Siin Tallinn algab meie laupäeva õhtune saade. Estraadiõhtu miljon naeratuse eest homoreske naljas seene kahedenesid, sekka kuulete estraadirütme ja lustakaid. Lauluviise esinevad näitlejad Maila Rästas, Ellu puudist, Jüri Järvet, Ervin Aabel, Olev Tinn, Helmut Vaag, jätte noa. Külalised Ek, Timur laste ja vanakeste vastastikune abi. Sohmasin nüüd lähen Udo ööd, söök alles pooleli ei ole enam. Päeval pole veel oma kuuse keelustada, see on saladus. Aka teine, võin öelda. Timur, lased tegutsevad? Oh seda poissi. Kuidas ometi oskasid kraedpidi ukselingi külge kinni jääda? Anna pintsaku, ootan. Läkski Lipendava kraega, mine nagu mõni kodutu Sparatu kohustused kutsuvad. Õnnetuseks on ilm ka nii paha kui kallabal. Nojah. Hakkame siis koristustööga peale, sina puurid ja mina näitan, kust veel. Nõus. Käepaise koristame tube. Kuidas, kuidas? Mida te soovite? Kaste, Parkeri käe, vanu inimesi kongis, meie väljaga hakkama? Teeme kõik kodused tööd ära? Jah. Käime poes. Issake, kummeriate olete, kes teid siia saatis? Mitte keegi. Tulime ise esimese klassi õpilasi Kimura võeta, Meie Vello, puudutasime. Tantsime hiljem. Vanad inimesed, ületi, hakkame neile klassideks. Astuge poisid. Kaks. Ülo ja teil on ju nohu? Muidugi, käed-jalad on läbimärjad. Kuidas siis väradega jääb, kas need on või ei ole? Just nagu poleks. Kui te just mind sellesse kategooriasse ei pane, kahju. Talupoja. Aga meeste kodusestate, äkki olete haiged, võib-olla on teile vaja apteegist rohtu tuua, käin ära, ei, lihtsalt on täna pühapäev ja me oleme naisega kodus. Nad on vaesekesed nii märjad, et neid tuleks kuivaks väänata ja nöörile kuivama riputada. Riietuge kohe lahti? Ei, hakkame parem minema, polümnemise korruseid läbi käinudki, äkki? No pole viga, pole viga, kõige vanem meie korrusel tulen mina ja mullad teie abi väga vaja. Kuna mul valu vaevu-vaevu nagu. Näed kui vaevaliselt ta seda klaverit nihutab, et saaks põrandad poonida. Sul on ju raske, kallis, sa oled viimasel ajal nii nõrgaks ja mu jõud on täitsa otsas. Vaevalt jaksan seda diivanit osta, näete, kui hädasti teie abi vajame. Ja kui te meid ei aita, kaebame ja, ja arvestage seda. Ajalehes Plavel. Hea küll. Jah no ei olnud ka. Jääb. Invad külast. Siin on teile kuivad riided aga kõigepealt ronige kuuma vanni. Ei ega sauna tul. Vanad naised, veid igas kvartalis, jagad valitava selle siis välja tuleb. Mis saab, mis kallitamine. Vaadake vanni, tööta, saad aru, ei tööta. Ja meie kaks vana abitut inimest palume teil vann ära parandada, parandada, ah, parandada, siis on teine asi, siis olge lahked. Mis vanniviga, aeg, mis tal viga? Vann, vann, pall laseb vett läbi, joo töid, soi ainimased poolest, Vetlan. Kulukas. Me tahame vannitäis lasta, aga sellest ei tule midagi välja. Vesi kaob kusagil. Lähme, ma näitan teile. Vesi voolab kraanist vannist, kaob ära ja nii on see alati nanni ronida. Mine ka. Palun, palun võtke riided seljast ja katsuge viga üles otsida. Igatahes olen letikaup, vaata, vaata veidi läheb sellest august välja. Kuigi panin selle korgi augu, et proovida ju way. Näe, vesi jäi pidama. Leedi, leedi, tule ruttu siia. Vaata, poisid, leidsidki vea üles. Vesi ei kao enam vannist kusagile, tõesti. Küllal hea. Mõtelge vannima, poolest saadik täis. Suur aitäh teile, poisid. Talon, palun võtke heaks. Soojendage end pisut kuumas vees. Kuivatasin, riputan