Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee. Tervist viimastel aastatel on ühiskondliku arutelu tulipunkti tõusnud Eesti metsade tulevik ning küsimused praeguse raiemahu jätkusuutlikkusest. Arutelu aktiivsust on tagant tõuganud metsaseaduse muudatused, millega langetati teatud kuusikute minimaalset lubatud raievanust. Samuti teadlaste omavahelised vaidlused, metsa juurdekasvu arvutamise metoodika ehk selle üle, kui palju metsa Eestis tegelikult aastas juurde kasvab. Ning muidugi avaldab mõju ka visuaalne pilt, mis Eestimaal ringi liikujatele kas või autoaknast paistab. Raielanke tundub olevat varasemast enam. Seda hoolimata asjaolust, et praegu kehtivas metsanduse arengukavas lubatud maksimaalse raiemahu oli 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas. Pole veel jõutud. Hetkel Eestis toimub ökokatastroof. Meie metsasid majandatakse 80 protsendi ulatuses lageraiega. Arvamuste paljusus ei ole halb, aga arvamused peavad olema argumenteeritud. Me võime teha tegelikult rahvuspargi, Eesti vabariik on, meil on selleks raha. Keskkonnaministeeriumi kutsel kogunes teisipäeval Tallinna kultuurikatlasse hulk inimesi, kes arutlesid selle üle, kuidas saavutada ühiskondlik kokkulepe meie metsade tuleviku osas, mis peaksid vormuma metsanduse arengukavas aastani 2030. MINA OLEN Arp Müller. Viibisin arutelul kohal ning toon ka teieni väljavõtteid sellest metsateemalises paneeldiskussioonist ning samuti mõne intervjuu. Kultuurikatlasaalis kerkis kohe arutelupäeva algusest saadik esile vastuolu vabatahtlike metsa kaitsjatest aktivistide ning kutseliste metsa majandajad metsateadlaste vahel. Mängin kuulajatelegi sellest ettekujutuse pakkumiseks, et ühe lõigu, milles päeva moderaator Urmas Vaino küsitles lava ette tulnud vabatahtliku metsakaitsjad mittetulundusühingu Eesti metsa abiks esindajat Linda-Mari Väli. Siin on saalis noh, kümneid mehi-naisi, kes on seda asja uurinud aastaid. Kuidas sul jätkub nagu nagu tõesti siirast julgust öelda, et nad ei taha sellele riigile ja sellele looduskeskkonnale head. Mina olen ka mõnes mõttes uurinud, seda asja aastad on olnud ülikoolides, nad on teinud teadustöid, avaldanud. Ajakirjanikuna ma hakkasin ajakirjanikuna selle teema vastu huvi tundma 2013. aastal, enne mida ma üldse ei mõelnud Eesti metsandusprobleemide peale, kuna ka minu kodu asub Vilsandi rahvuspargis ja see on tõesti väga hästi kaitstud. Ma olen teinud väga põhjalikku uurimustööd ja tõesti väga paljud inimesed, huvirühmad, looduslike pühapaikade esindaja, et loodusturismiettevõtjad, ökoloogid, väga paljud inimesed räägivad konkreetselt, kuidas neid ei kuulata, kuidas nendega ei arvestata, kuidas puidutööstus on tasakaalust väljas ja kui me tegelikult vaatame, millest metsasõda puhkes metsasõda, puhkes laane ja salumetsade range kaitse vajakutest, mis ei olnud mingisugune uus. See oli väga pikka aega kestnud probleemide ökoloogid. Kogu aeg tahtsid ainult natukene ainult natukene, aga seda natukest ei saanud ega saanud anda, kuni lõpuks nii emotsionaalseks mindi. Nüüd antise. Aga sa saad aru, et et need ei ole alati, ei pruugi olla ju nagu tasakaalus teadmised, eks, et ma austan jumala eest, mulle väga meeldib, et Eesti metsa abiks on olemas lihtsalt aeg-ajalt see nagu see hüsteeria nivoo, eks ma saan aru ka tähelepanumajanduses on seda vaja, et see hüsteeria nivoo läheb lihtsalt nagu balanksist välja ja me ei kuule enam õigeid mõtteid lõpuni ja, või noh, õigeid selles mõttes, et mida oleks vaja kuulata. Hüsteeria on, on sellepärast, et inimesed tajuvad, et taaskord, tegelikult ka täna päeva jooksul me oleme näinud nende kultuuriliste ja sotsiaalsete teisesti väärtustega ikkagi tegelikult nii väga ei arvestata, miks inimesed on hüsteerias. Mina saan iga päev kõnesid maainimestelt, kes elavad metsade keskel, mis võib-olla ei kuulu nendele omantilised. Aga kus nad käivad, korjavad seeni, marju, elavad seal puhkavad seal ja kui need metsad lageraiega maha võtta, siis tegelikult ka näiteks kannatab nende inimeste vaimne ja füüsiline tervis. Nõnda rääkis MTÜ Eesti metsa Abiks esindaja Linda-Mari Väli, kes on ka nimetatud kõigi nelja arengukava lähteülesannet sõnastava töörühma liikmeks. Aga nüüd kuulame, kuidas tutvustas ennast Viiratsi saeveski juhataja ning Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse liige Tõnu Ehrpais. Tema annab omapoolset sisendit arengukavasse majanduse töörühmas. See on minu jaoks olnud kogu aeg töö, olen ka metsaomanik. Põhimõtteliselt esindan kõiki neid väärtusi, keda siis vanasti mitte, aga praegusel hetkel vist 40 protsenti saalist peaks vihkama. Olen nagu metsatööstur jube välja öelda. Vanasti oli see selline asi, et kui sa metsas toimetasid, siis sa mõtlesid, et sa oled selline keskkonnateadlik ja ja, ja väga roheline inimene, et et kasutatakse, kasvatatakse metsa, kasutatakse väga säästlikke materjale. Aga loomulikult on kõik semiootikud, analüütikud ja luuletajad, kunstnikud viimasel ajal selgitanud, et see on üks jube asi, millega tegelen. See, see, see hirmus hirmus tegevus. Aga samas me ei lase ennast sellest segada, meil on noored arhitektid, meil on puuinfo programm. Meil on väga intensiivne metsatööstus Eestis. Selles mõttes intensiivne, et kasutatakse maksimaalselt. Meil on väga vähearenenud praegusel hetkel keemiline metsatööstus, aga selle eest on mehaani metsatööstus ikkagi Euroopa mõistes kõrgtasemel investeeringutelt tootlikkuselt. Ja see on see asi, mis tegelikult huvitab metsaomanikke mis on ülitähtis. Ja võib-olla pärast täpsemalt, aga mets on ka minu jaoks jaht. Mets on ka minu jaoks inforuum, kus ma viibin. Minu kaaslased. Aga mulle tundub, et et kas sa oled nagunii palju pihta saanud või on see asi läinud nii kuumaks ikkagi, et sa, esiteks hakkasid rääkima nii-öelda sellises negatiivses