Täna peab ühiskondliku leppe foorum oma aastakoosolekut. Esimene täistööaasta on täis saanud ja küsime ühiskondliku leppe foorumi, eestseisuse kaasesimehe ning haridustoimkonna esimehe Peeter Kreitzbergi käest kuidas kuulaja jaoks iseloomustada seda esimest täistööaastat. Ma usun, et see oli täis päris energilist tegevust ja kui algul ühiskondlikule leppele vaadati nagu ülevalt alla, et see teeb sõnu ja mitte midagi ei muuda ja kindlasti kaote varsti areenilt ära siis peab ütlema, et meie enda üllatuseks oleme me suutnud päris tugevasti tööd teha ja ka ellu jääda. Ja suhtumine ühiskondliku leppe tegevusse on üha paranenud, üha uued organisatsioonid tahavad selle liikmeks astuda. Praegu on 56 liiget ühiskondlike organisatsioonide näol. Aasta jooksul on peetud väga mitmeid esinduslik foorumeid, tuletame meelde Kõigepealt haridusfoorum, mis toimus aasta tagasi aprillis, kus meie teemaks oli põhihariduseta laps, teatavasti meil Eestis langeb koolist välja üle 1000 lapse, mis moodustab 10 senti aasta sünnist. See on väga suur koormus Eesti majandusele, sest nad vajavad hiljem töötu abiraha igat laadi sotsiaalabi. Väga paljud satuvad kinnipidamiskohtadesse ja me peame sellele kuidagi reageerima. Tõenäoliselt on vaja põhiharidust diferentseerida. Olime seisukohal, et osa lapsi võiks ka seitsmendast klassist kutseõppesse siirduda. Kindlasti on selle taga väga paljud perede sotsiaalsed probleemid. Me näeksime etet koolid toitma, mis oleks riigieelarvest kaetud. See oleks põhikooli lõpuni, see on kohustusliku hariduse tase, mida Eestis nõutakse. Meil on väga huvitav foorum toimunud ka tervishoiu teemadel. Teatavasti tervishoid on meil väga raskes seisus, on väga suured ravijärjekorrad. Tõsised tervishoiuprobleemid on maainimestel, kellel eriarsti juurde sattumine on küllaltki kallis. Transport võtab suuri kulutusi ja maapiirkonnas ei ole võimalik ka perearsti valida. Nii et siin on üks tõsine foorum olnud, kus Tartu Ülikool väga aktiivselt kaasa lõi. Väga paljud tervishoiu valdkonna inimesed, et ministeeriumi tasandil väga hästi läheb minu meelest sellisel teemal, nagu kui kallis on laps. Vot sedalaadi seminarid on toimunud juba kuues maakonnas ja on leidnud väga positiivset vastukaja ja meie teatud üllatuseks me peame ütlema, et laste probleemid Eesti erinevates regioonides on täiesti erinevad. Jõgeva piirkond on Eesti kõige vaesem piirkond, peaaegu nii võib öelda. Ja samal ajal toetab ta oma lapsi kõige väiksemate summadega. See viib mõttele, et kas me ikkagi ei ole liialt palju asju pannud valdadele omavalitsustele. Kui erinevused on nii suured ja lapsed peavad eesti erinevuste käes kannatama, siis peaksime mõtlema selle peale, kas mõned toetused ei peaks olema siiski riigieelarvest, mis praegu on kohalikust probleemide hulk, mida me oleme käsitlenud, on, on ülisuur ja peaaegu et kõikide probleemide taustal torkab silma see, et me vajame haldusreformi, siis tõenäoliselt poleks meil paljud asjad palju paremini korraldatavad, kui meie maakonnad oleksid omavalitsused. Koolivõrk oleks paremini planeeritav, teedevõrk, tervishoid, aga mitmed muud asjad, nii et meie tegevus läbi mitmete teemade on viinud ka teatud ühtsete probleemideni või vajalike lahendusteni leevendaksid meie elu väga mitmes sfääris. No nii nagu haldusreform, nii ka kõik muud teemad takerduvad meil selle taha, et kokkuleppeid ei ole võimalik saavutada. Et kuidas ühiskondliku leppe foorum tajub, kellega ja millisel tasemel on kõige raskem kokkuleppeid saavutada. Praegu tundub, et, et siiski osa erakondi on veel liialt pessimistlikud. Riigikogu erakondadest on ju esindatud väiksemad erakonnad, sotsiaaldemokraatlik erakond ja Isamaaliit ja rahvaliit. Ja skeptiliselt on suhtunud siiani Keskerakond, kuigi mitmed Keskerakonna liikmed läbi ühiskondlike organisatsioonide osalevad aktiivselt selles töös. Samuti Reformierakond ja ka Res Publica. Ühesõnaga see suhtlemine valitsusega ei ole alati väga viljakas olnud, kuigi peab ütlema, et päris mitmetel juhtudel on päris hea dialoog tekkinud ka ministeeriumidega ja mulle tundub, et see koostöö üha süveneb. Praegused sündmused Eesti poliitikas ju tõestavad väga veenvalt, et meie elu käib niimoodi lühikeste hüpete ja jänesehaakide kaupa. Meil oleks vaja ikkagi tagada mingisugune pikem järjepidevus mingisuguste kaugemate eesmärkide saavutamine. Ja seda ilma kokku leppimata. Ilma ühiskonna laialdase toetuseta ei ole võimalik saavutada. Ma usun küll, et see ühiskondliku leppe foorum võiks olla küll see koht, kus väga olulised seaduseelnõud, mida valitsuskoalitsioonid planeerivad, leiavad eelneva põhjaliku läbiarutamise nii nagu väga paljudes riikides on. Ja kui siis ükskord on läbi arutatud, see võib kesta aasta kaks siis elluviimine läheb väga kiiresti. Praegu paistab küll olevat teistmoodi, et planeeritakse väga põhjalikke muudatusi, näiteks haridus praegu, mida on kaks aastat reformitud 21. sajandi programmi tähe all on kohe tahetud teha väga suuri asju, aga tegelikult on põrgatud üldsuse tootele vastupanule. Ja tagajärjeks on see, et kahe aasta jooksul pole peaaegu mitte midagi tehtud. Ühiskondliku leppe foorumi aastakoosolek võtab vastu otsuse, mida on koosolekule ette pandud otsustamiseks. Noh, seal on võib-olla üks kõige olulisem asi ühe uue toimkonna loomine, see on kultuuritoimkond meil praegu on kuus toimkonda, see on haridus, tervishoid, maaelu, loodus-majandus- ja laste ning perede taimkond. Aga igal pool oleme põrganud kokku kultuuriprobleemidega ja seda kõige laiemas mõttes, kasvõi poliitilise kultuuri mõttes. Samas oleme seal toonud esile oma lõppdokumendis ka meie olulisemad järeldused ja anname hinnangu oma tegevusele. Nii et ta nagu rohkem tagasivaade ja väga palju sellist ette planeerimist, aegu ei ole selles dokumendis sees, seda teevad kõik töögrupid eraldi, nii et ta on nagu ütleme, selline lühikene kokkuvõte tehtust, rohkem. Edu siis tänaseks aastakoosolekuks ja edu järgmisteks aastateks.