DM Aegi paralleelne tiitris 1901. aastal sündinud filmitäht on ammu aega legendiks muutunud. Mis sellest, et ta seni viimati seisis filmikaamera ees 1978. aastal seega 56 aastat peale filmidebüüti 1922. Ometigi on legendil oma legend, tema esimene tõeliselt suur filmiroll. Kõrtsilauljatar Lola loola, Heinrich Manni ainelises filmis sinine ingel aastast 1930. Ma teen liitris on helilooja Friedrich Alenderi loodud laule, sellest filmist pidevalt etega. Laule ühelt selliselt kohviku kontserdilt Londonis kuuleme tänases saates. See, mis praegu kõlab, ongi üks laul filmist sinine ingel. Marlene Dietrich, esimesed sammud teatrilaval ja esimesed filmivõtted toimusid niisiis 20.-te aastate Berliinis. Ohvitseri perekonnast pärit olevale noorele tütarlapsele olnuks ehk muusikute sobivangi, kindlasti oleksid seda eelistanud tema päris isa Lueeris kiitris kui ka teda lapsendanud kasuisa Edward fon loss. Viiulimängu õppinud Marleen tiitris jäigi seotuks muusikaga. Üksi olles kuulas ta ooperiplaat, et teiste ees esinedes laulis meeleolu ja filmilaule või siis mängis laulval sael. Ka näitekunsti osas lubanuksid õpingud Saksa suur lavastaja Max Reinhardti stuudios oodata teistsugust tegutsemissuunda. Enne sinist inglit mängis Marlene Dietrich seitsmeteistkümnest tummfilmis teisejärgulisi osi ja hakkas endale enamat tähelepanu tõmbama alles revüü laval. Edu oli suur, kuid must mees kostüümis lavale ühes 1927. aasta tõmbetükis Misha spaljanski reviis. Seda on õhus. Ess liikt, hinda luht. 1929 oli muuseas pallianski valmis saanud uue revilgakaks kaelasidet. Koos kirjanik Yorkaisleriga olid nad Marlendi Trici karakterid sobitanud küünilise miljonite pärija osa. Marleen oskas rõhutada iginaiselikkust olnud omaette vaatamisväärsus, kuidas ta möödus oma arvatavast rivaalist koos partneri samuti filminäitleja Hans halversiga. Kuidas ta Albersid kohtles näiliseks kõiksusega mis ainult vaevu tema tegelikku huvi varjas. Just selle revüü etenduse lavaloleku ajal käis filmirežissöör Joosep Sternberg ringi plaaniga teha film Haydigmanni romaani professor undraat ainetel. See oli lugu juba eakas inglise keele õpetajast väikeses sadamalinnas, kes armub kõrtsi lauljatari roosaf röölisse, keda loola loolaks kutsuti ja selle järgi oma eluga täiesti põhja läheb. Õpetaja osa jaoks oli juba ette nähtud tolleaegne saksa filmikuulsus Emil Jennings üks stsenariste soovitus Stenbergid angažeerida loola loola päris kallima maasepaossa Hans Albers, et kes oli juba 1900 seitsmeteistkümnendast aastast saadik kaasa teinud samuti paljudes filmides Sternberg kangažeeris nii Hans Albers kui ka Marlene tiitrisse. Filmi sinine ingel muusikaliseks juhiks sai tollal alles 24 aastane helilooja Bethercroidar. Tema muusikat kuulemegi praegu. Krieger kirjutab oma raamatus ainult nuku teinud Sternberg nägi teda tõepoolest esmakordselt, kui ta mängis koos Hans Albers kahes kaelas sidemes. Peale seda küsis ta minult, kas ta laulda oskab. Marleen ei osanud laulda, ma teadsin seda. Olin kuulnud, kuidas ta gabariides mõningaid šansoone ette kandis. Tõepoolest, ta ainult kandis ette ega laulnud. Aga Stenbergile vastasin. Te peate teda kuulama, tehke proovi ülesvõtteid. Edasi on juttu sellest, kuidas croider Marleen ikkagi laulma pani. Kui ma lehe liidriks on ka eriti ei olnud kaugeltki oma õnne tipul talb pistinud teatria kliendile alism