Täna annab noortestuudios autogrammi välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu esimees Raul viies. Aga ma tahaksin enne kontrollida ühte kuulujuttu, mis selle pika tiitliga kokku ei käi. Kas see on ikka tõsi, et te olete kunagi pidanud magama omaenda kirjutuslaual sinel all? Kirjutuslaual siin ei loe, niimoodi tee tuttavad on mulle rändee võib-olla jutt tõttu väga ammusest ajast. Nähtavasti need esimesed päevad pääle Tallinna vabastamist, kuna tõesti komsomoli linnakomitee sekretärina alustasin oma tegevust Tallinnas neljanda, neljanda aasta septembris. Nii et päris kuulujutte ei ole. Tõetera on ikka all. Mõistagi, et need olid ju tol ajal küllaltki keerulised ja rasked, rasked ajad ja mitte noh, selles, et ei olnud, kus magada ja millega magada. Vaid tollaaegne komsomolitöö nõudis nii-öelda kogu kogu aja ja kui siis oli aega, siis tuli ka natukene puhata. Aga millest see töö tol ajal seisis, kui te seda nüüd saate väga lühidalt kokku võtta sest minul on peetud, ei ole kokku puutunud väga paljude asjadega. No minul on seda võib-olla väga kerge kokkuvõta võrreldes minuni järglastega hilisemate komsomolisekretäride, kui meie alustasime algusest ja tegelesime kõik ühesõnaga komsomol organisatsioonide loomisega vabastatud Tallinnas ja kõigi nende ülesannetega, mis seisid konson organisatsioonide ees tol ajal Judel kogu vabariik ei olnudki vabastatud toimus sõjategevus isegi vaba vabariigi territooriumil. Ja loomulik, et need esimesed kuud olid küllaltki keerulised ja rasked komsomolid komsomolide ja ega me siis nii väga palju ei ei olnudki, et ma olen juba mitmel pool sellest rääkinud. Et tänapäeval nähtavasti Tallinnas ei ole võimalust korrata seda, mida meie 44. aasta septembris tegime. Et toimus Tallinna kommunistlike noorte üldkoosolek. Tallinnas, siis praegalt on juba paarkümmend 1000 kommunistlikku noort. Aga see septembri viimastel päevadel toimunud üldkoosolekust võttis osa veidi alla 30 kommunistlike, noh siis niisugune oli Tallinna konsionärventsioon. Linnar, kas seinad on 30 inimest? Isegi paar inimest vä? Aga kuidas õieti teise astusite komsomoli. Mis asjaoludel see toimus, seda enne sõda, eks ole? Asjaolud. Või kaalutlustel väljend? Minu arvates see olnud täiesti täiesti loomulik. Kohe peale neljandat aastat juuni sündmused. Nähtavasti siin oli kogu minu kodune. Elu tinginud selle, et ma olin küps astuma komsomoli nagu komsomol, alustas oma legaalset tegevust. Veel isegi mitte tol ajal Nõukogude Eestis alles juulis ju kuulutati Eesti nõukogude vabariigiks ja üks üks esimestest nii-öelda konksu organisatsioonid osavõtjatest 1940.-st aastast ja noh, väga muidugi meeldiv oli see, et mul oli võimalus kohe peal ja Tallinna vabastamist jätkata komsomoli, linna organisatsioonis, tööd, kus ma ise 40-l aastal olin sulle vastu võetud. Kuidas tol ajal käis vastuvõtmine, kas erines palju sellest, mis praegu see protseduur ette näeb? Ma ei tea, nüüd mis te mõtlete selle protseduuri all. Kas teid õige keerulisi küsimusi, mis mõnikord antakse, mida isegi kui, kui mina olin komsomolisekretär mega kippusime esitlema nendele komsomoli astunutele. Kuid minul on elus meelt komsomoli astumine, eriti komsomolipilet lisamine juba tol ajal ühelka nüüd pileti saamine kui väga pidulikku hetkena elus talvel seotud sellega, et mul on see pilet põrandatel alles. Selle küljelt andis mulle tolleaegne Tallinna linnakomitee sekretär Viktor Piirsoo kes langes fašistide käe läbi 41. aastal. Ja kuna ma väga sellest inimesest kui vanem seltsimeeste