toonis iseendast. Vot see tuleneb sellest, et praegu me räägime metsamajanduse arengukavast, eks ju. Kõik tahavad seda lükata hoopis kuskile mujale elu valdkondadesse mõni lihtsalt arvud, tegelikult võib-olla poliitikutele, kes populismimäel siin sõidavad selles rohelises tuules, et Eestis on 100000 metsaomanikku, see on leibkondade ka kokku umbes 400000 inimest. Eestis on 36000 töökohta otseselt metsatööstuses. See teeb ka mõni mõnisada 1000 inimest kokku kaudselt seotuna. Et ma arvan, et see on väga, väga oluline osa tegelikult Eesti majandusele. Kuigi paljud inimesed ei suuda isegi lisandväärtus sellele välja arvutada. Rääkis Viiratsi saeveski juhataja ning Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse liige Tõnu Ehrpais. Aga me kuulame, lõikusid teisipäevaselt metsanduse arengukava koostamise avalikult arutelult siin saates veelgi. Aga nüüd kuulame, mida oli intervjuus öelda vabariigi valitsuse esindajale. Keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler, teie olite valitsuse liige ka siis küll mitte, jah, keskkonnaminister kui 2010 2011 kiideti heaks praegu kehtiv metsanduse arengukava millest tulenevate otsuste ja arengute vastu eeskätt selle raiemahu vastu 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit ongi siis ühiskonnas palju pahameelt tekkinud. Mida plaanib riik, mida plaanivad poliitikud uut metsanduse arengukava ette valmistades teha teisiti võrreldes aastatega 2010 2011. Jah, väga õige märkus, et olin tõesti tol ajal valitsuses ja ma pean tunnistama, et olin küll teise koha peal aga tõesti ei mäleta, et oleks selline protest olnud või et meil oleks valitsuses arutelu olnud, et kuidas me nüüd jõuame sellise lahenduseni, et inimesed tõesti tunneksid. Et, et selle arengukavaga saab töötada ja et see on kõigi jaoks kompromiss. Noh, esiteks on inimesed, mulle tundub ikkagi aktiivsemad ja võtavad rohkem sõna, et tõesti tahaks vältida seda olukorda. Et meil on riigikogu poolt kinnitatud kehtiv arengukava, mis ütleb, et raiemaht peaks olema aastas 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit. Me tegelikult raiume sellest umbes kolmveerand laias laastus nii keskmiselt läbi nende aastate. Mitte ühelgi aastal ei ole me jõudnud selle mahuni päris ja ületanud ammugi mitte. Ja ometi väga paljud inimesed ütlevad, et see on lubamatu palju. Et kuidas nüüd me uues arengukavas jõuaksime sellele kokkulepe, vähemalt siis isegi kui kõik nõus ei ole, et siis me vähemalt teame, et see ongi riigikogu otsus. Kokkuvõttes ja kõik saavad aru, et kuidas see otsus sündinud, mitte niimoodi, et, et arengukava räägib üht, aga, aga inimestele tundub, et peaks olema hoopis midagi muud. Et otsene vastus on siis, et ega siin muud ei ole, kui arutleda ja kaasata, kaasata, kaasata, ja ma arvan, et see üritus, see arengukava koostamise avapauk, kui oli selles mõttes väga õnnestunud minu arust. Et aitäh ka ajakirjandusele, kes pööras palju tähelepanu. Aitäh neile inimestele, kes tulid kohale, rääkisid kaasa, et mul on küll niisugune tunne, et, et kõik on informeeritud praegu, mis toimub. Te ei olnud nõus, Lauri. Hitleri poolt Eesti Päevalehe pealkirjas sõnastatud, et nüüd algab sõda järgmise kümnendi raiemahtude üle. Aga mida muud see siis on, kui sõda kodanikuaktivistid, Eesti metsaabist nõuavad maksimaalse raie mahuna kolm kuni kuus miljonit tihumeetrit metsa majandajad aga näevad, et praegune raiemaht üle 10 miljoni tihumeetri see peab jätkuma, sest väga palju on raie keset metsa, mis tööstuslikust aspektist muidu läheb lihtsalt vanaks ära. Kui see vaidlus pole sõda, mis see siis on? Nojah, ma tsiteerisin ka, et mis see sõja definitsioon on, uurisin meediast ja mujalt ka, et sõda on siis organiseerida tud ühe osapoole tahtmise, pealesurumine, vägivalda, just nimelt vägivaldne pealesurumine oma tahtmise, oma huvide, oma ideoloogia pealesurumine teisele osapoolele. Et ega me siin lõbus peame nii või naa kuskil mingi kokkuleppeid saavutama ja ma olen kindel, et kellelgi ei õnnestu teisele 100 protsenti vägivaldselt oma tahtmist peale suruda. Aga see on ka keskkonnaministeeriumi roll tõesti selles protsessis. Et me oleme see arbiiter võimalikult neutraalne, kuulame ära kõik osapooled ja keegi, see on kindel, et keegi ei saa oma tahtmist 100 protsenti teisele peale suruda. Siin on isegi tegelikult ka mõned poliitilised erakonnad juba hakkavad välja, ütleme, et et me peame saavutama kokkuleppe, aga meie number on selline. Et on ta siis, kes ütleb siin kuus miljonit või mingi muu numbri, eks ole. Ma arvan, lähtepositsioon ta ikkagi teistsugune olema, et me kuulame 11 ära. Ja see ei ole nii lihtne. Et kui me raiume vähem, siis kaitseväe loodust rohkem ja vastupidi, et see ei ole selles mõttes, see on palju keerulisem, kui me teeme õigeid samme, kui me taastame metsi, kui me kaitseme oma looduslikke pühapaiku, siis seal kõrval võib-olla võib ka see raiemaht mõnevõrra suurem olla kui kellelegi. Esialgne ootus on ja ka vastupidi, et võime raiuda väga vähe, aga ikka oma metsad käest ära lasta niimoodi, et see küsimus on palju keerulisem, seda ei saa taandada ühele numbrile. Arvestades ikkagi seda keskkonnateemade emotsionaalset esilekerkimist ühiskondlikus debatis just praegusel ja eelmisel aastal. Kas võib reaalseks osutuda hoopis ikkagi selline stsenaarium, et järgmised riigikogu valimised võidab erakond või võidavad erakonnad, kes piltlikult öeldes lubavad valijatele maha puidutöösturid, raiume poole vähem ja nii see ka kirjutatakse järgmisesse arengukavasse hoolimata sellest, milleni on jõudnud arengukava koostamise protsessis teadlased ja spetsialistid väga põhjalike arutelude tulemusel. Jah, poliitikas on igasugu asju võimalik, ma kutsun kõiki poliitikuid üles siiski riigimehelikkuse üle, et ma saan aru, et paljudel kiusatused loeme kokku, et