Luumanile. Nad tahavad, et ma mängiksin seda lõbutüdrukut, mida ütleb mu perekond. Mu ema saab shoki. Bluuman lisas, kahtlemata, mõtles ta seda tõsiselt. See mure oli ehtne. Kas aimas Marleen tollal, et sellised osad kujunevad talle tulevikuks, kas nii-öelda pärisosaks? Kui sai teatavaks, et valik langes Marleenele kiirustas hulganisti reportereid teda intervjueerima? Ta püüdis neid algusest peale vältida. Hoopis meelsamini viibis ta helilooja Friedrich hollanderi seltsis, kes talle filmi jaoks vastvalminud laule tutvustas. Pedorcroidor meenutas. Friedrich Hollandi andis mulle selle filmi juures küllaltki palju tööd. Ta oli neljale suurele laulule tekstid teinud ja viisid komponeerinud. Need pidid peatselt kogu maailmas levima. Kuid nende laulude Arranžeerimise ja kogu saatemuusika komponeerimise jättis ta minu hooleks nagu dirigeerimise eri salvestamisel. Ka filmis pidin kaasa tegema. Mina olin see väike pianist, kes pidi oma arvetud kapelliga sadamakõrtsis muusikat tegema. Filmi esietenduseks laskis Sternberg Marleen laulu numbri järgi 15 meetrit puhast filmilinti sisse monteerida. Seda arvestusega, et puhkeb aplaus. Croider kirjutas muidugi. Need 15 meetrit tähendasid maailma tähe sendi. Ja selle maailma the nimi ei olnud eemilianniks. Esietendusel hüüti välja Marleen, et eesnimi pidin, hüüti Kalbersid. Peale esietendust joodi kiiresti šampust ja Marlene Dietrich ruttas vili Forsti saatel rongile. Algas sõit Hollywoodi poole, kus oodati teda Štembergit. Kirkus. Filmi demonstreeriti, hakati tõepoolest laulma Hollandi laule. Nii meie saate alguses kuuldut kui ka teist laulu Pindises la. Seda nimetas, saab täpsemini tõlkida juba kaasaegses keelepruugis. Olen poplaule. Marlene Dietrich tuli kohaneda uue maa ja uute kommetega. Ta sai sellega hakkama. Uue maailma muusikas olid populaarsed juba teised nimed näiteks pöörni, kes ligi 60 aasta jooksul oskas luua Yorkshire'i kõrval muidugi vahest kõige menukamaid laule. Marlene Dietrich oli koosnberliniga pildistatud teise maailmasõja päevil, kui nad sõduritele esinedes ka ise sõjaväe vormi kandsid. Samal 1930. aastal linastus Marlene Dietrich esimene Hollywoodi film Maroko. Selles mängis ta koos tolleaegse filmikuulsus. Häkkerid kuuppariga. Kupa kujutas leegionäri, kelle vastu Marleen kangelanna neis algul olevat külm, ükskõikne, kuid aga märkas, et leegionär oli tema nime lauaplaadile uuristanud järgnesta talle kõrbesse. Helifilmi tulek oli muutunud paratamatuks ka ekraani kunsti uute väljendusvõimaluste otsimise. Marlene Dietrich õppis filmikunsti tundma igast kandist. Koostöös ternbergiga oli talle igati õpetlik. Filmiajaloolasele. Richard Prifikile oli töödelnud. Sternberg tahtis luua väljendusvahendeid, mis sobinuksid kaamerale. See oli tema pildikeele mõte ja eesmärk. Ta tegi mulle selgeks, et karakteri peegeldus filmis ei koosne ainult näitlemisest ja enesenäitamise oskusest vaid kõigest, mis filmis kooskõlastatult tegutseb ja nähtavaks muutub. Ta kõneles minuga kaamera asetusest, valgustusest, kostüümist, maskist, aja tunnetusest, stseenide järgnevusest lõikes demontaažist. Ta andis mulle võimalusi loominguliseks kogemustega rohkem kui keegi teine. Ent ometigi nägi Sternberg Marleen kiitrichis ainult loolat ja otsis talle ainasele laadseid osi. Juba filmis Maroko oli Marleen lauljatar ööklubis Shanghai ekspressist aastast 1932 