sõbrast pidasin lugu siis sellepärast oli ka see komsomoli astumine, komsomolipileti kätte andmine ja saamine, sündmus, mis nähtavasti jääb elu lõpuni meelde, seda, kuidas koosolek üldkoosolekul või mismoodi ei, see oli komsomolikontsern linnakomitees, kus grupile kommunistlikele noortele anti komsomolipiletid kätte. Ja siis anti kohe esimene komsomol ülesanne ka. Esimene komsomoliülesanne oli isegi võib-olla veidi varem kui selle halli kaantega tolleaegse halligantega ühelkul liikmepileti sain. Konsul linnakomitee saatis mind väga lühiajalistele pioneerijuhtide kursustele ja juba 40. aasta oktoobripühade ajal saigi minust Tallinna 21. Algkooli pioneerijuht. Ja see periood kuni suure isamaasõja alguseni oligi võimalus töötada pioneerijuhina. Võrreldes tänase päeva pioneeritööga inimene, saades vanemaks, kahtlemata muutub targemaks ja palju kriitilisema meelega vaatab ka oma tegudele, mis varem on tehtud. Me püüdsime muidugi väga huvitavalt endi arvates korraldada pioneeritööd kuid kogemusi ei olnud ju Neil pioneerijuhtidel veel vähem nendel noortel noortel pioneeridele. Eks me tegime küllaltki palju otsimiste juures vigu. Kuid ma tahaksin öelda seda, et tänu sellele, et väga tore pioneeriaktiiv oli, kes ei jäänud ootama ei õpetajate, nagu kahjuks sageli praegult neid energiaid sees võime näha või pioneerijuhtide nii-öelda eest ära tegemist, nagu isegi räägitakse siis ma arvan siiski tülli, riidu oli küllaltki elav ja huvitav. Me väga palju organiseerisime Mänge vabas vabas õhus mängib maastikul sõjamänge. Töötasime oktoobri lastega tol ajal, see oli ka meie jaoks uus esimesed sammud nooremate klasside õpilastega, oktoobri lastega tööks. Meil olid toredad šeffid Tallinna trammitrusti tolleaegne. Aitasime neid küll loosungeid valmistada, küll mäletan uue aasta lastehommikut sisustada kunstilise teosega. Kohtusime Nõukogude armee võitlejatega ja palju-palju niisugusi. Meie arvates huvitavaid asju mida võib-olla nii mõndagi võiks ehk tänapäeval ka meelde tuletada, kui, kui nad on pioneer. Säravastatudel. Aga kas või kuidas teile praegu tundub, kas tollal see üldine suhtumine oli diferentseeritud näiteks kuidas vaadati nende peale, kes olid kommunistlikus noorsooühingus või pioneeriorganisatsioonis. Te ütlesite, et neid oli väga vähe. Või suhteliselt vähemasti. Loomulik, et esimesed ju nõukogude võimu sammud toimusid, jaga isegi talutava pääle Nõukogude Eesti vabastamist pääle sõda toimusid küllaltki teravas klassivõitluse olukorras, mis on täiesti täiesti loomulik ja komsomoli organisatsioonis kuiva pioneer organisatsioonis ei olnudki koolides kaugeltki nii suur hulk õpilasi, kus me päevard näevad. Enamus meie õpilastest koolides võtavad osa pioneeri ja komsomoliliikumisest. Siis noh, võib-olla tänasele vaatajale-kuulajale on isegi veidi tundub ebapedagoogilisi, aga võib-olla mõnikord tuli selgeks teha ka rusikatega, eks ole, et kommunistlik noor. Aga nüüd takkajärgi hinnates seda, ma ei tahaks seda hukkamist. Nähtavasti vaja. Aga kui te võtate neid kokku, missuguseid jooni te peate tolleaegsele komsomolile kõige iseloomulikumat, eks võib-olla need ei ole niisugused jooned, noh, võib-olla need ei ole kõik tänaseni nii jäänud, need on muutunud modifitseerunud, nii. Aga kas te saate nüüd vastata kõige iseloomulikumat tollele ajale? Just noortele jooned. Ma ei tea, ma ütleksin võib-olla ühe joone, mis peaks olema ka loomulikult tänasele kommunistlikule noorele minu arvates esimeseks juuniks peaks olema sarnane sügav sisemine veendumus