Aitäh Yoko Alender, Jaak Madisson kas eesti rahva ja kultuuri kestmisele suurimaks ohuks on välistegurid või meie isa? Neid kahte tegurit ei saa lahus hoida. Kindlasti ei ole Eesti kui geograafiliselt väga väikese riigi iseseisvus ja omariiklus isenesest mõistetav alati eksisteerivad ohudeni väljaspoolt, kuid ei saa eirata, et ohud on alati ka seestpoolt ja nendega tuleb tegeleda, olgu selleks ühiskonna lõhestatus, olgu selleks erinevad kogukonnad, kes on ära lõigatud eestlaste kogukonnast ja samuti väliselt julgeolekuprobleemid. Ja pikemas perspektiivis loomulikult demograafia küsimus, et iga riigi moodustab selle rahvas. Ega rahvus saab kesta vaid siis, kui ta jätkusuutlik jätkusuutlikkus tuleneb ainult ikkagi meie lastest ja pikema aja perspektiivis. Ma arvan, et siin ongi kolm suurt küsimust, esiteks, kuidas me saame demograafia uuesti suureks, et me jätkaksime ka 200 aastani välja oma rahvusega. Teine kuidas me tegeleme välisjulgeolekuohtudega, ehk siis kuidas mehitame tugeva riigi üles. Et me ei peaks igapäevaselt hirmu tundma selle ees, et kas järgmine aasta tuleb 24. veebruari kui meie sünnipäevaga ja kolmandaks, loomulikult sisemised probleemid ja, ja ei ole saladus, et ka ajaloost on väga palju valusaid näiteid, kus tihti on riigile saanud hukatuslikuks või väga suureks nõrgestajaks just nimelt need probleemid või need grupid inimestest, kes tegelikult ei tööta Eestis meie enda omariikluse ja iseseisvuse hüvangu nimel. Aga räägime siis järgnevalt kultuurist, siis keelest ja lõpetuseks ka rahvast. Et kui rääkida sellest tuuriruumist, siis mis Eestis peaks vajama säilitamist ja arendamist, Jaak Madisson koolkondi, mis ütlevad, et kultuur on isetekkeline ja see areneb ise, on ka teistsuguseid käsitlusi, et kui palju saab ja peaks riik suunama valima seda mis on eesti rahva seisukohast oluline kultuur, mida tuleb säilitada ja arendada või kuidas neid valikuid teha. Kultuur laiemalt on alati ajas muutuv käsitlus, et ei ole olemas kultuuri mõistet, mis olekski kivisse raiutud sajanditeks, ei muutuks, et see, see ei ole konstantne. Kuid loomulikult riigi ülesanne on kasvõi läbi avalike vahendite läbi riigieelarvetoetuste eelkõige toetada selle kultuuri säilimist, mis on meid toonud siia ei peaks viima, vaid ka edasi järgmiste aastate jooksul aastasadade jooksul olgu selleks meie ühised rahva rahva ajada laulu-tantsupeod, olgu selleks meie rahvuskultuur, olgu selleks meie väga kõrge muusikakultuur Arvo Pärdiga eesotsas, et need on need nii-öelda rahvuste ühendavad ja meie kogukonda tugevdavad sümbolid mida kindlasti peab riik toetama, sest vastasel korral kultuur rahvuskultuuri püsi isenesest, õhust ja armastusest üleval. Nii et riigil on peab olema fookuses kindlasti rahvuskultuuri säilitamine ja selle edendamine. Ehk siis läbirahastuse, aga mis on see kriteerium, kellele anda raha, kellele mitte anda raha? Kriteeriumite seadmine alati poliitiliselt väga valus teema ja mina ei ole kindlasti õige inimene ütlema, et kas see ühendus või see teater on ainuõige ja kas mõni teine teater on täiesti ainuvale, kuid valikuid tuleb teha. Valikuid tuleb alati teha, kui me jagame maksumaksja raha laiali kellelegi ühendustele. Ja ma arvan, et seal on vaja kompetentset, inimeste ja kultuuriekspertide sellist nii-öelda hinnangut ja nõusolekut, et mida me peaksime toetama. Minu isiklik subjektiivne arvamus võib olla küll üks asi, kuid kasega laiemale ühiskonnale meeldib, on hoopis teine küsimus ja ma arvan, et see olgu see kasvõi Kulka ja ühesõnaga, või kultuurinõukogu, kes hindab, et milline teater peaks saama rahastuse, mitte meie, oleme oma arvamuse välja öelnud, et on teatreid, kes ei peaks elatuma maksumaksja rahast, vaid võiks ikka täiesti edukalt ise toimetada ilma sõltuvus riigieelarvest, kuid samal ajal me väga tublisid väiketeatreid, kes tulevad ots-otsaga vaevalt kokku ja keda riik ei toeta, mis on minu meelest jällegi väga suur miinus. Et see nimekiri, millest te olete rääkinud, on, et ei peaks rahastama teatri NO99 ei peaks rahastama Kultuurilehti sirp ja müürileht, et nemad Eesti asja ei aja. Sõltub, et kelle Eesti asja nad ajavad, kui ma loen profraktilist lubist kord kuus, viskan pilgu peale müürilehele või sirbile, siis on see väga tore hüppelava paljudele noortele kirjanikele, kelle pigem suurem unistus tundub tihti olevat, et Eesti kui tugeva rahvusriigi jätkusuutliku riigi edendamine, vaid pigem sellise nii-öelda kosmopoliitse omapärase riigi loomine, mis ütleme, vajutaks unustuse hõlma, meie ei lähe väga kallid ja armsad sümbolid meie omariikluse Meie oma rahvuse kestmise ja ma ei ole väga kindel, et kas nende töö peab olema kinni makstud maksumaksja rahast kui samal ajal meil on väga tublisid ajakirju, skulptuure, elu, kes väga tugevalt hoiavad kinni meie ajaloost, meie pärimustest, meie võitlustest, iseseisvuse nimel ja tõesti tõstavad esile rahvuskangelasi ja nemad näiteks riigi poolt toetust ei saa. Krista Aru mis juhtub eesti kultuuriga, kui asuda seda rahastama, nagu soovib Jaak Madisson? Ma olen jaaguga mõnes mõttes nõus, igal kultuuril on oma sümbol, asjad mingisse on aegadest ja traditsioonidest kantud, aga eesti kultuuri tugevus on kindlasti olnud see, et on olnud avatud kultuur. Ta on suutnud endasse võta kõik selle positiivse, mis viib seda edasi. Ja praegu mina näen erinevalt Jaagus siin seda, et tõesti riigi tuge on vaja. Ma isegi ütleksin mingile vereringele, mis tagab meile selle kultuurialuse püsimise, mille põhjal saavad tekkida uued tõlgendused. Aga