Vikerraadio Reporteritund. Pere ja väga ilusa emakeelega täidetud emakeelepäevi veel sajanditeks meile kõikidele, see on minu meelest väga ilus traditsioon, see emakeelepäev oma keelt au sees hoida ja seda väärikalt tähistada. Meie tänane reporteritund on saanud tõuke üha suuremaid mõõtmeid võtvast mõttevahetusest, et mis asi on uus rahvuslus? Kui palju võiks eestlane ja tohiks vastu võtta ja omaks võtta uusi euroopalikke väärtusi? Kui palju me võiksime oma argiellu lubada võõrkeeli ja kui palju me peaksime kinni hoidma vanast sellest, et mida me mõistame eesti rahvuse põliste traditsioonide all? Kui palju me peame sellest kinni hoidma, et me oma nägu ja tegu ei kaotaks, jäi lahustuks rahvuste hulgas. Ehk valjemalt kui varem vaidleme praegu eestluse, meie rahvuse ideoloogilise sisu ja selle muutmise vajaduse üle. See aines on väga mahukas ja seepärast piirdume täna kolme saatekülalise tähelepanekutega. Missugused väited teed ja suundumused uue rahvusluse teemal on neid kolme saatekülalist viimasel ajal kõige enam rõõmustanud, mis on kõige enam häirinud? Missuguseid uusi ideid saatekülalised tahaksid toetada ja millised tahaks kohe maha hääletada. Ja saatekülalised on keeleteadlane, Tartu Ülikooli professor, Eesti keelenõukogu kauaaegne esimees Birute Klaas-Lang. Tere hommikust, Tartusse. Tere hommikust. Tallinna stuudios on Tallinna kirjanduskeskuse direktor ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino. Tere. Tere. Ja siin on ka kolumnist ja majandusanalüütik ja konservatiiv ja globaliseerumise tuntud kriitik Hardo Pajula, tere. See oli vist vangla globaliseerumise kriitik. Kui nii, siis nii? No vaatame, kuidas need põhimõtted siin arutelu käigus. Kus välja kooruvad, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Esmaspäeval peeti Tartu Ülikoolis emakeelepäeva konverentsi, selle maa keel ja konverentsi avas professor Martin Ehala ettekanne Eesti keele mänguruum rahvusjärgses Euroopas hüppas ja sellest pealkirjast lähtuvalt on mul esimene küsimus Ring saatekülalistele. Kas Eesti astub muu Euroopaga võrreldes vale jalga? Kui me arutame praegu siin oma rahvuse kui mõiste kaasajastamise üle, siis muu Euroopaga padundus suunduvat rahvustejärgsesse ajajärku, nagu professor Ehala sedastab. Küsin kõigepealt Birute Klaas-Lang, kas eesti uju vastuvoolu ja kui, siis miks Eesti seda teeb? No kõigepealt, mis see vool ikkagi on, et kui vaadata Ta üksikisiku tasandilt ja kui rääkida inimestega ükskõik kuskohas Euroopas, siis tegelikult oma juured ja kuuluvus on, on ju iseenesest väga olulised asjad, on olnud olulised asjad ja on ka oluliselt ka praegu. Aga see kuuluvus võib-olla moodsas Euroopas pass on natukene rohkem, selline kodanikupõhine kuuluvus, eriti Skandinaavia riik sides. Minu kunagine tõeline valgustus toimus 1980.-te aastate lõpus, kui Tartu Ülikooli kammerkoorilauljana Maline esimest korda Soomes külas ja meie sõpruskool oli Soomes Helsingi Ülikooli rootsikeelne koor. Ja kui me siis jutamises kasutasin sellist lauset nagu sina, kui rootslane, siis mind kohe parandati. Ei, ei, ma olen rootsikeelne soomlane. Et ma arvan ka praegu, paarkümmend aastat hiljem või isegi juba 30 aastat hiljem on Soomes väga palju neid, kelle kodukeel võib-olla midagi muud. Aga kes ikkagi oskavad väga hästi soome keelt ja kes ütlevad, et ma olen küll soomlane, aga mulle on ka igasugused muud taustad, et ütleme, selliste mitte trahvus järgsust või, või pigem selliste rahvuse ja kodanikuks olemise. Selliste hübriidi on Euroopas ehk viimasel ajal rohkesti näha. Ja ma saan aru, et mu Tallinna kolleegid kibelevad küll rääkima, aga ma pean veel ühe väikese nüansi tooma juurde ma eile õhtul lihtsalt tippisine Google'isse sõna uus rahvuslus ja panin pildirea käima. Ma tahtsin visualiseerida seda, et mis pildid ilmuvad ja minu kohutav ehmatus oli see, kui esimesed pildid, mis siis sinna kohale jõudsid, olid tõrvikud, oli üks tõeline skin, Hed, kelle kuklale oli tätoveeritud haakrist, et et ma arvan, et me oleme tõesti noh, kusagil niivõrd äärmusesse läinud kas siis hirmu või mingitel muudel põhjustel, et et me, need head ja Kodused ja omased mõisted nagu rahvus, et me hakkame juba sellele andma hoopis teistsugust sisu ja me hakkame seda lausa häbenema. Birute Klaas-Lang, kas see, et tekib niisugune hirm ja see võtab niisugused äärmuslikud mõõtmed, kas see tuleb sellest, et oht rahvuse kadumisele on nii suur? Ma arvan, et paljud tajuvad ohtu praegu keele kadumisele ka mina ise mitte seetõttu, et, et ma nüüd peaksin hirmsasti muretsema selle pärast, aga aga eesti keele kasutusvaldkonnad kipuvad veidi ähmastuma ja kitsenema, et mulle teeb muret, et keel eesti keel avalikus ruumis mulle teeb eriti muret eesti keel kõrghariduses, selles samas püramiidi tipus. Maarja Vaino, kuidas siis on, kas Euroopas rahvused kaovad või on sellel teel aga Eesti vastupidi püüab meeleheitlikult säilitada seda, mida me traditsiooniliseks eesti rahvuse tunnusteks nimetame? No minu meelest poliitilised sündmused täitvad pigem vastupidist, et tegelikult ju ühiskonnas suurem osa protsesse käib lainetena. Ma arvan, et Ardo võib kinnitada, et nii nagu majanduses ja see, kui on nüüd pärast teist maailmasõda liigutud aastakümneid sellises tohutus liberaalses voolus on mõnes mõttes ennast selles mõttes ammendanud, et ta on samamoodi muutunud liiga äärmuslikuks ja minu meelest väga paljudes riikides alates siin, Austriast lõpetades, viimati Itaaliaga on tulnud sellele ju vastureaktsioon, et Mulle tundub, et kuigi inimesed ja absoluutselt ei taha tõlgendada rahvuslust mingisugusegi, seostada seda mingisuguse kiiratsismiga, et see on nagu niisugune väga vägisi peale kleebitud silt, et nad tahavad lihtsalt täiesti normaalselt olla, olla oma rahvuse hulka kuuluvad inimesed. Ja kui rääkida sellest terminist avatud