Reporteritund. Ja tere päevast, algab reporteritund ja täna räägime Eesti vabariigi hümni seaduse eelnõust. Vikerraadio stuudios on õiguskantsleri õiguskorrakaitseosakonna juhataja Külli Taro, riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Barbi Pilvre, vandeadvokaat Carri Ginter ning eelnõu algataja, EKRE fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas. Tere tulemast. Tere. Tere. Ja mina olen saatejuht Mirko Ojakivi Reporteritund. Aga alustame siis esmalt sellest, et 16. jaanuaril algatasid seitse Eesti Konservatiivse rahvaerakonna riigikogu saadikut Eesti vabariigi hümni seaduse eelnõu. See eelnõu koosneb viiest paragrahvist ning lühidalt kokku võttes ütleb see, mis on Eesti vabariigi hümn, kuidas seda kasutada ja esitada ja mis juhtub, kui selle esitamine kasutamine ei ole nõuetega kooskõlas. Henn Põlluaas, miks eelnõu sündis? Ei saa salata, tegelikult ajendi andis sellele aastavahetusel toimunud sündmus, kui, kui Eesti hümni ei mängitud ega lauldud ja see tekitas väga suurt nördimust ja pahameelt avalikkuses. Ja, ja peale seda uurimisel selgus, et huvitaval kombel on meil seadusega sätestatud lipu ja vapistaatus, aga hümni ei ole seadustatud ja seetõttu me olemegi olukorras, et ühtepidi on meil justkui oleks hümn olemas, aga, aga teistpidi ei ole ka. Et juba enam kui 150 aastat tagasi esimesel laulupeol ja Eesti lipu sisseõnnistamisel lauldi seda ja, ja see on pannud kuidagi erinevate põlvkondade eestlaste hingekeeled helisema. Nii et sellest sai justkui iseenesest hümn meile. Ja, ja seda on siiamaani kasutatud ka iseseisvusmanifesti ettelugemisel kus, mis isenesest lõpeb ju eesti hümni viimase salmiga lauldi seda ja tänaseni on ta olnud sellise noh, kasutusel. Ütelge siis, et sellise ühiskondliku kokkuleppega, aga me just mõtlesime, et oleks ääretult, et ilus, kui me Eesti vabariigi 100. aastapäeval annaks ka enda hümnile sellise väärika staatuse ja seadusteksime selle ühe meie riigi sümbolina. Ja, ja seetõttu ma esitasin mingi selle eelnõu, et see oleks lihtsalt deklaratiivne seaduseelnõu, midagi sellega ei muudeta, midagi sellega ei lahendata, et mingisugust probleemi sellega lahendada plaanis ei ole. Probleemegi kindlasti meil hetkel ei ole, aga kindlasti muudaks see väga palju, see annaks ühele kaunile laulule ja viisile mis ütleme, mida me kasutame hümnina, annaks ikkagi väärilise staatuse ja, ja, ja oleks ka seadusega sätestatud, see oleks kõige suurem muutus. Külli Taro, mida teie arvate, kas need probleemid, aspektid, millest Henn Põlluaas rääkis ja mida EKRE püüab lahendada, kas need on päriselus olemas ja kas neid selle eelnõuga saab lahendada? Võib-olla alustaks siis sellest küsimusest, et kui meil on riigilipu seadus õigemini Eesti lipu seadustena ja appi seadus, et miks meil siis ei ole hümniseadust? Ühelt poolt, see tuleneb tegelikult otseselt põhiseadusest, kuna põhiseadus ütleb paragrahv seitse, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge, riigilipu ja riigivapi kuju sätestab seadus, ehk siis põhiseadusest tulenevalt oli riigikogul kohustus vastavalt seadusele välja töötada. Ja lipu ja vapi puhul on, on see erisused seal tuleb tõesti seadusega paika panna täpne kuju. Ja kui lipp on ühelt poolt riigilipp ehk siis presidendi clip näiteks kui institutsiooni lipp, kui ka rahvusliku rahvuslik sümbol, siis vaata, on ainult riigivõimu sümbol. Riigivappi võivad kasutada ainult need asutused, kes on seaduses sätestatud, seal väike vapp, suur vapp. Lipuseaduses on näiteks lipupäevad, et seal on nagu väga palju asju, mida tõesti on vaja eraldi reguleerida. Nüüd sünni puhul sellist vajadust ei, ei ole nagu nähtud kuigi tõesti nii põhiseaduse assamblees ka arutati, et kas peaks hümni vanema seadusesse. Aga, aga tollal ei peetud seda vajalikuks. Noh samamoodi ei ole meil ka muid rahvustähiseid. Post ei, rahvuslillelindu ei ole seaduses kuskil kirjas, et just need on meie sümbolid. Aga loomulikult, kui riigikogu liikmed tahavad, siis riigikogu liikmetel on õigus alati seaduseid algatada ja võib-olla kui küsimus on ainult selles, et peaks olema kirjas, et just see, mu isamaa, mu õnn ja rõõm on Eesti riigihümni, siis kõige lihtsam oleks võtta seesama Eesti lipu seadus mille üks paragrahv räägib sellest, et igal hommikul heisatakse Pika Hermanni torni Eesti riigilipp ja heiskamisel lauldakse siis hümni esimest fraasi algusfraase, et sinnasamasse paragrahvi põhimõtteliselt võiksid lihtsalt panna täienduseks et kasutatakse muusikalise signatuuri na Eesti vabariigi hümni paatsuse Voldemar Janseni, Mu isamaa, mu õnn ja rõõm alguses kui see on oluline, et just see laul just see muusikapala on Eesti film. Et see, mis puudutab nüüd sealt edasi, et et kas hümni puhul on ka vaja täpsemalt neid protseduure reguleerida nagu lipu ja vapi puhul siis noh, nagu ka Henn Põlluaas ütles, et tegelikult meil ju probleeme ei ole ja, ja hümnid jaotamine on ka täna karistusseadusega karistatav. Et seal ju ka iseenesest vajadust vajadust ei ole. Ja miks siis sellist noh, nii-öelda võib-olla igaks juhuks või tähtsuse mõttes. Seaduseloomet ei tahaks väga nagu innustada, on see, et et seadused on väga tähtsad ja seaduse täitmist tuleb järgida, see annab tööd nii politseile kui seadusekirjutajatele, noh, ta on ka puhtalt majanduslik kuluvad, kui me loeme kokku kõik need töötunnid, mis meil siin juba vabariigi valitsuse ametnikud on selle peale kulutanud. Aga see on ka ütleme, õigusriigi ja õiguskuulekuse küsimus. Et kui me nagu hakkame võtma vastu seaduseid, klausliga, et ega ta ju ei sega ja ega temast midagi väga hullu ka ei juhtu, et õõnestab õigusriiki kui, kui riiklust, et et jah, et kui, kui riigikogu liikmed peavad oluliseks sümboleid kirja panna, see on võimalik, aga, aga võib-olla see küsimus ongi selles, et et siin on erisus lipu ja vapiga sees. Teeme veel sissejuhatava ringi ja siis tuleme nende erinevate aspektide juurde, mille juurde ka juba Külli Taro jõudis. Aga Barbi Pilvre, kui siin oli viide, et riigikogu liikmetel on õigus algatada seaduseelnõusid, siis mida teie arvate, kas hümniseadust on vaja? Sotsiaaldemokraatidel mingit