Kolmapäeval jooksis Eesti ajakirjandusest läbi uudis euronormide täitmise kohta. Viimasel ajal kõneldakse aga euronormidest üpris vähe. Ei tea, miks küll praegu neist vaikitakse. Kas paljud need, kes pidid euronorme täitma, on juba hinge heitnud? Nii väidetakse väga paljude küla kaupluste kohta, kes lihtsalt kadusid uute normide tõttu. Nii on paljud talupidamised lõpetanud ka oma eksistentsi. Nõnda on käsi käinud, osa turismitalu tegi puhul. Sellest valdkonnast võib tuua veel õige rohkesti näiteid. Äkki nüüd enam polegi neid ettevõtteid, kellega pragada kes on euronormide survele vastu pidanud, on alles ja täidavad neid. Teised, kes neile alla on jäänud, on lihtsalt läinud pankrotti või lõpetanud tegevuse. Mis kasu me saame euronormidest, kas hind, mida nende eest makstakse, on seda väärt, et taruda neid norme? Milline on nende kasu, kui näiteks hullu lehma tõbi laastas just neid riike, mis olnud päris pikka aega Euroopa Liidu liikmed? See võib tunduda skiso freenilise ja retoorilise küsimusena, sest vastus tundub olevat ette teada. Aga kas alati con? Olen käinud päris mitmetes Euroopa Liidu riikides ning peatunud sealsete pea linnude hotellides. Olin hiljuti Iirimaal Dublinis ning selles hotellis juhtus olema öösel tuliga. Keset ööd hakkasid sireenid tööle, helistasin vastuvõtulaudtee, küsisin, et mis viga. Mulle öeldi, et mitte midagi. Valvelauas istus inimene, kelle aparaadid ei näidanud, et hotellis, mida ta valvab, on tulekahju. 10 minuti pärast algas aga jälle mütsi kujundamine ning siis juba kupatas tuletõrjeinimesed tubadest välja. Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimesed olid taolisteks olukordadeks täiesti ette valmistamata. Kuigi selleks puudus igasugune vajadus, pagesid mõned inimesed oma tubades suisa aluspükstes. Küllalt huvitavaks kujunes situatsioon, kui sooviti teada, kas kõik inimesed on tubadest väljunud. Sellele küsimusele oli võimatu vastust saada, sest ega kõik ei pruugi hotellis ööbida. Ning kell kolm öösel näiteks ööklubides veel päris kuumaega. Võrdlesin tablini olukorda Londoni hotelliga, kus olin kolm nädalat tagasi. Olen kindel, et selles Londoni kesklinna hotellis tulekahju korral ei oleks ma küll sealt kuidagipidi välja saanud. Sedavõrd kitsad trepid, uksed avanevad vastastikku, nii et kummastki ei saa välja ja nii edasi. Hotell pidanuks justkui vastama euronormidele kuid olen kindel, et asi olin vormidest õige kaugel. Pooldan mujal käies väikseid ning elementaarsete mugavustega hotell. Sest miks maksta röögatut raha selle eest, et kõik seal säraks, kui ma astun sellesse ainult mõneks tunniks magama? Olin äsja kohas, kus maksin tuvalist päevas 1500 krooni ja samas oli keskkond euro vaatenurgast vaadates päris kasimata. Ettekandja tegi ise süüa, päris vanad riided seljas, nõuside pestud pesumasinas liga looga. Esimesel paaril päeval olin väga häiritud sellest, kuid siis sain aru, et tegelikult pole häda midagi kohtuma. Väiksuses oli tegelikult armas ja soe, väga isiklik, mitte anonüümne. Kauge. Noorukina lugesin üht reisikirja pealkirjaga Ma olin Din puhtus. Seal sattus rändur kokku kohaliku naisega kellega tekkis päris suur vastastikune sümpaatia. Naine valmistas rändurile suure armastusega, Tru segas seda hoolega, valas peale hinnalisi õlisid ning serveeris selle mehele. Mees viskas pilgu peale pudrule, milles ta nägi selle armastatud naise. Ka musta juuksekarva ja eesootav söömise nauding oli rikutud. See on umbes sama lugu nagu siis, kui sulle külalislahkusest näiteks usbekimaal võtab perekonnapea oma käega pilaff sõrmede vahele ning asetab selle teie suhu. Naljatades öeldakse, et usbekis peseb käsi pärast söömist mitte enne. Mida tähendab euronorm, see tähendab tegelikult ühtlustamist. Kõik peavad tegema kõike