rahvuslus tegelikult vist on praegu Eestis rohkem termin, mida kasutatakse siis minu jaoks ma tahaks väga, et keegi selle sisu mune tegelikult lahti seletaks, sellepärast et minu meelest nagu rahvus või rahvuslus ise ei saa olla avatud ja suletud. Et avatud või suletud saab olla ühiskondlik kord, ühiskond, poliitiline režiim ja k väga internatsionalistlikud meelestatud ühiskond, nagu näiteks Nõukogude liit võis olla väga suletud ehk siis seostada rahvuslust suletusega on minu meelest vale seostada avatust väga primitiivselt sellega, et me teeme lihtsalt piirid lahti ja et meil ei ole üldse üheski küsimuses ei, ei sotsiaalses poliitilises mentaalses mõttes ühtegi piiri. See ei ole tegelikult normaalne avatud meelelaad, vaid see on, ma julgeksin öelda, lihtsalt puhas. Nonii, Hardo Pajula, nii Birute Klaas-Lang kui Maarja Vaino olid sellel seisukohal, et rahvused on ja jäävad ja ei kao kuhugi. Kuidas siis Euroopas tegelikult on? Nojah, ega ega ei ole üldse selge, kuhu see Euroopa siis tegelikult suundub, et kui me ütleme Euroopas me automaatselt üldjuhul kipume seda samastama Brüsseli ja siis selle rahvusülese liikmesriikide rahvusülese eliidi ka, aga ma arvan, et see, mida me siin praegu viimase kümnendi vältel oleme eelkõige näinud, on järjest kasvav lõhe selle, selle eliidi siis laiemate rahvahulkade hulkade vahel, nii et et Euroopas on suured asjad, ma arvan, käigus see pinna all podiseb päris päris niimoodi tormiliselt. Aeg-ajalt võib seda kasid pinnadalt võib-olla näha. Ja mul on pikka aega olnud selline tunne, et kui me otsime siin lähemaid paralleele ajaloos, siis minu tunne on jah, seal peaks otse sealt 500 aasta tagant, et ma lähen mingis mõttes sellise pole reformatsiooni, uue reformatsiooniaja künnisel ühes selles kõiges tulenevate ohtudega ja võib-olla ka võimalustega. Selle puhastuse eesmärk oleks nüüd 500 aastat hiljem, siis mis. Ma rõhutaksin puhastuse või kuivõrd seda pingeaspekti, et ühelt poolt Nõgega siis reformatsiooni toetaja siis jõudoitis ka paljuski rahvuslaseks toetasid uued, sellised meediatehnoloogiaga soovitab Gutenbergi näol siis. Aga eelkõige ma arvan, jusse pinge kitsa rahvusülese eliidi ja siis laiemate rahvamasside vahel. Tollal oli seda kitsast rahvuselist eliiti etendasid kehastas katoliku kirik. Praegu on seal eks meedia suuresti ja ka ülikoolid Marwan. Birute Klaas-Lang tekkis mingi mõte siin, kuulates Maarjat ja Hardot. Jah, maika keeleteadlasena pöörduda, kas keele juurde? Et äsja avatud rahvuslus ja ka uus rahvuslusega, ega mulle need mõisted ei ole ka selged, aga, aga kas me peame ilmtingimata väga neid silte panema? Küll, aga avatusest ma räägiksin küll ja, ja eestlase saatusest nii-öelda oma keele suhtes. Selles mõttes, et keel on ikkagi see, mis seob ühiskonna ja mitte ainult riigi, vaid, vaid ka ühiskonna. Et meil peab olema ju ühine suhtluskeel ja, ja Eesti territooriumil see ikkagi on eesti keel ja see peab jääma eesti keel selleks. Ja avatuse poole pealt räägiks ma ikkagi seda, et võib-olla meie eestlastena saaks ka rohkem kaasa aidata selleks, et oleks rohkem neid, kes meiega koos nii-öelda sama keelt jagavad, et kui mõelda ka välisüliõpilaste peale, et kas me oleme piisavalt palju jõudu rakendanud selleks, et neid lõimida Eesti ühiskonda, et kas me õpetame neile keelt, et nad siia jääksid? Tippspetsialiste ju Eesti vajab, et kui siin paar aastat tagasi tehti vilistlasuuring, siis ausalt öeldes meie välisüliõpilased kurdavad selle üle, et neil ei ole õppekavas eesti keelt, nad ei tunne eesti kultuuri, neid ei lömita ühiskonda, et neil ei ole võrgustikku. Neil ei olegi siis pidepunkte siia Eestisse jääda kui kutsuks täna emakeelepäeval üles kõiki neid, kellel vähegi tuttavate seas on kas siis Eestis pikemalt elanud, et või, või ka Eestis sündinud, aga eesti keelt halvasti rääkivaid inimesi või ka välismaalasi, et tulla neile paar sammu vastu, et mitte alustada kohe jutuajamist inglise keeles või ka mõnes muus keeles, nii nagu ka väriseb, villased kurdavad, mul on kursusel keel ja ühiskond üks hästi tore bulgaaria neiu, kes siis räägib ilusat eesti keelt ja kes just viimases loengus kurtis mulle, et kõik tema, Eesti tuttavad tahavad temaga inglise keeles rääkida, selle asemel, et aidata tema niigi juba ilusat eesti keelt veel veel paremaks ja veel veel ilusamaks muutuda. Et kui rääkida avatusest, siis see avatus on minu jaoks kaasamine, et me võiksime, võiksime rohkem kaasata neid, kes meil siin Eestis elavad ja kaasata meie eesti keeleruumi. Maria, ja ma selles mõttes olen täiesti nõus Birute jutuga, et esiteks seesama, mida ma tahtsingi öelda, et avatus ongi pigem meelelaadi küsimus, et seda ei peaks tingimata seostama alati mingisugustki, füüsiliselt suletud või avatud ruumidega sõna otseses mõttes. Ja teiseks eesti keel on eesti kultuuri seisukohast täiesti määrava tähtsusega ja, ja minu meelest ei ole eesti keelest rääkimist kunagi liiga palju jama, tahaks tohutult loota, et et keelemure jõuab kuidagi ka kuskile sinna valitsustesse ja ministeeriumidesse, kus nagu ikkagi saadakse aru sellest, et eestikeelne kõrgharidus on võtmetähtsusega küsimus ja samuti see, et eesti keel riigikeelena vajab nagu selliseid tugevaid pidepunkte. Sellepärast et loomulikult, kui rahvas ei taha rääkida Äram eesti keeles, siis ei ole kogu sellest regulatsioonist mingit kasu. Aga samal ajal kui need regulatsioonid on ka sellised, kas ei olegi või siis nad on niivõrd pehmed ja nõrgad, et nendel, kes noh, ütleme keeleinspektsioonil, kes tahaks näiteks, et Eesti linnaruum oleks selgemalt eestikeelne, aga tal ei olegi neid toetuspunkte nii palju, et seal peaks ikkagi olema riigipoolne selge, niisugune seisukoht olemas. Ja, ja samamoodi jah, eks me jõuamegi nende hoiakute, nii et rääkida. Eesti keeles peaks olema prestiižne meie kõigi jaoks