oma eesmärkide õiguse õigsuses oma organisatsioonis. Kui sa oled astunud kommunistlikusse noosilkus. Aga kui te nüüd kord tänapäeva noorsoo juurde või õieti ma sinna dikteerisin likvideerimine siis missuguseid jooni teise praegu peaksite selles nooruses, kellega te iga päev puutute kokku tänaval ja töös ja kohtumistel iseloomulikeks. Vau, kui kui nii-öelda tänasest kommunistlikust noortest siis ma tuletaksin meelde seda, mis ma ütlesin neljanda aasta kommunistlike noorte suhtes ma usun, et see on täiesti kehtiv. Kuid mulle, eriti minu arvates üldse meie nõukogude loose juures meeldib see suur optimism, elu, siis on meie noortel. Aga mis teile ei meeldi? Siis ei lähegi? Noh, siin võib-olla tuletan meelde paar päeva tagasi. Juhuslikult sattusin veerand tundi seisma Tallinnas virudega Ja seal lühikese aja jooksul. Ma ei tea, kas see on niisugune traditsiooniline koht kus paarkümmend noormeest Kogunesid läksid laiali, tulid uued osa tuli tagasi. Mulle jäi mulje, et osa nendest olid õpilased, osa nähtavasti merekooli õpilased. Tahtmatult kuulsin nende omavahelist kõnelust pealt ja kuidagi natuke nukraks tegi see, see jutt. Nad seal päeval. Nad arutasid, et mida nüüd ette võtta. Lätte jutt käis põhimõtteliselt väga noorukid, ma arvan, 15 16 aastat. Jutt käis põhiliselt selle ümber, et kuskohast võiks veini osta, kus on järjekordne tantsupidu. Ma ei taha sellega ütelda, et ma olen noorte tantsimise vastu kuid see vorm, see toon, mismoodi seda räägiti ja eriti ka seal väline käitumine. Ma ei ole ka moodsate soengute vastu võistleb mõistaksite mind õigesti. Kuid kui see säärases massilisest nähtuses on ja kõigi nende mõtteavaldustega, mis ma pidin seal kuulma. Vot niisugused asjad mulle tänase noor seejuures ei meeldiks, aga ma tahaksin alla kriipsutada niimoodi sellise loomulik meie tänasele noor sule kui üldine nähtus on siiski üksikud. Aga kas teie arvates see negatiivne, mida te praegu mainisite, kas see on ühine meil ütleme ka näiteks lääne noorsooga või on see veel kuidagi hoopis teistmoodi või on see ainult meile omane? Võib olla, et mõnikord sealt laenatud Võib-olla see viimane on, viib ennem selle vastuse juurde, neid ma julgeksin, kinnitades võib-olla mingil määral järelegi ja sealt sealt laenatud. Kuid ma arvan, et need juured on palju, palju sügavamad. Sest see, kui me näeme lääne noorsus nagu räägitakse pikka-pikka salguga noormehi ja tütarlapsi ja kes on välismaal viibinud sageli isegi räägivad seda, on raske vahet teha, kas see siis nüüd on poiss või, või tütarlaps. Et küsimus ei ole selles välises sarnasused. Ma arvan, et siiski väga oluline see, et kui me räägime sellest, et mis on nõukogude noor sul elus, ma arvan, et just kõige olulisemal see sihikindlus, mis on meie noortel ja kapitalistliku maailma noortel just vastupidi, sihitus elus. See on muidugi seotud kodaniku korraga nende tingimustega. Et noored ei näe oma elus perspektiiv, ei näe oma oma tulevikku. Ja see võib-olla toob kaasa ka mõningad need välised nähted, millest me, millest me rääkisime ja mida kahjuks võib-olla mingisugune osa meie noortest püüab ka nagu, nagu matkida. Aga meil ju need sisemised põhjused selleks selleks puuduvad. Kodanlus ju väga sageli püüab mitut sonarid nähteid või moodi isegi soodustada, arendada selleks, et noorust eemale tõmmata. Demokraatlikus liikumises töölistöölisliikumisest. Et noorus ei oleks rahulolematu, võib-olla sellepärast õppimisvõimalusi ja palju-palju taolisi probleemi meie näos oli vastupidi, on ju võimalused nii tööks