kui me ütleme sellise seisukoha välja, siis me saame nii palju hääli kui natuke teistsugune, seal on võib-olla nii palju toetajaid. Esiteks on tähtis mõelda sellele, mis kokkuvõttes Eestile kasulik on. Ja teiseks mõelda ka sellele, et Eestis väga palju inimesi, kes hoolib metsast, aga hoolika vähe erineval moel, et Eestis on ka üle 100000 metsaomaniku. Eestis on 36000 inimest, kes saavad igapäevast leiba töötades metsa- ja puidusektoris. Ja see on oluline osa meie ekspordist, oluline osa meie majandusest, et me peame hoolitsema ka ka Eesti heaolu eest tervikuna, mitte apelleerima ainult ühele huvigrupile. Aga teistpidi ka, et me ei tohi jälle teise äärmusse minna, et poliitikud peavad ikkagi vaatama, et Eesti areneks tervikuna, mitte niimoodi, et me oleme lihtsalt kuskil nišis ühe huvigrupi eeskõnelejad. Rääkis keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler Kuid nüüd läheme helipildis tagasi teisipäeval kultuurikatlas toimunud metsanduse arengukava lähteülesande avalikule arutelule ja laval diskuteerisid erametsaliidu juhatuse liige Kadri-Aija Viik arhitekti ja kunstiakadeemia õppejõud Sille Pihlak, Viiratsi saeveski juhataja ning Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse liige Tõnu Ehrpais ning Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduse Instituudi vanemteadur Mihkel Kangur, kes ka esimesena arutelu juhi Urmas Vaino küsimusele vastab. Arutelu metsa üle on läinud väga emotsionaalseks. Miks see nii on läinud? Et aru saada, mida teha siis seekord nii metsa arengukava planeerides, et võib-olla see, see nii-öelda selline vastanduv debatti ei oleks nii emotsionaalne, terav? Ilmselt on siin kuskil peidus ka mingisugune usalduse kaotus, et televastu, no ma söögilauas vestlesin kahe riigikogu liikmega ja siis ma noh, kogemata eksisin, ütlesin, et riigikogu on see, kelle, keda kõige vähem usaldatakse, nad parandasid mind. Et parteis usaldatakse veel vähem, eks ole. Kelles riigikogu siis koosneb ka? Et kas meie meie asjade valitsemine on üles ehitatud selliselt, et, et selles peitub veel veel usaldust, on ju, et kas ja kuidas meile antakse informatsiooni kui avatult, et seda tehakse. Et see pealekasvav põlvkond, minust nooremad inimesed veel, nad on sellised nutikad. Nad kurat leiavad igasuguse info igalt poolt ülesse Raskavad nendest seda infot nagu töödelda, sellest aru saada ja kommunikeerida ja siis sellised noh, väärinfo või ebatäpne info või manipuleeriv info, see torkab meile nagu nagu silma ja siis kui asjad ei ole selged, asjad ei ole usaldusele üles ehitatud, siis see paratamatult hakkab kütma ka. Emotsioon siin muidugi tahaks vastu vaielda kohe, et mul mulle tundub, et ikkagi see info lugemise oskus ei ole sugugi nagu paremaks läinud kogu aeg, et võib-olla leidmise oskus küll, aga, aga selle lugemise osas ma julgen kahelda natuke selle sinu sedasama küsimus. Miks on läinud liiga kuumaks? Mis mulle endale on tundunud, et, et kuidas me praegu brändi, mehe Eestit või kuidas tast räägitakse, on justkui see see on see nutitelefoniga poiss seal raba rabas kes siis on nii, nüüd pidi nagu selline digiühiskond ja samas ka siis meil on seda, seda loodust ja seda vaikus, ruumi, kus olla info infomürast, vaikuse ruumi ja ma arvangi praegu oleme hakanud aru saama, et meil selles, et seda kõike, mis seal seal ühel pool on see Urbaanses keskkonnas digimüra, et see on, see on üha valjenemas ja seda Oleme seda ka paljuski sellega tegelenud, aga nüüd on see üks teine pool võib-olla hakanud vähenema ja võib-olla sellepärast me oleme hakanud aru saama, et, et äkki see äkki me ei saagi enam seda nii valjult välja öelda, et meil on selliseid ruume rohkelt olemas. Ma arvan, et mis puudutab metsanduse valdkonda üldises mõttes jah, on, ütleme, see on põlvkondade teema, mis on alati, aga metsanduse valdkonda on ise selle peale hästi palju mõelnud ja minu meelest on see üks selline valdkond, kus meil on nii üllatav kui see ei ole, aga sihukene, tõsised sotsialismiilmingud. Ja kõige huvitavam see on ka nooremas põlvkonnas. Meil on selline tunnetus, et meil nagu omandireform ei ole toimunud. Metsaomanik ei ole mitte keegi, igaüks võib panna sinna mis tahes kaitse kas areaalipiiril olevale lendorava-le või, või sigade söötmise tarbes metsisele või ükskõik mis piirangu või elektriliini või, või mida iganes. Ja, ja sõidetakse omanikes tegelikult põhimõtteliselt iga mehe õigus ei ole tegelikult see asi, et sa keegi turismiettevõtja ütleb metsaomanikule, et kuule, mees, et mulle ei meeldi, et sa teed raiet seal, et ma tahan sinna just tulla teenima enda klientide pealt, et tegelikult on see põhimõtteline vastuolu omandisuhtega. Et keegi ei saa aru, et see on läbi, et praegu ei ole enam sotsialistlik riik, et praegu on omandiriik. Aga sa ei arva, et kusagil maal just vastupidi, on nagu arusaamine, et pagan võtaks, on lõpuks meie oma, et mis siis, et ta kusagil mingis registris kuulub A, B või C-le, aga kui A ja B ja C ära kasutavad selle asja, mis hetkeks neile antud on, et siis lõpuks me peame selle palja palli peal ikkagi koos elama. Ei täpselt see ongi, et me võime teha kõiki asju võime teha just nimelt omaniku piirata, see käib raha eest. See on põhimõtteline erinevus, et need inimesed, kes dikteerivad, ka maksavad, see on see erinevus morse küsimus. Küsimus on selles, et me võime teha tegelikult rahvuspargi. Eesti vabariik on, meil on selleks raha. Mitte mingeid probleeme ei ole, aga see tuleb hüvitada. Ma räägin, räägiks sellest hüvitamisest selles mõttes, see on riigikorra nagu selline kokkuleppeline värk, eks, et siis mööda Eestit on ka üle käinud üks lipp, tuli, võeti kõigilt ära, teine lib, tuli, anti kõigile kuidagi tagasi ja nii edasi, et see, et see nagu lõpuks suur ökosüsteem on ju meie kõigi oma ja, ja keegi ei saa sealt välja võtta rohkem. Noh, ei tohiks saada välja, võtta rohkem ja teenida selle arvelt. Täpselt täpselt seda ma räägin, nii et, et see, see ongi see põhimõte, et meil tuleb teha vajalikke tegevusi. Sa viitad sellele, et sellel omanikul on ka vastutus selle platsi eest. Omanikul on vastutusomanikul, on kõik maksundusomanik, ei saa pakkuda teistele inimestele seda hüve tasuta, selles on nagu lihtsalt küsimus ja, ja tegelikult siiani sõtta kistakse metsatööstureid ja keda iganes veel. Küsimus on tegelikult omanikuga ümberkäimises. Et seda võiks muidugi erametsa. Aia saab kohe rääkida, seda, seda poolt ka, et, et miks see asi kuumaks läinud on. Ka siit saalist ei tea, siis miks sa kuumaks läinud on või? Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud, kui täna. Ei ole mitte kunagi varem, eks ole. Inimene ei ole mitte kunagi varem pidanud nii vähe enese eksistentsi tegema söögiks, soojaks elamiseks, asjadeks, mitte millestki, eks ole, on ju nii, ja siis, kui inimesel jääb palju vaba aega mõtlemiseks siis ta hakkab igasuguseid mõtteid mõtlema, eks ole. Mida naaber teeb, kas teeb, miks teeb, kui palju saab, kui teeb. Näiteks siin on nagu ühed lihtsad põhjused. Teiseks, et see tänasel päeval on nii kuum. No sügise ei ole kaugel, mida sa mõtlesime, slov valimised ei ole kaugel, eks ole, nii et selles mõttes. Vabandust, jah, aga sügisel hakkab nagu tõsise tõsisena. Ja no päriselt öelda seda ainult et see on ainult olnud nagu poliitikute asi. See ei ole üldse poliitikute, kas on ka poliitikasse tungijate asi tegelikult, eks ole, et selles mõttes, et see on nagu hea platvorm on alati lapsed, koerad ja loodus. Kolm kõige hullemat asja, mis üldse saab olla, need on nagu ühed lihtsad põhjused, eks ole, aga tegelikkuses on muidugi see ka, et ega kaasarääkimine ei ole halb. See on alati väga hea. Arvamuste paljusus ei ole halb, aga arvamused peavad olema argumenteeritud. Kui ilma argumentidega loobitakse, siis see on halb. Kui varem oli nagu, noh, ütleme rahvakoosolek ja kärajad, siis oli nii, et kes kõige kõvemini karjus, eks ole. Aga nüüd on, kes kõige kõvemini vajutab nuppudele. Sa tahtsid Mihkel vastata, midagi võtsid, sellepärast. Mu perel on ka metsa ja, aga meie pere ei ole nagu väga keskmine representatiivne seal ökoloog hästi palju sees. Ja, ja siis me oleme nagu arutanud, et kui me oleme metsaomanikud, et aga et mille omanikud me siis nagu ikkagi päriselt seal seal nüüd oleme, et et vanaisa seal nagu midagi toimetas. Aga kõik need kukeseened ja mustikad ja ja Ilves ja need, need on nagu sinna tulnud, ise on ju nad meilt nad lubajale küsinud, ega nad ei olekski võib-olla pidanud, onju, aga et et kas me saame pidada ennast nende Nende asjade omanikuks, mille tekkeks me ei ole tegelikult teinud ju ju mitte midagi, see, et kuskil istutatakse mingisugused puud, ei ole nüüd nagu metsatekke seisukohalt noh, võib-olla kõige parem tegevus ka nii et mets tekib ise tunduvalt paremini veel, kui, kui teda teda istutada. Jah, loomulikult, kui me tahame sellest majandusmetsa saada, siis loomulikult tuleb istutada ja ühetaolised ritta ja ja et seal neid nagu nagu hea maha võtta, aga see nüüd see ongi see küsimus, et mida me siis sellest metsast saada tahame. Ja vot see on nüüd see ühiskondlik kokkulepe, sest et kõik need tootoriks seened ja ilvesed ja ja mustikad, nad tulevad sinna metsa ise, nad tekivad sinna ise ja siin on nüüd väga väga keeruline öelda, kes on nende omanik Tohib korra ikkagi mind hästi huvitab ikkagi see pool alat elus, kuidas sinna teispoole rahaautomaadis raha saab. Et see on nagu hästi huvitav asi, et, et tegelikult meil on olemas ikkagi hästi suur osa praktiliselt 70 protsenti on tulundusmetsad, kus me kasvatame küpset metsa. Me raiume selle küpse metsa ja siis on meil kaitstavad metsad, siis meil on hoiumetsad, eks ju. Et ärme häbene seda välja öelda, see ei ole mingi patt, tegelikult me kasvatame metsa selleks, et raiuda, kasutada, kuidagi peab sinna teispoole automaandusisse raamine. Te kuulsite diskuteerima metsanduse arengukava lähteülesande kokkupanemise töörühma liikmetest nelja kes, nagu võisite veenduda, esindavad eri huvirühmasid ja vaateid. Töörühm ongi jagatud nelja alarühma kuuldud debatti. Lõigu viimased sõnad kuulusid Viiratsi saeveski juhatajale Tõnu Air poisile, kes kuulub majanduse töörühma mille küsimuseks on sektori makromajanduslik tähtsus, biomajandusmetsade tootlikkus ja puiduline kasutamine, taastuvenergia ja kliimamuutuse leevendamine. Sotsiaalvaldkonna töörühm, kuhu kuulub Kadri-Aija Viik erametsaliidust. See rühm tegeleb elu ja tööhõivega maal, tervise, looduses, liikumise, loodusturismi, koriluse ja jahipidamise küsimustega. Kultuuriliste aspektide töörühm, mille üks liikmetest on arhitekt Sille Pihlak tegeleb aga pühapaikade pärandkultuuri ning metsa kui kultuurilooosaga. Ökoloogia töörühmaga, mille üks liikmetest on Mihkel Kangur. See tegeleb metsade tervisliku seisundi, elujõulisuse, loodusliku mitmekesisuse ja selle kaitse keskkonnateenuste ja kliimamuutustega kohanemisega. Me kuulame lõike teisipäeval kultuurikatlasaalis toimunut metsanduse arutelult veelgi, aga siia vahele pakun teile kahte intervjuud. Tarmo Tüür, Eestimaa looduse fondi juhatuse esimees, ka praegu kehtiv metsanduse arengukava, kui selle üle arutelud käisid aastal 2010 2011 ka siis looduskaitsjad, Eestimaa looduse fond olid väga kriitilised. Te tegite väga palju ettepanekuid, mida toona ei arvestatud kui nüüd ajalises rektiivis tagasi vaadata, kuhu siis toonane arenguks kava on Eesti metsanduse viinud, kus teie ettepanekuid eriti ei arvestatud. Praeguse kehtiv arengukava koostamise protsess on ikkagi nii toona vaadates kui praegu tagantjärgi, et väga mingit kriitikat ei kannatanud tegelikult ja siit meil midagi üle võtta kindlasti ei ole. Sinna