Mõtteid ooperi kirjutamisest üldse hakkasin ma heietama juba konservatooriumis käies ja tegelikult oli nii-öelda selles vaimus kirjutatud ka minu konservatooriumi diplomitöö avamängija Eduard Vilde jutustuse külmale maale motiividel. Muidugi, ooperi kirjutamine on väga suur ülesanne ja seal on palju probleeme. Kõige esimene tõsine probleem on kohe sobiva libreto saamine. Ei saa ju niisama asja eest teist taga võtta ja hakata midagi kohe kirjutama. Teiseks peab ka seda teadma, kas keegi üldse mõni teater asjast huvitatud on, sest kui näiteks mõni laul kuskile sahtlisse seisma jääb, siis see pole mingisugune õnnetus. Neid mul on olemas ja neid tuleb veelgi juurde. Aga ooperit oleks nagu kahju lihtsalt niisama kirjutada. Nii tolmama, kas siis või lihtsalt uudishimu pärast, tahaks pärast teadet, et mismoodi ta siis ka välja on tulnud. Ja Peab ütlema, et nendes mõlemas küsimuses tuli mulle õnnelik juhus kahe konkreetse isiku näol appi need olid Vladimir Alumäe ja Kaarel Ird. Esimene pani mulle pähe selle idee üldse võtta. Tammsaare kuningal on külm ooperiaineks ja tegi sellest mõttest siis ka seoses minuga midagi hästi, nii enesestmõistetavalt reaalset. Nii et kui ird sellest kuulda sai siis pakkus ta mulle lepingut ja ühtlasi võttes libreto mured oma peale saades Ain Kaalep pilt nõusoleku selle kirjutamiseks. Mina olin Kaalepiga varem koos töötanud päris hea üksteise mõistmisega ja ja tema nõusolek tegi mu südame kohe tükk maad julgemaks ja siis hakkas juba tegelik töö peale taktist akti kirjutab, nii nagu see asi käib minu arvates ka tabas kohe algusest peale Tammsaare kirjaniku isiksuse olemust ja tegi kõik oma juurdekirjutused nii-öelda selles vaimus. Ja sümpaatne oli see, et ta jättis väga palju päris puutumatuks ja osa juurde kirjutatud materjali võttis ta isegi Tammsaare teistest teostest püüdis säilitada nii palju kui võimalik Tammsaare isiksust kogu libreto juures. Terve viies pilt on Kaalepi kirjutatud tekstid on see kõige lakoonilisem ja minu arust muusikaliselt ning lavastus lihtsalt on see kõige dünaamilisem. Ja siin muidugi on palju ära teinud lavastaja Epp Kaidu ja liikumisjuhtida Urbelile. Üldiselt ma oma suureks üllatuseks kogesin, et proosateksti vähemalt Tammsaare oma on küllalt hea muusikasse panna. Materjal ei pannud kuigi suurel määral vastu. Ja hiljem ma märkasin, et näiteks soomlased ansambli Muksud liikmed olid teinud sedasama Saarikoski vaba värssidega ja tulemus oli minu jaoks väga põnev. Üldse ooperit kirjutama hakkasin, ma arvasin, et minu ülesanne on siis täidetud, kui muusika pakub põhjust mingil määral talutava etenduse tegemiseks ka sellest pärast lavastuse plaanist mahavõtmist midagi püsima jääb see, kui päris aus olla ei huvita. Mind praegu ka mitte. Aga ma leian, et mul läks hästi sellega, et lavastajaks sattus põhiliselt draamalavastaja Epp Kaidu kes ei hakanudki muusikast neid väärtusi otsima, mida seal pole. Lähtus just nendest printsiipidest, mida minagi õigeks pidasin, toonitades etenduse rütmi ja karakterite ilmekust ja vaatemängulisust heas mõttes ja ja niisuguseid tegureid muusikat kirjutades ma teadsin kindlalt ainult seda, et narri hakkab tegema Einari Koppel ja kuningate Endel Ani. Aga seda, et saatus mulle ka niisuguse Angela läkitab Mare Puusepa näol seda ei osanud ma uneski näha ja see oli ka üks minu õnn, et ma niisuguse osalise sain sellele rollile. Ainult et tema lauru partiid tuli hiljem selle tõttu kõvasti kergitada. See oli talle madal tegelaste karakterite olemuse üle ma ausalt öelda eriti palju filosofeerinud. Olin kuningat varem näinud draamalavastusena ja tüki oli väga palju lugenud mitu korda üle. Nii et ma kuidagi kasvasin selle üldise atmosfääriga kokku ja tegutsesin üldse rohkem intuitiivselt, kuni teadlikult. Tammsaare näeb kogu oma loomingus ennekõike inimest, nii nagu ta on kõigi tema inimlike vooruste ja nõrkustega ja minu arust jaota inimesi jäädakse pahadeks. Kas Pearu on paha ja Andres on hea, kas Indrek on hea ja kas Kaarin on paha? See teda ei huvita ja minu arvates lugejat ei tohiks huvitada neid. Neid teoseid tuleb nii võtta, nagu nad on, nad on väga sügavad teosed, nad pakuvad väga palju probleemi arutamiseks ja mõtlemiseks. Kuningal on külm, seal on tegelased muidugi suurel määral sümbolid. Ma ütleksin, et nad on realistlikku muinasjututegelased aga samal ajal olnud jällegi kogunegi inimesed ja sellepärast ma mõistangi Tammsaare teose neid hetki, kus kuningal ja narril on samuti selgeid inimlikke jooni mis lasevad neile südamega kaasa tunda sel ajal, kui mõistus ütleb, et seda polegi vaja teha. Ja sellepärast ma mõistan ka Angela, tema lihtsameelses niisuguses enese teostamise tungis, mis vahel ulatub lausa julmuse, nii, aga aga see on jällegi selle karakteri olemusega kooskõlas. Ja hakata neid muusikasse, klassifitseerima, positiivseteks või negatiivseteks kangelasteks. Seda ma lihtsalt ei söandanud teha juba lugupidamisest Tammsaare vastu tundus, et see oleks olnud nagu midagi Tammsaare muusikalise ümberjutustamise või selgitamise taolist.