selget seisukohta praegu ei ole, et meil on nagu selline seis, et konsulteerimine valijaga, et kui rahvas tunneb, et regulatsioone on vähe ja riigile olulised sümbolid tuleb kuidagi seadustega nagu kinnitada, et, et sel juhul miks ka mitte, kuigi siis tõesti, et seadused on tähtsad, siis sel juhul tekib küsimused, mida see veel kaasa toob hümni kasutamise puhul, et kas on võimalik näiteks mingisuguseid, ma ei tea, spontaansed öölaulupeod, kus hümni äkki hakatakse laulma või et, et selle kasutuskord sel juhul noh siin võivad tekkida probleemid, et et kui me seda hakkame siis valesti laulma vales kohas ja vale. Noh, ma ei tea, võib-olla valedes riietes, et järsku tulevad sanktsioonid, et võib-olla me hakkame siis hoopis vähem nagu seda hümni laulma ja praegu nagu on tunne, et hümni ei ohusta ju miski, et kuigi on muidugi kahetsusväärne, et selle aastavahetusel see jäi mängimata, et sellest ma sain aru, et leidsite sellise poliitilise nishi tulla välja selle algatusega. Aga mulle tundub, et see oli mingisugune tehniline äpardus, et see ei olnud kontseptuaalne, see otsus, rahvusringhäälingus, mistõttu isiklikult ma ei pea vajalikuks üle reguleerida ja järgmine samm on tõesti see, et võib-olla ka suitsupääsuke seadusesse valada, mis sest mis regulatsiooniga mente praegu üldse rahvuslind on, et ei ole ju regulatsiooni, et võib-olla keegi tahaks hoopis, ma ei teadnud TÖÖ kulli rahvuslinnuks või siis rukkilill või muud teised. Või rahvuskala meil isegi vist olemas, et miks mitte algatada seadus, saada populaarsust ja rahvuskalaks räim seaduse abil. Nii sissejuhatava ringi lõpetuseks käri interteie avaldasite Postimehes ka selle seaduseelnõu mõjude analüüsi. Öelge lühidalt, et kui see seadus sellisel kujul vastu võtta, nagu ta on parlamendis siis praegu menetluses, siis mis meie igapäevaelus muutub? No mina olen vanapoistekooripoiss hümni laulnud igast asendist ja öösel ja päeval ja austan seda kõrgelt ja mul ei ole põhimõtteliselt midagi selle vastu, et kirjutada nagu õiguskantsleri ettepanek oli seaduses lihtsalt meie hümn see aga sealt edasi on asi kurjast. Et mul on mitmed näited siin kaasas, lätlased on seda proovinud ja pärast, kui antakse võimalus, ma räägin, kuidas lätlastel on läinud. Aga noh, kõige lihtsam lihtsam näide ongi see aastavahetuse näide. Et kui nüüd võtta see soov oli aastavahetusel panna inimesi hümni laulma siis no andke andeks, see ei ole vaba ühiskonna tunnus. Mina lähen aastavahetusel välja uut aastat tervitama ja siis öeldakse, et justkui pean laulma hümni. Siis sellist riiki ma ei taha, küll aga presidendi vastuvõtul vabariigi aastapäeval. See on viisakuse küsimus, nüüd öölaulupeod oleksid uue eelnõu järgi kindlasti keelatud. Ma mõtlen, spontaansed laulupeod, sellepärast et juhuslik rahvakogunemine ei ole pidulik hetk. Kuna seadusandja on siis seaduse autor on siin mõeldud nagu mitte iga hetke mitte igatki, kus sa tahad hümni laulda, vaid seda, mis on objektiivselt pidulik kõikide teiste jaoks. Ja juristina mind kõige rohkem ajab pöördesse see, kui soovitakse igapäeva muresid lahendada seaduse muutmisega. Ja siis iga kord, kui sa midagi seadusesse kirja paned, lootes, et üks mure laheneb ära tuleb seitse uut muret. Ja noh, lihtne näide, et kui me paneme seadusesse kirja hümni noodi siis hümni nuut on meil niipalju, mäletan koorist hümni, lauldi neljahäälselt mis lätlastel on juba probleemi tekitanud, sellepärast et üks inimene ei saa neljahäälselt laulda. Mis tähendab, et üksi hümni laulda ei tohi? Trompet ei saa laulda mistõttu sõnade esitamine muutub võimatuks ja ja noh, kõik see jutt sellest, et kuidas on see, et et mis see paragrahv siin ütles, seda, et hümni tuleb laulda ainult seistes, ehk siis minu poeg, kes on praegu ratastoolis hümni laulda, ei saa. Uue eelnõu järgi sellepärast et ta ei saa seista, et vabariigi aastapäeval naine võttis, hoidis poisi jalga üleval ja poisis ühe jala peal lihtsalt illustreerida pilti. Ehk siis iga kord, kui me seadus teeme, mida rohkem me reguleerime, seda rohkem olukordi tekib meil, kus regulatsioon ei tööta. Et see on minu esimene kokkuvõttes, no praegu on välja kujunenud siis näiteks selline tava, et igal hommikul kell viis 30 mängib saate alguses vikerraadio Eesti vabariigi hümni, et kas siis kui see seadus nüüd kehtima hakkaks, kas me toime seda teha, sest paragrahv kolm ütleb ju, et õigus kasutada hümni on tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja pidulikel sündmustel, et ma olen kindel, et saatepäeva algustähtpäevana ei kvalifitseeru riiklik tseremoonia, see kindlasti ei ole, aga kas see võiks olla ehk mingi pidulik Edgar? Ma ma suhtlesin oma valgevene kolleegidega, kellel on seaduses lausa kohustused ringhäälingupäeva alustama ja lõpetama hümni mängimisega. Meil on siis nagu teine olukord, et mina ei tea, minu arvates raadiosaatepäeva algus on nagu iga teise päeva algus, et kas ta nüüd päikesetõusul, kui me tõlgendame niimoodi laialt, et päikesetõusul ka pidulik hetk ja Meil siin rõõmsa tuju olemine on pidulik, ehk see pole seda probleemi ei ole. Aga palju huvitavam on see, et seaduse neli ütleb, et Eesti vabariigi hümni esitamise seistakse püsti. Ehk siis kui sa juhtud hommikul juhuslikku raadiot kuulama või siis elama Toompeal. Siis sa pead voodist püsti hüppama ja kuidagi kõrvad katma, sellepärast et sa ei tohi kasutada. Kuna raadiosaate algus ei ole pidulik, kes siin tekib nagu selline ülereguleerimise hullus? Henn Põllu oleks, kas see on selline kiuslik jutt või siin on ka terake tõtt? No see on täiesti kiuslik jutt ja, ja, ja selle eelnõu pahatahtlik tõlgendamine sellepärast et kõike tuleb ikkagi vaadata, lähtudes tervest mõistusest ja, ja need sellised väited, et justkui ei saaks enam hümni neljahäälset laulda või, või invaliidid peaks nüüd vangi panema, et nad ei saa püsti tõusta. Noh, andke andeks, te olete juristid, kas te kuskil ühtegi kohtunikku leiaksite Eestis, kes selle eest paneks inimesed? Vangid? No andke andeks, see on täiesti jabur ja pidulik hetk on isegi see, kui ma siinsamas tõusen püsti ja hakkan läbi pike raadiole eesti rahvale hümni