Vikerraadio. Tere päevast, inimesed võitlevad lumega ja sätivad üles jõulukaunistusi. Homme on esimene advent ning palgapäeva järgselt on oodata inimeste traditsioonilist tungi kaubanduskohtadesse, et oma raha ära anda. Aga rahva teenrid alustavad ja täna oleme koosseisus. Evelyn Kaldoja Postimehes Sulev Vedler Eesti ekspressist ja mina olen Mirko ojakivi Eesti rahvusringhäälingust. Tere. Aga ma alustaks siis sellest, et nüüd on Jüri Ratase valitsusse saanud selles mõttes korraliku hoo sisse ning ei möödu ühtegi nädalat, kui mõni ajakirjandusväljaanne ei nõua mõne ministriametist vabastamist ja sel nädalal on luubi alla võetud siis majandus ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson, aga ma arvan, et ega sellel Simsonil nüüd esimese hooga kuhugi kiiret ei peaks olema, sest see lugu, millest me nüüd avateemas räägime, on selles mõttes pikk ja keeruline, et sellele on ju ainult hüpoteetiline kokkupuude Kadri Simsoniga, et kui ma paneks selle fookuse siiski nüüd õigesse kohta tagasi, et uudis ise kõlas ju niimoodi, et keskkriminaalpolitsei pidas kolmapäeval kinni HKScan Estonia endise tegevjuhi Teet Soormi ja ettevõtta teise endise juhtfiguuri Mati Tuvi, keda on alust kahtlustada suures ulatuses omastamises ja rahapesus, et sama päeva õhtuks pääsesid mehed ka vabadusse, aga usute või mitte, et me ei räägiks ju sellest teemast, kui Teet Soorm poleks Eesti vabariigiministri elukaaslane. Samas minul praegu pole küll ühtegi argumenti, millega ma saaks, peaks või kavatseks selles loos ma tea, Kadri Simsoni tagasiastumist nõuda või, või keegi siin saates kohe tahab teha oma avaldused ära. Lisaks asi ei ole mitte selles, et nad kinni peeti, üheks päevaks, vaid selles, et neid kahtlustatakse. Ja avalikkuses toimub täiesti normaalne arutelud, mõned ütles, minister, peaks tagasi astuma, mõned ütlevad, et ei peaks ja raske on öelda, kummalgi poolel ei ole üldse õigus. Mõlemal on sellised täitsa asjalikud argumendid võtta. Mina olen pigem sellelt poolt, et Kadri Simsonil ei ole mingit kiiret vajadust seal oma sahtleid kraapima hakata. Ma lugesin ekspressist, kirjutasid ka sellest, et miks sa rõhutad sõna kiirelt. Sellepärast, et, Me ei tea ju, võibolla tal mingil hetkel tekib vajadus tagasi astuda. Ja ma mõtlen selle peale, et see psühholoogiline surve võib lihtsalt selliseks minna, et inimesel saabki kõrini. Ühel hetkel. Mulle meenus sellega kohe, et USA justiitsminister Jeff Sessions on juba praktiliselt oma ametiaja algusest saadik mingitest tema enda haldusala puudutavatest uurimustest nii-öelda kõrvale astunud ja see uurimine käib, tema on edasi justiitsminister, et, et noh, see on niisugune väga, aga samas on see ka Ameerika poliitilises kultuuris suhteliselt nagu uus asi, et eks see on nagu nüüd poliitilise kultuuripiiride Paika liigutamine. Ma arvan, et sellise asja üle diskuteerimine on väga oluline, et see võtaks ka ministrid natukene rohkem mõtlema selle üle, kes nende ümber on, mis nad teevad, et nad oleksid Ettevaatlikumad sellistes asjades ka, et tõesti mingites mingites riikides, mingites poliitilist kultuurides poliitik peabki olema võimalikult igav, tema kaaslane peab olema igav, tema lähikondlased peavad olema igavad ja korralikud. Ja inimene, kes teeb poliitikas karjääri, mida siis nii-öelda broileritüüpi inimesed ju tegelikult ongi kogu oma karjääri sellele ehitanud, see tähendab, et ta peab ka nagu karjääri seisukohalt selliseid asju arvesse võtma. Noh, no minu mõte on olnud siin, et Eestis kehtib põhimõte, et ühe inimese patu nuhelda teise inimese kaela. Ja kui me vaatame nüüd valitsuse tasandil, siis seal ei olegi minu meelest sellist sellist juhtumit olnud, kus kellelegi elukaaslaste abikaasad suuremahulises kuriteos kahtlustatud. Me ei saa ju veel öelda, süüdistatakse sellepärast, et süüdistust ei ole esitatud küllarile presumptsioon ja küll on riigikogu tasandil seda olnud, et nad siin on ka erinevad asjad. Jürgen Ligi aastaid-aastaid tagasi. Loobus oma kohast, läks riigikogust ära, kui tema poeg jäi selliseid pisikese vargusega vahele. Jürgen Ligi nüüd on võtnud hoopis nagu teistsuguse seisukoha või tema on nagu põhimõtteliselt nagu kutsunud üles selles küsimuses Kadri Simsonit rohkem mõistma ja siis kes on selle kogemuse ise läbi teinud ja siis on teine Asi on Arvo Sarapuu, Tallinna endine abilinnapea on uurimise all, siis Kersti Sarapuu juhib Keskerakonna fraktsiooni riigikogus. Minu meelest ei ole nagu mingit vajadust nõudeid Kersti Sarapuutaks kuidagi oma kohalt ära minema. Ma ei näe sellel nagu mingit põhjust, et meid kuidagi suudame nagu mõeldud. Arvo Sarapuutegevuse. Kersti Sarapuu tegevus on täiesti täiesti eraldi, eks ju. Või siis noh, nüüd on natukene nagu kaugem suhe on Erki Savisaare ja Edgar Savisaare suhe. Ei pea ju üks poeg oma isa tegude eest vastutama täiesti eraldi, nemad on juba eraldi. Nojaa, aga kui näiteks oleks mingisugune kohtunik, kelle, kelle abikaasa oleks mõistetud süüdi mingis kuriteos visatakse uurimise alla seoses näiteks kuritööga valdkonnast, mida, mille, millega ta ise tegeleb, et seal ikkagi tekib nüüd küsimus, et see on halli erinevad toonid, et seal on tumehall helehall, aga. Kohtunike puhul ongi seal võimaluses ise protsessis taanduda, siis mõlemalt osapooltel on ka õigus teha taotlused, kohtunikud, kohtunik taandaks ennast või ta taandataks. Agressiivne. Selles loos on minu arvates üks hästi oluline aspekt on see, et kõik need küsimused tuleb nii ajakirjanike poolt ära küsida kui ka Kadri Simsoni poolt vastata ja see on selles mõttes sellel nädalal toimunud üsna normaalselt, ajakirjanikele on olnud küsimused ala, kas te olete olnud nendest kahtlustustest teadlik, kas te olete, et nii-öelda teie selle looga ei ole kuidagi seotud ja nii edasi, nii edasi? Kadri Simson on nendele küsimustele vastanud minu arvates praegu nagu sa, Sulev ise armastavad rõhutada, et kiiret vajadust pole. Praegu tõesti on see, kus minul ei ole Kadri Simsonile selles mõttes midagi ette heita. Et aga kui nüüd uurimine siiski näitab, et asjaolud on olnud teised, Kadri Simson on valetanud või rääkinud, pooltõdesid või midagi ütlemata jätnud, siis asjaolud muutuvad. Kui ta on valetanud, kui ta otseselt kuritegelikult poliitikud poliitiliselt teinud otsuseid, mis on