millega me peaksime kindlasti palju rohkem tegelema, on just nimelt see tõlkesuutlikkus see võimalus Ta, ja vaadata üle maailma teistest kultuuridest seda, mis, mis meie igipõlist ja meile eriomast tegelikult ikkagi aitab edasi viia. Ja mis, millega võib-olla me oleme natuke ka noh, periooditi vähe tegelenud on just nimelt ka kõikide selle eriomase eesti kultuurile ainuomase, julgen kohe öelda terves maailmas selle korrastamise, selle selle kättesaadavaks mõistetavaks tegemisel. Ega siis noor, see ei ole ju nurgas, see viga, et nad ei tunne, me ei ole lihtsalt vahepeal suutnud seda tõlgendada selles vormis, mis neile on vastuvõetav ka vormi muuda halvaks sisu sisu on ikka see, mis määrab. Nii et ma näen pigem siit sellise tõlkesuutlikkuse kasvatamist, ma näen selle eriomase kättesaadavaks tegemist ja, ja mis on veel võib-olla kolmas mille, mis tuleks uuesti ringi mõtestada, on kogu see meie kaasmaalaste paiknemile üle maailma. See on meiega kasutamata võimalus. Ja, ja me oleme siin nagu väga ettevaatlikult seda kontakti hoidnud. Küsimus ei ole ainult sunniviisilisest tagasi tulemisest, küsimus on selle võimaluse kasuks Tomises. Ja siin on meie kultuuri sellise edasiarenemise ja, ja kestmise täiesti poolikult kasutatud allikad. Yoko Alender, milline on rahvuskultuuri arendamisel vajadus või roll seda kultuurimaastikku hoida mitmekesisem ana, soosida kas või seda, et sünniks ka meie kultuurist rahvast kriitilises alatoonis rääkivad teosed. Et meil säiliks ka teatud orgaanilisus, mõistaks sarkasmi eneseirooniat. Ja nii edasi, absoluutselt olen ma seda, et et kuna Eesti on on tõesti nii väike riik, siis siis olles üldiselt mitte sellise nii-öelda kitsa nii-öelda riigi kultuurikäsitluse pooldaja, mida võib-olla siin Jaak Madisson nagu justkui rohkem esindas seda seisukoht, et et ma arvan, et meil just nimelt on kohustus hoida esiteks seda nii-öelda infrastruktuuri, seda keskkonda, kus kultuuri luuakse ja tuua võimaldada ka selle kultuuri nii-öelda kättesaadavust. Aga üldiselt ma olen rohkem pigem isegi võib-olla hariduse usku selles mõttes, et kui, kui nagu küsida, kuhu panustada lisaks siis siis mina näen, et haridusvaldkond, mis üha enam peab nii-öelda tegelema ka inimese loovusega see on nagu see koht, kus, kus tegelikult see seal see kultuur, kust ta hakkab võrsunud, eks ole. Et, et ma arvan, et tegelikkuses Eestis on kultuur, on, on tugev, kultuur on hinnas, väärtustatud, aga, aga mulle tundub, et me natuke kipume, võib-olla vahel ka hiljuti. D eelmine nädal kultuuriminister tegi ettekannet kultuuripoliitika põhialuste üle ja justkui kritiseeris eelmisi valitsusi selle eest et justkui käsitleti kultuuri laialt ehk siis ka majandust kui kultuuri, eks ole, kõik, mida me eestlastena teeme, ongi eesti kultuur, see ongi see, mida me loome minu arust näiteks oli see ettevõtjate poole nagu väga selline vastik nöök või löök, eks ole. Et minu meelest tänapäeval ilma nii-öelda loova alge, et ta ei saa ükski inimene oma tööd peaaegu, et teha, eks ole, või mis tänapäeval noh, tegelikult see, see ongi inimese loomuses, loovus ongi minu hinnangul inimese loomuses, seda tulebki, seda alget peabki riik nii-öelda natukene omalt poolt siis keskkonna kaudu toetama. Krista Aru jõudis juba rääkida eesti kultuuri maailmaviimisest, aga räägiks veel eesti kultuurist siin Eesti vabariigis. Me oleme mitmerahvuseline riik, meil elab praegu ligi 200 erineva rahvuse esindajad, et selge on see, et üks demokraatlik riik laseb ka nendel rahvuste kultuuridel oma riigis areneda, et Krista Aru, kas te näete ohtu, et on see vene kultuur pikas plaanis Hiina või ma ei tea globaliseeruva maailmamõjud, mis meie kultuuri omapära kaotavad ja kas selle vastu tuleb kuidagi võidelda, tegutseda või pole midagi parata? Minu meelest ei ole, küsimus on alati, iga kultuuri puhul ma hindan ja vaatan kultuurikeskkonda eelkõige tõesti, kus on selgelt sellised väärtused, mida, mida tuleb hoida, aga mis määrab tegelikult ka meie omavahelise suhtlemiskultuuri, eks ole, selle, millised on meie suhtlemisnormid, tavad, hinnangud, seda kõike ju annab meile see keskkond, mida saabki võtta meie kultuurina ja seal all on siis väga palju eri tasandite kultuure. Seda, et meil on siin teised rahvad, Need on Eestimaal alati olnud küsimus, mis on olnud ja kus oli võitlus, oli tõesti see, kui eestlased ise otsisid oma teed suure baltisaksa ja vene kultuuri vahel siis ei olnud eestlase kultuuri sellisel kujul üldse olemas, need on meil, see olemas, meie au, uhkus ja ma usun, et ka meie võimekus ongi just nimelt selles, et meie kultuur sellel maalapil on see põhingul, tuur ja teised austavad sind alati rohkem siis kui sa ise ennast taustad. Mida ma olen läbi läbi aastate alati piinlikkusega pidanud kuulama. Kui eestlased ise oma asjade kohta mul eeldud lugematuid kordi, et mis sa räägid vastlakultuurist, et see enam ei ole küllalt kaasaegne, teate siis teised rahvad tulevad ja vaatavad sulle otsa alati siis, kui ta, nad saavad aru ja usuvad sellesse, et sa ise ikkagi suudad seda oma kultuuri mõista ja näha. Nii et olles küllalt palju kokku puutunud erinevate vähemusrahvaste esindajatega, näen maju nende sama, et nad on suutelised, neil on tahe tunnistada seda kultuuri, aga nad tahaksid oma hinges seda iseenda kultuuri ka alles hoida. Nii et see sõltub meie endi tugevusest, meie endi julgusest ja tahtmist, miks nad pastlad meid kõnetavad, selles on midagi täiesti neile huvitavat, midagi suurepärast, midagi teistsugust kultuuris kõnetab ju ikka