laulma, sest see on tõesti pühalik ja minu jaoks pidulik hetk, nii et sellised väited on tõesti jaburad. Aga, aga mis puutub hümni, siis jah, meil on lipuseaduses mainitud, et hümni tuleb laulda lipu heiskamisel Toompeal ja meil on ka karistusseadustikus öeldud milline karistus hümni teotamise eest, aga seaduses ei ole ju mitte kuskil öeldud seda, et milline laul, see hümn siis on, kui keegi asendab Mu isamaa, mu õnn ja rõõm või kõik need ilusad sõnad seal mingite räigete roppustega, siis on tegemist kahtlemata hümni tõotamisega. Aga ükski kohus ei saa seda inimest ka karistada vastavalt karistusseadustikule, sellepärast et tema kaitseadvokaat küsib kohe, et aga kuulge, kus on mis, mis laul see on siis Eesti hümn, sellist ei ole olemas. Nii et tegelikult meil on juba praegusest olemasolevast seadusest seadustest tingituna vajadus sätestada hümn ja, ja noh, need probleemid, et kui keegi hakkab kuskil öölaulupeol seda laulma või, või miks me ei pane siis rukkililleseadusesse ja noh, need on sellised tõesti noh, täiesti mõttetud utreeringud, mis tegelikult mitte kuskile ei vii, hümn on seadustatud Euroopa liidus kuskil või noh, Euroopas umbes 20-l maal ja, ja igal pool tulebki kõikidesse nendesse asjadesse suhtuda. Terve mõistusega mitte hakata pahatahtlikult mingisuguseid. Noh, ma ei tea, mis väljamõeldisi levitama, mida seaduses ju ei ole. Ma olin üks päev koos Varro vooglaiuga, kes maalis seinale väga suure tundi, et kuna paljudes maades on hakatud hümni sõnu ümber tegema sooneutraalseks et see võib oodata ees ka Eesti hümni tekst, täitsa võimalik, on selles ma nagu ütlesin, et keegi ei ole selle mõttega nagu välja tulnud vähemalt Nendes ringkondades, mis, mis oleksid nagu siis võimelised midagi muutma. Aga ma näen, et siin taga nagu mingisugune selline hirm, et keegi tuleb selle hümni teksti kallale. Et vähemalt noh, teades võib-olla Varro Vooglaiu siis ja mõttemaailmasuhteid võib-olla EKRE mõttemaailmaga, et siis mulle tundub, et siin on mingisugune asi, mis, mis teegaa on ajendanud, mis sõnu, sopsu neutraalseks ei no see saab näiteks sõna Isamaa põhimõtteliselt siis sõna isa ja isa isamaa näiteks muuta kodumaal oli küll seegi igasse Ilvi jõe kännan või keegi kirjutas ühe ajalehe artikli, et oleks aeg nagu üle vaadata need arhailised sõnad ja nii et tegelikult noh, ütleme, et sellealane diskussioon on nagu toimuvas, ma näen siin nagu sellist hirmu, et kuigi minu argument Varro vooglaiule oli, et keegi tõesti sellist küsimust Eestis ei, ei ole tõstatanud ja sellist plaani nagu tõesti ei ole Meil on stuudios õiguskantsleri institutsiooni esindaja Külli Taro, et kui siin Henn Põlluaas rääkis, et ka see hetk on võib-olla tema arvates püha, kui ta siin vikerraadio stuudios püsti tõuseb, et kuidas sellega nüüd on, et kui ikkagi sellisel kujul eelnõu vastu võtta, näha ette seal ka viide karistusseadustikule hümni ootamise eest, et kas puht teoreetiliselt Põlluaas küll loodab siin kohtunike nii-öelda õiglustundele, et mida kohtunik peab tegema siis, kui ikkagi selline hetk on, need ei sobi mängida ja mängitakse. No mis puudutab seda pidulikku hetke difute defineerimist, siis Ma lugesin läbi ka selle eelnõu seletuskirjas ja see eelnõu seletuskiri ei aidanud nagu eriliselt kaasa sellele, et et seadusandja tahe oleks olnud, ütleme, antud juhul on, tegeleb muidugi veel veel eelnõuga, et et riigikogu liikmete tahe on see, et iga sobiv hetk võib-olla pidulik hetk, et, et see kõik tuleks siis tegelikult panna seletust. Ei saa olla kõiki üksikjuhtumeid elus seadusesse kirja, siis see nimekiri läheb ju, ma ei tea, 150 leheküljelise, eks, ja siis ikka leitakse mingisugune koht, et see jäi nüüd siia kirja panemata. Seadusel peabki olema selline üldistav jõud ja ei ole mõtet halvustada, aga ei jäta. Minu meelest see, ei saa need inimesed siin kahjuks aru sellest, et suur vahe on hümni teotamisel, mis on karistusseadustikuga karistatav ja, ja hümni mitte austamisel, kui keegi tõesti istub ja ei võta mütsi peast, siis tegemist ei ole mitte hümni teotamisega, vaid, vaid mitte austamisega. Ja nii lihtne see ongi. Aga on olemas ka selline asi nagu riigiõiguslik tava ja millegipärast palju inimesi usub, et kui midagi on nagu seaduses kirjas, et siis see kuidagi on nagu rohkem garanteeritud. Meil on olemas tava, et me austame oma riigi sümboleid ja, ja see, et kas inimesed nagu teeb või ei tee, et see on rohkem nagu kasvatuse küsimus ja see, et me selle seadusesse nüüd kirjutame, ma kardan, et see kellelegi kasvatust ei muuda. Ma tulen tagasi oma esialgse ettepaneku juurde, et kui on hirm see et hümni muudetakse, on võimalik hümn koos autoritega panna täna kehtivasse seadusesse kirja. Kui on hirm, et, et et hümni sõnu hakatakse kuidagi väänama, siis tegelikult ma ei ole küll nüüd siin kohapeal ei saa kontrollida. Aga meil on olemas riiklik õppekava, kus õpetatakse kodanikuõpetuses või ühiskonnaõpetuses hümni. Ja ma olen täiesti veendunud til õppekavas või õpikus on vaja sünnisõnad sees, et kui peaks tõesti minema kohtusse tõlgenduseks see probleem, et meil ei ole seaduse sünnisõnu, siis sealtkaudu saab need hümni sõnad tegelikult kätte. Et riiklik õppekava on ka sead seadust ütleme. Ja seal seaduse jõuga. Mitte seadus, vaid ta on õigusaktiga kehtestatud riiklik õppekava aga veel veel see, et ka tegelikult seadusesse selle nime panemine ei võta ära hirmu, et äkki muudetakse, sest ka seaduseid on võimalik muuta. Aga Külli Taro, kas lahenduseks võiks olla see, et kui praegu on viis paragrahvi, siis ma ei tea, äkki saab kolme paragrahviga hakkama, et ongi, et mis on hümn siis on, mis on hümni pealkiri ja ma ei tea, mis see kolmas paragrahv võiks iganes olla tõenäoselt selleks küll Eesti kõige lühem seadus, aga kas ka nii võiks lahendada seda asja? Kui riigikogu liikmetel on selline soov, siis muidugi seda võib, aga me jõuame selle probleemi juurde tagasi, et ei ole mõtet lahendada probleeme, mida ei ole nagu Henn Põlluaas ise ütles ju, et, et, et ei ole mõtet nagu hulluks minna selle tõlgendamisega, ehk mida vähem paneme selliseid mitmeti mõistetavaid asju, siia kirja, seda