olnud kallutatud selles küsimuses tema elukaaslase kasuks, siis loomulikult on see hoopis teine teema, et kui, kui seal ei ole enam küsimusteta, elas ühes majas mehega, kes kes tegi mingeid asju, millega seoses mees sattus politsei uurimise alla praeguse seisuga, et see on hoopis teine teema ja mis osa sellest poliitilisest kultuurist on ka ikkagi nagu valija otsustada, et kui ta ei ole juriidiliselt midagi valesti teinud, siis on see valija, peab teadma täpselt nagu Mirko ütleb, et ajakirjandus peab küsima küsimusi, see on ajakirjanduse töö ja valija saab hiljem mõelda selle üle, kas seal läks midagi üle võlli. Aitäh, aga, mis selles loos on läinud valesti, on see, et kui vaadata nüüd näiteks ka Jüri Ratase kommunikatsiooni või, või mõnede teiste poliitikute väljaütlemist, et kohe asuda meediat ründama, et te olete liiga kaugele läinud, et nii-öelda süüdistate inimeste, millestki, millega ju tema ei ole olnud seotud, et sellega on olnud seotud või uurimise all, on tema elukaaslane, et, aga nüüd ongi ju see küsimused, et ka valitsuse huvides koalitsiooni huvides poliitika puhtuse aususe huvides on see, et need küsimused saavad vastatud, et me ju heida prokurörile ette seda, et miks ta uurib seda asja. Samamoodi ei saa ette heita, ma ei tea siin Postimehele või aktuaalsele kaamerale või Eesti Päevalehele, et ma ei tea, miks te kirjutate sellest, et et see on uudis. Olete ju nõus, kui Eesti vabariigiministri elukaaslane peetakse kinni, kui ministri kodus toimub võetud, sest ma sain aru, et Kadri Simsoni elukohast viidi ära Teet Soormi sülearvuti ja selle jaoks on tarvis protseduuri järgi kohtult luba. Et see See käib ministri kodus, siis see loomulikult see on uudis ja ja minister peabki saama selle võimaluse öelda, et viidi ära tema elukaaslase arvud ja mina ei ole selle looga seotud täpselt, et ja Me ikkagi eeldaks, et minister oma elukaaslasega räägib, et noh, et me peamegi uurima välja, kui palju ta sellest teadis või ei teadnud, kui palju ta oli asjadega seotud, mis juhtus üldse enne nende kahe kohtumist. Et see on loomulik, kui see majandusminister Ei, no see oleks ükskõik mis ministri pool ja ükskõik, mis riigis tehtaks täpselt samamoodi. Need on väga õiged küsimused, mis siiamaani esitatud, aga mõnes kohas on siiski meedia läinudki üle võlli, et minu meelest ma nägin mingites portaalides. Ma ei oska öelda, kas neil oli Postimees Delfis selliseid pildiseeriaid, vaata kui armunud nad olid ja kuidas nad koos poseerisid ja noh, umbes mis jättis selle mulje, et näed, minister on kurjategijaga justkui kõrvuti. See võimendas seda, võimendas. Teil on kõrvuti mehega, kes sattus politsei uurimise all, et see on fakt ja need pildid on fakt ja nad on ju olnud seal, et need, need on faktid, et ma arvan, et et selles, see on kollase ajakirjanduse loomulik tegevus, et nad teevadki selliseid asju. Vale. Nad ei valeta, et nad ongi ju paar ja nad on olnudki mingitel piltidel õrnalt koos ja minister ongi öelnud oma mehe koht hästi, et see ei ole nagu minu meelest selle nagu väljatoomises ei ole midagi nagu halba. Ma käin seal halba midagi, nagu see võimendas seda sõnumit. Just aga kujutate ette, et see ei oleks olnud Kadri Simson, ma arvan, peaminister ei oleks valinud sellist koheselt väga kaitsvat positsiooni, siin tuleb arvestada seda, et Kadri Simson Keskerakonnas on väga mõjukas inimene, ta on selles Jüri Ratase kõige lähemas ringis ja see, et Edgar Savisaar ei ole täna Keskerakonna esimees, ma arvan, see on suuresti Kadri Simsoni, tema isa Aadu Musta ja Jüri Ratase ja Mailis Repsi. Aga loomulik, et sa võitluskaaslase suhtes, et, et ka peaminister ei ole robotite, tunneb võitluskaaslase suhtes ilmselt rohkem soovi Jotile hüpata, et kas seal on mingit pidi inimlik ja normaalne. Samamoodi on ju Keskerakond kaitsnud Edgar Savisaart. Teile on ka igatpidi süüdistused 100. 100. patuseks ja ta oli veel viimase ajani Tallinna linna ametlikke keegi keegi ei suuda endale selle koha pealt nagu minema lükata. Peaminister võib öelda, kuigi see ei ole võib-olla kõige tasakaalukalt öeldud. Ta võib öelda, et miks te nii palju küsiti, aga see ei tähenda ju, et ajakirjandus lõpetaks küsimist ära, et loomulikult see ei olnud võib-olla kõige selline hästi valitud nagu selline avaldus, kuigi võib-olla tema enda valijaskonnale see sobib, et miks te kiusate vaest tüdrukut, eks ole, siin tekib küll küsimus, et misasi, õnneks poliitiline vastutuseks. Just millal, millal peab võtma poliitilise vastutuse? Sulev, sul on kindlasti elukogenud inimesena see vastus meil olemas. Ei, mul ei ole sellele vastust olemas, et ma arvan, et seal ei ole sellist ühest piir ette seatud. On olemas formaalne vastutus, eksju kus sul on mingi vastutusala, näiteks kui me eeldame, et kui sinu vastutusalas toimub mingeid patte mingi kuritegu, noh siis siis sa võid nagu selle võtaja Lägividegi Signe Kivitegija. Siis oli veel üks põllumajandusminister, kes astus tagasi kui viljavargus riigi viljasalvest, eks avastati, et see on näiteks sellised näited, aga kui see toimub sinu mingi segane asi on seotud sinu elukaaslasega, siis see on nagu selline pigem eetiliste piiride kompamine. Mõni inimene kindlasti oleks öelnud. Vabandust, mul ei sobi jätkata minister joaks, ise tagasi astunud, mõni oleks seda ajakirjanduse surve all teinud või üldsuse survel mõnuga. Kui selles loos peaks ikkagi selguma see, et Kadri Simson millalgi teadis midagi Mida ta pidanuks jagama siis õiguskaitseorganitega, siis tekib just see küsimus. No ma ei tea, seal on näiteks rahapesu kahtluse episood, see hõlmab endas mitmeid tegevusi, mis on loogilises järjekorras, et kui üks inimene hakkab ühel hetkel elama üle oma võimete. Ma saan aru, see on väga keeruline, on öelda, et et kust see raha tuli ja Teet Soorm on ju ikkagi elus edasi jõudnud inimene selles mõttes, et on aastaid tippjuhina töötanud. Raske on eristada ju väliselt seda, et et kas ta nii-öelda kasutab nüüd seda raha, mille osas siis haakas kann on väitnud, et see on kuidagi ebaausal, et teenitud või kasutata mingisugust muud raha, aga nüüd ongi küsimus selles, et see teadmise ja mitteteadmise piir on oluline. Ja kui see ühel hetkel peaks nagu selguma, et siiski midagi oli varem teada, siis ajakirjanikel on veel rohkem küsimusi. See