Igal rahvasool leitakse iselikud laulud, mis looja neile nagu lindudele andnud ja igaühele keele peale pannud. Ehk küll ööbiku lugu teisiti käib, kui pääsukesel ja Varblasel lookene räästas ja kägu jälle isevärki häälitsevad. Siiski kostavad üheskoos nende laulud kaunisti meie kõrva, kui nad kevadisel ilul metsasid, elustavad nõnda, kui lind oksa peal oma lusti tunnistab. Nii püüab ka inimese süda kurval ja rõõmu ajal, sest märku anda, mis ta südant liigutas. Nii kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald ligemale 120 aastat tagasi ning lisas öeldule. Kui nüüd igal rahvasool rõõmud ja kurvastused juhtuvad. Siis võivad ka nende omal maal sündinud laulikud kõige osavamalt rahva tundmustele sõna anda. Jäit lauliku sõna igale kuulajale nii tuttav näib, kui oleks kuulaja seda ise teinud. Sellepärast jääb lugu kohe kuulajale pähe ja lendab edaspidi ühest kohast teise. Kuuldud sõnad meenutavad meile ka kohe kalevipoega. Lugu lendab ühest kohast teise, jõuab meie ette uuel näoilmel. Viru lauliku seletavate sõnade puhul ja Kalevipoja ridadele pilku heites ei tarvitseks meil aga alati küsidagi, mis on üks, mis teine, ürgne rahvaluule või lisatu. Sest kõik regivärsiloojad on tundnud. Ent nimetagem kõigepealt mõnda Kreutzwaldi luuletust, mis ei ole kirjutatud regivärsivormis ja on heliloomingus rahva sekka viidud. Populaarseimana tunneme seesugusena juba ligemale 100 aastat tagasi Johannes Kappeli viisistatud laulu. Ma tervitan sind. Hommik. Veega. Kõneldes kalevipojast hiljem inspiratsiooni leidnud helilooja-ist nimetagem siinkohal Eugen Kapi laule Kreutzwaldi riimitunud kunstluuletsüklist kodumail loodus. Viisistatuna leiame siit Viru lauliku salmi seadeid, maikelluke ja lilled, armastuse pidu, Kuupaiste kevade jutustavad need loodusdilembe lüürikast, kus kevad saadab oma lahked huuled küll orgu mäele. Ma olen tulnud, viige tuuled, see sõnum kõigile. Kalevipoja kaante vahele kätketud varasalv on loovutanud eesti muusikale väga palju eriti vokaalloomingule. Tänapäeva kokkuvõtted, mis märgivad tsüklis ilmunud kalevipoja laule loetlevad neid kaugelt üle poolesaja. Ei ole ühtki koori liiki, milles Kalevipoja tekste poleks kaunistatud viisilise veerudega kusjuures tihtipeale needki on olnud omakorda laenud rahva vanavarast. Heliloojate nimesidki võiksime sel puhul nimetada vähemalt veerandsada Karl August Hermanni-ist ja Kappelist tormiseni. Palju aastaid tagasi lõi Miina härma oratooriumi Kalev ja Linda. Uuemast ajast teame Kreutzwaldi pärandist õhutatud Ester Mäe kantaati. Kalevipoja aineil. Lauldavat on meil seega nii suurt ettekandeaparaati nõudval kujul kui ka koolilaulikute lihtsas vormiarenduses. Kreutzwaldi üks suurimaid teeneid on oskus sulatada ürgse rahvaluuleainest ja hinge ühte omaenda inspiratsioonist lähtunud loominguga. Esimest tihti Talle tervikus parimat paika otsides ümber tõstnud uusi paralleele, lisades. Selle kohaselt on talitanud ka heliloojad, kellest mitmed pole piirdunud mitte üksi neis vaimustust äratanud helilõigu väljavalimisega vaid on sõnastust tihendanud või siis vastupidi seda varieerides korranud. Sõnade valikul on leidnud tähelepanu eelkõige lüürika. Vähem sündmuste kirjeldamine. Looduslüürika on siin teadagi oluline koht, mis äratab meis rõõmu, vahelaga, nukrust ning kaastunnet. Näiteks vaeslapse või lesknaise elule mõeldes. Kellel tuul on toa teinud, vesi palke veeretanud rahe katust kallutanud udu teinud uued uksed, lumi, Vikinud, valged seinad. Samalaadsest tundetoonist lähtub ka Mart Saar segakoorilaulus seitse Sammeldanud sängi kauge aja kurvastusväärset muusikalist