lihtsam on meil endal elada. Kärge interteie juristina, vandeadvokaadina, mis te arvate, kui Eesti lipu seaduses tõesti panna sinna viide sellele, et Eesti vabariigi hümn, millele seal on nii-öelda viide olemas, et mis see hümn on mina või ainult vandeadvokaadina dotsendina, vaid ka vana koorilauljana, ütlen, et mina saaks täpselt aru, missugune sümptoniga kohtunik saab sellest ka aru. Ja ka seaduse järgi meil on ainult üks hümn, mille autorid on need, ehk siis kõik, mis sinna juurde kirjutatakse, ei ole enam see hümn, mille autorid on piisaks täiesti nendest autorite ära mainimisest. Aga mulle meeldib, et on juba paindlikumaks läinud, et ta jõuab selleni, et iga hetk on pidulik hetk. Kui me tõuseme püsti, laulame, mismoodi paindlikumaks vahel läinud teie, teie olete selle asja ajju sellise absurdini selle tõttu. Me jõuame järelduseni, et kui iga hetk pidulik hetk, siis me võime juba paragrahvi kolme ära kustutada. Eks siis saab nelja paragrahvi juba ühest paragrahvist lahti. Nüüd sellest, et kas seda saab kuidagi, seda nooti saab kuritarvitada. Siis ma otsisin välja Läti kolleegide näitaja ja Lätis on nüüd see probleem materiaalne, selline seadus on seal olemas ja neil on reaalne probleeme. Teaduste Akadeemia novembris kogunes arutama seda küsimust, et mis siis ikka saab, kui hümni valesti esitatakse, ehk siis nüüd on, kui me teeme mingi seaduse, siis tuleb kindlasti moodustada komisjon, mitu inimest saab töökohad, ilmselt komisjon, et meil vaja selleks, et leib oleks laual. Ja see komisjon jõudis järeldusele, et ikka tuleb seadust muuta, et lubada hümni esitamist üksi ja mees ja naiskooride ühisesituses. Ehk siis, kui te mõtlete seda, et kui see seadus selle noodikirja paned, siis juba on sul järgmine probleem ja siis otsustati ka seda, et lühikest versiooni, ehk siis esimest salmi ainult võib laulda ainult erijuhtudel. Ehk siis, kui me tahame hümni tugevdada, mis on eesmärk. Ma saan aru siis sellise seadusega läheb asi hullemaks ja siis tehti ka ettepanek, et hümni võiks siis parem laulda kiiremini kui lühemalt. Ja need probleemid tulevad lauale siis, kui me räägime reguleerimisest. Kui te lubate veel, siis ma enne siia tulekut üliõpilastega konsulteerisin sellel teemal, et teise kursuse üliõpilased on kõige targemad Tartu ülikool loomulikult eeslinnas. Politseileht 11 august 1926. Hans vaev. Kaeblatte just seda, et probleem on selles, et kui rahvas alustades päid paljastega püsti tõuseb siis mõni hulgus ilmega isiksoni mütsile silmade tõmmatud demonstratiivselt käsi veel sügavamale püksitaskusse surudes suitsu imedes istuma jääda. Ehk siis tollel hetkel Hansu oli mures, et siis politsei ei saa tulla ja seda suge mütsiga tolgust püsti suruda ja ta võib rahva käest peksa saada. Ehk sellise algne probleem, see oli 26, antud juhul ma saan aru, et teda püsti suruma ikkagi ei pea. No ma ei tea, ma ei ole, tundub sellest jutust, et ka siis mingi komisjoni moodustama, mis hakkab näiteks arutama seda, et et kas Eesti lipu värve, mis on seadusega meil paika pandud ja kas seda ikka tohib kasutada ja kus tohib, kas müts võib-olla selline või, või sallile sisse kootud, et, et iga asjaga võib ju hulluks minna, aga, aga noh, see on ju täiesti jabur, et jah, Anne oli tõepoolest ja, ja selle seaduse eesmärk on sätestada Eesti riigihümni anda talle eesti riigi sümboli tähendus ja, ja, ja nii ongi see kõik muu ažiotaaž, mis siin ümber on üles tekitatud, siin räägitakse küll pargi rääkis, et küll see olevat EKRE mingi poliitiline ambitsioon ja pildile saamise soov. Noh, sa oled tegelikult olles rääkinud mitme teise erakonna esindajaga, meil riigikogus Sist täiesti selgelt kõlab sellistest juttudest läbi see, et probleem ei ole mitte selles, et eesti hümni tahet seadustada, vaid probleem on selles, et selle algatusega selle eelnõuga tuli välja EKRE ja see ja see on puhtalt selline kadedus ja, ja, ja noh, nagu ikka, kui opositsioon millegiga välja tuleb, siis tuleb see mutta tampida, aga siis meil on küll ja küll näiteid, siis mõne aja pärast tullakse siis sisesele ideega välja kasvõi rahvastiku arengukomisjoni loomine. Mulle tundub, et selleks saate osaks me oleme jõudnud lahti rääkida selle, et mis see hümni seaduse eelnõu on ja mis need paragrahvid on ja kuidas seda kõike tõlgendada, et milliseid probleeme see päriselus võiks võta kaasa tooma ja nii edasi, et ma arvan, et see osa nüüd kuulajal, selge, et kui rääkida heast õigusloome tavast kui rääkida õigusloome nii-öelda vajadusest, et millal seda teha ja ja mida kõike annab reguleerida, et võib-olla tuleks nagu selle osa juurde Barbi Pilvre, et kui te seal riigikogus neid seaduseid vastu võtate, siis mis see reegel teil on, et tõenäoliselt kõike ei saa ju seadusesse kirja panna, et millal on tarvis seadust? Jah, et tõesti mul tekkis tänaseks saateks mõtteid koondades just seesama küsimus, et kui see on nagu oluline asi, mida peaks reguleerima, et miks seda ei ole seni tehtud ja aga ma sain sind juba vastuse Küllide aralt, et et see tegelikult ei ole olnud nagu mõttekas reguleerida, mistõttu see võiks täpselt samamoodi ka edasi kesta, sest olukord ei ole ju muutunud midagi katastroofilist aastal 2018 ei ole muutunud, et meie riiklus või hümn oleks hetkel ohus, et me peaksime ühe regulatsiooni lihtsalt juurde tegema ja mina näen siin ikka selliste populaarsete poliitilist küsimuse tõstetustest. Kui asi nagu soojaks rääkida inimeste seas, siis loomulikult on hümn tähtis. Loomulikult on eestlus ja riik eestlastele tähtis ja väga raske on ka näiteks selle vastu hääletada riigikogus, et noh, ütleme seda nagu väär tõlgendada on väga lihtne, et mis mõttes siis, et see fraktsioon ei pea Eesti riigi sümboleid oluliseks? Ei pea, see ongi populistlikke, ei ole eetika tegemine, võtab ta. Tegelikult ei ole vaja, et ah. Kas Eesti lipu seadus tekkis ju ka tänu sellele, et kahekümnendatel aastatel tekkisid ju ka terve terve seltskond, kes leidis, et, et niisugune lipp ei sobi kuskile, et meil peaks olema nagu põhjamaades ristilipp? Ta tänagi on selliseid nagu siin varem tuli ju esile, on ka inimesi, kes tahavad sõnade ära