on poliitiline kultuur, mida me kujundame, töö käigus ei ole formaalselt ära fikseeritud, aga Ma arvan, et pärast sellist juhtumit inimesed ehk õpivad poliitikud, ma mõtlen, õpivad siis rohkem tähelepanu pöörama sellistele asjadele oma lähikondlaste seas. Kas seal on mingisugused riskifaktoreid, vaevalt nad jätavad ühtki ühegi suhte sellepärast loomata. Aga, aga, aga see on mingi poliitiline kultuur, mida me kujundame, täpselt samuti nagu need majoneesi tšekkidega. Ma arvan, et riigikogulastel on tekkinud juba teatav harjumus, et nad teavad, et nad teatud asju ei tohi endale enam lubada. Sest need majoneesi tšekid võetakse iga aja tagant jälle välja, vaadatakse, mida keegi teinud on ja nad peavad seda vastutama, et nad on õppinud selle selle peale mõtlema, et neilt küsitakse selle kohta. Meil peavad olema head vastust, nad ei ole enam. Aga selles loos üks probleem siiski on, selle probleemi on tänane Postimees välja toonud. See on nüüd küsimus selles, et kui koalitsiooniläbirääkimistel kellegile kaubeldakse väga spetsiifiliselt raha, see on, siis ma saan aru, tõusigade vaatamine ja, ja seakasvatuse jätkusuutlikkuse tagamine Eestis ja kui selle kasusaajate ringis on väga lihtsasti tuvastatavad inimesed ja seda toetust tulevikus tõenäoliselt kõik suudavad välja rehkendada, et hakatakse maksma alasiga tõusigade arvu pealt ja kui sa tead juba ette rehkenduse sisu, et andes ma ei tea kaks miljonit eurot, siis sellest sellele ja tollele ettevõttele võiks justkui liikuda nii palju, et et vot see on nagu see koht, kus minul küll tekib küsimus, et tänast ma pean silmas tänast Postimehe lugu, et kas nendel hetkedel, kui seda toetuse suurust arutati koalitsiooniläbirääkimistel, kas Kadri Simson ikka tõusis püsti ja ütles, et ma sellel osal sellel arutlusel ei tahaks osaleda või ma, ma ei saa? Ilmselt me ei ole, me ei ole praegu sellist sellisest asjast kuulnud, nii et vaevalt küll, aga Eesti on väike, mõtlesin, mis seal ikka täpselt seesama, et inimesed ei ole poliitilise kultuuriga tehtud hellaks sellistes küsimustes nad ise mõtlevad tühjusest, on, keegi ei saa seda nagu teada, nüüd on see välja tulnud. Et see on jällegi asi, kust tuleb Ta hoiakuid ja käitumisjust sellega, et sa tood selle välja ja ütled, et see on problemaatiline. Teine asi. Ma ei tea, ma jõuaks kasvõi, ma tooks korra veel selle, selle näite puhul ühe paralleeli, et me kõik mäletame, mille eest Neinar Seli riigikohtus lõpuks süüdi mõisteti, et see, et ta oli, tahtis head, aga tegi seda valel viisil, mida seadus ei lubanud. Tõeliselt ka selle kaasuse puhul. Eesmärk oli ju loomulikult üllas, et Eesti seakasvatus edeneks ja areneks. Et siin nagu Siret Kotka ütleb, et, et ei tekiks olukorda, kus ühel hetkel Eestis sigu poleks. No õigusriigis see ka Robin Hood päris olla ei saa, et sul peaks olema mingisugune selline. Lõvi hud tahtis ka head, et või röövis rikastelt ja andis vaestele, aga meile tänapäeval müüs seda väga, ei aktsepteeriks. Ma ei tea, kes seal tööl samas olid koalitsiooniläbirääkimisi, kus Kadri Simson põllumajandusvaldkonna läbirääkimistel osales või mitte, et selle järgi peab seda vaatame, tegelikult jällegi see on täiesti sektoripõhine. Et noh, et see on seal väga erinev. Et aga mis puudutab seda, kas Simson teadis või mitte mingitest asjadest, et nad, seda me ei tea, me ei tea, ta on ise öelnud kuritegudes seda ei tea. Ja noh, ma mõtlen näiteks, et kui minu abikaasal oleks midagi taolist juhtunud, et ta satub kuskil siseuurimise alla, siis mul oleks küll kiusatus ta käest küsida, et kuule, näitab mulle ka selle siseuurimise materjale ja ma oleks noh, ilmselt neid näinud. Aga mõni inimene jällegi ütleb, et ei vabandust. Et ma ei näita sulle, see on minu asi ja, ja siis on ka ministri südametunnistus puhas, et ta ei olegi midagi läinud ja, ja pealegi jätab Teedumine teda nii palju kolmanud. Teet Soorm on kogu aeg rääkinud, ta ei ole teinud mingit midagi valetaks ja tal on kindlasti oma põhjendused, miks ta tegi ühe või teise tehingu ja ta võib seda ka oma lähedastele võiks näidata ja siis neid tehinguid, mida ta on teinud ja öelnud, et kuule, sellel on selline selline selline põhjendus, miks ma tegin need, need ei ole minu arust kuritegelikult. Just selle loo kõige olulisem kokkuvõte on see, et keegi pole süüdi enne, kui ta on koht, kus lõplikult süüdi mõistetud ja see oluline lause, et kedagi ei saa süüdi mõista kellelegi teisepoolt toime pandud tegude eest. Aga vastuseid siiski on tarvis selles mõttes jagada ja, ja mul ei ole, selles osas ma ütlen veelkord Kadri Simsonile ühtegi etteheidet, et nii palju kui oli küsimusi talle need küsimused minu meelest on saanud ka vastuse. Peame praegu leppima nendega. Agan. Muuseas, mida ma tahaks toonitada, et kui me vaatame seda kahtlustuse mahtu siis on tegemist väga-väga suure kuriteokahtlusele, tunnustusidki miljonit euro tegelikult Eesti mõistes ikkagi päris haruldane asi. Me võiksime jah, siin ütleme teise poole sellest ajast kulutada just selle nii-öelda Soormi ja Tuvi episoodidele ja rääkida ka sellest väljaütlemisest, et iga Eesti ettevõtja võib selliste kahtlustuste sekka sattuda või langeda, et, et see on tegelikult võib-olla selle teema puhul teine oluline teema, et kui tõesti Eesti riigis peaks olema niimoodi, et aus ja ühel hetkel on kohtupingis, siis see oleks nagu selline tõsine probleem, aga ma ei tea, on, on sul Sulev näiteid või Evelin on sul näited, et, et me peaksime seda teemat edasi arutama, et oleks tekkinud mingi muster, kus me saaksime rääkida sellest, et Eesti ettevõtluskliima on nüüd oluliselt alla käinud. Ma arvan, et on oluline see, et Sulev ära rõhutas selle, et tegu ei ole väikse asjaga, tsoon täitsa ei ole sattunud pisiasja pärast uurimise alla, vaid seal on ikkagi tõsi, tõsine teema, et lihtsalt see on proportsioone tähtis. Nii, aga kõige oodatum uudis sellel nädalal paljude Eesti inimeste jaoks oli see, et India üks järjekordsetest kohtulahenditest on vabastanud kõikidest süüdistustest Eesti, Ukraina ja Suurbritannia laevakaitsjad, kes erinevates India vanglates on istunud juba ligi neli aastat ja see otsus tähendas küll vanglast vabanemist, aga mitte Indiast pääsemist ja need 14 Eesti kodanikku, kes on selle 30 viieliikmelises laevakaitsjate