see, mis on veidi teistsugune, kõige enne ja pärast tulevad need sügavamad analüüsid, nii et meil ei ole mõtet seda häbeneda. Me peaksime ise olema uhked selle suure käsitöö üle, mis ju jätkub tõesti, ja ma olen Yokoga väga nõus, et ka majanduses ei saa tänasel päeval ilma ja pole vist kunagi saanud ilma selle loovus ette. Ja selles mõttes on ka kogu see haridus ju osa sellest kultuurist läbi mille. Me suudame seda säilitada ja ka paremini teistele nähtavaks teha. Aga Yoko Alender, milline koht üldse riigi kultuuripoliitikas saab olla nendel tegevustel Pole sõnastatud riigi kultuuripoliitikas, et kui vaadata kas või sedasama eelmise nädala kultuuriministri ettekannet ja kultuuripoliitika põhialuseid, siis ega seal kogu maailma ei ole ära kirjeldatud eesti kultuurist rääkimata, mis siis riigi funktsioon, selle muu kultuuri, mis jääb sellest loetelust välja väljapoole selle tagamisele, arendamisele. No tegelikult jätkuvalt, eks ole, seesama infrastruktuur, selle keskkonna loomine, aga võib olla ka ikkagi mingil määral ütleme, riigi tasandilt, ma ikkagi kujundame neid vabadusi ja neid võimalusi toimetada. Et noh, see on võib-olla nagu selline üks teema ka, mis on nagu viimasel ajal üha üha enam, eks ole, õhus võtame kas või selle selle õnnetu hümniseaduse, eks ole, et näen seda täna kui valitsuse eelnõud, eks ole, et et kas, kas ma tohin lastega hümni õppida köögilaua taga istudes või ei tohi, eks ole, et et kui me läheme nagu riigi poolt iga viimast liigutust reguleerima, siis ma kardan, et meil on ikkagi risk mingi osa sellest inimese kultuursusest justkui alavääristada seda, et iga inimese enda sees on olemas temaga kaasa tulnud tema kodust kaasa tulnud väärtushinnangud, väärikus, loovus, kõik sellised asjad, eks ole, et kui me hariduses püüame töötada selle nimel, et neid asju säilitada, et neid lapses mitte rikkuda, vaid vastupidi, arendada, eks ole, et iga lapse potentsiaal saaks Eestis justkui maksimumini täiustada teatud, eks ole, siis siis minu meelest meil kui seadusandjatel samamoodi on nagu kuskil peaks ikkagi tiksuma ka see, et me ei saa inimesi kogu aeg alavääristada ja kõike nende eest ära otsustada. Jaak Madisson, kuivõrd on olemas oht, et hoides kinni liigselt olemasolevatest traditsioonidest eirates ühiskondlikke trende või siis vastupidi see, mida me hoida tahame, mida püüame eelisarendada, see võib muutuda ebameeldivaks sunni korras, teatud asju on kindlasti väga halb teha, et noh, ma ei tea, ühel hetkel näiteks ei taheta enam minna laulupeole, et VAT teatri vapside etendust vaatama või, või midagi sellist, et kuidas seda vältida, et, et kas või seesama hümniseadus, mis Yoko Alendri poolt nüüd siis sai saates mainitud, et kui sunniviisiliselt pean laulma, siis võib-olla ei taha laulda. Keegi ei saa kedagi sundida ja seda ei ole mitte kunagi konservatiivid öelnud. Inimene saab minna laulupeole siis, kui on olemas piisavad eeldused, et meil olemas dirigente. Dirigent saab olla siis, kui riik seda toetab, finantsilised laulva 100 saavad toimuda siis, kui riik suunab sinna ressursse. Ta hoiab neid au sees ja tähenab piisavad vahendid, et need saaksid jätkuda. Et inimestel oleks, kuhu minna. Inimestel tekib võib-olla siis see huvipuudus, kui riik ei soodusta seda. Samamoodi vabadussõjalastest rääkiv, väga hea teater, etendus sirgub Eesti ehk Artur sirgust, VAT teatris. Inimesed saaksid minna sinna siis, kui VAT teatri oleks rohkem ressursse, et inimestele viia teadvusesse selline etendus toimub erinevalt, NO 99. nemad ei saa mitte ühtegi senti ja nende kampaaniavõimekus on olematu. Seega, kuidas saab inimene minna vaatama seda etendust, mis räägib Eesti ajaloost, kui ta ei tea, et see toimub ja rääkis eesti hümniseadusest, siis on täiesti kummastav kuulda, kuidas selle seaduse tulised vastased üritavad hakata kinni komakohtadest ja hakata seda häbivääristama, samal ajal mitte keegi ei häbi värista Eesti lipu seadust minemas, riigivapi seadus, meil olemas kindlad normid, millal me võime riigilippu heisata, et kuidas ta öisel ajal peab olema valgustatud ja samamoodi häbivääristada seda soovi, et Eesti vabariigi hümn, mis on meile kõigile väga kalliks saanud, oleks ka seaduslikus mõistes kaitstud, siis see on täiesti arusaamatu. Konservatiivide algatus antud eelnõu näol tuli eelkõige jaanuari alguses toimunud suurest meedia hüsteeriast ja eriti, mida juhtis Delfi, et kuidas me peaksime hakkama nüüd ikkagi hümni muutma, sõnu muutma, et kellele ei meeldi mu isamaa sõna, peaks olema eestimaa, kellele ei meeldi mu jumal, et jumal kaitsku Eestit. Et selline massiivne rünnak, mis meedias toimib, pandi tegelikult ühe meediagrupeeringu poolt. No see ei olnud tõesti mitte mingil moel lugupidamist väärt, eriti eesti rahva suhtes. Ja nüüd, kui me soovime võrdset staatust Eesti vabariigi hümni-le võrreldes riigivapiga või lipuga siis minu meelest on see täiesti elementaarne, et meil on olemas ka seaduses öeldud, meie hümn on just nimelt see, mis on meile omaks saanud ja mida me täiesti kaitseme. Seega mina ainult tunnustan valitsust n tulnute poolele teele vastu andnud selle rohelise tule ja loomulikult peale esimest lugemist, kui ka valitsuserakonnad jätkavad oma selle ellu toetamist, mida meie algatasime siis peale esimest lugemist saame täiendada, me saame neid koma kohti parandada, kuid asi on põhimõttes. Põhimõtteliselt eksisteerib Eestis ka inimesi, kes lihtsalt tahabki jätkuvalt nii-öelda hoida seda tuld, et me peame kogu aeg muutma meie rahvussümbolid, mis hoiab meid koos. Ja