muuta, tahtsin sooneutraalset, eks ja, ja mis iganes ei pea ju, neid on terve hulk, neid on terve hulk. Mina ja küsimus, sa võid mingi küsitluse teha, tead, sa ilmselt saad andmeid, aga, aga noh, inimesi, kes leiavad, et, et lapsed on loodusreostus ja nii edasi, selliseid leidub ju küll ja küll meil siin kummalisel kombel ka selle aspekti. Henn Põlluaas, ma tuleks kohe tagasi. Peatuks veel vähendamises. Et Külli Taro, et õigusloome mahu vähendamise kava seal on läbivalt neli eesmärki, vähendada õigusloome mahtu ja Bürokraatiat, kehtestada põhjalikumalt läbimõeldud reeglid, arvestada õiguse kujundamisel sellega kaasnevat mõju ja huvirühmade seisukohta ja neljandaks, siis vähendada Eesti ja Euroopa Liidu õigusega kaasnevaid kaasnevate ettevõtjate ja kodanike haldust koormust, et ega see hümni seadus läheks vastuollu kõigi nende nelja eesmärgiga või kusagilt mingisugune loogika ütleks, et mahuks ikkagi sealt õigusloome mahu vähendamise kava lati alt läbi. Ma tahaks ennast väga distantseeruda kõikidest nendest poliitilistest poliitilistest argumentidest, siinsest õiguskantsleriga, õiguskantsleri kantselei kohe kindlasti ei soovi poliitikasse sekkuda ja seepärast mega pakkusime oma abikäe riigikogu liikmetele, et et kuidas meie arvates oleks mõistlik seda eesmärki täita, mida meie saime aru, et te tahaksite täituda. Aga kui nüüd üldisemalt rääkida, siis üldiselt seadused tuleks välja töötada siis, kui muud moodi ei saa. Ja enamasti muud moodi ei saa siis kui on vaja mingisugust, kas riiklikku sundi, riiklikku garantiid, riiklikku sekkumist, näiteks eraomandi kaitse, avaliku korra kaitse selliste üldiste põhimõtetega kirre hilja olla juba, millele on vaja sellist riiklikku garantiid tahan, ja ma alguses mainisin, et on eraldi rahvussümbolid, Erigi sümbolid. Et kui riigivapp on selgelt riigi sümbol, mille kasutamine on reguleeritud, mida muud moodi kasutada ei või. Lipp on mõlemad, mõlemad, nii rahvus kui ka kui ka riigi sümbol ja lipuseadust tegelikult on aja jooksul muudetud toote ütleme siis liberaalsemaks, et varasem lipuseadus oli palju täpsem, see tekitas tekitaski praktikas väga palju probleeme. Päris ei karistatud õnneks, aga, aga nad, nad rikkusid seadust. Ja no põhimõtteliselt oli õigus neil neile trahve määrata ja see tekitas probleeme ja siis muudeti seadust liberaalsemaks, et inimestel oleks rohkem õigusi uhkustada oma rahvusvärvidega nii-öelda ja samamoodi ka ka riigihümni puhul ei ole siiani nagu peetud just seda protseduuri reguleerimist vajalikuks. Aga, aga tegelikult, kui ma nüüd räägin oma akadeemilisest taustast ehk siis riigi riigihalduse riigi, ütleme siis mõjude analüüsi teemast, siis seadus tundub tõesti alguses selline, et ega ta leiba ei küsi, et noh, et mis ta siis on, et kui ta on aga just nimelt, et see järelevalve, et kui politsei peab hakkama teostama järelevalvet, see võtab väga palju ära politsei ressurssi. Noh, me juba oleme väga palju rääkinud sellest, kuidas politsei peavad tegelema valimisreklaamiteemaga. Ja samas politsei ei ole ressurssi tegeleda kuridega väärteorikkumistega, et me peaks nagu mõtlema, et, et mitte tekitada kohustusi, mille täitmist on vaja kontrollida. Sest et kui me ütleme, et seadust ei ole vaja täita ja täitmist ei ole vaja kontrollida sisse tõesti õõnestab õigusi ja, ja mõelda, et äkki saaks kuidagimoodi lihtsamalt täita seda eesmärki, mida rahvaesindaja on soovinud. Henn Põlluaas, kui teil fraktsioonis selle eelnõu algatamise üle arutlesid, otsustasite, et ka eelnõu seletuskirjast ma ei leidnud ühtegi viidet, miks just uue seaduse vastuvõtmine on ainuvõimalik, et kas on ka muid lahendusi probleemi lahendamiseks? Jah, võib-olla oleks ka muid, aga samas, kui meil on ja Poppy seadus, siis täiesti orgaaniliselt kuuluks nende juurtega hümniseadus mis on kolmas riigi sümbol, nii et, et selles suhtes siin mingisuguseid hirme üles Ta, või karta, et miks seda on vaja ja mis kõik juhtub, seda, seda ei ole, ei ole mõtet teha. Ja kui me vaatame ikkagi, et enamikes riikides on lipp või vabandust, lib, kaasa arvatud aga hümn seadusega sätestatud, siis noh. Ma ei tea, et, et kuskil oleks nüüd sellepärast tõesti mingisuguseid selliseid probleeme tekkinud, et politsei peab hakkama siin mingisugust Jälitustege just läbi viima, noh, need on täiesti laest võetud hirmud ja selline paanika tekitamine millel noh, igasugune alus puudub. Nii et tegelikult just nimelt see seaduses vabariigi hümni kehtestamine kuda, kuna seda ei ole täna tehtud. Me võime Pika Hermanni lipu heiskamisel laulda ükskõik mis laulu ja, ja pange selle paika, mis on siis meie riigi. Soomes näiteks ka ei ole hümniseadust, soomlased ei ole ka pannud seadusesse kirja, mis on nende hümn ja muuseas, Soomes ju see diskussioon esimest korda tekkis siis, kui hakati mõtlema just sellel teemal, et vahetaks äkki hümni välja, et leida kuidagi see regulatsioon, kuidas hümni vahetada seaduslikul tasemel, sest kui midagi on läinud rahva hulka, siis väga keeruline on seda ju seadusandjal öelda, et järgmisest päevast on hümn hoopis see, et äkki vastupidi, see on nii-öelda avab võimaluse nendeks nendele liberaalidele, keda te kardate, et võib-olla lihtsalt ühel hetkel hääletataksegi Riigikogus hümn hoopis. Miks me peaksime andma võimaluse sellistele asjadele, et, et täna on hümn üks kolme aasta pärast on teine sellepärast et eelmine kedagi ei kõneta, siis tulevad hoopis mingisugused teistsugused moed ja viisid. Kas me läheme nii nagu Singapuris on, et iga aasta umbes vali tehakse mingisugune uus riigilaul? Noh, see läheb ju täiesti absurdi yks välja sümbolid on just need mis on lahutamatult riigi juures, mis nad, mis seovad eelnevad põlved, traditsioonid, meie identiteet dieedi ja tõepoolest Soomes ei ole seda seadust ja seal käivad ka need vaidlused, et kas nüüd Sibeliuse Finlandia õieti ei käi vaidlus, siis on teatud seltskond tuleb selliste ettepanekutega välja nii nagu meilgi. Et muuta Ta või siis jäta see senine hümne ja, ja nendel on ka eelnõu on sees, et hümni ikkagi seadustada. Kerge inter, millal on tarvis eraldi seadust, millal mingisuguse probleemi