Mina olen päritud Võrumaalt ühe väga ilusa oru kütioru perre pealt, nii nagu varavalaiseks. Minu vanaisa kinkis pool talu oma vennale, temal oli rohkem lapsi ja sellepärast oli meil väikene tänu ja väga palju laps, puus, tütarde poeg, kuus tüdrukut ja üks poiss ja kõik ühe väikse tänu, lapsed ja no siis ma arvan, miks ta sealt pirita ja ära tulema ära tulite. No mina olin teenistust otsima sellepärast, et maal ei leidunud tööd. Oli üks asi ja teine asi, ma olen väga väikse kasvuga ka ja talutöö käis minul kuidagi liiga palju nagu üle jõu, see mõjus juba siis tervisele ja sellepärast siis ma läksin kaugunud kaugemale tööd otsimas. Minu õemees oli Elvas postkontoris, tööl, noh, nii nagu sugulastel lähemal ja kodunt siiski küllaltki eemal. Ja kolmandaks Elvas oli võimalik tööd saada, Elvas oli suviti väga palju suvitajaid seal järvede ääres rõiva palju suvilaid ja seal leidus suviti alati tööd. Kui te esimest korda läksite kahte hätsima, kassis tõusite ukse läve peal tekkiv arvule, et oleks kasvõi rohkem aastaid paistaks rohkem. Siis ma ütlesin oma aastatele lihtsalt luiskasin ühe aasta juurde, sest muidu poleks sind võetud võõraks teatud, et mõni noor lihtsalt olin sunnitud natukene luiskama ja sisse, siis tulin Tallinna, ema ei lubanud küll ema ei tahtnud kuidagi, et ma Tallinna peaksid olema üldse elama Tallinna nii väga kaugel ja Mae siis ikka alla 20 aasta. Väga noore ema võib-olla tundis natukene hirmud, kuidas suures linnas hakkama võiksin saada ja ta oli väga selle vastu, aga kui ma juba Tallinnas olin, siis kirjutasin, et see samm on nüüd minu poolt tehtud ja vend ütles täiesti täiesti hea ja õige samm. Vennal oli perekonnas muidugi eriti suur autoriteet, kuna tema oli üksi ainult sõõre, hülged, võtke seas. Ja mida siis ütlesto pealinnas pealinn nõudis tööd, tööd ja veelkord teedia, kui tol ajal muidugi nutimajas teenija käest väga palju peremees oli kummivabrik põhjale, direktoriks ja abikaasa oli riigisakslane, ei osanud ühtegi sõna eesti keelt, siis seal oli muidugi rääkimine, kes on saksa keeles oskasite, te, ma pidin jooskma, sellepärast et perenaine, kellega mul rohkem suhtlemist oli, see ei osanud muud keelt pärast mainin veel üks pool aastat olin urla juures laiule sandi Surla majas jää. Ah kujutage ette, praegu olete teie seal selles samas majas perenaine, sest laste maailm on ju teie teie maailm ja seda küll alumisel korrusel. Õliga tuttav tunne, kui te nüüd sinna direktorina sisse läksite, neid aegu nagu ei tahaks meelde tuletada, ladina. See oli muidugi meeles kõik esikoht ja maja ja aga neil ei ole kuigi head mälestused. Ja siis otsustasite hakata vehkima, ikka täitsa iseseisvalt ja siis ma läksin kohvikusse Niguliste tänav üks seal töötasid itaallased nendel rüüs väikene jäätisebaar avad. Kas see on sealsamas, kus praegu on piimabaar ja just nende nurgapealne maja alla. Ja siis suvel olid itaallased juures, talvel sõitsid nad koju nagu rändlinnud ja siis olin ma selles kohvikus siis järgmisel suvel tulid itaallased tagasi, siis olin jällegi itaallaste juures ühes ja samas majas töötasin, külalised kutsusid igati oldi selle maja raudvaralist vahetasite peremehi ja need kohvikupäevadel panid kindlasti küllaltki väsitavad ja muidugi sellepärast peab arvestama sillaga juba, vahest tuli kolm korda edasi