ma arvan, et kui ma alguses ütlesin, et meil on kolm suurimat ohtu ja välisjulgeolek ega sisemine julgeolek siis seal tuleb see kõige ehedamalt esile, et on inimesi, kes tõesti tahaks kasvõi iga kahe aasta tagant vahetada sõnumeiekümnis, et ei oleks seda ühtset, tugevat sümbolit. Krista Aru, tee siin vahepeal tõstsite käe. Ma saan aru, et pikk jutt väsitas teid ära. Mul on tegelikult üks selline suur küsimus meile kõigile, et riigis, selle oma kultuuri ja oma eripära hoidmiseks. Me ühest küljest nagu tahaksime, rohkem usaldust, aga usaldust ei saa, ei saa asutuste inimeste vahel kasvatada sellega, et see kõiki asju hakkad reguleerima. Mina usun sellesse, olen läbi läbi aegade uskunud sellesse, et eesti rahvas on tark rahvas ja ma kuulatasin jaagu, mõtlesin just sellele, et Ma saan aru, miks ja kust, eks ole, käivitus koguse hümni seaduseelnõu aga hümni on ikkagi inimestele teatud mõttes püha. Et see, kui üks meediaväljaanne hakkab seda üles tõstma, siis selle taga mingid muud tiimid. Aga mina ei suuda uskuda, et sellega nüüd suudetaks rahvas ära pöörata tema kümnist. Nii et alati on kaalukauss seal kahe asja vahel, kus on usaldus ja kus on see liigne reguleeritud. Et me ei saa minna kõiki asju elus, korraldame, peame seda rahvast siis usaldama, kui me tahame, et see rahvas läheks edasi omaenda eripära. Jah, samamoodi on ka ju pühadus tegelikult meie rahvuslipp sinimustvalge, kuid seal on siiski nii-öelda ka seaduslik kaitse olemas. Ja mis puudutab usaldust, siis loomulikult ma, mina usun Eesti rahva jätkusuutlikkus, sest me hoiame au sees neid asju, mis on meid koos hoidnud. Kuid usaldust on ka tihti väga väikestel gruppidel Kerge kuritarvitada. Ja tuues kasvõi ajaloolised näited, olgu see 30.-te lõpus eesti rahval oli usaldus oma riigijuhtide vastu oli usaldus meie jätkusuutlikkusse, kuid väikene kildkond, poliitilisi tegelasi või kuidas nüüd õigemini oleks öelda väikene politsei juhtkond kasutas seda usaldust väga karmilt ära, mis läks meile maksma kümneid tuhandeid inimelusid. Et usaldus peab olema, kuid usaldusel, et peab olema ka mingisugune kaitse. Ja, ja ma arvan, et sedasi ka 10 teeb ja loomulikult, et keegi ju ei keela, keegi pole kunagi tahtnudki keelata hümni laulmist kasvõi hommikul duši all jumala pärast, mul on ainult hea meel, kui teete seda. Ja samamoodi tuleb ju hümni hoopis omapärasel moel esitama, aga kas või Eesti Eestist pärit kuulus kitarrist Brad Jürjens Meie tõrvikurongkäigule 24. õhtul, et seal on ka ju omamoodi versioon hünnist, mis ei tule nii-öelda laulukoori saatel, vaid tuleb hoopis kitarri saatel. Et see ju kõik tegelikult viib ka edasi eesti kultuuri rahvushümni. Ma ei ole sinuga nõus siin, et see viib edasi eesti kultuuri, see tegelikult te tahate kaitsta eesti hümni sellega, ma olen nõus. See oli teie aga seda öelda, et see viib edasi rahvuskultuur. See on täpselt sama niimoodi üle pakutud nagu see, et meie võime hakata nüüd ütlema täpselt seda, kellel oli seal 30.-te lõpus õigus ja kellel ei olnud absoluutselt, see ei ole lihtsalt minu meelest mina. Ei Eesti lipuvärvidega eesti hümne ei kuulu ühelegi erakonnale, seda ei saa patenteerida selles mõttes. Minu meelest ei ole ka nagu. Me räägime siiski sellest, et Eesti seadusandluses on konkreetsed olemas Eesti riigivapi seadus, Eesti lipu seadus, samuti seadus, karistus, paragrahv 145, mis meid mõlemaid rahvussümboleid. Seljakäibevääristamise teostamisest. See ei ole ikkagi suuteline oma hümni piisavalt tõsiselt suhtuma. Tuleb seadusega reguleerida, ära pane võrdusmärgi Eesti rahva, meie meieni pale, lei, meie ei pane Eesti rahva ja päikesegruppi just nimelt nendel on mingisuguste vasakpoolselt tegelaste vahele, kes soovib põhimõtteliselt hoida debatti üleval, et ikka meile ei meeldi sõna. Jumal kaitsku lihtsalt meile ei meeldi, et ta ei saa mati ära Läheme seadusse kirja ja olgu Eesti seal ongi kirjas, et see ongi Eesti vabariigis Barutama siis lubage pidada Seeweevee senini suuri raudtee, teisel juhul me toome selle debati valimiskampaaniasse, kui tuleb välja erakond, kes ütleb meile see hümni meeldi, vahetame sõnade ära ja kui ta tõesti saab niivõrd tugeva poliitilise mandaadi rahva käest, et muuta seda hümni hümniseadust, siis tõesti nii ongi saada juhina. Olulise asja, et kas hümni seadus, kas see pigem on eesti kultuuri iseloomustav selline näide probleemidest või vastupidi, see näitab seda, et tegelikult meil kultuuris on väga palju nii-öelda korras asju, et me saame lubada endale seda, et me arutleme hümni teemal. Minu jaoks oli see, mis lahvatas aastavahetusel küll sellest näide ja ka see debatt siin on muidugi näide sellest, et loomulikult eestlase jaoks on rahvusidentiteet väga oluline ja sellepärast me kõik lähemegi selle debati peale hästi käima ja mõned oskavad seda hästi ära kasutada, mis seal salata, aga minu meelest me võiks iseenesest, kuna saatejuht soovis rääkida rahvastikust keelest, siis räägiks hea meelega. Ostaks ühe lause rahaliselt promaanule lühidalt. Et noh, muidugi, poliitilise demagoogia pole me üldse võrreldavadki Reformierakonnaga, kuid see selleks, aga mis puudutab rahvahääletust, siis nagu ma olen alati öelnud, meie pooldame alati otsedemokraatiat rahvahääletusi ja kui praegune valitsejaks nõus, siis meie paneksime esimesel päeval rahvahääletusele. Kas eesti rahvas soovib sarnaselt lipuga ja vapiga ära tikkimine seadust, meie oleksin nõus? Nii aga ma arvan, mulle tundub lihtsalt kogu see hümni teema on niivõrd põnev ja sellest saab teha oma ettereporteritunni