kirjutati sisse tegelikult ulmelised raiemahunumbrid, nende puhul ei püütud arvestada mingisuguste funktsioonide täitmist, vaid lihtsalt võeti puidukasutuse stsenaariumid erinevad. Keegi isegi ei uskunud, et need täita suma hakkavad, aga tegelikult aasta-aastalt erinevate seadusemuudatuste ja raietingimuste leevendamiseks on selle poole liigutud. Ja need probleemid on praegu näha, et tegelikult ühiskonnas on tekkinud päris suur vastuseis sellele olukorrale. Milliste põhiliste ettepanekutega te lähete, et uue arengukava ettevalmistamise protsessi meie peamine huvi on, on see, et noh, ilmselgelt on vajadus ühiskonnas sellise uue kokkuleppe jaoks ja igaüks peab ju oma seisukohtadest astuma mitu sammu tagasi. Oluline on see, et me ei räägi ainult mingist raiemahu arengukavast, et see teema on on oluliselt laiem. Ja see, et praegu ka sellised süüdistused või teravad nooled kõlavad siin tänasel ürituselgi puidutööstuse esindajad tõid välja et nad on justkui kuidagi kiusatud või süüdistatud ühiskonnas, siis ma arvan, see ongi selle praeguse arengukava tulemus, et selline külmutama tatud konflikt ainult majandushuvidega arvestav kava on selle ikkagi põhjustanud. Inimesed tahavad ikkagi numbreid, mis teie meelest või kuidas tuleks siis need raiemahud või piirangud uues arengukavas sätestada, et need oleksid Eesti keskkonnale ühiskonnale majandusele vastuvõetavad. Oluline ongi see arvutusloogika üldse, et me kõigepealt vaatame, palju meil on vaja kaitsealust, metsa, elustik säiliks, siis me vaatame, palju inimesi, inimesed vajavad metsa oma muudeks tegevusteks toimimiseks ja siis sellest üle jääb, on majandusmets, siis me peaks vaatama, millised liigid seal on, kui vanused, nagu vanad need on ja sealt selgub, kuidas me saame stabiilse raiemahu võtta. Et see küpsete metsade retoorika, millele praegu on metsapoliitika, põhineb, et meil on nii palju küpset metsa ja seda tuleb kogu aeg nagu raiuda, et see, see on tegelikult ikkagi väljamõeldised. Küpse mets küpse mets tekkiski tänu sellele, et raievanust kogu aeg alandati. Et pigem on vaja stabiilset raiemahtu. Ka metsatööstus saaks areneda, planeerida oma tegevusi. Mitte et see hüppaks kogu aeg üles-alla. Praegu kehtiv arengukava nägi, et 10 protsendi metsade võtmist range kaitse alla nüüd on jõutud sellega juba 12 protsendini. Milline see sihttase või, või kuidas seda mõõta, peaks olema? See 10 protsenti on välja arvutatud? 15 20 aastat tagasi. Seda on Eesti teadlased teinud ja sealhulgas on hästi oluline see, et, et meil oleks erinevad metsad, metsatüübid seal esindatud ja see 10 protsenti tee arvestab oma loogikas ja kõike seda, mida siis kaitse alt väljas olevas metsas tehakse, ehk siis kuidas majandatakse, mis on raievanused. Et raievanused selle ajaga on muidugi oluliselt langenud, et kindlasti need arvutused tuleks ka üle vaadata. Ma saan aru, et konsensus puudub ka selle üle, kui palju Eestis üldse metsa on. Mida üldse saab metsaks lugeda, milline on Eestis metsade juurdekasv? Mida peaks tegema, et teadlased eri ülikoolides eri koolkondade omavahel? Jõuaksid kokkuleppele ja ühiskonna eri huvigrupid saaksid teadust ja teadlasi usaldada. Mina näen seda, et meil on kõige rohkem on puudu ikkagi sellest sõltuda tundmatust kesksest koordineerivas, osapoolest, metsa nii metsapoliitikas üldiselt kui ka arengukava protsessis. Et, et siis saavad need kompromissid ka sündida, kui selline keskne ja põr keskpõrandale kokku tuua püüdev osapool on olemas, et keskkonnana ministeerium täna seda rolli täitnud kahjuks ei ole. Ei eelmises arengukavas ega ega sellele järgneval perioodil. Ja noh, täna võib arutada, kas nad seda soovivad või mitte, aga tundub, et, et nende usalduskrediit on praegu selleks liiga madal. Eesti maaülikooli metsateadlased räägivad ühte Tartu Ülikooli ökoloogid räägivad teist. Kuidas peaks tavainimene aru saama, kumb teadlaste rühm eksib? Tavainimesel ongi vaja selgitada, et, et metsateadused ongi erinevad. Et üks üks tegeleb rohkem selle majanduspoolega, milliseid liike istutada, kuidas neid kaitsta, millal raiuda. Ja metsaökoloogia missis vaatab tervikut tervikuna seda süsteemi. Ja ma arvan, et see on võib-olla põhiline, et avalikus ruumis oleks aru saada millega erinevad teadused tegelevad. Kas me saame Eestis teadlasi usaldada? Kindlasti saame. Nõnda rääkis Eestimaa looduse fondijuht Tarmo Tüür. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku lamp kehtivast arengukavast tulenevate otsuste ja arengute vastu eeskätt raiemahu 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit vastu on aastate jooksul korraldatud meeleavaldusi ja on tekkinud lausa kodanikuliikumine Eesti metsa abiks. Ja on öeldud, et just see aastal 2011 kehtestatud arengukava on kogu selle praeguse ühiskondliku pahameele põhjustanud. Teie olite ka selle praegu kehtiva arengukava loomise juures aastatel 2010 kuni 2011, kui keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja. Mida te olete toonasest protsessist õppinud ja mida te sel korral plaanite teha teisiti kui eelmisel korral? Vastab tõele jah, et metsandus ja selle kavandamine on läbi aegade olnud selline valdkond, kus kired põrkuvad ja huvilisi on hästi palju ja, ja see on ka täiesti arusaadav. Huvid on ka mitmes suunas ka eelneval korral tegelikult, et kui nüüd tõesti järgi mõelda, oli meil samalaadne diskussioon ühiskonnas nii raiemahtude üle, metsa kasutamise osas, kui palju raiuda, kust täpselt raiuda? Oli ka tegelikult, et mitte nüüd organisatsioon Eesti metsa abiks, aga tookord oli Eesti metsa eest seisev mittetulundusühing samamoodi kaasa elamas sellele arenguprotsessile, et mida õppida, mida teha teisiti. Noh, kaasata inimesi sellesse protsessi võimalikult palju, on see võtmesõna, et kasutada võimalikult palju vahepeal arenenud nii-öelda tehnoloogilisi