teile siia nagisse. Aga meie sinuga lähme omade juurde. See plaan kukkus hästi välja saavad vähemalt sooja juhuks igaks juhuks apteeki ja toonile midagi gripivastase. Keeda neile kuuma piima, leinad villastesse tekkidesse ja paned diivanile magama. C šeff, Timur lased lahkusid, söönud ja välja puhanud. Tere õhtust. Süüa ei taha, mul on kõht täis, abistasime täna oleviga ühte vanakest. Aega, ta just nii päris vana ei olnud, umbes kolmekümneaastane. Me aitasime tal algul lõunat soojendada, siis sõime koos ja pärast teda vaatasime televiisorit. Vajak õmbles seal midagi teises toas, ütles meied, õpib õmbluskursustel ja ta peab praktiseerima. Poe olen nii väsinud, et lähen kohe magama. Heade. Vaata, mis tahtsin tema pintsaku kraed parandada aga kokku lörtsitud suurte pistetega. Küllap siin on mehe käsi mängus olnud ja kuidas Sander rääkis, praktiseerib õmblus. Ja heas benseenijaamas autod on reas kõik uued ja heast benseeni oma autod on reaalselt kõik kütteta. Juhi sääne Levad mütsid kuklas kõnelevad. No juhi saame, ema liiku lähevad. Ja heas bensiinijaamas autod on reas, kõik uued ja heas jaama kaugus on reaalselt kõik toomas. Uued ja head lendi joovad pautud on reas kõik töötutelt saamas. Uued ja head teejaamad. Autod on reas, köiti etalon. Miljon naeratuse eest huma risk, milles pole huumorit. Semjon Petrovitš jäi haigeks. Tal polnud palavikku ega pisteid südames ei lihtsalt niisama. Pea oli raske südames mingi ängistus ja inimene jäi longu. Erutatud abikaasa kutsus arsti. Arst vaatas Semjon Petroovitsi läbi ja rahustas naist. Ärge erutuge Teie mehega pole juhtunud midagi kohutavat. Ta on viimasel ajal arvatavasti palju töötanud. Ongi nii, ja töö on tal vist närviline ja pingeline. Nii ma arvasingi. Teie mees on ületöötanud, teda on vaja lõbustada, tal on vaja meelelahutust pakkuda. Aga kuidas, oo, suures linnas pole seda eriti raske teha. Minge temaga teatrisse, kinno. Käige niiviisi. Üks päev, teine, kolmas, ja kõik möödub. Arvati ma olen selles absoluutselt kindel. Ja naine hakkaski oma meest selle süsteemi järgi ravima. Kuid esimesel päeval ei saanud ta ravipileteid. Et oma mees tööküsimustest kõrvale juhtida, pani ta televiisori mängima. Kujutis ekraanil oli ebameeldiv, demonstreeriti maavärinaid ja uputusi kapitalistlikes riikides. Jõudnud ära lugeda 16 looduse õnnetuse ohvrit. Muutusse, Jon Petrovitš silmatorkavalt kahvatuks. Ohkas ja sõnas naisele. Mul on kahjulik neid looduse õnnetusi vaadata. Lülita parem raadio sisse. Esimesel programmil arutati kellelegi ühiskondlikku käitumist, teisel kanti üle loengut järjekordne joomise profülaktika. Kõige selle tulemusel haaras Semjon Petrovitš südame järele ja tal hakkas väga paha. Kuna kodused vahendid ei aidanud, võttis naine kindlalt nõuks hankida piletid kinno. Otse nende maja vastas asus kolme saaliga kino. Teater. Naine ostis piletid kõigile kolmele filmile. Ja mida nad mehega ekraanilt nägid? Sinine saal. Töökasvatuslik laagrikoloonias põgeneb kurjategija, kelle hüüdnimi on gorilla teel ta varastab ja röövib, kasvab siis ümber. Kuid saatuslik buss ootab teda juba. Löök. Gorilla a- Semjon Petrovitš. Punane saal, haigla, operatsioonituba, esiplaanil arsti kohkunud nägu, arst ekraanil, pulss, hingamine, hapnik kiiremini. Naine saalis. Kallis, mis sul on? Pulss, hingamine kiiremini välja, õhu kätte. Roheline saal, täna