ja jätame selle saate diskussiooni. Teiseks korraks, et ma läheks edasi võib-olla eesti keelega. Jaak Madisson, milline peaks olema eesti keele roll Eestis, et praegused arengud näitavad, et üha ebatõenäolisem on Eestis kaitsta näiteks doktoritööd eesti keeles? Varsti on võimatu kaitsta ka magistritööd, üha enam soovivad ülikoolid avada võõrkeelseid bakalaureuseõppekavasid. Mis saab eesti keeles? Vaatas eesti rahvastiku vähenemist vaatas kasvõi iga-aastast sisserännet, kus viis kuni 7000 inimest tuleb jätkuvalt siis endistest idabloki maadest, kes eelkõige sulanduvad venekeelsesse kultuuriruumi, siis ma arvan, et Eestil on väga tõsine väljakutse, et esiteks, kuidas viia Eestis elav noor põlvkond, kelle emakeel on vene keel, nad ühte Eesti kultuuriruumiga eelkõige läbi ühtse haridussüsteemi, et lasteaias õpitakse eesti keeles, et meil vähemalt 20 30 aasta perspektiivis kasvaks peale väga tugevalt eesti ühiskonnaga, eesti keelega eesti kultuuriga seotud noorte põlvkond, kes oleks tegelikult juba saaks öelda, et nemad on eestlased, et ma arvan, et see on väga oluline väljakutse. Samuti on oluline väljakutse meile see, et kaitsta just nimelt eesti keele esindatust haridusvaldkonnas Kõrgõppes ja samuti doktoritööde kaitsmisel, sest selline areng, kus me üritame nii-öelda iga hinnaga meelitada välismaalt siia tudengeid, kes õpiksid inglise keeles nii-öelda raha nimel ja siis ma ütlengi, et väga ohtlik ka minna jooksma mammona järgi ja võimalikult palju majanduslik kasu saada ja panna sellega oht just nimelt meie enda, rahvuskultuuri ja kõrghariduse säilimine. Seega see vajab riigikaitset igal juhul tugevamal positsioonil. Yoko Alender, kas on neid kohti, kus teie arvates on möödapääsmatu, et eesti keelt taandub? Olgu, selleks ma ei tea, infotehnoloogia, olgu selleks masinad, et juba praegu on nii, et suur osa tehnikast ei tea mitte midagi eesti keelest, et me kasutame peamenüüst, avame settinguid ja faile salvestatakse desktopile. Aifuni Siiri ei räägi samuti eesti keelt. Eks see kõik ole siiski meie enda teha, aga ma arvan, et selles mõttes paljude asjadega, mis, mida Jaak Madisson mainis, ma olen nõus. Aga ma arvan, et päris üksüheselt siiski keele ja rahvuse vahele võrdusmärki, mina ei tõmbaks see, millises, mis rahvusest, et keegi ennast peab olevaks, mina pooldangi seda käsitlust, et seda seesama inimene ise otsustabki. Ja, ja ma arvan, et kindlasti me oleme rääkinud hästi palju kultuurikomisjonis just nimelt ka rahvusteaduste nii-öelda eristaatusest, sellest, kuidas see on see, kus me peame hoidma sedasama eestikeelsust rahvusteadustes. See, et meie meie teadus ka rahvusvahelistub, see on ainult positiivne, aga, aga ainult meie saame hoida just nimelt seda rahvusteaduste osa, et kindlasti see, see koht on see ja mis puudutab ühtset haridussüsteemi, absoluutselt, et see on üks põhilisi teemasid, millega me peame jätkama. Ja tegelikult, kui me räägime ka täna vene emakeelega noortest. Me teame ju, et keel ei ole enam ainus või esmane probleem. Küsimus on ikkagi kogu nii-öelda sotsiaalvõrgustik, Kuu, majanduslike võimaluste kujunemine, see kõik algab tegelikult lasteaiast. Ja kui me tahame tõesti Eestit, et teha suuremaks, siis meie, meie kohustus on teha seda kõigi jaoks, kes, kes siin elavad. Krista Aru, kui ma ei eksi, siis eesti keelepoliitika üks tähtsaim alusdokument Eesti keele arengukava lõppes eelmise aastaga, et kui kaugele on uue arengukava koostamine ja mis võiks eelmise arengukavaga võrreldes muutuda, et millised peaksid olema need keelab eesti keelepoliitika uued eesmärgid ja suunad. Kindlasti on kolm sellist suurt suunda, noh ja siis hulk tegevusi, mis seda katavad, üks on see, millest nii Jaak Madisson kui Yoko Alender juba nimetasid, see kahe paralleelmaailma kaotamine. Me peame sellega tegelema siin Eesti geograafilises ruumis kõrvuti ikka veel venekeelne lasteaed, venekeelne kool, see on liiga kaua kestnud, kõik need suured lõimumised ei ole toonud seda tulu just nimelt sellepärast, et need paralleelmaailmad on pigem sulgunud vahepeal ja nüüd siis tuleb nad lihtsalt ära. Ja seda ei saa lükata, teine on see keeletehnoloogia, kogu keeletehnoloogiaprotsess on ju ikkagi väga hästi käima läinud. Võib-olla seda on niisugune vähe räägitud ja, ja inimesed lihtsalt ei tea, kui palju keelega siiski tegeldakse, kus hea on eesti keel, kui hästi ta tegelikult ka masinkeeleks muuta, kui suuri võimalusi see annab ja seda peaks riik jõulisemalt. Ja see on nüüd kindlasti üks selle uue keele keele arengukava suundasid. Et need noored, ega me isa vastu seista, me ei saa oma õhuruumi kinni panna, ei saa tõkkeid, eks ole, ehitada. Aga seda võib kindlalt öelda, et eesti keel on õnneks tänu meie eelkäijatele saanud juba nii mitmekesiseks ning nii mitmetahulise, eks, et see enam ei kao ainult köögikeeleks ja kolmas suur arengusuund, millega ka on natuke vähe tegeldud ja on tegeldud pigem selles vanemas mees on seesama meie rahvuskaaslased üle maailma. Ja siin on ka kõik need keeleplatvormid, kõik need keeleõppevõimalused ja ma julgen nimetada, et mida ma olen nüüd ka ise näinud ja kogenud need eesti koolid, ükskõik mis, mis maailma linnas, need on, neid me ei peaks mitte toetama, kui selliseid vallaslapsi, et kes kusagil ka on, vaid me peaksime nendest aru saama, sele noored, toredad inimesed, neid koole veavad entusiastlikud eestlased ja neile ei saa anda ainult hädaabi toetust, vaid tegelikult kuuluvad nad meie kultuuriruumi ja meie kooliruumi. Yoko Alender kas see on nüüd omaette