võimalusi sotsiaalmeediat kasvõi selle vahendusel olemasolevaid võrgustikke ja nende abil tegelikult jõuda võimalike palju inimesteni, et me näeme ka täna tegelikult, et neid kodanikealgatusi ja Eesti metsa abiks enda jaoks kui partnerit kelle kaudu on võimalik tegelikult jõuda nende inimesteni, kes siis muidu võib-olla sellesse protsessi ei tuleks kaasa. Rääkige palun põgusalt sellest alusuuringust mille ministeerium siis plaanib tellida, et välja selgitada, millele üldse peaks vastama või milliseid probleeme peaks see uus arengukava lahendama. Alusuuringu aluseks tegelikult on ka siis juba näiteks rahvusvahelisel tasandil sõlmitud kokkulepped ja teadmised sellest, et mis on need ühiskonna huvid metsade vastu, olgu see siis ühiskonna huvi ja, ja kogu planeedi huvi tegelikult see, et ökosüsteemid üldse toimiksid, oleks piisavalt puhast vett ja õhku, mida hingata ja metsad, seda taastoodaksid aga ka järjest süvenev vajadus tegelikult võidelda kliima muutustega süsinikku siduda ja näiteks ka kasutada puitu, taastuvenergeetikas on täpselt samamoodi järjest. Laienevad eesmärgid, millele mets peab vastama, ja metsanduse, tänane ja homne päev peab siis nendele suurenevatele vajadustele metsa hüvedele järjest paremini vastama. Ministeerium on ka juba sõnastanud need teemad ja küsimused, millele siis vastuseid peaks otsima, arengukava koostamisele eelnevas ollus uuringus ja ma toon raadiokuulajale mõned näited, mõned väljavõtted, see ei ole nüüd ammendav. Loetelu tuleb analüüsida metsade pindala, vanuselise ja ruumilise struktuuri sobivust ning toimuvat muutuste mõju metsa erinevate funktsioonide täitmiseks. Tuleb kirjeldada olulisemaid Eesti metsade ökosüsteemi teenuseid, nende kvaliteeti, kvantiteeti, nõudlust ja pakkumist sealhulgas kirjeldada metsanduse ja igaüheõiguse kasutamise seoseid ning loodusturismi rahalist ja emotsionaalset mõõdet ning hinnata ka erinevate metsakasvatuslike võtete mõju ökosüsteemi teenustele. Samuti tuleks analüüsida puidu kui taastuva ressursi ning taastumatute ehitusmaterjalide teras, betoon ja fossiilsete kütuste, süsiniku ja energiajalajälge ja asendusefekti hinnata innovatiivse, puidukasutuse edendamise ning süsinikuvaru suurendamise võimalusi toodetes ja ehitistes asendades sel viisil taastumatute loodusressursside kasutamist. Samuti tuleks selgitada, kas Eesti metsaressurssi ohustab okaspuuosakaalu vähenemine ning kas omakorda omab ohtu metsade bioloogilisele. Mitmekesisusele. Tuleks analüüsida jätkusuutliku metsamajanduse ülesandeid. Biomajanduse, sealhulgas bioenergia arendamisel ning kliimamuutuse leevendamisel. Tuleks kirjeldada metsanduse rolli tööhõives seniseid trende ja tulevasi võimalusi ja nii edasi ja nii edasi. Ma ütlesin, et see loetelu ei ole ammendav. Seda jõuaksin raadiost praegu ette lugeda, aga mis minus küsimusi tekitas, oli eesmärk selgitada ühiskonnagruppide Jaagult tuuri seoseid metsaga ning kirjeldada, kuidas seda jätkuvalt tugevana hoida sulgudes, mida inimesed soovivad. Kuidas ta selle lahti mõtestaksite. Eks see mets ongi rohkem, kui me mõistame mõõta, et selles mõttes inimeste seos läbi aegade metsaga ongi olnud väga erinev ja, ja see, kuidas me igaüks tajume, seda, on samamoodi väga erinev. Metsad on andnud ju paljudele meie kultuuriinimestele motivatsiooni olles siis metsas käies metsas või kasutades puitu kui materjali näiteks arhitektuuris. Meil on looduslikud pühapaigad endiselt metsades, mis on väga tugevalt meie ajalooga seotud põliskultuuri ja, ja pärandkultuur kõik, mis on metsades, et seda inimesed endiselt ju hindavad väga kõrgelt, et see ei tohi kuidagi kaotsi minna. Ja metsanduse arengukava koostamises kahtlemata peame leidma need ühisosad, et kuidas siis ka metsi kasutades ja teatud väärtusi kaitstes siis ühiselt edasi läheme. Ikkagi, mis kasu annab ministeeriumile või arengukava koostajatele, see, kui te saate teada, mida inimesed soovivad, mida soovivad näiteks sellised inimesed, kellel ei ole mingit metsandusliku, ökoloogiaalast või majandusharidust lihtsalt nii-öelda huviline inimene tänavalt ütleb, et mina tahan, et Eesti metsadega oleks nii. No kuna metsad paratamatult mõjutavad kõikide meie igapäevaelu, et me oleme kõiki metsahüvede tarbijad, olenemata sellest, kas me oleme metsaomanikud või käime metsas, ikkagi tarbime metsa hüvesid, olgu see siis puit meie ümber rekreatsioon metsas, et igaüks peab tegelikult saama võimaluse öelda, mis tema jaoks just see oluline on ja, ja püüame võimalikult palju seda siis arvestada, et see on igal juhul oluline saada teada kõikide arvamust sellest, kuidas ja milliseid metsa hüvesid siis peaks rohkem pakkuma. Ka uue arengukava väljatöötamise protsessi on saatmas looduskaitsjate poolt ikkagi samad etteheited, mis olid ka eelmine kord 2000 2010 2011, vähe on läbipaistvust, vähe on kaasamist, Tarmo Tüür siis teisipäeval tilt saalis lausa korduvalt, et miks ei ole arengukava alusuuringu lähteülesannete sõnastamiseks tehtud kirjalikud ettepanekud ja eriarvamused avaldatud keskkonnaministeeriumi veebiküljel. Miks ikkagi on kolmanda sektori keskkonnakaitsjad teile keskkonnaministeeriumil, suusad risti? Ma ei ütleks, et suusad on risti sellest väiksest tähelepanekust, kindlasti saame üle, et need materjalid, mis on olemas, need saavad ka olema kodulehel ja kõikidele arusaadavalt nagu kättesaadavad sisulistes aspektides, ma usun, et suusad risti ei ole, saame kenasti ka keskkonnakaitsjatega edasi minna, selles protsessis ju et kõikidele meile on arusaadav ökosüsteemi terviklikkus ja need teenused, ökosüsteemid pakuvad, need peavad toimima ka edaspidi. Et siin ei ole kindlasti kaheti mõtlemist, et see on hea alus, millest edasi minna. Nüüd need hüved, mida siis metsad pakuvad, selles on küsimus, kui palju neid siis tarvitada. Kes on need