Eestlane on haridust ja haritust alati hinnanud. Egas asjata kutsuta, võtad maa soolaks. 50 aastat tagasi otsustasid toonased haridusjuhid, et väikestesse maakoolidesse passiksid hästi õpetajad, kes annaksid nii laulmise kui ka kehalise kasvatuse tunde. Ning 1955. aastal võeti Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri ja muusikaosakonda vastu esimene lend. Siis tuli teine, seejärel kolmas. Ning siis läksid erialad lahku. Mu kõrval on kursusekaaslane Arvo Toots. Me olime siis KMI osakonna viimane lend, aga peab ütlema, et üldine õhkkond nii spordi kui ka muusika osas oli toona väga elav ja vilgas. Ja nimekaid tegijaid jagus ja on jagunud. Ma mäletan, kui mitte ammu, kui kehakultuuriteaduskonna kokkutulek oli, siis tehniliselt lõpetajad panid raha kokku ja kinkisid Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna le teaduskonna lippu, mille barreli sisse kinnitati plaadikesed nagu tuntumate sportlaste nimedega ja selle lipuvarrel on siis niisugused nimed nagu Ansson, Chirkova, Raudik, Russman, Davidovitš, Salumets, kaaret, jänes, parmas, kivilepik. No ilmselt see loetelu peaks jätkama, aga noh, ei ole jõutud neid kõiki plaadikese sinna veel ritta lüüa, kes vääriksid seal olema. See oli nüüd tagasivaade üliõpilaste poole pealt, aga rõhutama peab ka seda, et meie õppejõududeks olid ju tuntud ja teatud nimed nagu John Lõzov, Heino lipp, Anton Jürisson, Karl Truu, Liia Palmse. Jah, ja lisaks nendele tuli hakata ka proovima tudengitel endil oma õpetamisoskust, sest õppisid tol ajal ju nagu Ülo Wimbe ja Ilmo Saulepp, kes olid Eesti meistrid tol ajal riistvõimlemises. Nad hakkasid ise juba noorematele rühmadel õpetama seda erialakehakultuur muusikateaduskonna. Kolmandalt kursuselt nagu tahaks ära märkida Enn käenit, Taavi Orgu ujujatena, kes kuulusid Eesti koondisse. Perekond Baud, abiellusid nad Instituudis, Tiiu Pauja, Matti bow, üks vehkleja, teine võimleja jaga Tiiu Paul on ikka veel Pedagoogilise Instituudis ja õpetab tulevasi õpetajaid. Võib-olla veel aasta noorematest võiks öelda Kalevi esimest kauast esimeest Reijo oja verd. No enne Reio oja väärt oli ju kauaaegne Kalevi esimees Tõnu Muraševi Tõnu Muraševi, sest ta lõpetas pisut hiljem. Reiu kursusekaaslased olid tol ajal ka, ütleme, Reinsprenk kuulitõukaja ilma osa oleb, nagu ütles ühiva sportvõimleja. Me oleme praegu rääkinud Pedagoogilise Instituudi sportlikust küljest, aga võrdselt oli tugev ka muusikaline pool. Meie õppejõududeks olid sellised nimed nagu Riho Päts, Lembit Verlin, Alma Tamm. Tegutsesid nais-mees- ja segakoor olid rahvatantsurühmad. Sümfooniaorkestris puhkpilliorkester ja tundus, et jätkus nagu kõikidesse mängijaid, tantsijaid ja niisugune vilgas isetegevus ilmselt liitis seda peret ja ka peod instituudis olid praktiliselt igal nädalavahetusel enne seda kontsert pärast tants arvu tood, sa oled nüüd paarkümmend aastat olnud seotud Eesti koolispordieluga? Liikumisega ütle, kui paljus meie kursusekaaslasi või toonaseid õpingukaaslasi on nüüd ikka veel jäänud õpetajaks ja viivad Eesti koolisporti edasi alfa hiljem on praegu sirgu linnas. Viive Paomets suunati Haapsallu ja töötab praegu Wiedemanni gümnaasiumis. Haljand Rüütel on Valjalas, seda küll praegu treenerina, sest tunde ta nagu enam ei anna. Meiega koos õppinud Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Heldi otsuur Kaarel vilu töötab veel Saku koolis, kuigi juba basseinis mitte enam tunnis ei anna. Tunde. Loo kooli direktoriks on Vello Varik. Nii et leiba on mehed, teevad tööd, tahavad teha tööd ja oskavad teha tööd. Paljud on tõesti aastakümnete jooksul ikka oma eriala juurde jäänud, on nende tööd ka väärikalt hinnatud. Jah, raske on loetleda neid kõiki kuid kui rääkida oma õpingukaaslastest, siis Anne-Liis Randrüüt, kes aastaid oli Paides Paide gümnaasiumi õpetaja teenis tol ajal Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetuse. Sama Helle Ardel, praegune Kuusalu keskkooli õpetaja. Nad kuulusid ka tol ajal vabariikliku kehalise kasvatuse ainekomisjoni. Muusika poolelt on aga kahtlematult üks tuntud nimi Tiit Lehto. Meie kursusekaaslane. Kahjuks katkes tema elu tee viis aastat pärast lõpetamist. See oli aastal 1967 ent tema laulud metsatee ära koo mu käpikuisse päikest leidsid äramärkimist toonastel, vana-aastalõpuvõistlus, kontserditel. Ja need laulud jäävad kahtlematult Me levimuusika kullafondi. Samas on aga rõõm tõdeda, et kehakultuur muusikaosakonna esimese lennu lõpetaja. Have major Kumposon siiani tegev. Tema laululapsed tuntud ja teatud jah, sest tuli ju teha valik, kuigi meid nähti ette töötama maakoolidesse nii laulmise õpetajana kui kehalise kasvatuse õpetajana, kuid kahjuks ikka kaldus vaekauss kasv spordi- või muusika poole. Ja nüüd jõuame selle kõige tähtsama juurde, meenutamaks neid õpinguaastaid, tuli tore mõte, et miks mitte kokku saada nende õpingukaaslastega, kellega kunagi oleme ühiselt seda auditooriumi jaganud, koridorides jalutanud ja 23. aprillil ongi ja see aeg ja meie kursus sisse kutsub kõiki, kes aastatel 1957 kuni 1966 õppisid Pedagoogilise Instituudis. Tulge instituuti Narva maantee aulasse, saame seal kokku, meenutame oma õpinguaastaid. No kui tekib tõesti tahtmine, see oleks tore, kui tekiks soov. Me avaldame vastava kuulutuse praegu õpetaja lehes, kuid palun helistage näiteks minule. Telefonil 56 48 88 kaheksa või Helve Siivole telefonil 64 null üheksa kolm kaheksa üheksa oled oodatud ja siia lõpetuseks sobib igati Jaan Tätte, tore värss. Tulge mu sõbrad, enne kui hilja, kuni on jaksu veel vaadata silma. Ärge otsige põitlemis sõnu. Tulge, ma ootan teid, kuniks on elu. Ta. Armastas kaunis ja püüa. Õigemini mine saatesse.