eesmärk ja see pole diskuteeritav, et Eestis on vaid üks riigikeel? Selleks, et saada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus, tuleb ära õppida eesti keel ja kui mõni muu rahvustahaks oma asju Ida-Virumaal ajada omas keeles, siis Eesti riik seda võimaldama ei peaks. Nii nagu täna on, nii ka tulevikus. No ma arvan, et Eesti riigi eesmärk saab ikkagi olla ainult see, et, et riigikeeles saaks asju ajada igal pool, et ma arvan, selles osas ei saa olla. Aga et ka teises keeles saaks asju ajada, aga eestlane ja eesti keelt rääkiv inimene saab eesti keeles, aga kui omavahel nad suhtlevad, siis võivad ka. Ma arvan, et omas toimuda vene keeles, omavahel võivad inimesed eraeluliselt suhelda, ükskõik mis keeles, aga seda, mis puudutab ikkagi avalikku asjaajamist, ma ei näe sellist võimalust, et seda ei saaks teha eesti keeles. Et, et ma arvan, et sedavõrd tugevad oleme küll, ma käisin just eelmine nädal Narva Eesti gümnaasiumis noortega rääkimas neid kuulamas ja arutasime just nimelt sellel teemal, kuidas siis kuidas siis sealne kogukond endale uut identiteeti otsib ja, ja küsisid noored minu käest, et miks ikka veel ei ole Narva Eesti riigigümnaasiumi noh, kahjuks hetkel millegipärast Haridus-Teadusministeerium on, on jätnud siin oma töö pooleli. Et ma arvan, et see on väga kahetsusväärne ja, ja neid asju ei saa jätta laokile ja minu meelest on väga positiivsed, et need arengud, mis meil viimasel ajal näeme presidendi tähelepanu tervele Eestile nii-öelda ja ka Narva kultuuripealinna mõtted, et seda kõike oli hästi vahva seal nende noortega kõneldes näha, et see tegelikult läheb neile väga korda ja ja nad ise on nii-öelda tahavad tegutseda. Aga ma tahtsin tulla veel korra sellesama diasporaa jutu juurde, olles ise ühes sellises eesti koolis ju juhuslikult ka kuus aastat õppinud Stockholmi eesti koolis. Et ma arvan tegelikult, et Eesti võiks oma selle nii-öelda hirmu kadumise ees natukene jätta tahaplaanile ja just nimelt vaadata seda kui võimalust, et tegelikult me olemegi väga suured ja, ja miks mitte ka näiteks ikkagi võtta tõsiselt need inimesed kaasata neid ka nii-öelda otsustustasandisse, et selline diasporaa valimisringkond meil oli ka Riigikogus valimisringkondade teemal debatti ja, ja me oleme seda oma erakonnas reformierakonnas diskuteerinud, et tegelikult kui me tahame anda neile inimestele võimaluse osaleda ja võtta ka vastutus Eesti arengute eest, siis miks mitte üks päris oma diasporaa valimisringkond. Jaak Madisson, aga mida teha siis venekeelsete eesti koolide ja lasteaedadega? Ma saan aru kõik eestikeelseks nagu Yoko Alender Loomulikult me oleme seda kogu aeg rääkinud, meil on muidugi kahju, et mitte Yoko'le öeldes, vaid üleüldse, et meil on kahju, et Reformierakond seitsmeteistkümnenda aasta jooksul olles valitsuses seda ära ei teinud. Eriti kui oli ka Jürgen Ligi, oli haridusminister näiteks, et seda teemat tõstatatud, kuid meil on väga hea meel, et nüüd oleme ühisel me ka selles küsimuses, et laps peab õppima juba lasteaiast saadik eesti keelt kodus saab ta vene keele nii-öelda kui oma emakeelena, see rikastab tema enda tuleviku väljavaateid ta konkurentsivõime tööturul ja võrdses staatuses ka eestlastega, et saada ülikooliõpingute teostamiseks. Et tänasel päeval on tegelikult vene emakeelega laps, keda kasvõi tihti lapsevanem ise ei taha panna eestikeelsesse kooli, on tunduvalt kehvemas positsioonis, kuna tema eksamitulemused on kehvemad ja tehes täpset statistikat lihtsalt et ma arvan, et see on väga oluline, et isegi eelmine Läti võttis vastu seaduse, et kas või kahe aasta jooksul peavad minema kõik olid läti keelele ja ma arvan, et nii nagu Läti näitab meile eeskuju aktsiisipoliitikas on ka keelepoliitika üks väga oluline koht, kus tegelikult tuleks see otsus ära teha. Ja lõpuks, nagu lõpetada see kahe kogukonna vastandumine, eriti poliitilisel tasandil, kus üle 20 aastani mängitud enne valimisi paari kuu jooksul suuresti paari suure erakonna vahel, et kes sa nüüd eestlaste parteidega seal venelaste partei üks räägib ühte venekeelses meedias, teine räägib teist eestikeelses meedias, et noh, selline häbiväärne tegutsemises tegelikult see, kellega mängime, on ju vene lapsed. Et meie eesmärk peab olema nendest vene emakeelega aastasest saada eesti kogukonna liikmed, kes tegelikult aastakümnete pärast ütlevadki teate, et ma tunnen ennast eestlasena ja ma räägin eesti keeles ja ma olen osa Eesti ühiskonnast, et see peab olema meie suur eesmärk tegelikult kuidas integreerida või isegi mingil määral assimileerida vene lapsi. Aga miks me seda teeme, kas sellepärast, et meie keel on ohus, meie rahvas on väike ja teist moodi oleme iseendale ohuks või miks me teeme seda? Ma arvan, et Eesti, kus nii-öelda ennast eestlasena määratlevaid inimesi ehk siis rahvus on arvatud inimese napilt üle 9000 ja kus nii-öelda teise emakeelega olevaid inimesi, olgu see eelkõige vene emakeelega inimesi on üle 25 protsendi Eesti ühiskonnast, siis Eesti ei ole nii suur riik, et eksperimenteerida uute katsetustega, et mis juhtub, kui me anname teisele keelele riigikeele staatus osades piirkondades me, me ei saa mängida asjadega, mis võib ohtu seada meie riigikeele staatuse, meie jätkusuutlikkuse, ja meie ainukene eesmärk peab olema, et on kaitstud Eesti kui riigikeele staatus ja kõik siin elavad inimesed, eriti siin sündivad inimesed teise emakeelega perekondadest õpivad võimalikult kiiresti eesti keele ja sulanduvad meie sekka. Krista Aru järgmise 100 aasta üks kõige keerulisem