tarbijad, kus seda siis tehakse, et need on küsimused, mida me siis tegelikult peame koos ju ühiselt lahendama, et, et ma usun, et seal ei ole ka tegelikult keskkonnakaitsjatel ka seda nii-öelda probleemi, et, et seda hüvesid ei tohiks üldse kasutada, et kindlasti nemad näevad ju ka vajadust seda teha. Seesama jutt, mis oli siin alusuuringu lenne viitel, et metsast saadav pakub tegelikult alternatiivi taastamatutele ressurssidele ja kindlasti looduskaitsjad on ka selle eest seisma, et et saaks vähem fossiilseid kütuseid näiteks tarbida ja materjale, et, et seal on ühisosa väga suur. Kes lõpuks on ikkagi neutraalne osapool, kes kirjutab selle lõpliku arengukava teksti kokku ja kes otsustab, millised vastandlikest ettepanekutest sisse lähevad? Seaduse järgi on tegelikult tehtud see keskkonnaministrile ülesandeks seda protsessi vedada niiviisi, et see saaks võimalikult tasakaalukas ja, ja päeva lõpuks kinnitab selle riigikogu, mis on noh, metsandus on üks väheseid valdkondi, kus nii kõrgel tasemel tegelikult üldse otseseid vastu võetakse. Et see, et meil on riigikogu, kus on esindatud ju noh, kõik eestlased tegelikult on väga laiapõhjaline koosseis, aga ennem seda muidugi keskkonnaministri vastutada. Ministeeriumi vastutada on see, et see protsess ise oleks terviklikult läbipaistev, et me kaasame sinna võimalikult palju neid inimesi, kes huvituvad metsa arengu käekäigust ja läbi selle protsessi, hoides seda tasa kaalukana peame garanteerima selle, et igaühe mõtted, ideed ja tulevikunägemused saaksid sinna visiooni, kirju. Ma lugesin ka kehtiva metsanduse arengukava aastani 2020 täitmise värsket aruannet ja seal toodi esile rida probleeme metsaressursi tarbimisväärtuse vähenemine ehk siis erametsade lageraiealad uuenevad peamiselt iseeneslikult ja madalama väärtusega leht puuga. Puudus on kodumaisest istutusmaterjalist, samuti riiklikud metsandustoetused on vähenenud, mis toovad kaasa metsauuenduse vähenemise erametsades. Ja neid etteheiteid või probleeme oli seal veel teisigi. Ehk peaks kõigepealt tegelema praeguse arengukava mõjul või sellest hoolimata tekkinud probleemidega ja praegused probleemid ära lahendama, enne kui hakata uut lennukat arengukava koostama. Olemasolevast arengukavast enamus seatud eesmärgid on siiski ka täidetud, õnneks, et meil noh, kas või võttes seda looduskaitselist osa sellest arengukavast. Me oleme täitnud range kaitse vajakut ja tüpoloogiline esinduslikkus taganud. Lisaks muidugi on seal palju selliseid, millega me täna veel vaeva näeme, et arengukava periood ei ole päris läbi veel meil on tõesti metsa uuendamine võetud ka sellel aastal nüüd tähelepanu alla ja viimased kolm aastat kindlasti sellest perioodist kavatseme tegeleda sellega, et just erametsadest seda metsauuendust siis suurendada. Et küsimus on tegelikult noh, peaasjalikult muidugi majanduslik. Et looduses metsad uuenevad ka iseseisvalt ja looduslik valik, ehk siis domineerib seda, mis puuliigid seal kasvama hakkavad. Et probleem on võib-olla majanduslik seis, et kas me ühiskonnana tahame, et kasvaks pigem siis okaspuu sellele langile ja et kui kiiresti kasvab ja, ja päeva lõpuks on see siis ka omaniku nii-öelda tulu küsimused, et kui kiiret uuendamist ta naha näha soovib. Aga teine probleem seal kindlasti juures on see, et kodumaiseid taimi iga kevad on sellest puudujääke, et et see taimekasvatuse areng on olnud ka tuntav lähiaastatel. Aga ta ei ole nagu hüppeline. Et see seda ka seetõttu selle, et tegelikult läbi ajaloo on, on, on olnud selliseid perioode, kus on toimi rohkem toodetud, kui on tarbimisvajadus. Et see on pikaajaline protsess, taimi kasvatada ja selle tõttu ilmselt ollakse ka ettevaatlikud, et mitte teha nagu selliseid suuri investeeringuid juhuks kui metsaomanikud ei kasuta neid. Aga, aga tulemused järjest on paranemas ja loodame, et nii taimede kasvatus selle viimaste aastate jooksul kasvab veel sedavõrd, et saame ka need vähesed eesmärgid. Kehtivas arengukavas täidetud. Intervjuu andis keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku lamp. Saate lõpetuseks toon teieni veel ühe osa teisipäeval kultuurikatlas ministeeriumi eestvõttel toimunud metsanduse tuleviku arutelust. Sauli ees istusid arengukava lähteülesande kokkupanemiseks loodud töörühmast neli liiget. Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse vanemteadur Mihkel Kangur, Viiratsi saeveski juhataja Tõnu Ehrpais, puitmajade arhitekt Sille Pihlak ning erametsaliidu juhatuse liige Kadri-Aija Viik. Debatti juhtis Urmas Vaino. Mida te teie rühma lähete tegema, teie konkreetselt teie isiklikult nii-öelda isikuna, mis teie plaan on, mis on see nii-öelda ette väljamõeldud töötatud agenda, millega tahaksime minna? Kahjuks selle materjali aspektist, et kuidas selle materjalile tuua nüüdiskontekstis suurem väärtus, et need linnainimesed, kes on üles kasvanud pea 100 aastat, viimati eitas mind kolmekümnendatel Kadriorgu ja kalamajja puidust, et et nad nüüd ei võõranduks sellest materjalist ja nad teadsid selle väärtust ja, ja kui nad metsa näevad, nad saavad aru, kus on tulnud. Et ma tahaks rääkida võib-olla seal töögrupis just nüüdiskultuuri, nüüdisarhitektuuri aspektist, seda, kuidas, kuidas me saaksime seda nutikamalt ja paremini ära kasutada. Sama küsimus. No kõik asjad sünnivad läbi kokkuleppe. Üürnikud võetakse majja kokkuleppel, metsa saab kasutada erinevateks asjadeks, kokkuleppel tõenäoliselt erinevatel metsa, osadel ongi erinevad omadused, mitte tõenäoliselt, vaid ongi erinevad omadused. Ja see kõik on kokkuleppe. Aga seal need kokkulepped peavadki tegelikult sellesse töörühmade töörühmas sündima, seal on neid neli kõikide kõigepealt rühma sees ja, ja siis töörühmade vahel. Niimoodi, et minul on tegelikult väga selge agenda, puudutab seda, et kuidas tagada Eestis ühtlane