kui kui õppimiseks ja tõesti noorus noorsugu seda väga nii laialt kasutanud. Ja ma arvan, et just see sihikindlus, mis on meie, meie noortel, et see on üks väga sarnane oluline joon meie tänapäeval, kus nõukogude ajal Kui paljude maade või või riikide esindajatega teie olete kokku puutunud, lõppude lõpuks on see välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise komitee, mille esimees te olete. Enne saate algust rääkisime ikkagi selle selle küsimusega. Tulite. Et välja? Jah, täna tegin niukse huvitavat huvitava statistika, mis isegi mind natukene natukene üllatas meeldivalt üllatas nende aastate jooksul, mis on võimalus olnud sõprusühingus töötada. Mul on olnud võimalus kokku saada 56 riigi kodanikuga erinevate inimestega. Inimeste üldarv on muidugi raske ütelda, aga nii-öelda tõesti peaaegu poole ühinenud rahvaste organisatsiooni esindajatega on olnud võimalus kokku kokku saada. Kusjuures meie ühing muidugi on külalisi vastu võtnud tunduvalt rohkematest riikidest, lihtsalt isikut ei ole olnud võimalust kõigiga kokku puutuda. No missuguste huvitavamate inimestega Teitze töö kokku on viinud nende hulgas? Ma võtan tööalaseid kohtumisi Nii et võib-olla te lubate, et ma hakkan vastusega sealt peale, kust ei pragate joota. Minu arvates on kõik inimesed huvitavat ja enamike inimestega on huvitav kohtuda. Ja juba see arv, et kui 56 välisriigi esindajad on olnud võimalusi kahtlemata kohtumisi väga palju, kui ma tahaksin alustada sellest, et meie ühingu tegevus küllaltki laialdane tegevus mis iga aastaga üha laieneb, on viinud mind kokku eelkõige huvitavate inimestega meie oma vabariigis selle toreda suurepärase aktiiviga, kes ühingu tööst osa võtta nimetaksime kas või Meie näiteks Tšehhoslovakkia ühingu esinest, professor Gustav Ernesaksa Selle ühingu aseesimeest, sotsialistliku töö kangelast, vana põlist ehitustöölist Christian kärberit või meie Soome ühingu presiidiumi liiget NSV Liidu ülemnõukogu saadikud, Kuusalu kolhoosi esimeest Arnold Wolki suur hulk meie meie teaduse inimesi kunstiinimesi, kes võtavad ühingu ühingu tööstuse kõik on huvitav. Aga muidugi neid vastus siis sellele osale, mis pärast nähtavasti selle küsimuse esitasite. Kuni noh, edetabeleid vist on nähtavasti raske koostada, võib-olla esimesed meeldetulevad nimed nähtavasti nihukesi eredamaid on muidugi Jean-Paul Sartre mõned aastad tagasi, kes viibis Wabariigist, külastas ka meie ühingut tõesti, ma julgeksin ka nii-öelda omalt poolt kinnitada, väga huvitav inimene. Aga huvitav mõtleja, filosoof peale selle ta suur tunnustatud kirjanik on Rootsi kirjanik rahvusvahelist Lenny rahupreemia laureaat Artur Lump, Krist, kes mõned aastad tagasi oli ka meie ühingu külalisena paar nädalat vabariigis siis väga huvitav inimene, minu arvates. Meie jaapani külaline, Jaapani sotsialistliku partei üks juhtisid ja ühingu Jaapan, Nõukogude Liit esimest matsu muuta. Seda ma ütlen, et tõesti võiks, võiks veelgi veelgi jätkata. Kahtlemata kõik need kohtumised on andnud midagi enda jaoks meie töö jaoks. Ja veel kord ma ütleksin, et kõigi inimeste huvitavad Nad võimaldate vähemal või suuremal määral seal kohtumisi ka teistele, kes käivad teie kaudu näiteks välismaal. Kuidas teile nüüd tundub, kuivõrd elav on see, et turism praegu ütleme niisugune otse teie asutuse kaudu käiv turism ja kuivõrd elamuse läbikäimine välismaaga? No meie ühing saab tänavu aasta lõpul 10 aastaseks, nii et suhteliselt ju noor organisatsioon. Ja isegi pealt oleks raske ja ebaõige nähtavasti hakata võrdlema