tagasi joosta, sest nõude pesemine oli jälle hoopis allpool ja ja soojad toidud ja nii edasi, et sealt või lihtsalt nii palju jalgadel püsida ja liikuda nagu orav rattal, vahest nii palju 13 lauda teenida ja keegi ei tahtnud oodata ja pidi korralikult teenima. Ega ei tohtinud ju kunagi olla, et mõni külastaja ootus või, või, või kellelgi võis tekkida pretensioon, siis inimene enam järgmisi päevi lisandi tööle tulla. Kelle vastu külastajal oli mingi pretensioon. Aga see on vist hea mälutreening pidada meeles 13-st lauast, nelja inimese soovid ning millal ja mis te räägite, nagu? Kõik tuli meeles pidada. Ja absoluutselt ei kirjutanud mitte kunagi ühtegi asju, lihtsalt see oli hea toon, mitte kirjutada ja muidugi, ja head ja pidi meeles olema ja täpselt teadsite kellele te mida toota ja muidugi, ja valik oli ju mõningas mõttes veel palju suurem, näiteks kohviosaski, saiade valikud ja ala karta oli. Ja väga paljud oli mees, mida teie pidid täpselt meeles pidama, kellele lahjem deegee Kangerti ei tohtinud kunagi eksida ju. Aga kas teil olid ka mõned kindlad külastajad, keda teie pani, teadsite ja muidugi olid peegele soovitel olid teada ja Ralf Parve oli siis tookord noortalilist praegu kooli viimastes klassides temalegi sõber ta. Ja siis sõber ei, alati nädalas teed jäi, me juba teadsime, et LCD pidid tõesti nii lahja olema. Üsna lahja tihtilugu oli nõnda, et nad arve maksmisel kutsusingi laojuure ja hakkasid üles lugema, mis, mis nemad siis sõid ja lugesid näitextendi üksti siis ühetikud, siis üksgoffi, siis mingisugune doi näiteks, siis võid sigarettide nii segamini, ühesõnaga, nad püüdsid kontrollida minu arvestuse kiirused. Kas võib-olla see õigusid inimene, nii nagu nad suu kinni panid, mulle arve valmis ja alati ja täpselt alati valmis. Ja ükskord oli, nendel, mäletan arvelil kroon 42 senti ja nii nagu see külastaja lõpetas oma loetelu, mis, mis need laudad teine, nii oli mul arvel auto kohe silma. Ütles nende kroon 42 senti ja nad ei uskunud, kes pole õigus. Muidugi nad tegid nalja, minuga pole õigus ja mõtlesin muidugi vabandasin, võib olla küll, et ma eksisin, võtsin paberi pliiatsi ja paberi peal, eksisin ühe sendiga ja siis oli nendel ajalehest välja lõigatud. Kuulutasin matemaatikatunde, andes algkooliõpilastele edasijõudmiseks. Kui sõda oli juba läbi, siis ma kohtasin teda pärast ekspord jälle kohvi, kus ma töötasin pärast seda natukene kohvikus, siis ta küsis, et kas te ei suudetud meile andeks, on ta seda ülekohut, mis me teile üldse tegime aastate jooksul. Ega ta siis ei solvunud, oh muidugi mitte. Ja lõpuks jõudsite siis, kus praegu on kohvik Moska see oli juba 40. aastal ja siis ma olin seal brigadiriks. Nojah, ja ma olin tulnud nende filiaalis väiksema kasvuga, aga et isegi ettekandjad, kes olid peremehe all, no nii kuidagi silma paistnud võib-olla ja nagu uhkemad, et nemad oli see suureks kohvi, kes juba pikemat aega võib-olla tüütasid. Ja niisugune üks, üks väike tütar arst tuli nendele briga teeks, paistis nendele alguses natuke koomiline, aga Meie saime üldiselt hästi läbi. Ma mäletan veel seda, kui mul oli esimene palgapäev nisuraha ja ma läksin alla ostsin kaks kilo, kõige kallimad sageli kombed ja oma kolleegidele. Ja palju huvitavaid mälestusi on igal inimesel. Aga ma tean, et teie elus on