nähtuse lahendamiseks tuleb seadus luua ja sinnani paragrahv tekitada? Mul on siin lihtne loogika, et kui on hirm selle eest, et hümn kaob ära või muudetakse või mida iganes paneme lipuseadusesse lauset Megümne, nende autorite poolt tehtud teos. Ja nüüd tulevad need pahad võimule, keda Rimi kaitseme, nad teevad lihtsalt uue seaduse, panevad sinna, et meie barbi Köll või, või mingi muu asi. Ehk siis seadus ei kaitse seda hümni. Seda hümni kaitseb ikkagi kultuur, koorilauluõpetaja laulupidu ja kõige lõbusam näide sellest on, et jah, tõesti 20-l riigil on noh, võib-olla on, aga kui mitmed nendest on ette nähtud kriminaalvastutus selle hümni rikkumise eest teos karistatud koos meie seda välja ei mõelnud, 90 lõpetada ja see paragrahv karistusseaduses küll kogu aeg olemas olnud. Aga seal ei ole kunagi olnud täpsustust juures, et laula, mis laul see on, seda ei ole ju kuskil öeldud, see on seal tühi, tühi paragrahv olla, sa tahad ise jätkata ikkagi ilmselt taha, kui sa nii viltu vead oma jutuga. Ühesõnaga, ma tahtsin öelda seda, et selline laul nagu kaatseerida Queen ei ole ka seaduses kirjas, aga ma ei tunne, et praegu oleks oht, et nagu on kadumas kuskile ja kui teda esimest korda lauldi, siis oli ju selles laulus sõna katse heita king. Ja ma ei usu, et isamaalisus Inglismaal oleks sellest vähenenud, kui ta kliiniks ümber tehti ja kui kuninganna peaks, hoidku teda tervist, et ta peaks nüüd lahkuma ja tule talle kuningas, et mis siis saab, et kuidas ma sellest olukorrast üle saame ja samade pats ei ole uus ja sama. 26. aasta politseileht ütleb sedasama, et, et tahab, üks tahab seadustada, teine ütleb, et käitume hümniga inimlikult ja austavalt. Sellised seadusesse tuleb panna midagi siis, kui me tahame mingit käitumist muuta. Kui me tahame keelata ära midagi või, või, või suunata kuidagi käitumist, aga sellega, kui me paneme seadusesse kirjad, et hümni tohib laulda ainult piiratud juhtudel, siis me õõnestame hümni, mitte ei toeta teda. Ma olen interabsoluutselt nõus, et tegelikult riigiõiguslik sära on palju tugevam garantii kui seadus, seadus seal tõepoolest võimalik alati muuta riigiõigusliku tava ei ole võimalik muuta, kui see on kultuuri juurdunud. Ei ole nii, et Me ütleme, et meie hümne muu, aga kui Eesti riigi rahvas peab hümniks ikkagi mu isamaa, mu õnn ja rõõmu, siis siis seda ei ole võimalik nagu lihtsalt niimoodi öelda oma rahvale, et see enam ei ole hümn. No me näeme iga päev, kuidas rahvusriiklust ja rahvuskultuuri purendatakse kildhaaval ühel heal päeval minnaksegi nii lippu b kui ka hümni kallale ja, ja seadust eesmärk ei ole mitte ainult reageerida juba olemasolevatele probleemidele, siis on hiljaks jäädud. Tegelikult see on täiesti selgelt selline ennetava mõjuga seadus, enne kui see tõesti suureks probleemiks tekib. Aga miks te allute provokatsioonidele? Te käivitusid ja selle peale, et Eesti Päevalehes arvamustoimetuse juhataja kirjutas siis selle uusaasta või noh, aastavahetuse r-i apsu peale siis loo, et võib-olla see hümni kõnetagi kõiki ja siis te leiate, et lahendus sellele on seaduseelnõu, millega siis lahendada probleem, et võib-olla vahel ei see see väide, justkui me püüaksime sundida peale kedagi hümni laulma või, või noh, see on ju täiesti jabur, andke andeks, tead sa, küsimus ei ole üldse selles, küsimus on selles, kas meil on riigi sümbolitel seaduslik kaitse ja staatus antud ja, ja see, see on see probleem siin, et hümni kahjuks ei ole, aga me kõik teame, mis on Eesti vabariigi hümn. Nojah, me teame, mida tähendab ka rahvusriiklus ja ja me teame ka seda, et, et me sellest ju kogu aeg eemaldume, me teame, seda on põhiseaduse preambulas määratud Eesti riigi eesmärgiks eesti keele, kultuuri ja, ja riigi säilitamine, aga samas tehakse kõik hoopis risti vastukaitse tuleb nii välja, eks löögem siis hümn seadusesse ja natukenegi on sellel kaitset. Aga ka kõik need, kes, kes. On niimoodi barrikaadidele tulnud ja, ja noh need need väited, mis siin selle seaduse ütleme, vastu esile tuuakse, need on ju on ju tegelikult täiesti selgelt sellised väljamõeldised ja valed ja paanika tekitamine siin lehtedes on ju olnud ka see, et, et justkui peaks mingi voli volikogu omavalitsuse esindaja ainult juures olema ja, ja ma ei tea, mis, et lapsed ei saa enam hümni mida sellepärast, et pannakse kohe vangi ja noh, andke andeks, tead, seda ei tule kuskilt välja, see tuleb ainult sellise grotesk, see haige ja pahatahtliku tõlgendamise Puhul Barbi Pilvre, kas teie õppejõu ja endise kultuuriajakirjanikuna te tajute ühiskonnas mingisuguseid arenguid, et keegi kuidagi suhtu hümni nii nagu peaks või kusagil on arvestatav surve hümni vahetamisele? No kindlasti ei taju, ma tajun, et meie hümni traditsioon on väga tugev ja see on väga meeldiv ja, ja inimesed oskavad hümni, laulavad hümni ja ma ei näe mingisugust põhjust, miks seda seadust peaks hetkel tegema, liiatigi pole olnud seni seda tarvidust, kuigi ja kusjuures ma näen, minu arust on see probleem see, et kuidas siis kui toimuvad rikkumised, et mis siis toimuma hakkab, et kuidas seda politsei ressurssi tõesti hakatakse kasutama, siis mingisuguse siis ütleme, kaebuste põhjal, mida poliitikas näiteks võib hakata ka fabritseerima, nii nagu on selle õnnetu valimisreklaami keelu jälgimisega ju erinevaid võimalusi tegelikult oma poliitilistele konkurentidele hakata käru keerama, et ma näen juba ette võimalust, et noh, ütleme, et poliitilise, näiteks valimiskampaania ajal võib üles otsida, et keegi laulab hümni valesti või mingisugusel üritusel võib-olla ei mängita ikkagi palun. Nagu läbi seal on öeldud, on välja toodud see karistusseadustiku paragrahv 245 kus on öeldud, Eesti vabariigi hümni ei tohi teotada ja see on karistatav tegu, teotamine kui tõesti sotsid kavatsevad oma poliitüritusel hakata eesti hümni teotama, siis see on karistatav, mitte see, et ta seal laulat tõotamine seisneb, oskab keegi üldse? Kavatsust ei ole, millest sa, kuidas sa saad teotamist ka defineeritalt, võib-olla teil on mingisugune sahtlis juristidelt, võib-olla siis tulema välja ühel heal hetkel. Ma tõin algul näitaja, jah, kui