ka välismaalaste jaoks, see tooks ühtlasi kohe kaasa ka selle, et me Me ei tahagi rääkida ise kohe esimese asjana inglise keeles. Marime kohe hakkame pärast paari küsimust rääkima eesti keelest eesti keele asendist ja sellest, kuidas inglise keel peale tungib. Aga ma siiski veel selle avatud rahvusluse kohta tahaksin küsida. Kui palju teie märkate seda? Ta on soovi muuta liberaalsemaks niisuguseid väärtusi nagu noh, ma olen kuulnud soovi muuta Eesti hümni sooneutraalseks mida iganes see ka peaks tähendama või siis et eesti rahvuslikud laulud tuleks vabastada taarsest terminoloogiast ja raskele eesti minevikule, viitavatest, liideteste terminitest, et ma näen, et soov muutuda Euroopale mõistetavaks, toob ohvriks selle, mida me oleme siiamaani pidanud pühaks ja väärtuslikuks, et et kui palju selle avatud rahvusluse juurest me võime ära anda. Et me ei konna tiidistuks jäid, noored ei laseks meie juurest jalga. No esiteks avatud rahvusluse termin tuli ju kasutusse juba üheksakümnendatel aastatel, selle võttis kasutusse Isamaa tol ajal oli ta Isamaa või Isamaaliit ja see oligi vist võetud kasutusele selle hirmuga, et lihtsalt rahvuslus mõjub Lääne-Euroopas negatiivselt, et sellel on nii palju halbu konnotatsioon, et, et leevendame teda, pehmetame teda selle avatuse sõnaga. Aga mulle tundub, et meie niisugune paradoks ja ma arvan, et mitte ainult Eesti, vaid, vaid paljuski terve Ida-Euroopa paradoks on olnud selles, et ja on praegugi, et meie ühiskonnad on ju pärast teist maailmasõda kogenud ja arenenud väga teistmoodi tingimustes. Ja praegu väga palju üritatakse täiesti kinnisilmi importida meile nähtusi, millel ei ole mehe ühiskonnas vastet ja neid rakendatakse ja kehtestatakse ja ei arvestata absoluutselt kohalike oludega. Samamoodi me, me võime väga palju globaalseid protsesse võtta, mis on meil täiesti vastassuunalised näiteks demograafia küsimus, et maailma ähvardab ülerahvastumine, meid ähvardab väljasuremine. Samamoodi kogu sooneutraalsuse teema eesti keel on juba sooneutraalne, meil ei ole siin midagi väga sellega nagu peale hakata. Ja näiteks no ma ei tea, soov loobuda oma raskest minevikust on lihtsalt psühholoogiline probleem. Aga me tahame olla eurooplased, me tahame, et meil oleksid samasugused skandaali ja ülestunnistused ja paljastused, kui oli Euroopas ja mujal või aga, aga me oleme eurooplased, selles mõttes, et Euroopa ei ole ju nagu, nagu Ardo ilusti ütlesite, ka Euroopa ei ole ainult Brüssel, Euroopa on ka Ida-Euroopa, et see, see on selline enesetunde küsimus, et kogu aeg, kui sa arvad, et Euroopa on kuskil mujal, siis sa arvad, et sa pead sinna jõudma. Aga me ju oleme Euroopa. Hardo Pajula. Ja ma olen maarjaka täiesti aus, et avatus on meelelaadi küsimus, see on väga oluline atribuut, ma arvan, see avatud meelelaad on väga oluline minu silmis kõrge väärtus, kus ma küll Mariaga oluliselt võib olla erinev on see, et mul on kordades vähem usku ministeeriumitest tulevates lahendustesse. Et ma arvan, et ministeeriumid on pigem probleemide allikateks ka keele suhtes, et olgu noh, nad räägivad justkui eesti keeles. See kantseliidi valmis sealt tuleb, on, ma arvan, keelele ja meelele palju kordades ohtlikum kui võib-olla mingid muud nähtused, et ma eelkõige pean võib-olla eesti keelele ohtlikeks just seda, mis tuleb ministeeriumitest ja ministeerium on defineeritud kui klaashoone, millel on üle 10 korruse, et see ei ole ainult see, kus on seal lõvivapitees kust tulevad lahendused, kus need peaksid tulema iga inimese seest. Sellest loetakse oma email üle näiteks kolm korda, enne kui ära saadetakse, ma arvan, see on esimene lahendus, näiteks. Birute Klaas-Lang, ma kuulsin teostasite traagiliselt vahepeal Johan üldse traagiliselt, mul on väga huvitav kuulata tegelikult, et nii Maarja kui Hardo jutt on, on, on tõesti, mul on väga hea meel selle vestluse üle. See, mis ma tahaks öelda, et mõlemal on õigus, et ühelt poolt ma olen nõus Maarjaga, et tegelikult riigil on kohustus reguleerida keelekeskkonda õigusruum, see, kus eesti keel ennast hästi peaks tundma, et reguleerida ka kõrghariduse keelekasutust. Hea küll, ülikoolid on meil autonoomsed ja on avalik-õiguslikud, aga aga samas ministeerium, kust tulevad praegu päris arvestatavad toetussummad selleks, et, et ingliskeelsust Kuda ülikoolide rahvusvahelistumist edendada, et võiks selle pendli jälle pöörata sinnapoole, et et pakkuda tuge selleks, et erialad püsiksid siiski eestikeelsena. Samas ma olen nõus Hardoga, et inimeste seest hoiakutes on väga palju kinni ja ja mitte ainult selles, et email'e härra saatmist teist korda läbi lugeda, et see muidugi, aga aga see keskkond, kus me oma emaile saadame, et jällegi hea näide, kui ma sain uue arvuti ülikoolis tööarvuti, siis mul oli sinna sisse pandud ingliskeelne keskkond. Rahvusülikoolis pandi mulle uuele arvutile inglisekeelne keskkond ja siis, kui ma meie IT-osakonnal, kes on äärmiselt professionaalsed töötajad, kõik väga tublid ja mul alati nendega väga hea koostöö olnud kus ma siis küsisin, et miks ometi siis öeldi, et aga me nagu eeldame, et kõik tahavadki ingliskeelset keskkonda, siis ma mõtlesin küll, et palun mulle eestikeelne ja küsige ikka enne õppejõududele ja töötajatelt, et kumba keelt nad sinna keskkonnaks tahavad, kas, kas siis eestikeelset või ingliskeelsed. Aga ma arvan, et mõlemad pooled on olulised riigi regulatsioonid nad annavad meile nii-öelda teadvustavad selle keeleruumi ja annavad eesti keelele teatud õigused. No meil on ju põhiseaduses ja keeleseaduses eesti keele õigused antud. Aga noh, näiteks jälle tulles hariduse juurde on põhiseaduslik kult kirja pandud see, et on nad eestikeelset haridust võimalik saada, aga ei täpsustata. Ta ju, mis tasemel haridust. Näiteks Leedu põhiseadus kirjutab selgelt, et on nii üld- kui ka kõrgharidus