seltskonnas, peavad selles riigis, kus nad praegu tõenäoliselt enam ühtegi päeva viibida ei tahaks, v-o, et kõige tähtsam on siis see, kas India prokuratuur kaebab nüüd otsuse edasi ja kui kaebab, siis küsimus on selles, kas nendel meestel lubatakse riigist lahkuda või mitte, et kuulge, ma olen sellel nädalal selle teemaga seoses kuulnud ühte intellektuaalselt väga huvitavat mõtet, et Eesti riik võiks rentida neli džiipi ja need mehed õhtuhämaruses lihtsalt Indiast välja toimetada, et ma ise muidugi ütleks kohesele ideede kohta, et see vist eriti tark mõte ei ole, sest kui Eesti on õigusriik ja, ja me, ma saan aru, peame ka Indiat, et õigusriigiks tunnustame neid diplomaatiliselt ja mida iganes, arvestades ka India suurt rahvaarvu ja sõjalist võimekust, siis ma arvan, et väga mõistlik mõte Eriti arvestades seda, et India on suur riik ja eestlasi seal ikka mõnevõrra käib ja kui järgmine kord eestlane peaks sattuma hinge kinnimajja, siis ilmselt ta ei saaks ka nelja aastaga lahtivaid. India riik ei usaldaks Indrek esiteks oleks ta ilmselt pahane mis tähendab, et kohtusüsteem, mis seal ei tundu olevat maailma kõige kiirem, läheks veelgi aeglasemalt. Ja teiseks, ta ei usaldaks Eestit üldse sellepärast et Eesti on tuntud kui varjus džiiperentiv veider riik. No pluss muidugi geograafiliselt see nagu niisugune ütleme, sihuke reality show'd vääriv ettevõtmine. Noh, sa pead lihtsalt arvestama sellega, see, mis sa praegu teed või see, kuidas riik praegu käitub. See laieneb ka sellele, kuidas edaspidi samasuguste intsidentide puhul India meie meisse suhtub, et me peame lihtsalt need suhted endale sisse seadma ja teinekord on kindlasti diplomaadid targemad, nad oskavad asju paremini ajada. Aga see ei oleks muidugi kurjategijate põgenemine, vaid see oleks lihtsalt täiesti vabade inimeste loata riigist lahkamine mis ilmselt ei ole kuritegu. Mingi haldus, halduskaristusega. Nendele tõkend peale, et ikkagi hangu rinnad on allkirja andnud, et nad on kohtukutse peale, mitte ükski riik. Meil välja selle asja peale ta ei annaks välja, aga ma ütlen, et see mõjutaks ikkagi seda, et me ei tea iial, kuna keegi ei plaani sattuda seadusega pahuksisse. Aga nagu need laevakaitsjad Key plaaninud seda ka nendega ometigi juhtus, nagu näha, Nad on õigeks mõistetud pärast nelja aastat ja ma pean ju vahepeal vahepeal vahepeal ka õigesti ja, ja aga aga, aga täpselt samamoodi kui eestlastega teinekord midagi samasugust juhtuks, siis teeks asja palju raskemaks, kui me praegu mingi sellise asja korraldaksime. Neist meestest on muidugi väga kahju. Aga, aga me peame asju ajama ikkagi ilmsed protseduurilised. See on minu meelest see protsess, näitab mõningaid asju või see laevakaitsjatega juhtunud, esiteks näitab seda, et Eestil ei ole jaksu oma inimesi teisest riigist ära tuua. Me saime hakkama selliste Liibanonis vangi langenud jalgratturitega, seal oli asi lihtne, teineteise poole moodustasid kurjategijad. Ja sealsed kohalikud võimud olid ka meie poole, et me olime nagu ühel poolel kurjategijate, kellest üks null India riigiga riigi vastu sa ei saa minna. Küsimus tegelikult veel ainult Eestis, et ka sellised suuremad riigid nagu Ukraina, kus oli pärit selle seal laeva kapten või siis nendest suur ühendkuningjah Ühendkuningriik. Nemad jäid sama moodi, et, et nad ei suutnud oma inimesi vabastada. Mina arvan, et probleem on selles, et kõik riigid pole lihtsalt nagu Eesti, et, et nad ei toimi kiiresti. Need ongi, et maailmas maailma rahvaste ja riikide peres on igasuguseid nähtusi ja mõned, mis on ka võib-olla maailma suurimaks demokraatiaks kutsutud, nad nad lihtsalt ongi teistsugused. Me peame sellega leppima. Digitoimik ja nii-öelda videosild ei India kohtupidamises nii-öelda veel välja kujunenud praktikaks, aga maa ausalt öeldes Sulev Eesti diplomaatidele ja riigile selles kaasuses nüüd väga nii-öelda etteheiteid. Ei, ma ei teinud ka ette heita, siis ma ütlen, et Eesti on täpselt samal tasemel nagu ka suuremad riigid, et lihtsalt ei suudagi. See, mis sellel lõppeval nädalal ütleme India laevakaitsjatega toimus Eesti riigipoolse kohtlemisega, siis ausalt öeldes see oli imeline selles mõttes, et kui mõelda selle peale, et Eesti kodanikke on vahi all vanglates väga paljudes maailma riikides meenuvad kohe siin Ladina-Ameerika riigid, kus narkonarkoveo tale narkomuulad kinni istuvad, et no ausalt öeldes sealse tase, millega neid külastatakse, aukonsul reeglina, et ega. Me jõuame, me oleme väike riik, meil ei ole jõudu avada isegi mitte konsulaarpunkte igas riigis, kus Eesti narkomuulasid rohkem satub, et loomulikult need inimesed väärivad ka kaastunnet ja abi, nad on ikkagi meie kaaskodanikud ja tihtipeale see, miks inimene narkomuulaks läheb, sellel on väga kurvad sotsiaalsed põhjused. Eks see sõltub ka asjadest, millesse inimesi süüdistatakse. Konkreetselt on tegemist inimestega, kes on õigeks mõistetud, kes eestlaste arusaamises ei ole kunagi kurjategija. Tollal samamoodi me pidanud kestan kohvrit mitte kunagi kurjategijaks vaid ära röövitud inimesed, kes teda käidi kogu aeg vaatamas. Narkomuul on täiesti vabatahtlikult pannud endale kuhugi mingi see ikkagi see kurjategijal on inimõigused. Ka kurjategijal on kodanikuõigused, et tal on õigus oma riigi konsulaarabile. Täiesti, aga see suhtumine siiski on teistsugune. Kas sa oled kurjategija? Ei ole. Kaks. Olla täpsustaks ära, et Eston kohvri puhul oli tegemist Eesti vabariigi kaitsepolitseiametnikuga, kes rööviti tööülesandeid täites. See oligi väga selgelt riigi asi. See, mis puudutas Liibanonis pantvangi langenud tureid tegemist oli terroristide poolt röövitud Eesti kodanikega ja see on see koht, kus on nii-öelda riigi ülesanne väga selge. Aga mis puudutab teises riigis, millega Eestil on diplomaatilised suhted, mille puhul me oleme öelnud, et tegemist on usaldus riigi demokraatiaga, kui nad kellelegi kinni peavad, siis ei saa ka ju kasutada diplomaatiat ja öelda või esitada nooti, et te peate nad vabastada, võib esitada, aga sealt tuleb vastus, et kuulge, meil on. Õigusriik ei tea, meil ei ole kõiki neid andmeid, mis on nende politseiuurijat. Me peame sellest lihtsalt niimoodi lähtuma. Isegi kui me sellest ei lähtu, me ikkagi peame, kuna need mehed olid India riigi käes, me pidime ikkagi