väljakutse saab olema Eestis tõenäoliselt murdekeelte säilitamine, sest kuigi see kogukond, mis püüab neid keeli elus hoida, rääkida, kirjutada nendes. Et kui vaadata protsess, linnastumine, globaliseerumine, tung Tallinna see on kõik, on murekoht, et kuidas säilitada setu-võru mulgi keeled, murded. On see võimalik, et 100 aasta pärast keegi räägib? Veel võru keeles ja kahjuks on ju nii, et keele säilimine, ükskõik mida me siia juurde ei lisaks, sõltub küllalt palju ka sellest, kui palju neid kandjaid on ja selle tõttu on see murrete säilimine. Murrakut püsimine on kindlasti seotud sellega, kui palju neid inimesi on, kes seda üldse suudavad rääkida. Aga nii nagu meil on tekkinud, eks ole, kõrgkoolidel me rääkisime, puudutasime kõrgkoolide probleemi teadus, teaduskeeleprobleemi nagu kõrgkoolides endis on ju tekkinud praegu väga tugeva arutelud ja diskussioonid selle üle, et kuidas seda eestikeelset teaduskeelt ikkagi säilib selle raha peale tungimises ja kogu selle maailma muutumises siis samasugused kogukonnad on tekkinud ka nende murrete murrakute ümber. Ja kui vaadata veel ka palju aastaid ajas tagasi, siis alati on olnud kogukondsee, kes on kandnud oma murrakut, oma murret, oma keelt, järelikult me peame vaatama selle ühiskonna üldist tugevnemist ühes selle selle murraku või murdepüsimisega. Ja siin on ikkagi kogukondade endi käes, see kõiki asju ei ole võimalik keskvalitsuse tasandil hakata reguleerima ja ei ole võimalik ka keelele eelda, et vot see võru keel peab nüüd säilima, aga seto keelel ei ole nii palju. Nii et siin on inimeste endi ja miks ma juba enne ka nimetasin seda usaldust inimeste endi tahe, seesama usaldus oma riigi vastu, see riik peab looma need tingimused, et see usaldus saaks kasvada. Sellel keskvalitsusel on kõikide seadusandlike kogude abil võimalik luua need infrastruktuurilised tingimused, et olekseid kogukond saaks toimida vaba oma riiki usaldama ja armastava kogukonna ja siis säilivad kõmurd. No ühe teema jagu ühe küsimuse jagu jaksan peatuda ka eesti kultuurist mujal maailmas, saatest on küll, jah, Eesti nii-öelda hariduse võimaluste avardamine ja keeleõpe, mujal läbi käinud, aga Yoko Alender, kuivõrd palju me üldse suudame Eesti kultuuri maailma viia viia nii, et Londonis elavad eestlased, Peterburi, eestlased, Brüsseli eestlased, ma tea, Toronto eestlased, aga ennekõike ka nende järeltulevad põlved omaks eesti kultuuriga reaalselt sidet. Teate, ma arvan tegelikult, et võib-olla siin mingil määral on toimunud ka selline põlvkondade vaheline, nagu muutus, et osalesin just Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri doktori päevalveerimises ja tõeline rõõm oli vaadata neid tulevasi doktorante, kuidas nemad näevadki ennast nii-öelda osana maailmast. Ma ütleks mõnes mõttes, et nii nagu mulle tundus, et nende jaoks nii ka minu jaoks on ikkagi ülim, on inimeseks olemine, inimlikkus, eks ole, rahvusest ülim. Aga meil on mingi eelis, meil on eriline võimalus just siin, selles kogukonnas ja nii nagu seal üks doktorant ütles, et loomulikult mina tahan, et Eestis oleks võimalik arhitektuuri ballast doktorantuuri teha. Sellepärast ma õpin siin Eesti kunstiakadeemias ja ma näen, et ma tulen siia ja ma vean seda viin seda tõrvikut edasi, eks ole. Et, et ma arvan, et selles mõttes me ei peaks nagu piirneb, aga sellega, et riik tuleb ja viib Eesti kultuuri välja. Kui eesti noored on vabad, kui kõik nende eneseteostusvõimalused on nii-öelda koolisüsteemis tagatud, see on see, mida me saame teha selleks, et meil kasvaksid enesekindlad noored, kes näevadki maailma oma Areenina. Ja, ja selles mõttes ma ei ole ka Jaak Madisoni ka nõus, et et ilmtingimata seal lasteaias nüüd ainult eesti keelt peab rääkima. Ma arvan, et see on meie tugevus, kui me suudame sinna juurde anda, kui meil on piisavalt palju teise emakeelega lapsi, siis me peame püüdma ka seda lasteaias toetada. Et, et selles mõttes lihtsalt riigikeel on meie esmane kohustus. Aga me peame Eestis ka oma väiksuse tõttu ja nagunii minu meelest ka maailmavaateliselt nägema iga inimest koostama eripäradega. Ma teadlikult ei tahtnud tänases saates hakata kultuuri rahastamisest rääkima, sest tõenäoliselt oleks kogu selle teema enda alla matnud, aga ma küsiks teilt kõigilt kolmelt, et kui eelmise 100 aasta jooksul suudeti valmis ehitada üks Eesti Rahva muuseum olgu ka kunstimuuseum, kumu ja veel palju hooneid. Aga kas meil järgmiseks 100-ks aastaks on olemas ka üks suur projekt, mis võiks kindlasti Eesti vabariik 200? Sõidan Leetu, neid on meil ju, meil on siin, eks ole, Rahvusraamatukogu ootab suurt renoveerimist, ooperiteater on järjekorras, meil on selliseid suuri objekte, ma arvan, me oleme täiesti. Rullumas oma suurte objektidega, eks ole, meil on selle neile linnahall Patarei, et et pigem võib-olla mõnes mõttes kuskil. Me oleme Ei ole ka nagu nende objektidega läinud liiale, et ma jällegi kutsuks võib-olla üles sellel järgneval perioodil, inimesed on mõnes mõttes meie kõige suurem vara, eks ole. Et investeerime inimestesse. Tegelikult on meil ju neid ilusaid hooneid, mis seisavad tühjalt ja, ja mille puhul me peaksime kõigepealt mõtlema, kuidas me saaksime kasutada, korda teha ja taas elule tuua. Ja seda hirmu, et meil seda järjekorda järgmistest esitustest ei oleks, seda hirmu meil ei ole. Pigem peaksime mõtlema nüüd eelkõige sellele inimesele, kes siin elab ja tundma rõõmu selle üle ja katsuma luua need tingimused, et inimene rõõmustaks oma riiki. Ma täiendan igaks juhuks Yoko Alendrile, kindlasti