lõbutüdruk. Ainult kuldse südamega. Kutsutuna Shanghai Leaks võrgutab ta mässajate juhi päästama armastus Tuijel. Kui Shanghai Ekspressis nagu Marokorki oli minekut siis film blond veenus, milles lõbutüdruk näitab üles liigutava tema armastust oli juba läbikukkumise ääremail. Kui Sternbergis läks Hollywoodis jalgealune tuliseks. Viimane tegi saksa kirjaniku Hermann suudermanni ülemlaulust filmivariandi nimetusega laulude laul Song of Songs milles stsenaarium Marlene tiitrichile kui saksa kultuurisuurepärasele tundjale mõjus lausa šokina. Ent teda osati sundida mängima talutüdrukut, kes oli armunud kujulisse. Ta pääseb hädavaevu mingist liiderliku paruni küüsist ja seda tänu tulekahju tekitamisele. Pageb siis öölokaalis, näeb seal oma kujurit ja laulab laulutsiooni mille on kirjutanud Friedrich von der kes oli samuti Hollywoodi jõudnud. 1934 tuli seadus, mis keelas filmides lõbutüdrukuid, kangelane temast. Štemberg, kes sai Paramount firmaga taas lepingu sõlmida otsustas näidata Mallene Titrici mitte just eriti kõrge moraaliga keisrinna. Valmis film, sarlak, punane keisrinna KV Tempros, milles Marleen Katariina suurena valis omale ihukaardiväelasi sõltuvalt nende kehaehitusest. 1935 tegi Sternberg Marlene kiitrisiga viimase filmi. Selleks oli kurat, on naine. Kirjanduslikuks allikas, Pirlo-i ajaviiteromaan, naine hüpiknukk, see stsenaarium ja film oli Sternbergi isiklik rünnak Marnele tiitrisi vastu enam kui viie aasta jooksul. Sternberg ei saanud leppida mõttega, et Don Marlene suhtes ainult mõttekaaslane ning sõber kui filmimine oli lõpetatud. Lahkustamarleenest sõnagi lausumata ei olnud madelediitrisil õnne. Ei järgmiste filmide ega uute režissööridega oli ebameeldivusi. Eluski ähvardati tema tütart röövida. Hingerahu ei andnud ka hitlerlased. Kui Marleen enne 1933. aasta võimuhaaramist pruunserklastest poolt veel kord Berliinis käis oli nagu teadis rääkida näitleja Hubert von määring. Kübels lubanud Marleenele teha temast suurimad Saksa filmistaari. Räägitakse, ütles määrik, et Marleen olevat talle näkku sülitanud. Kui see nii on, pidi ta igal juhul suure kummarduse tegema. Sellega oli vihjatud Hitleri propaganda šefi väikesele kasvule. Kolmekümnendatel aastatel hakkas Marlene tiitris üha rohkem huvi tundma laulu esinemiste vastu Pariisis kohtustega Peedakraanideriga, kes talle lugusid kõigi erinevate inimeste hulgas oli ka vene meeleolu laulja Aleksander vertinski. Aleksandr vertenski laulab oma loodud laulu Marleilist. Ta lauliski põhiliselt oma laule Tsaari-Venemaal, hiljem Pariisis, Shanghais, Ameerikas. Pertenski esines Pierre kostüümis lõi rafineeritud melanhoolsema õhkkonna, oma miimika ja väljendusrikka kätemänguga. 1943. aastal vertinski Repatreerusel 1950 esines ta muuhulgas ka Estonia kontserdisaalis. Tegi kaasa mitmes filmis. Surib 1957, kui Marleen tiitris süüdist 1964 Moskvas Viista vertinski hauale lilli. Ma tean, et ikkagi lähedased sõbrad tundsid teda teistsugusena, kui olid tema filmirollid. Ta armastas olla koduperenaine, keeta hüva rooga. Sellisena hindas teda Hemingway, kutsudes teda Krahuldiks Kraut. Seal aia roheline. Hemingway poolt hinnatud Marleen iseloomujooni võib ehk näha restoranis 1939.