olnud üsna kummalisi pöördeid, üsna ootamatuid, uusi algusi. Kas teil on meeles, kuidas need 41. aasta sündmused tulid ja on meeles? Mehe sõbral oli parajasti sünnipäev, juubel. Ta oli luuredirektori asetäitja ja siis olime seal, sünnib väike seltskond. Te olete juba abielus? Ei ole rääkinud küll, kuidas see juhtus. Oh, see juhtus nii lihtsalt üllatavalt mulle endalegi. Nii ootamatult, et aga siiski nii väga hästi ja kenasti käik. Et mul on jäänud oma abielus kõige kõige paremat muljet maailmas, see oli 40. aastal tall neljandal juulil. Ma mäletan seda, kui minu pulmapäev oli, siis, siis oli parajasti töötajate demonstratsioon. Mul oli sirelivärvikostüüm, kleit, villane. Lilli ma üldse ei mäleta, kas oli üks väike kimp oli orhideesid, aga teisi lilli ma ei mäleta. Ja siis tuli 41. aasta. Tulin, algas sõda ja olimegi vesterpelgiti pool külas ja seal oli, ei olnud, tal oli väga väike korteri ukseni, seal tuba, asi väga omapäraselt sisustatud, minu mehe sõber ja minu minu abikaasa. Nemad kahekesi tegid selle terve toa mööbli ise ja tegid nii odavates vineeritükkidest, tihtilugu oli seal või kasti tagasi mööblile nii väga kaunid ja huvitavalt tehtud ja nii omapärane kõiksugu kapikesed, jäelis, riiulid, vahvad ja, ja väga hästi sisustatud tuba. Ja seal oli vaid kaks abielupaari, oli, ja siis oli toitles trossi tolleaegne direktor, ma ei mäletagi tema nimi, ta oli rahvuselt venelane, aga ma ei osanud siis ühtegi tähti, vene keelt, mäletarati. Jutuajamine käisin sünnipäeval saksa keeles, inglise keeles. Ta ei teadnud, mis sellel õelan juhtunud, nii õudne sündmus on maailmas seda. Minu elus tähendas suurimat kaotust, mis mul elus üldse olnud. Neljandal juulil majevakueerusin, aga enne seda muidugi mul oli natukene hirm südames nende sündmus, siis ma ikka katsusin uurida, mis saab abikaasast, kuidas tema kangesti maa evakueeritakse ka või kuidagimoodi kus ta töötas, tema töötas viienda jaoskonna passilo ülemana miilitsas ja neid varjendeid ütles muidugi vabrikusse, aga tol ajal oli kadunud puudus ja suur ja kellel vähegi haridust reisida soovitati ja paluti, et organitesse tööle minna. Täiesti nii loogilisi, õige järelduse tegin sellest, et ma pean ikka evakueeruma, sellepärast mul on seal võimalus oma abikaasaga vähemalt kokku isade, vähemalt kirja vaheta mingisugust sidet temaga pidada. Need otsustasite alla oma mehega ühel pool ja kahtlematult ainult nii. Aga näete, saatus tahtis just teisiti. Pärast sündmused olid traagilised ja minu abikaasa sai haavata Tallinna kaitsmisel. Kopsus tallele lahtine lööva Tooroks olnud, nii nagu ma selles Disisti mustast särgist järeldasin, mille ma pärast sugulaste kaudu kätte sain. Ja ta oli haavatud teadvusetult, kui sakslased korjasid ta üles olevat viinud Viljandi haiglasse ja sealt oktoobrikuus toonud Tallinna keskvangla. Ja siin keskvanglas ta oli niikaua kui aprillikuuni siis viidi hukkamisele. Kas te teate, kuhu ta on maetud? Ta on hukatud Kalevi-Liival. Mida teie võisite? Küll siis tunde, kui käis õudne protsess, kaleviliiva oi, see oli nii õudne, see oli nii õudne, ma olen selle protsessis olnud. Ja rohkem aine, mis protsessidel olla ei taha, mitte kunagi, ma lihtsalt ei suuda enam. Kui see inimest puudutab nii nagu teid, siis siis ta peaaegu talumatu ja nõrgem, ennem sellest räägime