seda aktsepteerima, et nad tuleb kätte saada vastavalt mängureeglitele. Me ei saa tungida kuhugi India vanglasse, neid inimesi vabastada, et see tuleb. No see on paratamatus, et see liigub samm sammu haaval, need ja need asjad on. Siit tuleb teine õppetund, minu meelest sellise töö tegijad peavad arvestama võimalusega vangi langenud sisuliselt nad on nagu palgasõdurid. Iga sõdur peab alati rehkendama võimalusega, et ta võib saada haavata. See võib saada isegi surma ja ta võib ka vangi langeda. Ja see töö on nii ohtlik. Haiks. Ja see on asi, mis puudutab kindlasti palju rohkemaid. Ma arvan valdavalt mehi, kes on erinevate eraturvafirmade palgal maailmas igasugustel konfliktikolletes, neid eestlasi on veel, seal võib tekkida probleeme kohalike võimudega, seal võib tekkida tõesti lihtsalt vigastusi kohalike meditsiinisüsteemidega, et ma arvan, nendest asjadest rääkimine on selles mõttes kasulik. Inimesed annavad endale riskidest võib-olla rohkem aru. Aga kahtlemata nende meeste, nende meeste lähedaste asemel, mina ei tahaks olla, sest need inimlikud üleelamised on erakordselt ebameeldivad ja tõenäoliselt selles olukorras. Loomulikult kui sa näed, et sina midagi ei saa teha ja siis sa loodad, äkki ma ei tea, Eesti riik või inglise kuninganna, keegi saab midagi. Olime seal on inimlik, sa otsid ja otsid ka süüdlast ka see on inimlik. Sa tahad kellelegi teisele nagu öelda, et miks tema ei tee piisavalt palju või noh, igal juhul sulle, see on täiesti inimlik. Ja erakordselt kahju on see, et kui need mehed ühel hetkel ka vabade meestena Eestisse tulevad, siis nende tööandja ehk siis käsuandja on ammu juba oma putka kinni pannud. Kasum on, kui seda oli ära jagatud ja nauditakse kusagil mujal elu, et vot see on see nii-öelda probleemide juur. Ja bassimees tegi täna üsnagi kihvti sellise külje, et mis on muutunud nelja aastaga meie elus, mis need, nii kaua need mehed siis siit ära olnud, et seda oli väga huvitav vaadata? Kuidagi meie jaoks on nagu märkamatult kogus areng läinud muuseas samasuguse arengul läbi elanud piraatlus ise, et aastal 2012 rööviti veel Somaalia vetes kõvasti tööstuslikult kui laeva. Aga see piraadikaitset, vabandust, laevakaitsjatel piraadi vastu võitlejate tegevus oli niivõrd tõhus, et mingil hetkel seal piraatlus lakkas, aga sellel aastal hakkas uuesti pihta. No see on ikkagi ja see oligi kõigiga Euroopa Liidu operatsioon käib seal jätkuvalt. NATO oma, ma ei ole kindel, aga käib ka ja on veel hiinlastel ja venelastel selle asjaga põhiliselt, ma saan aru, selleks murdepunktiks olidki need eraturvafirmade laevakaitsjad, kes laevadel olid, needsamad piraate heidutus, tegelikult see kõige rohkem ehk neist inimestest tegelikult on kasu olnud ja sellest oli kasu. Aga piraatlus üle maailmasõda on tegelikult Kariibi merel, seda on Aafrika läänerannikul, kuigi tal on natuke teine, siis seda on ka Kagu-Aasias, et see tegelikult on meie jaoks võõras, aga päris levinud probleem. Päris võõras ei ole, et Eerik-Niiles Kross oli siiski ka piraatluses kahtlustatuna. Lõpuks ikka oled Somaalia Eesti inimesi olnud Somaalias kavangist. Nii lõpuks ikka poliitikasse välja, aga see on hea silmaring on lai ja suur, aga tegelikult poliitikaga võib-olla jätkakski ligi neli miljonit, et eurot on Riigikogus taas ära jagatud. Riigieelarve üle 10 miljardi suurust mahtu arvestades on see küll muidugi tühine osa, samas kõige räägitum osa, et mulle tundub, iga euro on läbi arutatud peaaegu et aga EKRE on nüüd sellele püüdnud leida siis viisakat nime, teatades oma pressiteate vahendusel, et tegu on regionaalse arengutoetusega. Uut poliitilist kultuuri lubanud erakond võib siis juba leida selliseid andekaid nimesid, aga, aga mulle tundub, et katuserahas on ja katuserahaks jääb, sest siis saab kõige paremini aru, millest jutt käib või mis teie arvate, et äkki peaks selle hoobiks rehviostu toetuseks. No vaata, see katuseraha on tulnud sellest, et 90.-te aastate alguses, siis kui Eestis selline kultuur tekkisid parteid saavad partei liikmed saad selliseid väikeste juppide kaupa erinevatesse Reginaalsetesse projektidesse raha anda, siis läkski kõvasti raha koolide, lasteaedade katuste remondiks, seal teisi katuseraha külge. Aga mujal on ka nendel teistsuguseid nimesid. Poolas on vorstiraha, tšehhis on Kuljaši raha ja Soomes on silla raha ja et see sai kõik alguse Ameerikast. Juba 200 aastat tagasi hakati seal kasutama sellist asja nagu sealihapütti raha. Et tollal oli sellise, ütleme hea elu mõõdupuu, oli see, kui sul oli sahver sealihapütte täis, eks siis sääraseid hästi ja ja seal on 200 aastat kogu aeg kasutusel olnud, et see ei ole midagi imelikku. See on minu meelest on see osa sellest samast paketist, mis on meie süsteemis, vaata, kui minister saab ametisse, siis ta ta endale kaks poliitilist nõunikku kaasa ministeeriumisse, see tähendab tänu sellele, et need poliitilised nõunikud on seal kaasas, on loodetavasti ministril väiksem kiusatus hakata ministeeriumi neutraalset ametnike personali vahetama mingisuguste oma poliitiliste kontaktide vastu või parteilast vastu. Et see mingit pidi on nagu tegelikult selle neutraalsuse kaitseks. Mis on jällegi ütleks halli erinevad toonid, aga mulle tundub, et ta on Eestis päris hästi toiminud, et kui on osav avalike suhete osakond, siis nad ei hakka enne valimiste kampaaniat tegema ministri pressiteateid, vaid selleks on seesama poliitiline nõunik. Kes siis toodab neid parteikongressi teateid ja poliitika tegemisest kui sellisest, pole ju nagu mingit pattu, et, et ma arvan, et ma arvan, et näiteks selle juhtmete või nende poliitiliste nõunikena on see asi päris ära lahendada, hästi ära lahendada. Mõtlesin seesama asja rahaline pool. Nii, aga nüüd on küsimus selles, et milline on see poliitiline kultuur või see tase, et mis on see, millise madalaima ühisnimetaja erakonnad on valmis sellele panema, et kui paar aastat tagasi Pealtnägija võttis katuserahad ka seal üksipulgi ja kirjutas, et selle mittetulundusühingud aga on siis selle erakonna liikmed või see riigikogu liige ja siis ühel aastal või isegi kergelt kaks aastat järjest suudeti hoida enam-vähem sellist normaalset joont, enne seda oli viimane selline suurem ehmatus Heimar lengi tšeki jagamine, kus ta oleks Kagu-Eestis pensionärid