Russo on öelnud, et Johnson ja pikka meeldivaks lihtsaks rikastel peletab ta igavust, ütleb neile seejuures mõned meeldivat tööd. Vaestel aitab ta võidelda parema elu eest. Just seda viimast aitas teha kogu oma elu jooksul ka Edit Beach. Oma lauludega ta rõõmustas ja elas kaasa neile väikestele inimestele, kelle seast ise pärit oli. Nagu laulvad ööbikud pole oksal näha. Nii muutub ja peaaegu nähtamatuks. Me näeme ainult temas silmi, tema kahvatut, käsi ja vaagorga laupa peafi häälega tuleb, seestpoolt laieneb, püüdleb üha kõrgemale, hõivab kõik enese alla ja kasvudes lõpuks nagu lauljaki, kantne vari seinal, neelad olla tema enese, selle väikse hapra tütarlapse. Lauljatar, just nagu tõuseb kõrgemale oma lauludest, nende meloodias sõnades tõuseb kõrgemale meist kõigist. See pole enam laul, see on vihmasadu, seal tuule vihin ja kuhugi. See juhtus mõni aasta enne sõda. Laulsin tollel, kus juhtus ühel singel, oktoobrikuu päeval laulsin Troidiooni tänaval. Olin kahvatu räbalais paljasjalgne uppunud auklikke küünarnukkidega laiamantlis, mille hõlmad ulatusid mulle pahkluudeni. Ja laulsin. Ta sündis kui varblane. Ta elas kui varblane, ta sureb kui varblane. Kui olin laulu lõpetanud, astus keegi härra välimusega mees minu juurde. Oled sa arust ära? Alguses ta pikema sissejuhatuseta, sa rikud ju oma hääle. Kehtasin õlgu. Ma pean sööma. Muidugi, lapsuke, kuid oma häälega võiksid endale teistmoodi leiba teenida. Nii sai alguse minu tutvus kabaree Tšerniisi direktori Luile pleega. Leppisime kokku, et kohtume temaga tarees paari päeva pärast. Äärepealt oleksin unustanud kohtamise ja kui siis lõpuks kohale jõudsin, oli lepleminud juba terve tunni oodanud. Ladusin talle välja kogu oma repertuaari. Peab ütlema, et see oli haruldaselt mitmekülgne. Ta niigi mõrkijatest lauludest tiinorossim mesimagusate meloodiatega. Sellegipärast, leplee uskus minusse. Ja nelja päeva pärast pidin esmakordselt laulma tema publikule. Muu hulgas ta küsis, kas sul teist kleiti on? Mullad, sellest paremust seelik ja just praegu koon ma endale kampsunit, ainult et see pole valmis. Saad sa selle reedeks valmis? Kindlasti polnud selles sugugi kindel kuid vastasin kiiresti ja otsustavalt. Ma ei võinud ju riskida, et kõik jookseks tühje mingisuguse kampsuni pärast. Läksin ukse poole, kui ta pidas mind veel kord kinni, muuseas, kuidas su nimi on? Idikas joon. Teatri jaoks see ei kõlba. Kutsun end mõnikord Taniaks võideniisus veeks ja well igeteljaks. Tema kirtsutas kulmu. Pole just hiilgav, sa oled tõeline Pariisi varblane ja kõige rohkem sobikski sulle nimeks varglani, pia. Otsustatud. Sinust saab etit, Beach. Nii ristiti ning kogu eluks. See uus mees Saabus reede, kuid kampsunil oli veel üks varrukas puudu. Võtsin selle kaasa istudes garderoobis kudusin palavikuliselt, korrates Enn täita oma laulude sõnu. Iga viie minuti järel vaatas lepli uksest sisse, noh, kuidas on, kas varrukas on valmis? Peaaegu etendus oli ammu alanud ja jõudis kätte hetk, mil minu etteastet tuli võimatu edasi lükata. Kaotanud kannatuse tulile pleemule järele. Sinu etteaste, tule, kuid tean paremat amps selga, esineb nii, nagu on, ühe varrukaga katab käesalliga. Ära liiguta ennast, tee vähemiseste ja kõik läheb korda. See plee ise esitles mind. Tahan, et õpiksid tundma seda Pariisi last, kelle hääl mind erutas ja vapustas. Tal ei ole õhtukleiti ja kui ta oskab kummardada, siis ainult sellepärast, et eile ma õpetasin seda talle. Ta esineb teie ees sellisena, nagu ma teda tänaval nägin, ilma grimmita sukkadeta nelja suulises seelikus. Oma kaltsudes kahvatuna nagu viirastus ei sobinud ma kuidagi kokku särniisi elegantse miljööga. Seda