-st aastast. Testri geen testri ratsutab jälle. Ka selles filmis on Marleen küll baaridaam, aga vähemalt osav elu ja löögijõuline naine. Filmi jaoks kirjutas Friedrich Rosenberg mitu Laurat. Neist tuntumaks sai poisid tagatoas pois. Kui algas teine maailmasõda, taotles Marlene Dietrich luba minna esinema rindesõduritele. Ta sai loa ja koloneli kraadi. Alžeerias Kustas tema esinemise ajal pommiplahvatuse tõttu elekter. Siis võtsid tuhanded sõdurid välja taskulambid ja suunasid valgusvihud lavale. Kartmata käia ka miiniväljadel pealetungi ajal Ardennides satestab piiramisrõngasse ja oli tõsises ohus. Koos vägedega tuli ta vabastatud Roon aprillis 1945 nägida surmalaagrite õudusi. 1945. aasta septembris tulid Berliini, et näha oma ema. Ta kutsus oma juurde alles jäänud sõpru, nende hulgas tuntud filminäitleja Ants, Riimani Emilia ning seikutsemat. Ma olen tihti andestas talle paljaks, ent ainult mitte seda, et ta salgas maha mad juudist vanaema. Marlene suhtumine oma kunagistesse kaasmaalastesse sakslastest stabiliseerunud. Kui 46. aastal Pedakroyder ta Londonis üles otsis, kõneles Marleen temaga ainult inglise keelt. Kreuderitelnud, jäta rumalused, Sa võid ju minuga saksa keelt rääkida. Passi ei tähenda ju midagi. Mul on Argentiina ja Austria pass ometi jääma elu lõpuni sakslaseks, nagu sinagi. Marlene viskas pea selga. Ei, tema pole kellelegi, sakslane. Croider lootnud hiljem Pariisis Marleenet rahu minule eest leida. Ent Marleen saatis talle tema nimekaardi puruks kistud tagasi. Siis saatis croidor talle kell 13 musta nelki kaaskirjaga. Aseta need lilled meie sõpruse hauale. Peeter. Ent kui Mariševalee oli talle suureks sõbraks, kas siis filminäitleja ka päev oli, tal oli enam kui sõbraks. Marlene Dietrich oli ka päenile isegi lohutajaks, kui viimane, viibides sõja päevil Hollywoodis, kirus sealset tühist seltskonda ja muretses oma õetütre pärast okupeeritud Prantsusmaal, kus 120 grammise nädalase lihanormi pärast tuli kuus tundi sabas seista. Ka muidu ei olnud ka, pean ikka kerge koos olla. Gabe ei unustanud kunagi, et Accord teenis tsemendisegaja 12 franki päevas. Vastupidi, Marleenile ei kannatanud Briti ka balletienam, kui sõbra eest oli Marlene tiitrichilega kirjanik Erich Maria remark. Romaanis triumfikaar tegevuskohaga sõjajärgses Pariisis on ta oma tegelaskuju paari lauljatari Žanna madu näol kirjeldanud Marleen tiitrissi. Remark kirjutas julge ja selge nägu, mis ei küsinud, vaid lihtsalt olemas oli ja ootas. See oli tühi nägu, mõtles mees nägu, mille ilmet iga tuul võib muuta. Sellesse näkku võis kõik ehk siis unistada. See oli nagu ilus tühi maja, mis ootab vaipu ja lilli. Sellest eitasid kõik võimalused. See võis olla palee või lõbuurgas. Olenes sellest, kes seda täitis kui piiratuna neid selle vastu kõik see, mis juba tähistatud, mitte tuli ja maski kandis. Ja veel oli pariislased, kellega Marlendiitrissid paljugi sidus. Siin oli teatri- ja filminäitleja oma või aga ka mitmekülge kunstis on kokto, kes oli kirjutanud luulet, joonistanud ja teinud filme. Kokto pühendas Marleener kiidulaulu laudaatia. Ent ta oli väga liigutavalt kirjutanud ka teisest Pariisi suur laulikustusivaliee kõrval. Edit peafist. Marleen liidrist ja dipi ahvist seid sõbratarid Marleeini oriedi dile öelnud. Sa oled minu jaoks Pariisi kehastas. Pealegi meenutad sa mulle songabeni, sa räägid ja sööd tema moodi. Sa sisendati minusse samasugust jõudu nagu tema Jedikiah kirjutas. Marleen ei ole ainult kõige intelligentsem naine, keda olen kohanud, vaid ka kõige sirgjoonelisem