ette ja ütles, et ta on nüüd jah, tuleb hea, jagab raha ja see oli katuseraha, mitte tema raha. Ja siis need mõningased ehmatused on tekitanud selle pausi või poliitilise kultuuri muutus, et siis on suudetud justkui nagu kokku leppida, et teeme nüüd nõksa kultuursemalt. Aga see aasta mulle tundub, et jälle on olukord lappama läinud, et siin tundub, et vist riigikogu liikmed tahavad ajakirjandust ja avalikkust kiusata või näidata Teie võite seal viriseda ja iriseda ja Alari Rammo võib teha siin oma allkirjade kogumist, aga meie, meie oleme riigikogu, meie teame, kuidas neid asju teha ja sedapidi on see kultuuritus taas. No mingisuguse sellise, vau Me leidsime raha potti ja menüüd, loobime raha. Ja kusjuures ei häbeneta, ma vaatasin ka täna sotsiaalmeedias jälle riigikogu liikmed arutlevad selle üle, et kes kui palju andis, et seal on isegi hullem, keegi sai jagada 35000 eurot, aga samas IRL-i fraktsioonis oli saadiku kohta jagada 70000 eurot ja, ja nii edasi ja nii edasi, et vabandust, aga misse kultuurituse näide sinna. No aga hakkame pihta, et noh, ma ei tea, Marianne Mikko-ga seotud raamat naistest juba meedias on pahandatud inimõiguste keskusega, millega on seotud Mart nutt ja tema erakond. Siis see rehvide ostmine ja süntesaatori ostmine, et no ma ei tea Aga mis seal on rehvitõstmises paha ega panemegi? Kuhugi aga paneme kuhugi selle mingisuguse piiri paika, et kui regionaalne areng nagu EKRE oma pressiteates ütleb, et see võiks olla tagatud, et millist regionaalset arengut tagab see kui ühele kogudusele, mul ei ole selle kogudusega selle kirikuõpetaja vastu, selles mõttes mitte midagi. See on lihtsalt üks näide, et kuidas. Varrol on selle selles suhtes tõsine teema kirikule, kui mingisugune parteiena kirikule, mida avalikult suure hurraaga raha kui teadsid kõik ja nad andsid ja see on nagu minu sen maotus, kui sa tahad nagu vabandust skoorida punkt pärastiseks eluks, siis sa teed seda vaikselt ja salaja, et sa annad selle, annetad viisakalt vaikselt, miks me peaksime maksumaksjate raha andma mingile kogudusele? Loomulikult Me hoiame kirikuhooneid korras muinasmuinsusväärtus, aga kogudus peaks oma kiriku muidu täpselt see, et ja siis, kas siis õpetaja ütleb pühapäeval, et hääletage selle partei poolt või see oli kuidagi minu meelest eriti? Ei vea ma olen just vastupidisel arvamusel, et samamoodi on ju rehvide ostmiseks raha ette nähtud näiteks kaitse-eelarves ka päästeametisõidukitel ostetakse rehve lihtsalt neist ei ole lahti kirjutatud selle riigieelarves väga täpselt, et mille jaoks kulule riigieelarve siis me jagame praegu katusel katuseraha on täpselt samasugune osa riigieelarvest. See on ka riigieelarves, aga see on niisugune spontaanne, niisugune jõulupreemiat, oh meil on nüüd tundub, et leidsime siin ei näe seal midagi spontaanset, et see inimene, kes on seda raha palunud, see on ka see on selle kõik läbi mõelnud, et ta vajab seda, et neid ei surutud peale. See neid ei surutud peale õpetaja ja kellel ei ole autatakse. Aga samamoodi on ka kirikute, te oletegi teistest riigieelarveridadest, lähebki kirikutele. Aga nad ei lähe ikkagi koguduse tegevuseks, näiteks need lähevad ikkagi selleks, mis on ühiskonna kui üldise hüvanguks, et see küttesüsteemi vahetus, renoveerib hoonet püsti hoida, jah, see on okei, aga, aga, aga, aga Sulev, aga. Piir jookseb, et okei, ütleme, et süntesaator ja rehvid on okei, aga kui järgmisel korral kellelegi on vaja sokke ja trussikuid, et kas hakkame nagu hakkame ostma vä? Minu meelest isegi kaitsevägi teeb kogu aeg hankeid. Ja ka see on süstemaatiline riigieelarve kulu, meil on ajateenijad, meil on kutselised kaitseväelased, see on, see ei ole kellelegi spontaanne vajadused. Sest meil on igasugused MTÜsid, kellel on igasuguseid soove, me võime ise ka siin asutada mingisuguse õilsate ajakirjanikke MTÜ ja siis eeldada, et järgmine kord juba okei, võib-olla me saame siis küll oma tööandjalt sule sappa, kui me ei hakka või parteidel raha võtma. Ega see ei ole nagu see ei ole süstemaatiline, normaalne riigieelarve kasutamine, see on siis riigile riigieelarve kasutamine. Ma ei tea. Riigikogul on võimalus alati konkreetne kulurida maha tõmmata, öeldud vabandust, ei sobi arvestama, et siiski see on riigieelarve. Sellele annab heakskiidu riigikogule. Aga mina ikkagi arvan seda, et kui riigikogu liige on mõne mittetulundusühinguga olnud seotud, et siis tema ise ei peaks tegema sellele annetusi, et on olnud aastaid, on olnud poliitiline traditsioon, et riigikogu liikmed ei rööka pärast või, või ei kisa pärast, et minu toetus oli selline, minu toetus oli tolline, et oli fraktsiooni ette, kuid, ja, ja see, et kas ma ei tea haapsalusse, siis liivakasti ehitamiseks andis raha see või too, et see lepiti kokku, et see ei tule välja, aga nüüd lausa kuulutatakse üksteise võidu, et kes millise noh, nii-öelda siis jutumärkides katuse korda tegi. Et see on, see on nagu see ei ole okei, et see on Sulev see minu ja sinu raha, mida nad jagavad. Ja need on asjad, mida peaks tegelikult hoopis omavalitsusi andma, need on omavalitsuste. Omavalitsus otsustab ja tee ja muus ja omavalitsuse maksumaksjad maksavad. Ja muuseas, kui sa räägid Öeldakse, et raha tuleb anda, siis okei, raha tuleb anda nendele, kellel raha ei ole ja küll Sulev, väga hea, selline poliitiline ütleme lipukiri, aga kui keskfraktsioon annab 275000 eurot Tallinna linnale Eesti kõige rikkamale omavalitsusele, kelle aasta eelarve on märkimisväärselt suur, kelle rahastus järgmisel aastal riigieelarvest tõuseb veelgi, kuna riik on otsustanud omavalitsustele raha juurde anda ja siis antakse veel raha juurde, et noh, mina ei tea, kas Tallinna linn on nüüd siis tõesti see omavalitsus, keda peab siis katuserahast toetama vä? Aga miks, miks ei võiks seda teha, et me järjekordselt toonitan, et kui see ei meeldi ylejäänud parteide saadikutele, siis neil on võimalus sellele kriips peale tõmmatud. Aga vot see on demokraatlik, aga see aga, aga vot Sulev, see on üks värske ja hea ettepanekuid tõesti, riigikogu liikmed omavahel hakkakski vaidlema. Vaata nüüd ongi vahe selles, et mis puudutab neid kaitseväele trussikute ostmist, see vaieldakse riigikogu kaitsekomisjonis üle, see vaieldakse, tehakse hange, tehakse hanges, vaieldakse ka