on, Leedus on riigi kohustus pakkuda leedukeelset kõrgharidust, seda meie seadused tegelikult ei kirjuta ju niimoodi, et, et ma olen väga murelik praegu ettevalmistamisel oleva kõrgharidusseadustiku osas, mis peaks reguleerima ülikoolide keelekasutust, et kuidas see hakkab olema, et, et praegu on küll niimoodi, et nii-öelda esimesele kohale kirjutatakse eesti keel, aga kõik muud keeled on ülikooli enda otsustada ja ja siis tulevadki need muud keeled, mis asuvad eesti keele asemele. Me jõuame kohe selle teema juurde, eesti keele asend meie kõrghariduses, aga enne seda mul oleks veel pakkuda üks tsitaat kõikidele kolmele saatekülalisele, see on võetud ühest eelmisel sügisel Toompeal peetud kõnest ja tsitaate ise on järgmine. Mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust. Mitte keegi ei saa meilt nõuda vabadustest loobumist, et saaks sinimustvalgem. Mitte keegi ei saa piirata meie vaba enesemääramist, et saaks sinimustvalgem. Mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist. Sinimustvalget genofondi ei ole olemas, on eesti keel, kultuur, kombed, tavad ja harjumused. Lõpetame tsitaadi siia, ma ei tea, kes saatekülalistest nüüd selle tsitaadi autori ära tundis, oli Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid riigikogu sügisistungjärgu avakõnes. Aga siin on siis nüüd see yks variant, millega täita mõistet avatud rahvuslus ja tema pakub, et kodanikuõigused ja vabadused, enesemääramisõigus kõigepealt on sinimustvalgeülesed. Birute Klaas-Lang, kas teie olete selle sisu variandiga nõus? Ma tundsin ära autori ja ma lisaksin juurde veel ühe mõtte siia. Parafraseerides meie üle-eelmist presidenti küsis, et ma lisaksin siia juurde ühe mõtte. Kui ma võrdlen Kersti Kaljulaidi kõnesid aasta tagasi vabariigi aastapäeval ja sel aastal vabariigi aastapäeva, siis seal on väga suur erinevus nimelt kui aasta tagasi ja see, see tsitaat, millele teie siin osutate, on ka sellest diskursuses pärit, et piisab tunnustamisest, piisab sellest, et tunnustatakse meie kombeid, tunnustatakse meie keelt ja, ja kõike muud. Selle aasta aastapäeva kõne oli kantud hoopis teises diskursuses, nimelt tunnustamise oli asendanud sõna tundmine, see tähendab, et mitte lihtsalt see, et, et ma ütlen, et jah, et ma tunnustan eesti keelt, vaid ma tunnen eesti keelt, ma oskan eesti keelt, ma tean neid kombeid ja emaga kasutada neid kombeid, et loomulikult igal inimesel on inimõigused, on, on kodanikuõigused, aga ma ütleks küll, et lihtsalt tunnustamisest ei piisa selleks, et kuuluda meie hulka. Ma tean väga paljusid kolleege estofiil ja välismaal, kes, kes kõik tunnustavad eesti keelt ja tunnustavad eesti komberuumi ja tunnustavad seda, et, et meil on omad eripärad, aga nad ei arva, et nad on eestlased. Et ma ise ütlen, et ma kuulub meie hulka ja et, et meie tunnustab mind enda hulka kuuluvaks, et see on hoopis midagi muud kes muu kui mina, kes ma olen ju ka tegelikult pärit segaperekonnast, mu isa oli ju lõppude lõpuks leedulane, ema, eestlane ja ja meie kodune keel oli vene keel. Kuigi ma isaga rääkisin leedu keelt, emaga eesti keelt. Aga kui mina, ma ei kujutaks küll ette, et ma ei võiks ennast lugeda ehtest hulka kuuluvaks, kuigi minu genofond on ehk ka muude geenidega rikastatud. Maarja Vaino, kas kodanikuõigused ja vabadused võiksid olla sinimustvalgeülesed, olete poolt vaidlete vastu, kas see on meie tulevik? Seal lihtsalt minu meelest märksa laiem küsimus ja tegelikult lausa filosoofiline küsimus, et kui vaba on inimene üleüldse me oleme ju tegelikult, et väga paljudest asjadest piiratud looduse poolt juba selle poolt, et kui sa oled Eestisse sündinud, siis sa ei saa vabalt valida, et sa oleksid sündinud kuhugile mujale täpselt samamoodi nagu need inimesed, kes on sündinud kuhugi mujale, ei saa tagantjärgi valida seda, et nad oleksid sündinud Eestis. Nii et need siin on. Ma ütleksin, oht langeda teatud utoopiatesse, et siin on oht tahta ühiskonda, kus sinu unistus ja tahe oleks reaalsus, aga sageli reaalsus ei vasta sellele ja reaalsusega ikkagi tuleb minu meelest arvestada. Ja, ja ma olen loomulikult sellega nõus, et inimene, kes tahab tulla Eestisse elama, ta õpib eesti keele selgeks, ta õpib tundma meie kombeid ja kõike muud. Et temasse tuleks väga hästi suhtuda ja mingil põhjusel ei peaks teda halvasti kohtlema. Aga ma arvan, et ta ühe põlvkonnaga ei jõua päriselt, võib-olla noh, nii-öelda eestlaseks kasvada. See on lihtsalt paratamatus on samamoodi nagu nagu uus mets ei kasva kiiremini, kui ta kasvab ja samamoodi paratamatult see võtab põlvkondi aega, kuni ühtset kultuuri ja traditsiooni sisse kasvatakse, sest kultuurid on pikaajalised protsessid ja nad vaikselt muutuvad kogu aeg, et ei ole loomulikult olemas sellist asja nagu seisev kultuur, et, et see ongi see pakk või kast, mis meil kõigil on ümber ja ei muutu. Loomulikult ta muutub, aga ta muutub kuidagi sellistes noh, iseenda elementide elementide hulgas. Ja selle tõttu niisugune hurraa mõtlemine. Et kõik, kes ütlevad, et nüüd ma olen seda ka kohe, on see lihtsalt reaalsuses ei ole nii ükskõik kui väga seda soovmõtlemist Hardo Pajula Me oleme saanud nüüd kaks, aga filosoofilist vastust küsimusele, et kas ollakse nõus Kersti Kaljulaidi pakutud variandiga, et kodanikuõigused ja vabadused on sinimustvalgeülesed, kuidas teie vastate? No kõigepealt seda, et see on Eesti juhtivpoliitikute kõnedes, semiootiline analüüs jääb väljapoole nii minu pädevus kui huviorbiiti, nii et ma ei oska. Ma kuulasin seda, on ju, see on sedasorti kõne, mida nad seal räägivad, et ja siis nii tuleb rääkida, et ma ei oska sellega suurt midagi peale hakata, et ju see kõik on kena ja õige. Niipalju kui masin kõrv kinni püüdis, millest ma aru sain või niimoodi, mis, mis kuidagi kaasa kalasemat geenid ja, ja keel, et need on kaks selgelt