millestki muust defisi. Aga kuidas kujunes siis teie saatus? Läksin neljandal juulil 1941 vist Ülemiste jaama ja Ülemiste jaama ja ja kui minu sõjakaaslased põld meeleminud nägisel Ülemiste jaamas esmakordselt. Nii nagu hiljem me saime sõpradeks tuttavateks ja kui nii hiljem ta mulle sellest rääkis, tema olin vaadanud, et üks keskkooli tütarlapsed nüüd üksinda omavjad kodunt ära jooksnud selle Vicron kasvatuses vist midagi viltu läinud ja vigade Liiward ära hellitatud, nüüd läheb lihtsalt seiklusi otsima. Kuulge, te kogu aeg ikka räägiti, et inimesed vaatasid Teid kui ühte ühte kangesti pisikest naist, aga minu meelest ei ole sugugi nii väikest, kas või kui palju teil on siis mitu sentimeetrit meetri viisin kaks ja pool, mida ma ei unusta kunagi. Kõrgena seal ma ütleksin, peaaegu keskmine, kes Jaapanis ja ütlen veel. Te tunnistate siis oma vigu? Selles pole ka midagi, ma arvan ka selle eest olete te alati nii heas tujus. Oskate head nägu teha ka siis, kui võib-olla see ei ole sugugi kerge. No ja muidugi, sest iga inimene peab kuidagimoodi elust läbi trügima, kes seal väike peabki samuti suurte inimestega võrdselt samu pida võiks kõik, tal peavad teised omadused olema. Mis seda kaasay tead. Rääkige mulle, kuidas te astusite meie laskurkorpuse ridadesse ja kuidas teid seal vastu võeti ja miks te üldse otsustasite teie saate sõduriks ja inimesed väga paljud kaotasid enesevalitsuse, kaotasid kindluse. Aga mind paneb imestama, et ikkagi teie otsustasite valida selle kõige aktiivsema. Ja mina olin nõus. Kas te ei kartnud, et püsseliga, kui targad on suured, ma läksin, ma olin valmis isegi surma saama, mõtlesin, kui ma võib-olla mu surm toob rohkem kasu niiskune kõrvaltvaatajale ja, ja võtsime koiga kotid selga ja läksime läbi suure siberi tuisu ja tormi ja lumi rinnuni vahest ja üle 100 kilomeetrid läksime niimoodi Eesti diviisi otsima. Me leidsime selle teralise Annilaasis. Testisime jäädi, eks mitu korda ja mitu neist. Me alguseks alguses hakkasime minema kolmekesi, Põldma, Ellen Põldma, Aadu ja mina. Aga teenist saime tilku võisaimisel diviisi lähistel kusagil kokku, nii, meil oli, rohkem, oli neli naist, ma mäletan. Leida sillaots oli kah ja muidugi siis oli veel Elsa kukli praeguse nimega, aga temal oli tol ajal nimeks Ernits ja meid oli neli naist, kes läksime korraga, palusime, et nüüd võetakse Eesti diviisi vastu. Ja siis diviisi komandör küsis Põldma, Aadu keskuste püssi lasta oskad. Siga aprillikuu üks väikene majakene oli, kus ta, kus staapolija aken oli lahti ja ta ütles, et võtke see püssi ja laske üks pauk ja põldmaad võttis püssi sõna lausumata seina pealt ja palju palun vahelisel toas oksjoni, nii ma ehmatasin muidugi küll kõrvulukustav kohe meie endi kõrval, see oli mehelik tegu selles mõttes, et ta julges püssist lasta ja siis võeti tedagi muidugi diviisivassa. Võib-olla, et meid ka siis sellepärast võeti, et kui nii julge mehega naised, kas siis peavad need naised midagi olema. Aga kõik need Teie sõjakaaslased, kellega te koos olite laagris ja õppustel ja hiljem kõige raskemates lahingutes rindel? Need kõik mäletavad teid väga hästi ja räägivad, et vot see oli alles üks tüdruk, oo, seal pidid kõik olema ikka enda eest väljas. Ei saanudki olla teisiti, et keegi oleks seal noh, oma töö midagi tegemata