vihm, ekraanidega kaeblikud, kitarrihelid, esiplaanil vana naise pisar. Minu räägib ta, kes ma kogu oma elu olen lastele andnud. Konnad tänavale kihutanud. Vana naine asub kõnniteelt sõiduteele. Ootamatult ilmub nurga tagant auto meeleheitlik pidurite krigin inimeste summ, hääled, kus, mis keda surnuks küünemisid, sosistas Semjon Petrovitš naisele. Ja nad põgenesid. Nad läksid tsirkusesse, kus hiljuti toimus uue kava esietendus. Ahhaa. Naeris kloun, punapea. Ohohoo kinnitas, tema partner oli, mida ma teile praegu jutustan, lämbus naeru käest, puna vaadake seda, seltsimees. Ta näitas Semjon Petrovitš. Semjon Petrovitš lahkunud tsirkusest iseseisvalt. Teda talutati käe alt kinni hoides. Nad jõudsid kuidagimoodi operetiteatri juurde. Kas teil pileteid on? Küsis nainekassiirilt. On jäänud kõige kallimad, kas või miljon naeratuse eest. Palun andke avamäng, kõlas lootusrikkalt. Eesriie avanes ja laval hakkas laulma naise hääl. Saha juurest lahkud, ole hea. Sa maha jätad, laps, ole hea. Tähendab perekond, purune pole hea, ole hea. Kuu taevas. Oigas Semjon Petrovitš ja kaotas teadvuse. Jälle tuli arst kutsuda. Ta võttis nüüd tarvitusele radikaalsed Abinud, kirjutas haigele ette vanade filmide külastamise kolm korda päevas. A poolteist tundi korraga. Semjon Petrovitš vaatas lõbusaid semusid ja ta hakkas parem, vaatas tsirkust ning ta enesetunne paranes veelgi. Vaatas karnevali ööd ja tuli koju sedavõrd reipana ja rõõmsana, et naine viskas kohe tehterevi ja püramiidiooni tabletid aknast välja. Hommikul kirjutas arst Semjon Petrowitzi tööle. Ei oska selle mees. Nii on selgem, kui soon. Roosara tärkab ning siis saab ja keemia. Nõnda kalorit kruusijoon ei kostu. Tahan. Osta siis müüjana ära ta ka ei truu. No veel koos onu Sos unusta ära, siis naera ta. Igavesti. Süües kasvab isu, pihtimus ühiskondliku toitlustamise teemadel. Vabandage, kas lähete ka rajoonikomitee sekretäri juurde ja siis ma olen teie järel. Jaa. Jaa, olid ajad, olid ajad, kui ma käisin siin kui võitja. Inimesed istuvad järjekorras, aga mina, palun väga, astuge sisse, Uudo udu ilma igasuguse järjekorrata. Rajoonikomitee sekretär tuleb mulle alati isiklikult vastu surub kätt, paneb tugitooli istuma. Või veel rajooni parimase, ütled. Preemiad kõikidel pidulikel koosolekutel seal presiidiumis vägi, jõuthing, triumf ja mitte asjata. See kõik oli ära teenitud. Mina, kui niiviisi taid väljendada, muutsin tavalise toidu allaneelamise akti loominguliseks protsessiks. Jah, ja minu söötas võtsid külastajate ainuüksi lõhnast kaalu juurde teisest ehteid ja, ja, ja kinkisin ühele melanhoolikule elu tagasi. Ausõna, no vot, eks tema juurest läks naine minema, hakkas siis teine kurvastama, kaks nädalat jäi ainult paljast keefiri. Polnud isu, oli peas nagu segane. Toodi siis mees minu juurde, kutsun välja kõige parema ettekandja, annan käsutoodangu talle portsjon kapsaid munarebu ja pähkli kastmes, mis oli valmistatud isiklikult minu retsepti järgi. Kuulge, kas te olete lugenud raamatute kuningat ja kapsas kirjaniku Ooeinri teost? Perekonnanime ei mäleta. Jõe olevat vaat-vaat, need kuningad pole minu kapsast isegi nuusutada saanud. Heakene küll, pandi sisemelanhoolia nina ette, need kuulsad kapsad. Ta torkas korraks kahvliga ja pelgas nähu ära. No hästi, mõtlen küll ma sulle elu sisse ajada. Annan käsu, et talle toodaks