tunnetasid suurepäraselt mitte ainult nemad, vaid ta, mina ise. Oleksin tahtnud ära joosta kuid taganeda ei tohtinud ja jäid nõiad tunud samba vastu, pannud käed selja taha ja heitnud pea kuklasse. Maa alustasid. Kuule. See leevendas mainimisega. Ma laulsin edasi ja viimase refrääni lõpul unustasin, et ma pean oma pooliku kampsuni pärast liikumatu olema. Tegin žesti ühe ainukese tõstsin mõlemad käed üles. Tagajärjed. Oli õudne. Sall langes õlgadelt, kukkus mu jalgade ette. Imeline unenägu lõppes katastroofiga. Kohe hakkab keegi naerma ja ma lähen välja vilistatult kulisside taha. Kuid ruumis oli absoluutne vaikus. Ja hätsitles kellelegi vali hääl. See tüdruk on muusikat täis. Solimorissaževani. Sellest ajast olen saanud palju kiiduavaldusi. Kuid ühtki neist ei meenutama sellisena. ETPF hämmastas kõiki. Ta laulis nagu mitte keegi teine, oli ebaharilikult andekas, erakordselt tundlik. Kui saabus mure, suri temas kõik. Kui saabus rinn lauliste üleni. Ta sai kõigest aru, haaras kõike. Ja seda, mida talle vaesele tänavalt leitud tüdrukule elu ei õpetanud. Lahendusta intuitiivselt. Ta oli muusik, tundmata nooti, oma laulude tekste kirjutas ta ortograafiliste vigadega. Kuid mis tähtsust see omab, kui avad oma hinge ja sõnad ise leiavad salmides endile õige koha. Ta armastas ilu kõigis tema avaldusvormides. Kunstis inimestes, looduses. Okupatsiooniperioodil ilmutas lit suurt julgust. Kord esimestel sõjavangidele. ETPF avaldas soovi lastel pildistada koos vangidega. Laagriülem ei suutnud kuulsale lauljatärile ära öelda ja nii saigi Edit mälestuseks endale pildi, kus ta on 120 pangi keskele. Pariisis leidus fotograaf, kes suurendas eraldi iga kangi näo. Saadud pildid kleebiti vale passidele. Mõne aja möödudes pöörduse Did saksa võimude poole palvega teda uuesti samasse laagrisse esinema lubada. Ta sai selle loa. Kahekordse põhjaga kohvris oli 102 10. valepassi, mis tal õnnestus vangidele üle anda. Esimesel soodsal võimalusel mehed põgenesid. Hiljem tulid nad tihti tihti kontsertidele, et talle lilli tuua ja teda tänada. Hollywoodis tutvusin Charlie Chaplini, ka ta oli kohale sõitnud spetsiaalselt mind kuulama. See oli üks suuremaid sündmusi minu elus. Ei saa öelda, et sel õhtul oleks juhtunud midagi erilist ja erakordset. Ei, Ma lihtsalt laulsin saali Chaplini ees. Minule aga tähendas see, et oli täitunud üks hägusaid unistusi, mis mõnikord elavad meis pikki aastaid, ilma et me neist enesele aru annaksime. Kui aga need unistused muutuvad äkki reaalseks, oled vapustatud ja ülirõõmus. Teadsin, et saali Chaplin käib harva väljas ja kunagi ei astu üleööklubide läve. Seepärast, kui sain teada, et ta on saalis päris lava lähedal mõistsin, et see õhtu toob mulle selle viimase õnnistuse kõrgete kunstide maailmas, mida ma enesele aru andmata olin alati oodanud. Laulsin temale ja olen veendunud, et ma polnud veel kunagi laulnud nii nagu sel õhtul. Ent ikkagi tunnetasin oma jõuetust, kuidas väljendada laulus kõike seda, mida tahtsin talle öelda. Püüdsin teha seda võimalikult paremini ja iseennast ületada. See oli minu tänuavaldus talle nende imeilusate elamuste eest, mille pärast olen talle alati tänu võlgu. Ütlesin talle oma lauludega, nii. Teated saalist. Seda, keda teie nimetate väikeseks inimeseks, tunnen mina hästi. Mõistan, miks te teda armastate? Ta pani mind naerma, kuna teie tahtsite seda. Kuid ma ei lasknud ennast petta ja olin sageli valmis nutma hakkama. Teie väikene inimene andis mulle nagu paljudele teistele mehise õppetunni. Ta aitas mul säilitada lootust. Ja nähtavasti sellepärast tunnen sellist rõõmu teie ees oma laule lauldes. Pärast etendust vestlesime