pilti luues. Ka Kalevipoja võitlustes, kui hüüab kalevite sarvi ja mehed, olge nagu müüri elab kaasa kodumaa loodusmägi, märkas metsa, ärkas tuulehoog, jäi tukkuma, ei jäämerekohin mõtlemaie kaljut, Kohkel kuulamai merekohin. See, et Kalevipojal oli rohkelt kokkupuuteid merega kajastub ka helimeistrite lauludes. Algavad need tihti tunnust sõnast. Laine veereb. Eriti on paljudele heliloojatele meeldinud edasi anda seda, mida lauluisa pajatab metsa laulikust, kelle kuulamine äratab lootusrikkast ootust. Kalevipoja traagiliste üle elamuste eksirännakut, sangari, võitluste ja tööpuhangute kõrval on tal aga ka hetki, kus kalevite kuulus poega istus seltsis sõpradega lusti helin tõusis lauast nalja, kära kambrista. Keeritelles käisid kannud mõõdukannud meestega Eeezza õnnel. Mehed õiskasivad uueks meeldetuletuseks kalevipojast, kui laulu letest sai 1953. aasta. Millal pühitsesime Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus koorilaulukogumit. Laena mulle kannelt, Vanemuine avalaul selles on Villem Kapilt. Püüab helilooja tundeid, võisid äratada sõnad mis mina kaua kaisula kandnud, põues peidule pidanud, mis mina kaljul kotkapesas ammust aega Hellast haudunud. Sõjajärgsed aastad on andnud rahvalaulu harrastuseks käibele silmapaistval hulgal kalevipojast valitud tekstiga laule. Neist, nagu nähtub paljusi. Neis kajastuvad mehine töö igavene osasaamine, loodusest võiks aga öelda uudselt nähtav hommiku teretus. Siia perioodi kuulub arvukalt Gustav Ernesaksa, Arvo Ratassepa, Ado Velmeti ja Veljo Tormise helindeid. Ema armastusele on kalevipoja tekstidel pühendanud laule Kõrver ja Tormis. Ilupidamisele tantsu- ja mängu lauludena kõlavad mitmed Velmeti naiskoori helindid. Patriootiliselt on mõtestatud ratasseppa meeskoorilaul vaenule vastu. Kalevite poega kargas sõjaratsu sadulasse, seadis suule sõjasarve, hakkas sarvi ajama, ei. Kalevite kange poega seadis õlad õude majja. Eesti muusikaajalugu annab teateid, et 1896. aasta kuuenda üldlaulupeo ajal kanti ette Miina Kärmanni Rotoorium Kalev ja Linda. Pille lõpukoor sai üldtuntuks. Kuid üldtuntuks saanud Kalevipoja laule nimetades ei saame lõpuks mainimata jätta üht võib-olla kõige tunderikamatki lauldavat koolitunnist peiedeni. Konstantin Türnpu kirjutatud troosti. See oli 1947. aastal, kui võidi esmakordselt laval näha õhtut täitvas teatri etenduses Kalevipoega. Ka selle Eugen Kapi balletimuusika mitmed lõigud on omandanud suure populaarsuse. Meenutagem kas või meie saate alguses kõlanud kuu tantsumotiive. Kohe kuuleme aga selle balleti muusikast episoodi kaasahaaravat kogu oma lihtsuses. Mõõga tagumine Soome sepa juures. On arutletud ja huvitav tänapäevalgi mõtiskleda küsimuse juures miks ei ole seni ooperit kalevipojast küllap ülesanne teoses eepiliste lugulaulude põhjal pingeline dramaturgiline tervik luua ja sellele muusikaline vorm anda on olnud ja on ikka veel liialt suur. Muusikaajaloolasena on sellest mõndagi jutustanud, mida Rudolf Tobias siin tahtis ära teha. Ent andekale meistril tuli piirduda vähesega tahet summutasid ja kiskusid kõrvale igapäevased muud vajadused ning elu suhteliselt varane lõpp. Nimetagem lõpuks kahte helitööd, mis Kreutzwaldi mälestusele on pühendatud 1903.-ks aastaks, seega lauluisa 100.-ks sünniaastapäevaks lõi Artur Kapp heliteose hümn Kreutzwaldi-le mis muusikamuuseumi andmeil on ka hiljem kunagi helilindile võetud. Kõigi andmete kohaselt tuleb ka Rudolf Tobiase koorilaul Neenia Kreutzwaldi mälestuseks sama tähtpäevaga meie sajandi algusest seostada. Ninja ongi üks ilmekamaid bareljeef Kreutzwaldi elutööd tähistaval helimonumendid.