Leonid soovinov eluaastad 1000 872934 dema lüüriline tenor kõlas Moskva suure teatrilavalt alates 1897.-st aastast. Antonina nirdaanova 1000 873950 lüüriline koloratuur, sopran, suure teatri solist aastail 1000 902936 Fjodor Shaljaapin 1000 873938. Tema pass vallutas kuulajaid paljudel vene ja välismaa ooperilavadel juba 1890.-st aastast alates. Nadežda Abuhowa eluaastad 1886 kuni 1961 metsosopran, kes liitus eelpool loetletud võimsa kolmikuga suures teatris 1916. aastal. Need neli erinevate hääleliikide esindajat kuuluvad meie sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim mate vene lauljate hulka. Nende tee teatri- ja kontserdilavale oli Igalühel erinev Alglate varane kokkupuude vene rahvalauluga aga kõigil ühine. Lisaks talente, töökus ning oskus vokaalkunsti ühendada realistliku draamateatri põhiprintsiipidega mis lubas neil kõigil luua ooperikunstiajalukku jäävaid hiigelrolle. Leonid sobinov sündis Jaroslavlis Väike-ametniku peres, tema vanaisa oli veel olnud pärisori pojapoeg aga lõpetas ülikooli juristidiplomiga, ent vandeadvokaadi abi ametit pidades õppis ta ühtlasi ka laulmist ja edaspidi pühendus ainult kunstile. Külakooli õpetaja perest pärit Antonianjastanova alustas ka ise Odessa tütarlaste gümnaasiumiõpetajana lauldes oma lustiks kogu aeg koorides kaasa. Seal teda märgati ning soovitati soojalt õppima hakata. Kaasani lihtrahva poeg Fjodor Saliaapin läks juba kümneaastasena inimeste sekka, teenides leiba kingsepa ja treiali õpipoisina. Kirjutajana laadijana. Võimas tung laulu poole riista nooruki eas rändtruppides, koori liikmeks ja juba mõne aasta pärast Tbilisi ooperisolistiks, kusjuures süstemaatilisi lauluõpinguid sai ta õige napilt. Tema lauljatee oli erinevate truppide ja teatrite poolest kõige kirjum, ent ka kõige tähelepanuäratavam maailma ulatuses. Kolleegidest 13 14 aastat noorem Nadežda puhowa oli pärit varakast klassist. Veetis lapsepõlve ühes Tambovi kubermangu mõisas. Kokkupuuted muusikaga olid palju mitmekülgsemalt. Vanaisa, kes oli hea pianist, mängis sageli Beethoveni Schumanni sotteni Tšaikovski teoseid. Tihti külastas Obuhovid truubinstein ja siis musitseeriti neljal käel. See aga ei tõrjunud kõrvale rahvalauluarmastust. Ja nagu laulja ise on märkinud, avaldasid tema kui kunstniku kujunemisel kõige suuremat mõju kolm suurt vene lauljat. Zdanova soovinov ja Shaljaapin. Arhiivilint on talletanud nägersto puhowa mälestused, kus ta sellest kõigest ise kõneleb neid kuulamegi tänases saates. Kõigepealt aga lauljatari esituses üks temale lapsepõlvest armsaks saanud rahvalaul. Ta oli siis raske joadsada Roy. Kokku kokku kokku Gauck. Ka Coop. Varasest noorusest on pärit armastus looduse vastu. Meenuvad sajaaastased pärnad, pargis tiik, milles peegeldusid kaldal kasvavad hala, pajud. Armastasin istuda pargis ja kuulata aknast postvaid imelisi klaverihelisid. Loojangu ajal armastasin minna küla taha teele ja vaadata tuule sällivaid põlde. Mingi eriline naudingu tunne täitis hinda, kui hingasin sisse õitsva rukki, musta mulla ja põllulillede lõhna. Seisin kui võlutud ja vaatasin kaugusse, koju tulevad karja, kustuvad päike. Kuulasin karjuse vilepilli, eriti armastasin rahvalaule ja tahtsin ise koos rahva laulikutega laulda. Meenutan rukkilõikust, noored talunaised töötasid särgi väel, vaid harva torkasid nad sirmid kokku seatud vihkudesse ja tõmbasid hinge kogu rukkipõllu kohal kajas lasteni tuia kilkeid. Suuremad jooksid niisama, imikud lamasid hällis või otse vihkude vahel, nagu praegu näen, kuidas üks noor talunaine läheb oma nutva väikese juurde ja hakkab teda rinnaga toitma. Ja senini heliseb kõrvus nukker laul, mida ta oma lapsele laulis. Sageli käisime metsas valudes marjul metsakas siis otsekui elama kajasid lõbusaid kilkeid ja hõiked, helises naer ja laul. Mulle