kaks erineva kategooria mõistete üks on puhtalt selline bioloogiline teine kultuuriline ja, ja noh, selge see, et nad kuskil seal niimoodi mingites pidi kuskil nad kattuvad, et jah, väga raske öelda, et mulle küll selles kontekstis meeldib see sisestas meelossi lause, mida ma kunagi kasutasin oma loo pealkirjana, et keel on ainus kodumaa, et et võib-olla sealt see lühidalt ilusti öeldud, erinevalt sellest igast jobust, mida ta seal ette lugesid. Peatselt ilmub professor Martin Ehala raamat rahvustejärgsest Euroopast pealkirjaga identiteedimärgid ja Hardo Pajula, teie olete selle raamatu siseretsensendina läbi lugenud, mida siis professor Ehala Euroopale ennustada? No ma olen lugenud läbi põgusalt, aga mulle jällegi, eks ma, me ju kõik noppimine raamatutest üles, seda, mis kuidagi meiega kogemusega haakub ja ta osuta ta minu arvates sellele, mis meil on sihuke mõningane majandusteaduslik taust, võib olla millega riimus. Et see sotsiaalriik või hoolekanderiik, mis on siin pärast suurt sõda või mis kestis 30 aastat, eks 14.-st kuni 45.-ni sotsiaalriik, mis on olnud niisugune kodurahu tagamise vahend tegelikult kogu Euroopas, see on ikkagi see ideeline vundament, millele see ühiskondlik-poliitiline konstruktsioon rajaneb, on olnud ikkagi rahvuslus. Ja seda vundamenti lammutades lammutatakse see pealisehitus, seda küll teadmata. Aga see pealisehitus on olnud kodurahu saavutamise instrument, nii et noh Et kui me loobume ühest, loobume paratamatult ka teisest. Me seame tõsisesse ohtu kogu selle asja, mis selgelt näeme, et praegu see on, ma arvan, see valik, mis on Euroopa eliidi laual, on praegu see, et kas me säilitame siis sotsiaalriigi või avame piirid, et, et nagu kahte korraga, ma ei kujuta ette, et oleks võimalik Ehala raamatut, see ei ole peateema seal seal üks ta läheb sellest lihtsalt niimodi, ta mainib seda. Aga see oli see kummatigi see, mis siis minu kogemusega haakus ja ja mida ma piiratud aja vältel võib-olla esile tõstaks. Mulle hirmsasti meeldib tehes kummarduse siin Tammsaarele sedasama lugu ikkagi poisist ja liblikatest, et kui sa lähed seda liblikat püüdma, siis lõpuks oled seal keset neid ära tallatud lilli, et see on aastaga jällegi väga ilusti ja napilt määra kirjeldatud sõnale. Maarja Vaino ma ei ole Martin Ehala raamatut kahjuks lugenud, seetõttu mul on väga raske seda raamatut kui sellist kommenteerida. Aga nüüd Hardo jutule võib-olla juurde võtta, et küsimus on jah, mingil määral sellises konstruktiivsuses ja, ja mõõdukuses, et mina ja võib ka Tammsaarele viidatud, et olen ka seda meelt, et alati tuleks leida selline kuldne kesktee. Minu meelest. Et seesama avatuse sõna, mis on kuidagi väga-väga pühaks muudetud, et see on avatus kui miski on avatud, siis see on automaatselt kõige parem. See ei ole alati nii, et tuleb säilitada kuidagi selline kaine meel ja vaadata, et mulle meeldib väga, kuidas Hando Runnel on kunagi ühes ettekandes, mille ta pidas Oskar Lutsu majamuuseumis 80.-te lõpul öelnud, et, et tõesti, et see avatuse väga mitmeti mõistetav, et kui rääkida karjakasvatuses avatusest, et kui võtta ikkagi karjal need aedikud ümbert ära, et, et siis see ei ole hea, et me ei saa võtta mingisuguseidki nähtusi. Iseenesestmõistetav, et see on hea, ükskõik kuidas ja see nii ongi, et kui me arvame, et kõik tuleks teha absoluutselt teisiti kui seni ja seda me teeme, sellepärast et muidu me äkki oleme tagurlikud või vanamoodsad. No ma arvan, et ka see ei ole hea mõte, sellepärast et inimkond on ju arenenud tänu sellele, et on alati arvestanud ka eelmiste põlvkondade tarkust ja kui sa selle eelmise põlvkondade tarkuse ära viskad, siis sa oled ju tagasi lapsekingades ja eks me mõnes mõttes, ja seda näeme ka praeguses ühiskonnas, sellist infantiilsust on päris palju ja just sellist tahtmatus tunnistada, et sa ei olegi kogu aeg kõige targem, et sa võib-olla peadki õppima sellest, mis, mis on olnud ennem ja seda möönma. Ja minu meelest ka ikkagi toimiv kultuur on see, mis ikkagi toetub järjepidevuse ajal, et, et võib-olla see on kõige lühemalt öeldud, ma ei tea, kas sa nüüd üldse kuidagi hakkas nende Ardo jutuga või, või Martin Ehala raamatuga, aga mulle tundub, et kui rääkida sellest lammutamisest lagunemisest, et, et ikkagi see, kui me tahame kuhugile edasi liikuda, edasi ehitada midagi, et, et see ei toimi niimoodi, kui sa selle vundamendi Altetega õhku ei ehita, ikkagi. Birute Klaas-Lang, me hakkame nüüd rääkima sellest, mismoodi elu muudab näiteks eesti keele positsiooni nii teaduses kui kõrghariduses. Kuulasin eile uuesti üle teie ja Mart Noorma esinemise reporteritunnis kevadel 2016. aastal ja seal kõige muu kõrval tõite välja niisuguse numbri, et bakalaureuse ja magistritaseme üliõpilasi oli Tartu Ülikoolis siis kaks aastat tagasi 10 protsenti. Kas see protsent on sarnane välis välisüliõpilasi? Jah, vabandust, jah. Kas ja kui palju on kahe aastaga muutunud? No kõigepealt Eestis tervikuna üliõpilaste arv on oluliselt oluliselt muutunud väiksuse suunas, selles mõttes, et et kui meil veel seitse-kaheksa aastat tagasi see kipu aastatel oli ikkagi oli 60000 üliõpilast, siis nüüd on napp 47 või isegi 45000 üliõpilast alles jäänud, et aga noh, ma ei tea, millal keegi Tartu Ülikoolis nüüd õppinud on, aga kui mina õppisin, siis sel ajal oli Tartu Ülikoolis 5000 üliõpilast, ta tundus küll, et, et on päris suur üliülikool, et praegu on 12 pool 13000. Aga ma saan aru, et, et küsimus on ikkagi selles, et, et kas meil on, kui palju meil neid välisüliõpilasi on ja, ja kas see on nüüd millekski hea, see on loomulikult hea, sest et ülikoolid on ka, võtame selle avatuse termini kasutusele veel kord, ülikoolid on avatud, nad on akadeemilise maailma osa ja see on selge, et me soovime saada neid välisüliõpilasi praegu hetkeseis on aga, aga selles mõttes huvitav. Et