tõesti hümni hümni sõnad asendatakse mingite roppuste rõvedustega, siis on ilmselgelt tõotamine, mitte see, kui keegi viisi pea näiteks aga sõnas juristidele käri interKülli Taro, et mis see ümin, jaotamine on täna ütleks niimoodi, et Eesti vabariigile väga suur, ütleme palju suurem oht, kui see, et keegi hümni sõnade ümber kirjutab, mida ma ei usu, et juhtub, see niikuinii me oleme, nagu võib juhtuda ka seda asja palju suurem oht on käpardliku õigusloome selline konkreetselt käpardliku õigusloome ja kui öeldakse, pahatahtlikud ja et kõik need teised paragrahvid ei lähe selle karistuse alla, siis mis nende teiste paragrahvides siis kirjas on. Ma ütlen, et kärje on pahatahtlik, intersiin doktori inter ei oska seadust lugeda, siin on kirjas, et meesterahvad peavad. Peab paljastama hümni laulmise ajal. Lihtne paragrahv, mida ma sellest siis aru pean saama? Kui nüüd mängib orkester hümni, kui kõlu asetab mütsi pähe ja ma politseisse kirjutan avalduse. Aga ütleme, et kui ma nüüd see lause, et meesterahvas peab laulmise, kas mina pean laulu kuulma, pean ma ise laulma ja kas orkester läheb või ei lähe arvesse tuleb tervet mõistust. Ma küsingi järgida iga seaduse juures, kui niimoodi hakata, ükskõik millist juhtub nüüd nagu, aga mis siis peaks juhtuma kas selles 20. riigis, kus on seadusega sätestatud see, see, see säte, muuseas maania lipuseadusest me vaatasime terve hulga neid üle ja võrdluseks ja võtsime sealt ühtteist ka, et, et see väga ei erineks ja, ja kas, kas kuskil näed mingeid massilisi repressioone inimeste suhtes? Mina küll ei ole näinud ja, ja ma arvan, et Eesti ühiskond on ikkagi sedavõrd tervemõistuslik veel, et, et selliseid asju ei juhtu, aga kui loomulikult meil juristid leiavad, et et iga asja eest tuleb inimene koonduslaagrisse saata, siis, siis no andke andeks, mina sellises ühiskonnas elada küll ei taha. Ma lihtsalt kommenteerin, et kui täna selline seaduski näiteks oleks olukord, mida just siin eelnevalt kirjeldati, siis kuna seda selle seaduse täitmise üle järelevalvet ei ole pandud kellelegi teisele, siis tõenäoliselt oleks politsei ülesanne üldkorrakaitseüksuse ülesanne. Ehk siis politseinik, nähes sellist situatsiooni, peaks minema inimese juurde ja ütlema, et tuleb pea paljastada, ei ole karistus ette nähtud mitte midagi, aga see oleks politseitöö minna ja tagada kord seaduse täitmine. Seal on kaks erinevat asja, karistusseadustiku normid, mis näevad ette karistused ja, ja, ja seadused, mille, mille täitmine ka on kohustuslik, see ei ole karistust ette nähtud, ei tähenda seda, et selle täitmine kohustuslik ei oleks. See on nüüd puhtalt õiguslik õiguslik seisund. Mul on sellisel puhul ettepanek, eks kui, kui õiguskantsleri büroo on tulnud mingisuguse ettepanekuga välja seda parandada, meie ei ole seda näinud, ma ei tea, kuhu, kuhu see on läinud ja kas seda üldse tehtud on siis igat seadust on ju, eelnõud on esimese ja teise lugemise vahel võimalik täiendada, parandada ja kui on tõesti suurepäraseid ideid, aga häid ideid, kuidas seda paremaks teha, siis võetakse rõõmuga vastu, seda enam, kui te siin väidate, kõik seda, et, et teil ei ole sisuliselt justkui midagi selle vastu ja et Eesti hümn peaks ikkagi jääma. Õiguskantsler on põhiseaduslik institutsioon, kes ei osale õigusloomes. Aga tõepoolest, kui küsitakse nõu, siis me alati alati püüame aidata, ükskõik, kas riigikogu liikmed olid täiesti tavalised inimesed, me alati püüame vastu tulla. See oli lihtsalt üks minu idee või ettepanek, kuidas teie muret lahendada. Kas see teile sobib, see on puhtalt ja enda enda otsustada. Aga me näeme, mis toimub ka laias maailmas, näiteks Poolas, et kui ühel hetkel tekib tunne, et ikkagi väärtustada või veelgi tähtsustada seda Eesti hümni, et reguleerida, lisada sinna veel kuues, seitsmes kaheksas paragrahv, lisada veel nii-öelda näited, et kas te seda ei karda, et ühel hetkel ma ei pea silmas, et ekre seda teeks, aga tuleb uus jõud ja ütleb, et meie jaoks on hümn veel eriti tähtis. Tähendab, see on väga tore, kui inimesed leiavad ümmalal nende jaoks eriti tähtis ja seda me alati tervitame, aga nagu ma ütlesin, seadusesse ei saa sisse kirjutada neid igasuguseid eri erijuhtumeid, sellepärast et alati jääb mingisugune juhtum sinna kogemata Ta mitte pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt ei tule pähe ja, ja, ja selliseid seadusi see ei kuulu seadusloome heade tavade juurde, et mingisuguseid selliseid seadusi koostada. Aga, aga kui tõepoolest riigikogu näiteks leiab ühel heal hetkel, et me peaksime veelgi rohkem tähtsustama seda, et vabariigi hümniseadusest ei piisa, siis kirjutage põhiseadusesse sisse, et meie hümn on see ja see ja, ja väga tore, kahe käega toetame seda. Aga siin ajas on kui veel tulles selle õigusloome mahu vähendamise juurde, et kultuuriministeeriumis on aastaid näiteks vaieldud selle üle, et kas tuleks vastu võtta ka laulu ja tantsupeo seadus, mis, milline on teie suhtumine sellesse, et kas Eesti vajaks ka näiteks laulu ja tantsupeoseadust, lätlastel selline seadus on? Ei, ma seda ei poolda, see on juba liialt liialt sellest detailidesse minema ja liialt kõige reglementeerimine noh nagu siin enne kõlas, et võiks ju siis ka suitsupääsukese ja rukkilille ja, ja räime ja ma ei tea, mis asja seadusesse raiuda, noh, see läheb juba juba täiesti liiale. Et noh, seda teed küll ei soovita kellelgi minna. Isegi kui kellelgi peaks sihuke tahe olema. Aga samal ajal, kui jälgida, siis on need regulatsioonid olemas, et võib-olla tasuks tutvuda nende argumentidega, et ilmselt ka nagu targad inimesed on selle peale tulnud, et seadvustada ka laulupidu, et võib-olla konserveerimise soov on ikkagi väga tugev, et väga paljud asjad, mis teie arvates nagu ähvardavad riikluste tahaksite ära reguleerida, et keegi mingeid muutusi tegema. Kuulge selle eelnõuga välja, kui see sulle meeldib, nii väga, palun väga, keegi ei keela. Sotsid tegelevad igasuguste muude lolluste aktsiiside ja ma ei tea, millega inimestele kõikvõimalike asjade pähemäärimisega tegeleda asjadega. Selle võib-olla lätlaste laulupeo eelnõuga, et ma arvan, et