jätnud, siin ju mõeldamatu, näiteks ütleme, operatsioonitoas ei ole ju mõeldav see, et midagi jääks tegemata, et läbi viia ühte operatsiooni inimesi, see, see ei ole ju mõeldav, siis ei saa operatsioonid ja kui ei ole antud niiskusest olukorda nagu rahuaegses haiglas operatsioonitoas lihtsalt Vilid kohe kõike oma kohust täitma, seal ei pääsenud säilitamist kuni kuni peaarstini te sattusite siis Sanytäriks õeks, mina sattusin säiltariks, sellepärast mul ei olnudki mingit meditsiinilist ettevalmistust. Aga seal oli väga palju arste. Ja muidugi kirjeldust oli küll vähe, selle venekeelse tegeldi osanud, aga meil olid väga head arstid ja siis nad aitasid meid. Üks aasta otsa koolitati müügilusti. Peeti meie loengud ja konkreetselt räägiti meditsiinist. Nii et suurem jagu neid tütarlapsi, kes alguses läksid, omandasid aasta pärast kõik õe kutseriga ja need teie saite käsis õe nina sain ka kõikides lahingutes. Jaa, jaa. Algusest kuni sõja lõpuni olin ainult operatsioonirühmas. Kuulge, kas te mäletate, kes oli esimene mees, kellele teie saite abi anda ja kus see oli Veliki Luki lahingute ajal. Ma mäletan, et ta oli väga noor, 20 aastate ringis noormees, aga nime kahjuks ei mäleta. Ja mäletan ta seda, tal amputeeriti põlvest saadik jalg sest mürsk või granaadid või midagi. Ma mäletan seda, millega ta jalg oli peaaegu nii peaaegu juba otsast ära ja see oli esimene, esimene haavatud üldse, kes tuli meil operatsioonile, oli jala amputatsiooni, seda ma mäletan väga, väga selgesti, sest ma pidin seda jalga kinni hoidma. Meie väeosal tervikuna oli see esimene tuleproov ja alguses töötasin. Ma mäletan seda väga hästi. Operatsioonirühmas töötasime viis ööd-päeva täiesti ilma magamata, mis ise püsti küll, aga meie enam tasakaalu ei hoidnud millegipärast pea ju see oli niivõrd väsitav ja see tee oli niivõrd kiire, et higi voolas kogu aeg peaaegu tuli ju kiiresti esmaabi anda, haavata tuli kohutavalt palju mitusada inimest päevas. Ja siis oli nii, et pandi mingisugune päevakord nagu maksma, 20 tundi tegi, igaüks pidi tegema ja neli tundi puhkama ja enda nii öelda harimiseks, seal kasutama pesemiseks ja nii edasi, aga 20 tundi pidi igaüks tegema ööpäevas tööd, siis oli juba talutav, siis ei olnud väga viga. Aga öelge, kas te kunagi hiljem olete nendes paikades käinud ja me käisime möödunud suvel? Feodor iha külas käisin ja ma leidsin kohe selle maja üles, kus oli operatsioonituba, ainukese vahega, et seal majas oli üks uks, oli ära vahetatud, kinni maandati, teine uks oli avatud ja need ruumid olid kõik mulle väga tuttavaid see ahi, kus me siis kartulid, vähest keetsime ja, ja omal süüa tegime, kas kohtasite mõnda inimest, keda mäletasid tollest ajast kohtasime jää küla inimesi kohtasime küll. Ja naat muidugi alguses nagu ei tulnud meid, aga hiljem Kuvusi, kui rääkisime, siis nad tundsid meid ära. Aga muidugi meie ise olime vanemaks läinud, nemad tulid ka millegipärast vanemaks, läige. Noorsoomeid ei tulnud, aga need vanad inimesed tundsid ära. Ja leidsime üles punase maja, mis oli meie asupaigaks ja üks vähestest, mis tol ajal üldse linnas oli. Üks punane maja oli valge, maja oli siis elektrijaam veel ja raudtee ääres olid mõned väikesed mäed ja ma rohkem nagu ei mäletagi, muidu olid nagu rusud seal. Aga Ma tänan, suur ilus linn ja see