protsentuaalselt on Eestis välisüliõpilasi juba rohkem kui Soomes. Kui Soomes on väliselt milliste hulka alla kaheksa protsendi Mairegi absoluutarvudest vaid räägin protsentides, siis Eestis on see juba üle kaheksa protsendi. Nii et me oleme muutunud rahvusvahelisemaks Soomega võrreldes Eestis on inglisekeelsetel ja eesti ja inglisekeelsetel doktori On ju ka kahes keeles võimalik neid õppekavu avada ja hoida, et Ta on juba umbes 30 protsenti õppekavades sellised, mis on, kas siis inglisekeelsed või ja inglisekeelsed, et, et need, need viimased just doktoriõppes. Et kui eesmärk, et Eesti kõrgharidusest või 20 protsenti olla võõrkeelne, et, et see oleks nagu see eesmärk, mille poole me pürgime, siis sisuliselt on see eesmärk juba saavutatud. Bakalaureuseõppes on muidugi ainult üksikud õppekavad, mida saab õppida inglise keeles, aga aga magistriõppes on seda enam rohkem. Seal on mitu olulist probleemi, millele tegelikult peab mõtlema ja mis, mis jõuab tagasi jälle nende motivatsiooni ja hoiakute ja ka riigikeele juurde, et kui meie kõrgharidus muutub inglise keelseks, siis mis on see motivatsioon meie muukeelsete koolide vene koolide õpilastel eesti keel korralikult selgeks saada? Kui ma siit ülikoolist vaadata, kas pean küll tunnistama, et viimase 10 aasta jooksul on meie vene koolidest tulnud üliõpilased oluliselt keele pädevamad ja oluliselt parema eesti keelega, et, et kui see motivatsioon kaob ära, kui neil on võimalik inglise keeles, mida siis siis mis asi see on, mis neid motiveeriks neid vene koolide lapsi õppima eesti keelt, kui nende haridusvalikutes oleks siis selge, et nad lähevad ingliskeelsesse õppesse. Ja teine teema on ikkagi ka see, et noh, siin oli ka juttu, et kas me eurooplastena oleme teinud need valikud, et mina küsin jälle siin, et kas meie, Eesti maksumaksjana oleme teinud need valikud, et me võimaldame tasuta inglisekeelset kõrgharidust Eestis, et kas me oleme valmis seda kinni maksma, et kas Eesti ülikoolid üks peamisi eesmärke, mis minu meelest on ikkagi eesti intelligentsi koolitamine, Eestile tippspetsialistide koolitamine, et kas me oleme valmis selleks, et et me teeme seda inglise keeles, me maksame selle kinni meie õpetaja üliõpilastele isegi mitte eesti keelt maksame selle kinni ja siis lehvitame neile ja nad lähevad selle hea haridusega sinna, kuhu nad lähevad. Et me päris täpselt ei tea, mis on Eestis kõrghariduse eesmärk. No ma arvan, et et siin võib olla väga palju erinevaid eesmärke, aga üks olulisi eesmärke kõrgharidusele on ja kõrgkoolidel on ikkagi ühiskonna teenimine, hea küll loomulikult teadusõppetöö, need on kõrgkoolide ülikoolide põhifunktsioonid ja ülesanded aga laiemas mõttes on see ikkagi ühiskonna teenimine ka läbi õppe ja teaduse. Maarja Vaino, teie olete õpetanud Tallinna Ülikoolis ja olen, mis on võõrkeelsed või ingliskeelsete õppekavade rakendamise eesmärk, kas on vahend selleks, et oleks võimalikult palju üliõpilasi, kaasa arvatud välisüliõpilasi, et õppejõududel oleks tööd, õppekavad, toimiksid või see ei ole ainult vahend, vaid sellel on ka mingi eesmärk. Ma arvan, et siin on jälle tegelikult koos mitu probleemi. Nendest üks on see võlusõna rahvusvahelistumine kui eesmärk on olla rahvusvaheline. Ja see ongi ise eesmärk, et me ei ei näe, mis tegelikult mõte oleks, et rahvusvaheline suhtlusvahend mingile eesmärgile jõudmiseks, aga meil on ta muutunud eesmärgiks, et ükskõik milliste tingimustega, peaasi et me oleme rahvusvahelised. Et siis ongi juba eesmärk saavutatud. Et see on nagu kindlasti üks üks põhjus, miks tahetakse muuta õppekavad ingliskeelset, sest siis me saame siia teistest maadest tudengeid ja linnuke kirjas oleme rahvusvahelisemad. See on nagu natukene jällegi lahti mõtestamata, et et kas see asi iseenesest ongi siis kõike väärt. Ja teiseks on kindlasti majanduslikud probleemid puhtalt finantsküsimused. Et saada rohkem üliõpilasi oma ülikooli, see tähendab, pearahasid ja see tähendab, see tähendabki raha, lihtsalt et kuskil on läinud küll kaduma just see, millest Birute räägib, et et kus on eesmärk hoida Eestit kõrgkultuurse riigina kõrgkultuurse kultuurina, sellepärast et eestikeelne kõrgharidus on selle jaoks, et kui meil kaob eestikeelne tippkõrgharidus, siis me ei saa ennast enam nimetada kõrgkultuurseks riigiks. Ja, ja teiseks just nimelt, et, et seesama haridus peaks teenima aga meie oma ühiskonda ja rahvusvaheline suhtlus on selle väga heaks täiustajaks ja suurepärane, kui meie teadlased teevad avastusi või annavad oma panuse elu paremaks muutmiseks või muutumiseks laiemalt, mitte selles mõttes tingimata ei pea ju keskendub ainult noh, ütleme meditsiinis või paljudes teistes alades. See väljund ilmselt ongi märksa rahvusvahelisem, sest et seal on töögrupid, kellel on mõistlik koos töötada ja kõik nii edasi. Aga see ei saa olla nagu tõstise eesmärk, et me koolitame inimesed, kes läheksid ära meie juurest, vaid meie eesmärk peaks olema ikkagi see, et need inimesed, kes õpivad, kes ennast tõesti harivad, viivad ennast kurssi väga tõsiste erinevate valdkondlike teemadega. Et see tuleb meie ühiskonna kasuks tagasi. Noh, kõige lihtsam näide on arstid, eks ole, et kui nad õpivad siis on suurepärane, kui nad saavad käia välismaal erinevaid kogemusi, aga et nad tuleksid tagasi ja rakendaksid siis kõiki neid teadmisi ka Eesti inimeste tervise heaks. Et see idee ei saa ju olla see, et me oleme nagu suurepärane rahvusvaheline platvorm kõikidele ükskõik millistest riikidest tulevatele inimestele nad siis saaksid minna kuhugile mujale ära. Mariaga, meie eesmärk ei saa olla see, et hoiame kõik õppekavad eestikeelseid, siis lõpetajad jäävad Eestisse tööle. See ei ole nii üks-üheselt selles mõttes. Mulle alati tundub, et asjad ei ole nii või naa, et nad saavad alati olla nii ja naa, et selles mõttes