temaga, ma pakun üle, tegelikult tema rääkis minuga. Ta ütles mulle, et olen teda hingepõhjani liigutanud, käita nuttis. Mida juhtub temaga laulja esinemist kuulates harva. Suurepärane kompliment, eks ole, kõige ilusam, millest oskad unistada. Mina polnud võimeline isegi ütlema talle, kui väärtuslik on mulle Chaplini taoliste inimeste kiitus. Jah, sel õhtul Chaplini vesteldes ei säranud ma sugugi. Ma punastasin ja vastuse asemel pomisesin midagi seosetut. Kujutage ette minu hämmeldust, kui Chaplin mulle järgmisel päeval helistas ja kutsus enda juurde Penerli Hilli. Sõitsin tema juurde. Need on unustamatut tunnid. Chaplini juures olid mõned tema lähedased sõbrad. Mina ta nägin ainuüksi teda. Charlie on lihtsam kõigist inimestest, kellega mul on tulnud kohtuda. Temaga vestlemine pöörab teid pahupidi. Ta räägib tasase häälega, seda kunagi kõrgendamata, peaaegu ilmasestikuleerimiseta ja nagu veidi arglikult. Ta rääkis kaua Prantsusmaast, mida ta nii armastab. Mitte ainult sellepärast, lisas ta naerdes, et prantslased on alati paremini mõistnud minu filme kui ameeriklased. Ma armastan Prantsusmaad, sest seal õrnuse ja vabaduse maa. Hiljem mängis ta mulle viiulil mõned oma teosed. Ta mängib tõelise andega. Sõitsin tema juurest ära õnnelikuna, et sain temaga sõbraks ja veel õnnelikumana, sellepärast et see oli osutus elus niisamasuguseks, nagu teda ette kujutasin, ekraanil tema väikest inimest vaadates. Lähevad aastad võib-olla ilmub lauljaid, kes jõuavad peagi kuulsuseni kuid mitte kunagi enam ei tule selliseid etendusi, milliseid andis Pariisile? Edit. Pea. Iga kord räägiti, ta on saavutanud oma lae, suurem edu pole enam võimalik. Ja iga kord exiti. Neesis Beachi esinemine. Sellele ruttasid kõik, isegi need, kes harilikult kusagil ei käinud. Õhtu esimene pool möödus tavaliselt elevil järevalt. Kui ka esinejad olid väga heal, siiski piiluti Kell ja mõeldi veel pool tundi. Lõpuks kostavad orkestrihelid. Elik tuleb juba palju aastaid lavale ilma teadvustamata. Varem teatati, on maailmas üks nimi, mis kõlab kui laul. Edit pea. Ta ise otsustas, et see on liigne. Kõik teadsid niigi, et tema, see on laul. Ja sealt ta tulebki EDIT aeglasel sammul käed välja sirutatud. Ta kleit on liialt pikk, jalas vanad palju kantud kingad. Don nagu unes mitte kedagi tähele pannes. Ja see peaaegu küsid eneselt, mis ta siin teeb, selline väike ja abitu, nii suurel laval. Ja äkki tervituste torm, see on tema publik. Publik on õnnelik oma peas jõle. Kes tegi prantsuse laulud kuulsaks kaugete merede ja ookeanide taga? Laule valides keeran ennekõike tähelepanu nende sõnadele. Sellest ei järeldu sugugi, nagu annaksin muusikale teisejärgulise tähtsuse. Kui võtta laulult liis, siis laul ainult kaotab selle ambuteerimise tagajärjel. Ükskõik kui head oleksid tema sõnad. Tõeliselt õnnestunud laul kujutab enesest ühtset tervikut sõnadest ja muusikast ja seda tervikut ei saa lõhkuda teda kahjustamata. Minu arust küsitakse sageli, kuidas oma laule lavastanud. See küsimus viib mind alati segadusse. Võiks tunduda pilkamisena, kui vastan, et usaldan ennekõike oma intuitsiooni. Ma ei ütle, nagu lavastuksid minu laulud iseenesest, kuid selles on siiski terake tõtt. Ma õpin sõnade viisi klaveri taga korraga selgeks, mõtteküpset minus järk-järgult ma ei otsi teda. Lasen tal endal tulla. Kui sest mida mõnd lauset öeldes tegin ette kavatsematult ja ebateadlikult ilmub teinekord selsamal kohal, jällegi on see järelikult seaduspärane ja õnnestunud. Ma ei tööta kunagi peegli ees. Seda meetodit kasutavad suured näitlejad näiteks Morris välje. See on meetod estraadižanri lauljaile, kes peavad hoolikalt oma efekti ette