rahanduskomisjonis üle, kaitseministeerium planeerib ja töötab, see rahakasutus on läbi vaieldud. Aga see, mis puudutab siis ühe katuse kordategemist, ma ei tea, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ettepaneku alusel kõige rohkem vaieldakse see üle siis sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, ehk siis see vaidlus hõlmab väga väikest. See on selles mõttes on ju hoopis vot nüüd me jõudsime nagu hoopis tõele lähemale. Mul ei ole seal nendes komisjonis midagi nii palju neid asju läbi vaieldud aga siis nad ei tee oma tööd, nad ei saa lihtsalt laiali, sellepärast riigi kulutused on meeletult suured. Sa ei jõua vaielda, lihtsalt nende toimuksid ööpäev läbi vaidlused, kui me hakkame iga kulu kohta vaidlema. Ja siis nad sidet toimetavad oma pähklirahaga, et 5000 5000 siia-sinna liivakasti ja katus, et see, see teeb nagu selle kuidagi muide kuule. Teema lõpetuseks ma siiski sellel aastal ütleks, et teistmoodi käitusid Reformierakond ja Vabaerakond kindlasti on raadiotes ka nende erakondade, ka seotud inimesi ja, ja ma tean, iga kord, kui katuserahast räägitakse, siis nendest erakondadest toimetust vähemasti vikerraadio toimetusse on tulnud mitu kõnet ja öeldud, et miks te kõiki ühtemoodi kiusata ja sõimata. No Reformierakond siiski aastaid võimul olles millegipärast see neid üldse ei häirinud, lõbuks silmad avanesid, see nagu see joodik, kellel maks enam vastu ei pea, siis ütleme, teistel. Ma eeldaks, et Reformierakond, kui ta tahab asja parandada, siis ta järgmises platvormis valimistele minnes juba lubab, et see asi kaotatakse ära, et see mitte ei ole nende nüüd ühekordne loobumine, vaid et nad panevad selle poliitilisse platvormi veenavad juhul, kui nad tahtsid järgmine kord võimule saama oma koalitsioonipartnerit ja teevad ära. Ja vabaerakond oma rahast ei loobunud, aga nad leidsid siis sellise koostööpartneri ehk siis nad Telegeerisid enda otsustuspädevuse kuhugi edasi, et välistada siis seda, et nende poliitilised eelistused või isiklikud eelistused siis hakkaks raha jagamist segama. Mis eriliselt loll, sellepärast poliitiku mõte ongi see, et ta teeb poliitikat, eks see näitab lihtsalt, et tegemist Larged inimestega. Minu meelest näitab see kogu see vabaerakonna käitumine selles küsimuses on nagu niisugune, nagu lihtsalt populismi nagu no nemad on lihtsalt kui leidnud sealt nagu väheke väetist, populismi lisaks oma parteiline korruptsioonitõrje MTÜ olemas, et. Ioni radareid, kuigi meil on olemas ka korruptsioonivaba Eesti, mille juhatuses muide on näiteks vaba vabaerakonnast Aimar Altosaar on millegipärast vabaerakond endale rajanud oma korruptsioonitõrje MTÜ, et nagu, mis siis on jälle nagu populism ja lihtsalt vee segamine? Kaitsemeetmeid pole kunagi liialt isegi muleeriva parteilist aga kuule, sattusin segadusse, et on alles ajakirjanikud, teevad need Keskerakond, IRL siis sotsiaaldemokraadid ja EKRE ühteviisi on pahased, teevad need Reformierakond ja Vabaerakond, ütleme rega. Vabaerakond tegid erinevat moodi, et siin on nagu, eks nad kõik vajavad, eks kõigil on siin oma sihuke kõik vajavadki. Kest nätakat minema, nii, aga saate lõpetuseks võiks rääkida veel vanurite hooldusest, et sel teemal kirjutas Kirsti Vainküla sellel nädalal Ekspressis pika loo ja diskussiooni keskmes on siis Eesti vabariigi perekonnaseadus, mis paneb lastele kohustuse oma vanematele ja ka vanavanemate eest hoolitseda. Soomes on see siis riigi ülesanne näiteks ja see on tegelikult üks üsna hea selline ma ei tea väitlusteema, aga mitte vaid väitlustehniliselt, vaid tegelikult ka üks selline korralik poliitilise vaidluse koht, et kes seda lugu lugenud pole, siis Sulev võib-olla sina saad meile teha ühe pisikese tasuta ülevaate, et ma sissejuhatuseks ütleks, et Eestis on eelmise aasta andmetel 10592 inimest, kes pidid oma töö jätma ja koju jääma lähedast inimest hooldama. Lisaks on meil veel ligi 100000 inimest, kes päevatöö kõrvalt ametlikult on vormistatud lähedase hooldajaks, et aga Sulev, palun. Põhimõte on selles, et kas Eestis sisse viia hoolduskindlustus ehk maksaksime, kas siis ise või meie tööandja maksaks, maksaks veel ühte uut maksu selle eest saab siis samasuguse süsteemi rakendada Eestis nagu Soomes, sellepärast et noh, meie elu võib ikkagi täiesti teistsuguse pöörduda, Ta kui kui midagi meie lähedastega juhtub, et ma ise elasin just midagi sarnast hiljuti üle, et mul oli vanaema 98 aastat vana oli päris kokandusvormis, käis ise ringi ja toimetas, aga mõned nädalad tagasi ta kukkus õnnetult, murdis jalaluu. Ja ja siis me hakkasime õe emaga mõtlema, et mis nüüd temast saab, et äkki ta äkki ei hakkagi enam kunagi käima, kuna ta maal üksi elasid, kuidas ta siis hakkama saab? Anname, ei hakanudki käimata, suri ära, õnnetul kombel, aga meie elud oleksid noh, selles mõttes ikkagi kõvasti muutunud, kui tema, kui ta oleks jäänud lamaks haigeks. Et tema elas Tartumaal mude ja ja ema elavad ka Tartus, et noh, nemad oleksid olnud lähemal, kui mina oleksin Tallinnas Kle vaatame seda ühiskonnakorraldus, siis siis varem oli meil hoopis teistsugune ühiskond. Meil olid suured pered elasid ühe katuse all, vanavanemad hoidsid lapselapsi ja inimesed surid varem ära, tänapäeval inimesed elavad kauem, nad elavad kauem haigetena, põlvkonnad lahku kolinud. Palju pole enam selliseid maavanavanaemasid, maa-vanaisasid. Hästi, palju on üksikvanemate lapsi siis lapsed, vanemad elavad erinevates linnades sageli elanud erinevates riikides, isegi erinevates maailmajagudes. Nad võivad olla erinevate riikide kodanikud, mis tähendab, et kui hakkame hooldusõigusest rääkima, siis tekib küsimus, et kas seda peaks lahendama rahvusvahelise õiguse kontekstis, eks, et kas ühe riigi kodanik peab hoolitsema teise riigi kodanikest? Paljudel on üksikuid lapsi, selliseid üksikuid inimesi, neil ei olegi lapsi paljud homoseksuaalsed inimesed. Nii et nad, see probleem on üha kasvav, siis on meil ka kärgperedega. Probleem on üha kasvav ja, ja ühel hetkel inimese pealt avastada ennast olukorras, kus, kas nad on üksi nende eest keegi ei hoolitse. Vastupidi, sa elad nagu hästi ilusat elu, kuskil sa järsku avastad vabandust, aga nüüd ma pean kellelegi eest hoolitsema hakkama. Ja kas ma pean oma elu ringi tegema või ma pean suure osa oma