konservatiivid pole kunagi öelnud, et teisi keeli peaks õppima haridusasutustes vaid primaarne ja esmajärjekorras on Eesti Riigel kui temal, et Eestile on 100 aasta jooksul väga palju eesmärk jah, väga palju eesmärke, kuid lisaks ooperiteatrile, rahvusraamatukogule, mis kõik on väga olulised meie omariiklusele ja kultuuri arengule on ma arvan, kõige suurem eesmärk meil siis ka 100 aasta jooksul, see, et me suudaksime tagada elu ka, heidab peres Toilas tõrvas või Suuremõisas, et kus praegu on toimunud meeletu väljaränne, kuid Eesti peab kestma edasi kõikides Eesti piirkondades. Ja samuti kui korra oli ka diasporaa kohta küsimus, et siis kindlasti ka Eesti riigi ülesanne on kaitsta või nii-öelda toetada meie eestlaste ja eesti kultuuri säilimist ka suure lombi taga kasvõi Krimmis näiteks. Ma olen praegu suhelnud krimieestlastega, keda lihtsalt riiklikult ei saa toetada, kuna on tekkinud olukord, kus Krimm on okupeeritud, kuid jällegi Eesti ühiskonna või eesti kultuuriseltside ülesanne peaks olema ka toetada nende piirkondade Eesti isegi isegi mitte-eestlasi, kes seal on väga palju ka nii-öelda kohalikke grimmi inimesi, kes need eestlased, kes tantsivad eesti rahvatants, laulab eesti rahvalaule ja õppivaid eesti kultuuri. Et ma, ma arvan, et see on väga suur ülesanne meile. Kuulge, saate lõpetuseks Jaak Madisson, võtame apiga rahvused, kuidas defineerida täna aastal 2018 eesti rahvust, et kes on osa Eesti rahvast ja kes on eestlane? See on selline vaidlus, mis kestab tunde kindlasti, mõne minutiga ma seda kokku ei võta, kuid kui juudid peavad juudiks inimeste, õigemini tema poolt, et kui sa oled ema poolt juut, siis saad juudi rahvust edasi kanda, siis ma arvan, et tänasel päeval on nii-öelda kõige kindlamalt edasi kanduv rahvuse mõiste ikkagi läbi ühe vanema vähemalt läbi ühe vanema. Et ma ei ole sellega nõus, et kuma tänasest kolib nüüd Lätti õpin läti keele selgeks, siis aasta pärast olen lätlane. No teate, et selleks, et oleks lätlane, peab khati ühiskond vastu võtma. Kuid ma ei ole lätlane, ma olen eestlane, jään eestlaseks, et samamoodi on see rahvuse mõiste, on väga selline ujuv ja lai termin, kuid ma arvan, et see ei sõltu ainult keelest, see sõltub eelkõige vanemates kultuuriruumist, päritolust, elukohast, kõigest kogu see suur kompott ja miks kokku panna, et ma arvan, et parimana kannab edasi siiski rahvuste läbi vähemalt ühe vanema. Yoko Alender, olete Madisoni definitsiooniga nõus, et üks vanem peab olema. Ei son, mina juba ütlesin tegelikult saate jooksul enne tähelepanelik kuulaja võib-olla pani tähele, et mina tegelikult usaldan ikkagi inimest ja tema enda teadmist sellest, millisesse rahvus seda kuulub, et ma arvan, kui Madisson koliks lätti ja aasta pärast ütleks, et ta on lätlane, noh, see jääb Madissoni enda otsustada, et ma arvan, et see minu luule meeldib see, me oleme pikalt diskuteerinud Mart Nutiga, kes on vana nii-öelda rahvuse ja kodakondsuse ja nendel teemal mõtiskle ja pikaaegne. Ja tema tegelikult juhtis minu tähelepanu sellele, et selline käsitlus selgelt ongi olemas ja mulle see käsitlus meeldib. Mina arvan, et see üksikisiku roll ja otsustamisõigus siin on õige määratlus. Krista Aru, kes on eestlane? Mina olen kindlalt seda meelt, et eestlane on iga see inimene, kes ennast ise eestlasena tunneb, et seda kõrvalt eelda, et kas ühtepidi või teistpidi see, see aeg on möödas. Identiteet on muutlik nähtus, keel ei määra ainult seda, seda määrab ikka inimene ise. Geenid, nagu me teame, lähevad tagasi nii pikalt ajas, et seal selle üle hakata, siin ei ole mingit mõtet ja, ja kes kes inimene ise võiks teada, kes ta on. Mis te arvate, et kui täna, 100 aastat hiljem kusagilt arhiivist otsitakse see saade üles, ma vähemasti kindlasti püüan seda selle saate arhiveerida ja selle tulevastele põlvedele, ma loodan, et rahvusringhääling saab sellega hakkama, aga mis te arvate, et kes aastal 2001 118 on eestlane, et kes on eestlane? See, kes ennast eestlaseks peab? Kultuuri eesti rahvuspärimust, uhkust Eesti üle kaitseb Eestit ükskõik mis hinnaga. Ma arvan, et see on ka eestlane 100 aasta pärast, nii nagu ta oli saastat tagasi. Palju neid siis on? Ma arvan, suur eesmärk on see, et meil tuleks ikka poole rohkem. No ma päris võib-olla ja ma ütlen, et 100 aastat tagasi oli Postimehes ilmus üks väga huvitav artikkel. Ja seal oli Jaan Tõnisson, püstitas eesmärgi, Suur Eesti, saagu suur Eesti. Seal oli talle eestlasi võiks olla vähemalt neli kuni viis miljonit. Et ma arvan, et vaades sadat aastat, siis 100 aastat piisavalt pikk aeg, et kõik võib muutuda väga kiiresti, väga suuremastaabilised. Ja ma arvan, et kui 100 aastat tagasi olid meid tunduvalt tunduvalt rohkem ja see kõik on muutunud ainuüksi 100 aasta jooksul siis see on väga palju ka meie kätes, et kuidas me muudame Eestit ja arendame esid järgmise aasta jooksul. Sega ütlus, et meil oleks poole rohkem kasvõi poolteist miljonit, kui meil praegu on alla miljoni eestlasi, et oleks poolteist miljonit siis tegelikult ma arvan, et see ei ole ülemäära liia suur unistus vaid see on reaalne unistus, mille poole püüelda. Jah, ma olen sellega nõus, alati peab püüdlema. Suurema eesmärgi puhul head kuulajad, selline sai tänane opositsioonitund stuudios olid vabaerakonnast Krista Aru Reformierakonnast, Yoko Alender ja Ekrest Jaak Madisson. Mina olen saatejuht Mirko ojakivi, kaunist vabariigi sajandat sünnipäeva teile kõigile ja elagu Eesti reporteritund. Reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt. Vikerraadio poee.