peaks ikkagi püüdlema selle poole, et meil on valdavalt õppekavade eestikeelsed ja me pakume võimalust teatud asju õppida ka inglise keeles. Ja just see Marju Lepajõe väga hea lause ikkagi ühes intervjuus on öelnud, et on olemas selline asi nagu tõlkimine. Suurtes keeltes lugu pidavad, endast lugu pidavad teadlased kirjutavad emakeeles, sest et niimodi sa kirjutad kõige paremini, sest sa vähemalt teoreetiliselt mõtled selles keeles ja sa valdad seda keelt paremini. Ehk siis sa peaksid olema võimeline ennast selles keeles ka paremini väljendama ja professionaalsed tõlgid tõlgivad seal alati ära palju paremini, kui see puu, inglise keel, mida tegelikult meil rakendatakse, siis arvatakse, et seal tohutu rahvusvaheline tase Hardo Pajula näol on meil saata seltskonnas inimene, kellel on taskus Oxfordi diplom Cambridge'i, nii vabandust. Ja samal ajal te olete olnud õppejõud ka Estonian Business koolis. Kas me oleme praegu selles olukorras, et keeleruumi ahtluse, too pole võimalik kõikidel erialadel kõrgemat haridust? Pakkuda aga ma tahakski, võib-olla natuke rääkis sellest, et suur osa nendest probleemidest algab pihta just kõrghariduse mõistest ja ülikooli mõistest. Et üks mõte, mida ma siin viimase poole aasta avaldanud, kuulnud seal pole minu mõte, aga, aga mis mulle väga meeldib, on see, et ülikool on iga paik, kus keegi tahab teada midagi oma kultuurist. Et kuidas ta siis seda kultuuri parajasti oma kultuuri varajast ei defineeri Eestile midagi. Või lääne oma laiemalt, et ega me niimoodi seda asja võtame siis siis ma arvan, et me oleme sellel murra mingis mõttes jällegi murrangulise perioodil kus selliselt defineeritud ülikool neid maksab otsida üha vähem nendes kohtades, mis ennast ennast ise raekoja, mida üldiselt ülikoolideks nimetatakse, et siin on need, mida me praegu ülikoolideks nimetame. Need on väga keerulises olukorras see demograafiast. Ta rääkis juba plussansile tehnoloogia YouTiuga, eelkõige, mis, ma arvan, veendunud on, on sarnane Gutenbergi leiutisega, nii et. Ja kõik need asjad panevad Kogerides demograafia. Ja siin on see, mis, mis minu arvates saab, sellele süsteem on juba saanud saatuslikuks sellele süsteemile on see, mis siis on see ümber järel diagonaalristi-põiki eksamite süsteem mis on minu, ta olevat juba seadusesse kirjutatud, mis tähendab seda, et keegi mitte kunagi mitte milleski läbi kukkuda ei saa. Ja kui keegi mitte millegi, mitte kunagi mitte millestki läbi kukkuda ei saa, siis see tähendab automaatselt seda, et see diplom meile soodne, mida nad sealt lõpuks siis sellest ennast ülikooliks nimetavas asutuses saavad, ei maksa mitte midagi. Ja kui see tugi ära võetakse, noh siis on, järelikult tekib koht, on mingi rahuldamata vajadus, kuhu ilmselt siis mingid uued kehad hakkavad tekkima ja mis on just need kohad, kus keegi tahab oma kultuuri kohta midagi kuulda, et natukene segane olema, sõnastanud seda nii soravalt, kui oleks tahtnud, aga aga, aga jah, ülikoolid, nii nagu me neid praegu teame, on väga raskes olukorras ja ja suur osa neist teeb kõike seda, et sellest ka mitte. Et sellest välja ei tule. Ja ma ei tunne nende vastu erilist kaastunnet. Birute Klaas-Lang, kas oleme siis olukorras, kus ülikoolid võitlevad ellujäämise nimel ja siis tuleb tuua ohvreid võõrkeelsete õppekavade näol? No kas nüüd ellujäämise nimel, et mulle tundub, et Eestis ülikoolidel siiski läheb päris hästi, et ma ei hakka tooma mingisuguseid edetabeleid või, või mis iganes, aga demograafia on demograafia ja siin ei ole, noh need on need objektiivsed näitajad ja siin siin ei saa nagu midagi teha, aga ega ma ilmaasjata ei toonud seda, seda näidet sellest ülikoolist, kus, kus pisin, see asjal oli ainult 5000 üliõpilast ja see oli, see oli tegelikult ma sain väga hea hariduse. Ma lõpetasin eesti filoloogina ja ma sain suurepärase hariduse ja ülikoolis oli ainult 5000 üliõpilast, et ega siis ülikool ei pea olema ka ilmatu laia ilmatu suur. Et võib-olla meil ülikoolides Eesti ülikoolides kõrgkoolides kokku praegu on, on selles mõttes hästi segased ajad, et kõik ülikoolid tahavad tegeleda kõigega, et ka Tartu ülikool tahab tegeleda kõigega ja Tallinna ülikool tahab kõigega tegeleda ja tehnikaülikool tahab õpetada arstiks ja õpetada juristiks ja no võib-olla ka selle kõrvalinseneriks. Et, et noh, võib-olla jällegi jõuaks nakkusele riikliku regulatsiooni juurde, et et, et ega, ega Eestis ei mahu rohkem universitasi kui üks klassikaline universitas ja ja ülejäänud kõrgkoolidel ikkagi võiks ja peaks olema nii-öelda oma nišš, mis ei ole sugugi halb, vaid võiks olla ka nende tugevus selles osas samasele Hardo, too haakumiseks, et ülikool võib üldse nii-öelda oma kehandi kaotada, et et ega selles jutus on oma väga tõsine iva sees, sest sest praegu paljugi räägitakse ka sellest, et kas ülikoolis üldse ongi nupust vaja, et et me räägime sellistest virtuaalsetest ülikoolidest ja võib-olla võib-olla see ongi nii-öelda tulevikuülikool, kus üliõpilased on mööda maailma laiali ja õppimine toimub, on, ma ei tea, kuidas siis virtuaalselt, et, et võib-olla võib-olla see on nii, aga aga samas mina igatsen ikkagi taga kontakti üliõpilastega ja, ja, ja ma ikka väga loodan, et minu üliõpilased igatsevad ka kontaktõppejõuga. Hardo Pajula ja ma täitsa nõus sellega, ma arvan, et ühest küljest me näeme sellest Virtaliseerumist ja selle vertaliseerimise käigus ikkagi tekib see olukord, kus kõige olulisemaks ma olen alati olnud sõrmede, tuli lõuga, ülikooli kõige olulisema ruumiga kohvik, et aga kohvikus ei saa olla 12000 inimest, saada selgeks staadion. Aga, aga need on kaks erinevat asutust. Saate viimaseks aruteluks pakun ma teile veel ühe tsitaadi, mis jääb selles mõttes anonüümseks, et ta on võetud ühest listist ja kuivõrd mul ei ole selle autori luba tsiteerida, siis ma pean selle esitama