puidukasutus. Kuigi kõik arvavad, et töösturite eesmärk on investeerivad selleks, et puitkümne aastaga ära kasutada siis ma võin teid rahustada, et olukord on täpselt vastupidine, kasum hakkab tulema alles 20. kõikidel investeeringutel, siis on investeeringud tagasi teenitud. Ja tegelik küsimus on see, et milline on meie Eesti puidukasutus, kui ühtlane ta on. Ja eriti on see ka oluline selles suhtes, mis hästi haakub selle rohelise poolega. Kui me kasutame ainult väikest osa Eesti metsadest selles puidu varumise, eks ju, meil on hästi palju metsalise majandusest väljas siis langeb väga suur surve sellele väiksele osale. Aga tegelik seis on selline, et meil on vaja ühtlast puidukasutust, siis saab meil olla konkurentsivõimeline tööstus, siis me suudame väärindada, mitte me ei pea seda välja vedama kuhu iganes toorainena, siis me suudame seda väärindada siis me oleme nagu üks selle selle, selle metsaressursi targa kasutuse osa. Ja see tark kasutus on just tegelikult see asi, kuhu me peame püüdlema ja, ja hästi hoolega. Meie sisend on Tulevikku puuliikide valik, mis kliima soojenemisega tuleb väga tõsiselt esile, tegelikult siis teine asi on see, kuidas saada omanikud metsa istutama, see jube sõna. Aga tegelikult majandusmets ei tuleb. Kas loodusliku uuenduse kaasaaitamisega, maapinna ettevalmistusega istutamisega, nõmme aga igavad teemad võrreldes lageraielankide ääres aukumisega. Aga need on tegelikult metsanduse hästi-hästi suur osa. Kõigile, nagu panen südamele seda, et kuidas me tegelikult metsandusprobleemidega tegelema hakkama, et see on minu sõnum. Mida mina lähen sinna komisjoni tegema, mina tahaksin nagu ennekõike seista selle eest, et me jõuaksime ühele kokkuleppele kokkulepe sõlmida, milline see on meie keskkonnataju siis mille põhjal me teeme keskkonnaalaseid otsuseid. Ja me ei tee seda arengukava 10-ks aastaks. See on arengukava, mis mõjutab meie keskkonda 100 aastat 200 aastat ette, me peame nägema seda väga selgelt pikka perspektiivi. Ma tahan, et ei juhtuks selle arengukavaga, see, mis juhtus eelmise arengukavaga, kuhu pandi kirja ülemine piirmäär millest rohkem ei tohi raiuda metsa ja see omakorda modifitseerub. Tänagi kõlas siin üks sõnavõtt, et eesmärk jäi täitmata. Ülemine piirmäär ei ole seatud eesmärgiks, et me peame selleni välja jõudma, vaid oli kokkulepe, et sellest rohkem ei tohi. See, missugune on nagu see uus piirmäär, kuhumaani me tohime, siis see tulebki nüüd teadusuuringutega läbi mõelda. Aga üks aspekt, mida on, mis läheb kultuurilise aspektiga kokku, natukene seda hakkas tulema, siin kohalikud kogukonnad on, on see võtmeküsimus, kes määrab väga palju ära. Ma olen rääkinud globaalsetest keskkonnaprobleemidest, globaalseid keskkonnaprobleeme ei ole võimalik lahendada ilma, et need ei oleks lahendatud lokaalselt tasandil. Kohalikud kogukonnad on selle metsaosa, mille sees nad elavad, kus nad elavad ja nendel kohal likel kogukondadel peab olema suurem kaasarääkimisõigus selle kohta, mis nende ümbruses toimub. Nad ei ole võib-olla omanikud, katastrisse ei ole kuskil ühte märget tehtud, et, et nemad on selle omanikud. Aga nende jaoks on see kodumets. Ja väga suurele osale Eesti elanikkonnast on Need metsad väga oluliseks sissetuleku allikaks. Mu ema, ämm ja äi nad teavad juba juunikuus, kuskohast nad saavad kukeseeni, mida nad siis saavad müüa. Kui need metsad on maha võetud, siis nendel inimestel kaovad sissetulekud ehk et see sotsiaalne aspekt on, on, on tunduvalt laiem ja me peame leidma siin selle kesktee selle konsensuse, millisena me näeme enda metsade arengut väga pikas perspektiivis ees. Kadrioru tahtis kommenteerida seda korraks. Sotsiaaltöörühma liikmena sõna kogukond pidi mu ju tegelikult nagu äratama siit nagu mõtisklused, eks ole. Ma ei tea, kuidas teile siit linnast kogukond nagu tundub, eks ole. Mina olen kindlasti ühe kogukonna osa. Ja oma kogukonnas me arutame igasuguseid küsimusi ja metsaga seotud küsimusi ka. Ja millegipärast ma olen nagu, võib-olla ma eksin. Parandage mind mulle jäänud tunne, et linnast vaadates kogukond on see, kes tahab, et mets oleks püsti või siis mädaneks või siis ei, päike ei paistaks tema aknasse, ta oleks kogu aeg stabiilne. Mingi, ma ei tea, miks teil on kogukonna selline jõgi iganenud vaade, eks ole. Ma võin teile rääkida lugusid, ma ju nõustan väga palju erametsaomanike aastast aastasse, päevast päeva. Naaberkülas näiteks raiuti metsa, nii et, et see maja, kes seal kõige lähemal asus, ei olnud mets ei olnud tema omandis. Aga see naabrinaine oli ääretult rõõmus, sest esimest korda paistis tema köögiaknasse päike. Millised mõtted ja eesmärgid viivad metsanduse arengukava lähteülesande koostamise töörühma rääkisid Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse vanemteadur Mihkel Kangur, Viiratsi saeveski juhataja Tõnu Ehrpais, puitmajade arhitekt Sille Pihlak ning erametsaliidu juhatuse liige Kadri-Aija Viik. Juttu juhtis Urmas Vaino. Tänases saates kõlasid varem intervjuud keskkonnaminister Siim Valmar Kiisleri ministeeriumi asekantsleri Marku lampi ning Eestimaa looduse fondijuhi Tarmo Tüüriga. Metsanduse arengukava 2030 koostamise protsess peaks aga edasi liikuma sellises ajaraamis, et selle aasta septembris esitab minister selle koostamise ettepaneku valitsusele. Aasta lõpul peaks toimuma veel üks avalikkusele suunatud suur üritus, kus tutvustatakse valitsuse algatatud dokumenti ja protsessi seisu. Arengukava peatükkide eelnõud peaksid töörühmades valmima kevadeks 2020. Terviktekst peaks liikuma Riigikogusse kinnitamiseks samuti aastal 2020. Mina olen kuuldud saate kokkupanija Arp Müller ja luban, et vikerraadio hoiab teid metsanduse tuleviku ja arengukavaga seotud diskussioonidega kindlasti kursis ka edaspidi. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.