ühtviisi. Euronorm tähendab keskkonna muutmist üheülbaliseks. Me ise ka muutume ühemõõtmeliseks. Nõnda ongi, et mööda maailma ringi rännates tegelikult ei saagi aru, kus sa oled käinud. Normid on maailmas tuule käinud, kõik on ühetaoliseks muudetud ning siis, kui kohtud sellega, mis ei ole ühetaoline, nagu sa oled harjunud, siis tahaksid maailma hakata muutma samasuguseks, nagu sa ise oled harjunud seda nägema ja tunnetama. Sa ei talu seda, et Inglismaal on teistsugused pistikud ja liikluse vasakpoolne ning vesi tuleb kunagi ühest kraanist vaid alati kahest erinevast. Me tahame muuta maailma ühetaoliseks, et meil oleks kõikjal mugav ja ära tumm. Et kui näiteks teatud hotelliketi horide in hotellides siis sa võid olla kindel selles, et ükskõik millises maailma otsas hotell ka ei asuks, kõik on sellest täpselt ühesugune. Sa tead, millised pildid on seal seintel, kuidas käsitseda valamud, kus asuvad lülitid, kuidas saab reguleerida kliimaseadet ja muud sarnast. Kõik on lihtne ja turvaline, kõikko reeglistatud, kõiku normeeritud. Ühes Euroopa suurfirmas, kus on palju harukontoreid, on välja töötatud reeglistik ametiautode ostmise kohta. Nad ostavad, andnud audisid, erineva tasemega juhtide jaoks on ka vastava taseme kaotada. Milline see auto olema peab, on täpselt ära kirjeldatud, sealhulgas ka raadioreeglid näevad ette, et autos peab olema kassettraadio. Kassett, raadioga autosid aga praegu enam ei toodeta. Aga et firmareegel näeb ette, et ostetud autis peab olema kassettraadio siis siidimängijaga raadio katkutakse välja, muretatakse kassettraadio. Kogu see operatsioon läheb üüratult palju maksma. Kuid et reegel näeb seda ette, siis reeglit järgitakse. Aga aeg on omasoodu vahepeal muutunud. Tegin kordit huvitavat uuringut Eesti talupidajatest. Selle töö käigus puutusin väga teravalt kokku euronormide probleemistikuga eelkõige sellega, et siinmail mitmekordselt pingutatakse üle nende normidega. See tähendab, et nõutakse seda, mida niinimetatud euronormid tegelikult ei sätestagi. Teatud üldised nõuded muudetakse tihtipeale kuskil laudade taga detailseteks normideks. Ühtpidi on muidugi hea, et selliselt meid kui tarbijaid kaitstakse kuid mõnikord tekib küll tunne, et kas see juhtub nõnda, et kus metsa raiutakse, seal lendavad laastud. Kas nendeks laastudeks ei ole suretavad ettevõtted ja mitmekesisus? Raske on antud probleemi puhul kompromisslahendusi leida. Kui me ostame uue arvutiprogrammi, siis me tahame kindlasti, et see oleks ühildatavad teiste programmidega, sest muidu tekib kõigest sellest vaid üks meeletu peavalu. Tahtes ühelt poolt ainukordset maailma tahame me samas seda, et see maailm oleks standardiseeritud. Kust tõmmata see piir, mida unikaalset tuleks säilitada, millest võib kergekäeliselt loobuda inimeste tervise ja heaolu nimel? Erinevates riikides on normeeritud maailma suhtutud erinevalt, et kas või näiteks tänavakaubandus. See, kuidas toiduaineid müüakse, mis asjad on kõik kokku segatud, on mõnes kohas lausa kohutav, mida kõike küll ei kohta, näiteks Kreekas. Tõin praegu näited Londonis, Dublinis, Kreekast kolm Euroopa Liidu liiget. Igaüks neist on suhtunud euronormidesse erinevalt ja päris vabameelselt. Sellist otsustusvabadust vaba inimese hõngu sooviksin minagi siin Eestis näha. Kui lähete näiteks nädalavahetusel maale ning kuskil näete, et mõni maapood on eurokohastatud, siis selle rõõmsa üllatuse peale, et ohoo, näe, kuidas Eestis asjad ikka kiiresti hoogsalt arenevad. Kui edukad me oleme, siis me võiksime tegelikult mõelda ka sellele, mis hindame, sellest, maksame kus on võit. Kaotus maailmas on kindel see, et iga võit toob paratamatult kaasa ka kaotuse. Kaotusevalu ei tohiks unustada, nagu ka inimesi, kes meie kõrvalt on läinud manalateele.