punane suur punane maja, mis oli tol ajal kõige suurem maja linnas, valmistas mulle niiskuse üllatuse, kui nad Eiki Luki läksid, et ma ei tundnud teda ära ja ma otsisin ühte väga suurt maja, ei mütsi, punane maja, miskine pisikene maja teiste majade vahel ei tahtnud uskuda, ekrekesik ja eks ju siis ema maja meie maja oli ikka väga suur, kus elasime, esinduslik hoone ja kuigi tal sel ajal ei olnud aknaid ees ja jäätmisegist palju kriimustusi oli, iga päev tulid pommiksin maja külje all, aga aga minu meelest Nende silmadega vaadates oli see uhke maja, siis sellepärast kui käib nii suured kaugused, tuled tagasi siis siis nagu kõik teistmoodi veiditini nagu pead jälle nagu kohaneme arusaamani vanasiniitisi mälestusi mälestustes nagu ühendama ja ja kokku sättima, et seda vana pilti nüüd uut pilti selle vanaga kohandada. Kuidas teid Tallinn vastu võttis pilli, meie esimesed linna tulijad esimesed pärast dessanti tundma tulidki dessandiga jusi, ealite võrgudessendi. Kell 12 tuli neile Edaliine linna piiri, seda ma nii selgelt mäletan. Kujutage ette, ma ei teadnudki, et seal oli ka teisi ja tserni sooniine ja mina ja rohkem ei olnud naisi, kaks naiste. Kuulge, kuidas te siis välja nägite, Taylori pilotka? Kindlasti on, aga muidugi terve sõduri varustus oli minul alguses, ma mäletan, kui me saime selle mundri, siis see oli mulle täiesti maani pikk ja igaveses tureid, poliitilise formatsioonid. Ja VII Kalvudigi Meliga vahest märkused Kallo, kas see on sama mees, kes on Vanemuise direktor neid ja tegi teile märkused, tegi mulle mitu korda märkused, mis vormis ei käia võrgule mulle kohutavalt suur uppusise sisse või varrukad tulid mul põlvedeni ja see sinel oli mul täiesti maani pikk elu sõdurbed käsku täitma, sõduri pääsenud, mitte kuskile ja kui juba kaks märkust oled sa siis kolmandat ei või enam saada ja ükskord ma mäletan, ma panin see sineli selga ja parajasti meie meie telgi ees oli poliitilinformatsiooni igal õhtul kell kuus. Panin sineli selge, läksin välja, terve pataljon hakkas suure häälega naerma, sest ma olin nii. Karikatuuri mooli ja hampelmanni moodi nägin välja need riided, uppusin ära riiete sisse ja siis teisel päeval seitsmes kalu võttis mul käest kinni ja viis diviisi rätsepa juurde lasi seal õmmelda väga ilusa vormi, täiesti paraja mulle. Ja sellega ma siis ju oli peaaegu sõja lõpuni, see oleks praegu väga moodne. Ja praegu on ju moes vanadest armee ja kõrge müts ja enam ma ei mäleta, kuhu sinel võis sul jääda ja kõik need vormiriided, aga Kufaikama viisin emale. See oli ema minu ema ala keskkütte eest. Ahah, jah. Aga see on tõesti hea, 100 riietus kerge ja väga soe. Ta ütles, sellel on ainult üks viga naela otsa panna või siis keegi teine, võtab ta kindlasti omale selga. Eks ainuke viga. Aga kas te mäletate, muidugi mäletate, kuidas me üldse nii tohin küsida sõja viimast päeva ja mäletan küll meil või Kuramaal ja kõnnime jälle minema lahingusse, läbi pori ja see oli nii stiil rindele ja oli väike puhkus ja olnud vaatanud kaugelt üks mees tuleb ratsahobusega ja millegipärast rihma kuhugi, seal lehvib tal kaugele niimodi hobuse seljas ja nagu vanaaegne. Ja, ja siis Isidamisegi karjus suure häälega, ei saanud aru, mis tunne on, kui, kui see ratseid meile lähemale tuli ja me kuulsime, et sõda on lõppenud, siis