neid arvusid esimeste esimeste ja, ja nüüd siis 10. tegevus tegevusaastal. Ma võib-olla tooksin lihtsalt kaks arvu isegi iseenda eest, nii-öelda räägivadel. Näiteks möödunud aastal 1001 67. aastal, üksnes meie ühingu kaudu käis välismaal 127 delegatsiooni ja turismigruppi millesse kuulus üle 2000 2000 peaaegu 2100 inimestele. Ma arvan, et see on küllaltki suur arv ühe Wabariigi ühiskondliku organisatsiooni kohta. Samal ajal meie ühing koos oma laiaaktiiviga võttis vastu möödunud aasta jooksul peaaegu 30 riigi esindajaid 200 mõne numbriga eksida aga 237 delegatsiooni kurani väga ei eksi ega üle 230 oli. Nii et ka see on minu arvates näitaja, mis, mis kõneleb, et isiklikud kontaktid, nagu me oleme harjunud rääkima. Vastastikused külaskäigud on viimastel aastatel muutunud küllaltki küllaltki elavaks ja. Ma arvan, et see protsess selles suunas ka jätkukata. Kahtlemata. No te olete ise käinud ka ametialastel komandeeringutes, kuidas võetakse välismaal vastu Nõukogude inimesi? Noh sellest on ju üldiselt teada, et, Praegu on tänu sellele, et Nõukogude Liidu rahvuseline autoriteet on väga tugevnenud, kasvanud eriti aga seoses möödunud aastal toimunud oktoobri oleks 150. aastapäeva väga laialdase tähistamisega välismaal. Ja mul oli ka võimalus osa võtta näiteks 50. aastapäeva pidustustest meie naaber maal Soomes. Peab ütlema, et üldine suhtumine, nõus inimeste on igal pool, kus mul on olnud võimalus viibida harukordselt soe ja kui, kui reegel absoluutses enamuses mõistetakse meie riigi eelkõige tema välispoliitilisi taotlusi. Rahupoliitikat väga siiralt ja väga-väga õigesti mõistetakse meie majanduskultuurid, kultuurisaavutusi ja sellepärast tuntakse ka väga konkreetset huvi. Ma isegi isiklike kogemuste järgi julgeksin ütelda, kui ütleme, esimesed välismaa sõidud umbes kümmekond aastat tagasi olid võib-olla rohkem säärase üldise iseloomuga rohkem võib-olla paraatlikud siis vastupidi, viimastel aastatel ükskõik, kuhu sa ka ei tule juba tunned, et tahetakse palju rohkem palju sügavamalt teada meie igapäevasest elust. Ja see on muidugi väga-väga meeldib, eks ole, kui sa, kui sa tunned, et sinu kodumaa vastu sinu maa vastu tuntakse ennast siirast elavat, elavat huvi ja see on peaaegu kõigis ringides, kelle kokku puutunud, kas siis eakamad inimesed, keskealised või ka või ka noored Kui ma küsin ühe rahvusliku edevust ergutava küsimuse kas teie arvates või kas te arvate, et Eestit tuntakse üle maailma? Luht niiskust absoluutset kinnitust mida tahaks anda siiski tõele au anda ei julgeks. Küllaltki väikene liiduvabariik, kuid siiski julgeksin vastata, et näiteks üksnes möödunud aastal üritusi, mis oli pühendatud oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeval ja paar aastat varem üritusi, mis olid pühendatud meie vabariigi 25.-le aastapäevale Oli korraldatud põhimõtteliselt küll välismaa sõprusühingute poolt enam kui 30-st 30. riigis ja muide just täna kahju, et ma ei võtnud isegi kaasa. Me saime väga huvitava postisaadetise fotodega. Nimelt märtsikuu lõpul toimus Alsiiris nõukogude kultuurimajas nädal, mis lõppes säärase piduliku õhtuga, mis oli pühendatud Nõukogude Balti vabariikidele. Ja nendel fotodel, mis meile täna saadeti näeme, et seal eksponeeriti ikka meie ühingu poolt saadetud materjali fotosid Tallinnast Vabariigist meie graafikute töid. Meie tarber tarbekunsti üksikuid esemeid on. No ja kui sellele lisada et möödunud aasta lõpul taoline õhtu, mis oli pühendatud meie vabariigile korraldage näiteks Ansip ja lasen, ütlesingi, et