sissetulekutest kulutama teise inimese ülal pidama? Sellepärast et seadus nõuab seda. Ja peale selle on veel see, et nagu, nagu sa tegelikult oma vanaema näitab, juba rääkis, et sellised asjad juhtuvad ootamatult, isegi kui on 98 aastane vanaema sai tegelikult väga mõtle, sellele elab igavesti, aga nähtus kahjuks, mis juhtus, et, et me ja veel enam inimestega juhtub palju nooremana, kui seda üldse ei oska nagu arvata, et me kõik võime astuda majast välja ja sattuda liiklusõnnetuse ohvriks näiteks ja jääd voodihaigeks või jäätükk kukub. Nüüd on jälle hooaeg alanud. Insulti ei hüüa tulles, noh neid haiguseid on ikka väga palju ja, ja öelda, et, et inimene ise oleks pidanud õigel ajal midagi tegema, tervemini käituma ja, ja nii edasi, et see on selline tagantjärgi tarkus, aga see probleem on ikka märkimisväärselt selles mõttes tõsine, et sinu elu võib muutuda selles mõttes päevapealt, et Sulevi näide ja kui sa olekski pidanud selle oma vanaema eest hakkab hoolitsema, ma arvan ja just see vastutus oleks sinu peale langenud siis ma arvan, et sa võib-olla ajakirjanikuna oleks midagi saanud kirjutada, aga kindlasti mitte sellises mahus ja sellisel kujul ehk siis ka sinu sissetulekud oleks oluliselt kannatanud ja siis toime tulla, noh, see oleks oluliselt kergem. Teise inimese eest, kui ta on väga abitu hoolitsemine, on ju töö. Ega ilmaasjata ei lapse, väikeste laste vanemad ei saa vanemapalgale. No ja need hooldajatoetused Eestis on ikka erakordselt väikesed, et jutt ei käi sadadest eurodest. No need on ikka väga väikesed. Pluss, teine asi, see psühholoogiline pool on ka psühholoogiliselt väga kurnav, eelkõige siis võib-olla ongi võimalik, et Eesti võtab kasutusele sellised süsteemid, mis kehtivad mõnes teises riigis, et kas hakkab kehtima kindlustus. See on kohustuslik siis alla vabatahtlik, muidu ta ei tasu ennast ära dringamad maksma. Maksud ei mõtle ka sellele, et nendega midagi juhtub ja aga siis sul on tagatud see, et siis kohalik omavalitsus või riik Vanaks saades sinu eest hoolitseb, mis ei tähenda seda, et, et sina ei või hoolitseda. Küsimus on, sa ei pea, olid seal ja peale selle on ka see tuge saada, et isegi nendel, kes noh, mis ongi kõige parem variant, kui inimene saab ikkagi koduse lähedastega olla, et ka need inimesed vajavad tegelikult igasugust õendusabi. Võib-olla ma tean, et mingites riikides on teinud seda, et näiteks kui on puudega inimese hooldaja, siis ta aeg-ajalt saab minna puhkusele, tuleb mingi asendushooldaja, et tegelikult seal on väga palju väga palju erinevaid teenuseid, mida ka sel juhul oleks vaja. No põllumajanduses on see sisse viidud, et on olemas need asendus tanuni talunikud, aga noh, sest seal on täpselt sama probleem, et sa ei saa ju oma lehmakarjas. Trambib elav inimene veelgi enam ette. Aga noh, ma ei tea, ma seda Ekspressi lugu lugedes, mulle tundub, et kõige paremini niimoodi ütleme inimese isiklikust aspektist on selle probleemi kokku võtnud akadeemik Ene Ergma, kes ütles, et jääb loota, et jumal lööb ühe raksuga maha, et et sa ei jää teistele nii-öelda ristiks kaela, et noh, ütleme see ei ole paraku meie valid õnneks. Et see on keeruline teema ja mulle tundub, et Eesti ühiskonnas poliitilises aspektis taanduks selliseks tüütuks maksu vaidluseks võetakse kohe need maailmapanga argumendid ette, hakatakse rääkima sellest, kuidas meie maksukoormus on niigi kõrge ja sinna veel midagi juurde panna. Ausalt öeldes, tundes eesti poliitikuid, et siis ma väga ei usu selle diskussiooni pikaajalisus. No aga me oleme vananev ühiskond, et me peame midagi tegema, meil ei ole selle eest tegelikult lõpuks mingit pääsu. Ja sellesse vananev ühiskond ongi see, mis lõpuks tekitab seda survet. Aga ta tekitab ka maksumaksude poolset survet ja vähemal maksumaksjaid. Jah, aga lõpetuseks võib-olla markeeriks veel ühe teema ära. Sellel nädalal minu jaoks. Üks teema sai sellise loogilise arengu või võiks isegi arvata lõpu selleks korraks, et kui tegevpoliitikud hakkavad kirjutama sellest, et Eestisse on vaja uut erakonda, siis mulle tundub, et, et see asi nii-öelda mõte töötab risti vastupidi, et kui Raimond Kaljulaid tuleb ja räägib sellest, kuidas paremsektoris seal kusagil Reformierakonna kõrval on veel ruumi üheks liberaalseks parempoolseks erakonnaks, siis see on selline soovitus laskja, laskeuss, majja. Aga et ja teiselt poolt siis räägitaks selle vastu, et võib-olla siis oleks seal vasaksektoris näiteks üheks kommunistlikuks korralikuks parteiks ruumi, et, et see on ka selline teistpidi soovitused, aga kas selleks korraks siis tundub, et on partei tehtud või, või kusagil. Sulev Evelin, on teil informatsiooni, et keegi ikka käib ja paneb midagi. Kas sa tead, mitu parteid Eestis on? Neid on palju, neid ei ole palju, neid on 11. Aga neid kõiki üht-teist määrajat, eestlased ei tea, et võimalik võtta ka nii-öelda olemasolev partei, hakata teda ümber vormima. Täpselt, et kui meie ma ütleks, et nii mõnelgi olemasoleval parteil oleks tegelikult vaja uut karismaatilist liidrit, kes nende näo uueks looks, nagu sealt võiks, sealt võiksime midagi tekkida, kui muidugi ülejäänud seltskond lubab, et parteideks ikkagi tekkima idee ümber ja täpselt samuti needsamad vanad parteid vajavad. Doosi, aga 500 inimest on vaja lihtsalt kokku saada ja need inimesed peavad olema julged, et ikkagi partei tegemise mõte on valitsemine. See on projektipartei, kui kuulata, mida Eesti vajab just nende poliitikute arvates, siis öeldakse, et vajatakse sellist korralikku rahvaparteid, aga selleks, et sünniks korralik Rahvapartei, peaks olema siiski programm ja vajadused. Vajadus ei saa olla ainult see, see, et meil on kaheteistkümnendat. Meil on ju ikka valimishooajal, aeg-ajalt tekib mingisuguseid, et eelmine kord tekkis vabaerakond, siis meil on olnud roheliste eelmine variant, et neid Res Publica oli, millest sai pärast IRLi osa, et, et neid tekib meil mingisuguse sagedusega ikka ja need on tavaliselt ongi, need täidavad selle ühe korra protestihääle kogumise ära ja siis nad vaikselt panevad jälle pillikuid. Paraku meil on tänaseks aeg otsas Sulev Vedler, Evelyn Kaldoja, Mirko ojakivi tänavad kuulamast ja järgmisel nädalal on vikerraadio eetris Neeme Korv, Aivar Hundimägi ja ka minul on õnn ja rõõm olla kuulmiseni.