terve see Kuurama mets kajas seest Hurrast, mis siis igalühel tõesti sügavast südamepõhjast tulija täishäälega. See on mul väga hästi meeles. Maiu oma elus mitte kunagi ja ma arvan, ei, seda ei saagi inimene nii palju kunagi lilli oma elus näha, nagu oli sellel päeval, kui meie väed marssisid läbi Riia Riias on üldse väga palju lilli. Ja, ja sel ajal liiatigi, kui seda oli leppeliselt, kui vabastajad marssisid läbi Riia siis meil olid sõna tõsises mõttes kõik koormat olid üleni lilledega kaetud ja hobused, see oli lihtsalt lillede uputus. Lõpmatult kaunis pilti, niiskane, meeltülendav ja võimas. See oli muidugi unustamatu päev, seda lõppes siis suurte hurraa-hüüete pauku teel õlledega ja aga see tähendas ka nüüd veel ühe uue elu algust ja aga see ei olnud sugugi nii kerge, sest ja nüüd avanesid kõik need Need isiklikud haavad, need haavad, mis olid hinge jäänud. Ja kõik need mured, mis on seotud argipäevaga, et minu vanemad oli surnud 44. aasta kevadel, meie tulime sisse sügisel ja tema lapsed tulid siis tainas, väiksed 10 üheksa aastased vedelenud ja siis jäid need kaks last teie hoole, kui õemees suri. Aga pärast seda oli mul nooremad õelas tainas ja temal oli väike tütrekene ema, aitasin pärast seda seda tütart kasvatada, kes siis hiljem, kui juba ema tal enam ei olnud, jäigi minut hoole alla rohkem. See on siis juba kolmas laps, keda te olete aidanud kaasa ja see oli nii-nii hull, kui oma lapsi ei ole siis meeldida, õelapsi kasvatada. Nii et teie ei ole kunagi pärast seda enam uut perekonda ei ole asutanud ja päris üksinda. Ma ei ole kunagi olnud, siis mul on alati olnud peret. Ja esiteks on meil need õelapsed ja sisene, terve laste maailm Tallinnas teie hoole all. Hea küll ei hakka kõiki Tallinna läksid peaaegu Jaudselt nende emale, isale ja nende endi kaudu, nad käivad passimas ja tulevad, minu kliendid tulevad, kauplusi ütlevad, kas te ei mäleta, et vaat kui tema väike juriidi müüsid talle palitu ja soovitasid ja aitasid valida, aga vaat nüüd on temal omal üks väikene mehed. Maneer juba uus, vahetu ja aus vahetus hakkab peale tulema, teha ei ole ai. Ja peale selle on teinud nii palju tuttavaid ja sõpru, kes rinde päevilt teid nii hästi mäletan. Meil on niisuguseks väikseks nagu kombeks saanud, et kui kellelgil on juubel või tähtaja, siis me koguneme ikka kokku ja siis käime oma kolleegi ja kunagist Kui je ja tulid kõik rinde sõbrad kokku, seal ajasime juttu ja vestlesime just nendest vanadest asjadest. See saade on kavas just enne armee aastapäeva. See on tähtpäevaks kõigile nendele, kellega te olete käinud pool aastat koos hirsiputru söönud. Kas te tahaksite neile midagi soovida? Oh jaa, muidugi mina tahaks kõiki oma sõjakolleege südamlikult tervitada. Soovin seda, et me kunagi enam koos hirsipudru ei, ei sööks niisuguses olukorras, nagu me kunagi. Aga kusagil metsa all võib olla koos põdrapraekäsi on teine asi ja kes need mehed on natuke vanemaks ka jäänud, muidu isegi kohe nooreks. Aga teie vaim on jäänud endiselt erksaks, seda kinnitavad kõik, kes tundsid teid, siis edenevad nüüd sellest tõest laiel vaim on see, mis meid toidab. Moraalsed, nii öeldakse, peab värske olema, ma ei saa ju hommikul muide, töölemineku vaim ei oleks hästi mull. Nonii, ma soovin teile seda vaimadel oleks hästi palju, aitäh, aitäh.