võib tekkida juba kartus, et võib-olla nüüd sain Siberis tuntakse meie vabariiki rohkem kui meie vabariigis saidi peal ja õhk näiteks Indias Kanadas, terves reas terves reas riikides, Uus-Meremaal isegi korraldati juhtum, mis oli pühendatud meie meie vabariigile. Nii et ma mõtlen, et see kui meie sõprusühingu töötajatel omamoodi rahuldamiseks muidugi ja nähtavasti ka meie vabariigi elanikele teatud nii oma uhkustundekindlustuseks siiski tuntakse meid ka väljapool isegi Euroopa Euroopa piire. Ma tulen nüüd tagasi nende Viru tänava poiste juurde, mis te arvate, kui kui need no kas või teie ühingu kaudugi lähevad välismaale kuidas neile tundub seal kõik kena ja roosiline. Ei, kõik on unelmate maa või mis te arvate? Noh, ma olen kõige pealsemad lendavad isegi Viru tänava poisid, et need on oma sügavusel sügavalt olemuselt ausad Nõukogude noored. Ja kes välismaale läheb. Ma mõtlen just kapitalistlikus maailmas kahtlemata näeb ära need raskused ja vastuolud, eriti, mis tunneb selle maailmanoos. Juba mõnest asjast. Kõnelesime. Seon, sööberspektiivituse küsimus. Võimalused puuduvad. Hariduse saamiseks ma ei mõtlesin ühte lühikest kitsast osayu, kelle vanemad võib-olla materiaalselt on niivõrd kindlustatud. Aga ju suurem osa. Töötavatest inimestest, kellel puudub niisugune kindluse tunne homse homse suhtes nende lapsed ei ole sugugi kindlad, et nad saavad omandada kas või keskhariduse, rääkimata kõrgemast, kõrgemast haridusest ja igapäevased eluprobleemid. Korteri, toidu ja rääkimata muidugi võimalustest omandada neid kultuurivarasid, mis meie, noorsoo on ju niivõrd kättesaadavad, ma mõtlen kunsti, kunstimaailmakirjandust, muusikat, kujutavat kunsti. Vot ongi sõnana rusuv tunne välismaal, kui puutud kokku noorsuga. Kui kaugel siiski nemad on? Nendest suurtest julgesin ütelda inimkonna Aaretest, mis on meie noorusele muutunud juba naguniivõrd enesestmõistetavaks, niivõrd igapäevasteks. Eks eriti muusikakirjandusel teada ju on, kui, kui kallid on raamatuid, eks ole, välismaal, aga meil vist ei ole, noortele lööks oma isikliku raamatukogule. Mis te arvate, kas meie ajakirjandus ja noorsooajakirjandus annab meile selge ettekujutuse näiteks välismaa noorte elust? Kuid ma arvan, et meie noortele oleks vaja võib-olla palju diferentseeritult materjali esitamist, lähenemist näidata neid probleeme, mida ja neid raskusi mida elavad üle, ütleme välismaa töölisnoorelt õppiv noorsugu. Nende niinimetatud noorsooprobleemide üle ju praegult kui välismaa, kõik, nii noorsooorganisatsioonid kui ka täiskasvanud organismi küllaltki palju räägivad ja vaidlusi on palju. Mulle tundub, et siin noorsooajakirjandus võib-olla ei, ei anna siiski kogu ulatuses seda, mida ta võiks võiks anda nähtavasti minuni noorsugu temalt temalt tahaks. Samal ajal ma ei taha küll kinnitada, et üldse ei ole mingisugust informatsiooni. Mulle tundub, see informatsioon on küllaltki nagu sageli, kahjuks ta meil kipub olema üldsõnaline paljusõnalisus. Ehk ei pane alatine noori lugema. Mõnikord võib olla küllaltki asjalikku materjali. Kui ma nüüd paluksin teil kirjutada autogrammi raamatusse oma autogramm, mida te sellele lisaksite? Ma võib-olla kirjutaksin alla sellele, et meie noorsugu Oleks noorsoole omaselt otsija otsiks oma kohta nõukogude ühiskonnast, et ta leiaks selle koha nõukogude ühiskonnas. Et ta oleks oma ühiskonnale alati kasulik. Kas rääkisite selle veel kord ette et meie noorsugu jääks alati otsijaks, et otsiks oma kohta ühiskonnas, et olla kasulik nii nõukogude ühiskondki aitäh.