meeldis väga külaneiu paraša, kes laulis teistest krabamine ja paremini. Laulud, kus tema oli eeslauljaks, vaimustasid mind ja püsivad eluaeg meeles. Kui sain 15 aastaseks, viis vanaisa minu ja õe Lõuna-Prantsusmaale niitsasse. Seal oli vene koloonia. Vanaisa sai heaks sõbraks professor ooseroviga, kes omakorda oli turgeeneri floderi ja Hertzeni sõber. Ta oli mõnda aega õpetanud Hertzeni lapsi ja meiegi saime tema käest õpetust paljudes ainetes. Vladimir Mihhailov igatses väga kodumaa järele ja tunni lõppedes palus ta mul enamasti laulda mõnd armsat vene laulu. Eriti meeldis talle, kui laulsin kuriljovi tasa, heliseb kelluke. Nonii. Hoone. Hakkasin laulutunde võtma kuulsa Colin Viardo ühe õpilase juures. Sageli käisime ooperis ja kuulasime erinevatest rahvustest kuulsaid lauljaid. Kord ühel pühapäeval sõitsime režisse rooma tsirkuse varemeis kahe sõidutunni kaugusele niitsast. Seal toimus vabas õhus isee Carmeni etendus. Sõitsime käänulised teed mööda ja äkitselt avanev vaade hämmastas mind. Tsirkuse tohutu suur ovaal otse taevasse kerkivad ajahambast puretud, kuid siiski võimsad võlvid ja kaared. Mõrkjas koirohu lõhn. Varemete pragudes kasvav peenike okkaline ja karm rohi. Vulisevad ojad hiigelehituse mõlemas servas. Sellele etendusele olid kogunenud kõigi ümbruskonna linnade elanikud. Areenile oli paigutatud poolkaares umbes 3000 tooli, nende taga ridadena, pingid, kõik rahvast tulvil ja veel kõrgemal, otse maas istudes ootas etenduse algust lugematu hulk rahvast. Vaatajate vastas, päris seina veeres oli tagasihoidlik laudadest kokku löödud poodium ilma ees riideta. Lavapilt oli kogu aeg nelja vaatuse kestel sõltumatu. Viieteist- liikmeline orkester oli aset võtnud maas poodiumees. Kungi järsk löök ja rahvasumma kära vaibub. Kostavad avamängu imekaunid helid ja lõpuks jookseb välja Karmen, kuulus prantsuse lauljatar sessil. Katann. Ta on pikakasvuline kahvatu jumega, pigem inetu kui ilus, ent tema uhke hoiak ja kirglik laul, lummasid mulje jättis BDO per vägeva mulje. Tekkis kirglik soov ka ise kunagi Carmenit kehastada. Hiljem palju hiljem, kui olin juba suure teatri laulja, läks unistus täide. Alles siis tajusin, kui tugevasti olin tollest kaugest päevast saadik kandnud endas pise muusikat ja Carmeni kuju. Mäletan, kui ma esmakordselt kuulsin Fjodor Shaljaapinit. Ta laulis Mehhistoffelist puit toosamanimelises ooperis. See oli tema esimese Lääne-Euroopa turnee ajal. Välismaal arvati seni, et vene ooper püsib vaid itaalia ja prantsuse lauljate najal. Šojaapini mitte üksnes laulja, vaid ka hiilgava näitleja ilmumine Euroopa lavadel mõjus nagu välk selgest taevast. Mehhistoffelise kujus näitas ta kogu oma võimsa talendijõudu. Juba tema esimene lavaletulek oli vapustav Musta laia hõlsti mähitud võimas kuju. Sünges tules põlevad silmad nagu külmast kivist välja tahutud nagu jultunud, võimukas, mõistatuslik, irvitab kõike, eitab kurjuse vaim. Eriti väljenduslikud olid seal jaapani silmad ja käed. Tal oli ebatavaline miimika ja rütmitunne. Tema poosid olid monumentaalseid, iga liigutus plastiline ja muusikasse sulav. Tema naerulagin Mehhistoffelisena oli vapustav. Mäletan, kuidas üks kuulajast ütles, see pole näitleja, see on saatan ise. Tema hääl võis olla Goena vapustav või sametiselt baitter. Sarjaapini esinemine Mehhistoffelisena tundus mulle avastusena ooperikunstis. No küll, jep, buss, jah. Palju aastaid hiljem kuulsin sarjaapanid suures teatris Boris kodunovi rollis enne etenduse algust juba tsaari kostüümis kordershaljaapingulisside taga enne oma etteastet Puškini sõnu elades Borissi tragöödias sisse. Sonjaapin omistas sõnadele tohutut tähendust. Ta hingas raskelt, kõri oli kinni pigistatud, süda peksis nii, et tundus, nagu oleksid ta löögid kuulda. Ei ole, pääsmist ei ole andeksandi, kõlab otsekui