see poliitilises mõttes võiks olla päris populaarne. Nojah, need selline vastavagi ja sealt edasi, kui ta oleks muidugi öelnud, et on seda vaja, siis võiks arutleda teemal, et kas laulu ja tantsupeo seaduse saaks panna ühte seadusesse või vajaks nad eraldi veel kahte erinevat seadust, aga jäägu see selliseks intellektuaalselt huvitavaks küsimuseks. Aga prooviks kuidagi seda teemat kokku võtta, et Külli Taro, et mis nüüd selle hümniseadusega teha? Ma saan aru, et siin laua taga on kõlanud, et hea küll, et kui kusagil Eesti lipu seaduses leida nüüd see koht, et öelda, et Janseni, Abaatsuse laulja tegemist Eesti hümniga, et sellest võiks piisata ja on ka argument, et, et ei peaks isegi seda tegema, et mida te nüüd sellel EKRE'l soovitate teha? Avalikult on diskussioon käimas, inimesed on kommentaariumites üpris kirglikud ja keeruline on. Keegi ei taha ennast positsioneerida hümni vastu, aga samas kui juttu tuleb jah, sellest uute seaduste loomisest ja, ja igasugusest mahu vähendamisest, siis see võib-olla natukene keerulisem juba. Et kui ma nüüd saaksin nüüd ikkagi päris täpselt aru, mis see probleem on, siis oskaks täpsemalt nõu anda, aga üldiselt see, et me selle teema üle arutame, on ju minu arust väga tore. Ja siit on ka selliseid toredaid rahvalikke, nalja ja ta väga palju tulnud, naeran ainult terviseks. Aga see selleks, et tõesti, kui nüüd on mureks, et me peaksime siiski seadusesse panema, et milline täpne teos on meie hümn, siis ma pakkusin välja, et seda on võimalik mõnes olemasolevas seaduses juba panna, et ei ole vaja eraldi seadust. Et küsimus on selles, kas seda protseduuri kui sellist on vaja hakata reguleerima. Mina leian, et ei ole vaja hakata reguleerima hümne, ei muutu sellest tähtsamaks ja meie päriselus mitte midagi sellist. Lõpuks aga ka täna, kui mitte midagi lõpuks siis ka tegelikult probleeme ei ole tõlgendamise kaudu ei tekiks mitte mingisuguseid küsimusi, et mis on Eesti riigihümni. Barbi Pilvre minu arust ka probleemi ei ole, et mistõttu regulatsiooni minu arvates küll hetkel vaja ei ole, et samal ajal tõestima. Meil on need problemaatiline, on riigikogu saalis hääletada, aga hümni seadustamise vastu tõesti on problemaatiline, et kuna te tõenäoliselt olete siis selle õhkkonna selliseks kütnud, et saadaks võib-olla valesti aru, et miks sotsiaaldemokraadid siis nüüd ei pooldagi hümni, et ma arvan, et sellest riigikogu saalis veel tuleb. Huvitav huvitav koosviibimine. Noh, kindlasti siin kaksipidi arusaamist, et ei teki kindlasti püüate selle selleni ütelda varjutada sellesama jutu taha, nagu sa praegu ütlesid, aga aga tegelik põhjus, miks te ei toeta, on ju väga lihtne teie enda erakonna esimene, see on deklareerinud seda, et rahvusriiklus on ebainimlik düstoopia ja, ja, ja ka riigi rahvusriigi sümbolid on ju osa sellest ebatäpne tsitaat täpne jah eelmise või üle-eelmise aasta nende, kus oli kongressil vist oma, kui ma ei eksi. Oma kõnes teatas ta seda, nii et ka riigi sümbolid on ju osa sellest ebainimlikkust ja ohtlikkust dist toopiast ja, ja, ja selle taustal ei imesta üldse, kui, kui sotsid sellele vastu hääletama Minu arust on provokatsioon praegu, aga meil ei ole aega sellega tegeleda. Aga tuleb pressiteade, et kõik loete presidendiks ühekaupa üles, millised riigikogu liikmed olid eesti hümni seadustamise vastu seda praegu ette öelda, ma, ma loodan ikka, et, et kõik riigikogu liikmed on selle poolt, sellepärast et see on tõesti ilus samm. Eriti kui arvestada Eesti vabariigi sajandat juubelit, et, et me anname ühele ühele sümbolile ka seaduse tõuse, mis, mis ühendab ühiskonda, mitte ei lõhesta. Me oleme saanud sadu sadu toetuskirju inimestelt, kes, kes kõik leiavad, et, et see on väga õige ja väga ilus ja selline sümboolne samm ja ma loodan, et me ikkagi suudame sellele vaadata selliselt, et et, et ei hakka ilusale algatusele mingit kibedat sappi peale valama, vaid vaid teemegi üheskoos sellise ilusa asja kärg laisa maale kärge interlõpetuseks. Ma saan aru nii poistekoori kui meestekooriliikmena siiamaani te ei kartnud hümni laulda, aga kui see seadus kehtima hakkab, siis peate aeg-ajalt ikkagi paragrahv üle vaatama, et kuidas ja millal jaa, jaa ja nii edasi, nii nagu me ajalehes kirjutasin, siis praegu on igal juhul politsei ja kohtuhirmus. Kui see seadus läbi läheb, on targem eemale hoida. Kui seadus läbi ei lähe, siis laulame pojaga hümni edasi tütrega ka. Ja mind paneb hämmastama usk sellesse, et kui me teeme rumalasti sõnastatud seaduses küll mõistust kasutab kohus küll kohus on mõistlik, sellepärast et Martin Helme, kes avaldas, et ta minu minus väga pettunud selle artikli pärast ühtlasi teatas ka seda, et temal puudub igasugune usk kohtusüsteemi vastu. Et mulle tundub siin natuke selline vastuoluline positsioon, et kas me siis usume, kohtunud või usu või, või need ainult selle seaduse puhul vist ise ei usu. Ma ei tohiks jätkata veel, et et seesama 26. aasta politsei Lehtma sellega tahakski lõppu tõmmata, et Morrison siis vastas sellele tungile lipu reguleerida, ütles, et ei või salata, et politsei hümni ettekandmise ajal peab oskama üles näidata suurt osavust ja taktitunnet. Isegi kui see soniga mees seal istub, ei tõuse püsti. Aga et kas eri seadusin aidata suudaks, selle juures tuleb küll kahelda, sest kõiki nähtusi maailmas ei saa tuua alati otse kindlate seaduse normide alla. See on 26 aastal, kui tsivilisatsioon on loodud selle ühiseluvormile, milles me elame ja mida me õigeks peame ta loonud sellele kõrgema, ilusama väljenduse, pealegi nii leplikud tasase iseloomuga, nagu seda on Eesti vabariigi hümn, mis kedagi ei riiva. Siis tuleb ka seadusandlusele selle juurde asuda. Õrnalt ja tagasihoidlikult. Head kuulajad, selline sai. Head kuulajad, selline sai tänane saade. Stuudios oli õiguskantsleri õiguskorrakaitseosakonna juhataja Külli Taro, Riigikogu liikmed Barbi Pilvre ja Henn Põlluaas ning vandeadvokaat Carri Ginter. Mina olen saatejuht Mirko Ojakivi homme eetris kultuurisaade vasar. Reporteritund on eetris taas esmaspäeval. Kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel põiv mobiiliäpi kaudu.