anonüümsena. Tegemist on Tartu Ülikoolis õppinud arstiga. Ta on praegu õppejõud, teadlane ta loeb mitte ainult Tartu Ülikoolis, vaid ka mitmes teises Euroopa ülikoolis ja ta küsib, miks Eesti teadus kiratseb ja vastad sellepärast, et oma teadusartikleid ei suudeta publitseerida väljaspool oma kitsast keeleruumi avaldatakse eestikeelsetes väljaannetes, aga seal ei olda võimelised teadusartikleid adekvaatselt eelsenseerima. Meie kitsas keeleruum ei võimaldagi seda. Sellega lõikab eesti teadlane ennast rahvusvahelisest mõtteruumist välja. Kokkuvõtteks, kui tahame olla edukas teadmuspõhine, moodne väike riik 21. sajandil, siis vähemalt doktoriõpe edaspidi ka magistriõpet tuleb viia inglise keelseks. Maarja Vaino. No mina selle mõttega absoluutselt ei nõustu. No see sõltub loomulikult ka erialast, aga näiteks humanitaarias vastupidi tavaliselt ei olegi teisi paremaid spetsialiste Eesti kultuuri seisukohalt kui siinsamas Eestis, et et loomulikult on väga soovitatav, et alati on kolleegiumitesse kaasatud ka välisülikoolides olevad õppejõud, kes tunnevad väga hästi eesti kultuuri või ütleme siis ajalugu, kirjandus spetsiifilisemalt midagi, aga, aga samas on meil ikkagi suhteliselt vähe lootust, et keegi suudaks eelretsenseeritud mõnda väga spetsiifilist eesti kultuuri keskset teemat mujalt kui, kui siitsamast Eestist. Kindlasti on olukord teisiti mingites teistes valdkondades, et selles mõttes ma olen nõus, aga jällegi, et, et see on selline justkui mustvalge valik, et, et see, kui artikkel ilmub eestikeelses ajakirjas, ei tähenda, et seda ei võiks eelretsenseerida tõlkijana, võõrkeeles ja see jällegi omakorda ei tähenda, et sedasama artiklit, kui ta on silmapaistev ja oluline ei saaks tõlkida ja avaldada mujal rahvusvahelises kuskil teaduspublikatsiooni. Noh nii et, et ma arvan, et selle eeldus ei ole see, et doktorandid ja magistrandid peavad juba õppima inglise keeles ja see tagab meile mingi parema tulemuse, vastupidi, nad peaksid õppima ju emakeeles. Nad peavad olema loomulikult võimelised lugema teistes keeltes, et saada võimalikult hea haridus aga, aga see, et nad suudaksid anda häid teadustulemusi see ei sõltu sellest, mis keeles nad seda õpivad, vaid see sõltub ikkagi väga paljudest asjadest, muuhulgas inimese andekusest ja andekas inimene lööb kindlasti läbi ka rahvusvaheliselt, kui, kui tal on selleks piisavalt tahet ka endal ja andekust, nii et ma arvan, et, et see, et me paneme ülikoolid sisuliselt olukorda, kus, kus me sooritame keelevahetuse ei anna meile mitte mingisuguseid paremaid teadustulemusi, vaid, vaid me saavutame lihtsalt selle, et eestikeelne terminoloogia kiratseb. Ja me jõuame olukorda, kus me olime ennem Eesti vabariigi väljakuulutamist, et et tegelikult meil ei ole piisavalt vahendeid, et maailma täiel määral oma emakeeles ära kirjeldada ja see peaks ikkagi olema alati ju meie õigus, võimalus ja eesmärk. On saatest teemadest kokkuvõtte tegemise hetk vähemalt tänasesse saatesse valitud kolm õppejõudu on sellel seisukohal, et me peame vältima alistumist survele, mis Euroopast tuleb ja me peame hoidma eesti keele, eestikeelse teaduse ja kõrghariduse lipu kõrgel. Kas keegi soovib veel omapoolse vormistuse öelda? Birute Klaas. Ma ei tea, see oli päris päris hästi öeldud, et võib sellega sellega küll lõpetada, aga aga mis seal minu jaoks kõige olulisem eesti keele puhul on ikkagi see, et, et kui ma küsin, mis on eesti keele jaoks vaja teha, et mida me kõik saaksime teha, siis see on ikkagi kasutada keelt, et kasutada keelt, et igal pool, kus seda vähegi võimalik on ja see, mida, mida maga, ütlesin oma juttu siin alguse poole peale, et võtaks endale sellise toreda ülesande, et kaasata eesti keeleruumi kõiki, neid, kes seal veel ei ole või kes seal ennast ebakindlana tunnevad. Hardo Pajula jah, ise võib olla suur lipuga ringi circa kunagi olnud, aga ma saan täitsa aru inimeses, kes seda teevad, et ei ole selle vastu midagi. Mina ütleks seda, et Euroopa, ma jällegi, see on nii lai nähtus, et ma suhtun skeptiliselt, pigem mitte sellesse, mis tuleb Euroopast. Aga sellesse, mis tuleb kõrgetest laas maades, kus on üle 10 korruse soovite sellise, aga reegel, mida järgida, väga lihtne, lugege alates tänasest iimed üle, soovitavalt üks kord aga võib-olla kaks ja sõltuvalt oluliseks ka kolm-neli korda, et ma arvan, see on reaalne asi, mida saab teha iga inimene kohe. Ja see, ma arvan, see muudab väga olulist asja. Mitte seda keegi tegema hakkaks, aga võib-olla muidugi. Ja Maarja Vaino soovituskeelepäevaks. Mul oleks soovitus ka võib-olla sinna ikkagi nendesse klaasmajadesse, millesse Ardo üldse ei usu. Aga mina olen selline optimistlikult meelestatud inimene, et ma ikka loodan alati, et on võimalik asjadel hästi minna. Ja ma lihtsalt oksi võib-olla lõpetuseks sisse kaks sellist sõna nagu missioonitunne ja vastutustunne, et et minu meelest nii ülikoolide rektorid kui ministeeriumide ametnikud ja ministrid ja valitsusliikmed, kellel on käes võim, otsuseid teha, peaksid tajuma, et see võime ei ole nende isiklikuks hüveks, vaid see on neile antud selleks, et nad edendaksid ikkagi Eesti põhiseaduses ära toodud need kõige tähtsamaid punkte. Sest et me oleme tahtnud ise seda riiki ja selle riigi väljenduseks on kultuur. Ja selle kultuuri väljenduseks omakorda või tagatiseks on see keel. Ja võib-olla siis lisaks emailidele soovitaks inimestel lugeda ka eesti luulet, mis on väga hea ja mis kindlasti rikastab inimeste keeletaju ja annab neile palju mõtlemisainet ja lihtsalt teeb olemise heaks ja igasugust head ilukirjandust eesti keeles. Niisugune sai tänane emakeelepäeva Reporteritund. Täname oma mõtteid, lootusi jagamast meiega Birute Klaas-Langi, Maarja Vaino, Hardo Pajula. Ilusat emakeelepäeva kõikidele. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.