kunstnik. Edit. Bjov leidis õnne ainult oma kunstis, mitte ilus. Nagu tema mälestusena on Marlene tiitrichi repertuaari püsima jäänud Heiditi ahvi ja markerit monokoostöös valminud maailmakuulus laul. Elu roosas lavi on roos. Ta oma. Neljakümnendatel aastatel esines Marleen tiitris mitmetes filmides seitse patust New Orleansi leek, kes met kuldsed kõrvarõngad kus angabeniga prantsuse filmis Marten Roman jakk. Laulu iluroosas esitas ta 1950. aastal valminud inglise filmis lavahirm Steifaid mille režissööriks oli tuntud hirmu ja õuduse filmide meister Alfred Hitchcock. Selles filmis lahulistega porteri laulu linna kõige laisem tüdruk. Veel ühe sõbra leidis malenditris tuntud filmirežissööri Mike toodis kes sai eriti tuntuks oma Silverni ainelise filmiga 80 päevaga ümber maailma. Sellest sündis oli mõni hetk ekraanilt kamarline tiitris ja jällegi paari perenaisena. Paari pianistiks võis ära tunda Frank Sinatra. Ent juba 1958, kaks aastat peale selle filmi valmimist hukkus Mike toodete lennuõnnetusel. Läheb käär. Süüdist õpet? Saba. Viimasena Marlene Dietrich sõpradest märgime veel tuntud heliloojat pöördMcarki, kes on loonud muusika paljudele filmidele. Jaga muusikalirindel sulge proovinud blues, näiteks muusikali lubadused, lubadused promissist promissis. Väärt Mcaraki poolt juhitud saateansambli saatel on Marlene Dietrich teinud palju ringreise, kui laulja ainult Dakark kippunud häbenema, kuid Marlene Dietrich teda sellisel viisil publikule tutvustas. Nüüd tahan teile tutvustada meest, kes mulle kõike tähendab. Kirjutab mulle muusikat, saadab mind oma orkestriga. Armastan teda, ta on mu sõber, tema nimi. Ringreiside ajal kuuekümnendatel aastatel esines Marlene Dietrich Moskvas Leningradis. Tema repertuaaris on ikka piits, iga on paljudes maailma keeltes kõlav laul, kuhu on kõik lilled jäänud. Tema kohviku ees trahviesinemistel võib kuulda ka Robin Vorni laulu. Ei armastust, ei midagi. Lav nõunardik. Enam rütmi mõnu on geokissoni laulus vaata mind tähelepanelikult. Lukmi Auak klauslit. Ikka jälle ka Pariisi laulud Shal Asnavuuri, mari. Viiekümnendatel aastatel mängitud filmidest on kahtlemata üks tugevamaid süüdistuse tunnistaja võttis proset kiust Agatha Christie samanimelise novelli näidendi alusel 1960, KUS režissöör standlik räimar Talle kindralile rolli oma filmis Nürnbergi protsess, milles ta pidi esinema koos Spencer poisiga. Treiman jutustas. Ta nõustus kohe ettepanekuga. Ta oli kindlalt veendunud, et natsism pole veel surnud ja pidas õigeks filmi mõtet, et sõjasüüdlane on kogu saksa rahvas. 1962 tegi Ameerika filmidokumentalist Lui Klaid stuumen Hitlerit paljastava filmi ja palus maalinediitrichi diktor. Stuumen märkis. Ta luges oma teksti väga asjalikult, ainult ühes lauses koonduslaagrite kohta, kus ta pidi ütlema Hitleri säästnud isegi lapsi, päravdas korraks hääl. Viimast korda võis Marleen tiitrisid näha kinoekraanil 1978. aastal Saksa föderatiivses vabariigi filmis kena džiga. Vaene džiga. Jälle kord pidi ta lõbustuskoha perenaist mängima. Kunagi veel kolmekümnendatel aastatel oli Marleen tiitrisid juhust tutvuda ka inglise suur kirjanik tšehhist joyssiga. Erutatult ütles Johnsile, et oli lugenud suure huviga parameetreid. Joss ütles, nägin teid sinises inglissellele, vastas Marleen. Siis olete näinud minust parimat. See parim ongi juba muutunud legendi legendiks.