valmistama. Nende esinemises mängib suurt osa miimika ja nad ei sain ketta improviseerimise hoolde. Nende lauludega, mida mina laulan, on olukord teine. Minu sees peab olema tõepärani siiras. Kui ma ei tunne sisemist vajadust žesti teha, keelistan laulda hoopis ilma. Pikka aega seisis minu garderoobis väike pianiino, millel noot ees mängisin. Ma pole kunagi õppinud klaverit mängima, kuid ma jumaldan muusikat. Minu lemmikheliloojad on Bach ja Beethoven. Bach just nagu eraldi tapminud ümbritsevast maailmast, et viia lausa taevalaotusse eemale igasugusest madalusest Jaalatusest. Kui aga tunnen, et olen elust väsinud, tasub vaid panna grammofoniplaat Beethoveni sümfoonia. Ka jumalik muusika annab kõige väärtuslikuma ja imepärasema mehisuse õppetunni. Minu päev algab päeva lõpul kell neli alanud silmad. Ja alles õhtul hakkan tundma, et olen vormis. Söön põhiliselt alles öösel peale etendust. Minu sõbrad, kes on pikki aastaid olnud ikka needsamad söövad minuga koos köögis serveeritud õhtusööki. Pärast kohvi, mida ma jumaldan. Lähene võõrastetuppa, kuulame muusikat, laulame, lobiseme seal puhkuse ja meelelahutuse hetk. Samal ajal ka töötame. Heliloojad näitavad mulle oma viimaseid töid, harjutan uusi laule. Kirjutan esimesele käte sattuvale paberilehele, laulusõnu ja viise. See kestab hommikuni. Vähem vastupidavad lähevad mängust välja, matkas magavat tugitoolis või lahkuvat märkamatult. Kas ma olen edev? Muidugi. Kodus käin meeleldi kampsunis ja pükstes, kuid mulle meeldib hästi riietuda. Armastan veeta tund või kaks suurte õmbluse ateljeedes salongides. Seevastu minu kontserdikleit on muutumatu. Valisin ta oma esimese esinemise ajal bobinoos ja kuigi sellest ajast on tulnud teda mitu korda uuesti õmmelda, pole kleit tegelikult muutunud. Ma ei taha, et minu välimus viiks publiku tähelepanu kõrvale või hajutaks seda. Morris ütles minu kohta nii. Jah, on väike tšempion kukk-kaalus, kes lausa haiglaselt kulutab ennast. Ta hoiab oma jõudu niisama vähe, kui oma rahagi. Tan, mässab geniaalne ja tundub, et ta tormab kuristiku poole, mida hirmuga näen tema tee lõpul. Ta tahaks kõike emmata köike haarata ja ta teeb seda. Ta eitab iidset mõistlikkuse seadust, mida tähepositsioon nõuab. Võib-olla on see nii. Kuid ennast ümber ei tee. Kui mult küsitakse, mida on vaja teha edu saavutamiseks meie elukutses vastan tegemata mingisuguseid illusioone, selle ütlemise originaalsuse kohta, töötada, töötada ja veel kord töötada. Kuid ainuüksi tööst on vähe, see oleks liiga lihtne. Peaasi on osata jääda oma kunstis iseendaks. See ei tähenda, nagu võiks teiste lauljate kogemusi ära põlata, vastupidi, tuleb käia nende kontsertidel ja osata kasutada õppetunde, mida need võivad teile anda. Pole sellist lauljat, kes ei suudaks teile midagi õpetada, kasvõi sedagi, kuidas ei tohi laulda. On üks suur kiusatus, millega tuleb võidelda, kuigi seda pole alati kerge teha. See on kiusatus saavutada edu minnes kergema vastupanu teed, ent publikuga kohandada ja talle järeleandmisi teha. Sa tead alati see, kus kohas need järeleandmised algavad. Kuid kunagi ei oska sa ette näha, kuhu nad sind viivad. Omalt poolt püüan seda mitte kunagi teha. Ma annan ära kõik, mis minus on head. Panin oma lauludesse kogu oma hinge ja südamesoovi kirglikult, et minu ja saali vahel tekiks tõeline inimlik teineteise mõistmine. Möödusid aastad, eriti jah, sai laulude kuningannaks kuid tuhandetele ja tuhandetele inimestele. Tule veeda siiski tütarlapseks, kes oskas leida tee nende südametesse. Ta laulis sellest, mida nemad ei osanud väljendada. Ta oli alati tagasihoidlik ega petnud neid kunagi. Ja kuulajad vastasid talle samaga.