praegugi kõrvus, ainult suur traagika võib nii kuulata showiski jutustust Sarawitzi tapmisest. Sarjaapini nägu moondub alust, showiski lahkub ja ta ajab end sirgu lükates käega peaaegu laua ümber. Langeb siis põlvili, viskleb põrandal nagu suur haavatud metsloom, haarates lauast taburetist nagu tahtis kuhugi peitu pugeda, teda jälitama piirastuse eest. Õudne pinge saavutab haripunkti laulus ei, ma ei ole süüdi. Seejärel lõplikult jõuetuna piinatud pilguga hakata äkki laulma, halasta kuritegeliku tsaari hingele. Hüvastijätt pojaga ja surmastseen saavutas niisuguse täiuslikkuse. Et seda kirjeldada on raske. Lahkusin etenduselt sügavalt vapustatuna kindla teadmisega, et seal ei ole ainult laulja, vaid ka näitleja traagik, kes tõi meie ooperikunsti uue, seni kellelegi poolt kasutamata laulu ja mängu kokkusulamise. Ma. Pärast vanaisa surma sõitsime õega Moskvasse, minu onu oli seal keiserlik teatrite kontori juhataja. Ta huvitus mu häälest viis, on Moskva konservatooriumi professor masseti juurde, kes võttis mu kohe vastu oma lauluklassi. Mul oli võimalus tihti käia suures teatris oopereid kuulamas. Erilist erutust tundsin, kuulates esmakordselt Antonina stanavat Travjaatas. Mind vapustas imeline hääl ja samavõrd Violetta kuju sügavalt inimlik ja realistlik lahendus. Hiljem rääkis lauljatar mulle, kui palju oli teda selle kuju loomisel abistanud draamanäitleja. Maria Jermolova võib vaimustada ta üksnes virtuoosliku laulmisest, kuid nestanaval oli see sügavalt läbitunnetatud. Tema kunstis valitses täielik harmoonia muusikaplastika sisu ja tunde vahel. Tema vahenditus ja lihtsus võlus ja selles peitubki tema suurus. Kuulates vaadates suurt tähendavat, mõtlesin, kas tõesti ka mina võiksin kunagi selles samas teatris sellel laval laulda. Kord ütles onu mulle, et Antonina Vassiljevna soovib mind näha ja palub tulla enda juurde. Sõitsin sinna koos onuga, suur erutus hinges. Tema korteris oli palju rõõmsaid värve ja palju rohelist ning ta ise võttis mu vastu nii võluva lihtsusega, et hakkasin end kohe temaga vabalt tundma. Minu õpingutesse suhtus ta tähelepanu ja osavõtliku huviga ja ma polnud jõudnud veel konservatooriumi lõpetadagi, kui esinesin juba koos Ždanov väga mitmesugustel headegevatel kontserditel. Ta jälgis mu loomingulist kasvu hella hoolega ja rõõmustas iga edusammu üle. Laulsime temaga koos Arenski, Targo Muski sääsaansi, duette tutvusin Ždanov, aga kui ta oli oma kuulsuse tipul, ent ta ei rahuldanud saavutatuga ja jätkas pidevalt enda täiustamist. Koos professor massetiga, sain viibida tema proovidel. Kuulasin võlutult, kuidas ta lõputult otsise kordas, taotledes mitte ainult iga fraasi, vaid iga sõna, iga noodi parimat kõla. Iga esinemine oli talle püha toiming. Temas oli nii palju lüürikat, pehmust, lihtsust ja hingepuhtust, ent samas ka hiiglaslikku tahtejõudu. Ta saavutas imeteldava kerguse, tehnika ja imetendava sügavuse sisus olgu tegemist lihtsa rahvalaulu või suure ooperirulliga. Mulje, on jäänud väga eredalt meelde Ždanovi Marfa rivski korsakovi, tsaari mõrsja. Kõik olid tema kristallsette, puhaste helide vangis. Marfas kehastus, headus, ilu, puhtus. Otsekui praegu näen teda viimases vaatuses mustad juuksed valla pääsenud, istub ta kahvatuna troonil, silmad meeletud ja mõistatuslik naeratus näol. Tema hüvastijätuaaria kõlas nii liigutavalt, et seda unustada on võimatu. Mul oli õnne veel konservatooriumi üliõpilasena näha kuulda suures teatris Wagneri Luhenbrini, Antonina neer, Zdanova ja Leonid soovinoviga. Nende kahe hääle kukku sulamine oli täiuslik, niivõrd sobivate lüüriliste häälte õnnestub harva kuulda. Jääga muinasjutulise ooperis oskasid need suurepärased lauljad, näitlejad anda oma labakujudele nii palju inimlikku soojust, et teatrikülastaja elas neile kõigest südamest kaasa.