kilud. Üllatus, tõde, selle nime mõtlesin ma ise välja. Spetsiaalne soolamis viis salajasel meetodile nende kilude peale, arst sõidetakse meile 40 kilomeetri tagant. Teistest vaatan, võttis ühe kilu kahvli otsa ja neelas alla kõik, kõik, kõik mõtlen, et vot nüüd asi kombes. Annan uue käsu. Toodago talle meie firma supi, arheod ja minu nimelised Pitkit. Saagem tuttavaks. Udo udu. Melanhooliat vaatab staar, George ei reageeri põleviga, mõtlen poleviga Pavlovi refleks le paremini välja. Minu hartšo vastu ei saa ka Egiptuse püramiidide, eks nii kukkuski välja. Võttis lusika, teie ise muutus elavaks, hakkas pead pöörama. Alustas siis Pitki tega, neelas neid, kas ta kui tablette, amps ja Pitki jälle amps ja Pitki läinud, muutus üleni rõõmsaks roosaks? Kuu aja pärast saan teada naine, millal pooliku juurde tagasi tulnud pärast lõunatasid terve perekonnaga minu sööklas. Jaa olid ajad, olid ajad aina au ja kuulsus kuulsuse au ja muutnud. Ja kes ma siis praegu olen? Nagu lauluski, lauldakse, Kessaa oo hiid ja kelleks ei tähenda? Aga kes selles süüdi on ida Andid teadvuses? Vabandage. Kas te lähete rajoonikomitee sekretäri juurde esimest korda, Me oleme varem pole käinud. Oi-oi. Siis ma hoiatan teid, olge ettevaatlik. On see alles kaval rebane, psühholoog ja veel, missugune psühholoog nagu röntgeniga vaatab, sust läbi? Soovite, ma jutustan teile, kuidas ta minu kaela kahekorra käes olla oskab, jälle? Nii. Asi oli nii. Mind kutsutakse üks kord rajoonikomiteesse sekretäri enda juurde. Tulen kohale, ta võtab mu lahkelt vastu, paneb tugitooli istuma ja alustame juttu. Kas teil on teada lugupeetud udu, udu, et nädala pärast lastakse linnaskäik uus betoondetailide tehas? On küll, aga ma ei suuda kuidagi taibata, mis on uuel tehasel asja minu poolt juhitava rajooni kõige parema punalipule sööklaga kohe taipate. Asi on selles, et me peame uues tehases avama uue söökla. Lisasin planeeringuid, meile selleks ei eraldata, seepärast saan aru. Te kavatsete avada uue söökla minule miidil minu koosseisude ja inventari, kas nii? Täpselt nii, küll hea asja ajada taibukaid juhiga, kes saab juba poolelt sõnalt asjast aru? Ma tänan komplimendi eest. Aga kuna ma pole abiellumisealine noor neiu, siis mind komplimendid ei huvita. Ja kes hakkab seda uut sööklat juhtima, kellele ma pean inventari ja inimesed üle andma omase täitjale, seltsimees tühistele. Jagage temaga koosseisude inventar nii et endale liiga ei tee ja ka uut sööklad ei kahjustav. Ühesõnaga tegutsege riiklikult printsipiaalselt ilma ametkondliku huvitatuseta. Tulen siis sööklasse tagasi, kutsun tünnist enda juurde ja alustan. Tähendab, Lõhmust ma sulle ei anna? Tema on minu parim peakokk. Sulle soovitan seda. Kuidas ta nimi nüüd ongi. Arvot logutajad? Lubage, seltsimees udunu, mis Kakse Lapud teha tuli meile Verskete koolist, sest ta ei jõudnud oma sõprade pilget välja kannatada. Need kutsusid teda õekeseks ja saatsin talle armastuskirju ja sünnipärast kinkis talle koguni kapronsukad. See pole tähtis. Me oleme kõik kunagi õpilased olnud. Vaatame edasi ettekandjatest, annan sulle. Liia vedamikkuja, väiksed käbid, sudune, olge ometi inimene, liia vedamika, õed, käbid on ju peamised nõudelõhkujad. Nad peaksid töötama kivi purustamisel, aga mitte ettekandjate. SMS, tünniste. Meie ette seatud ülesande riikliku ja objektiivse lahendamise asemel asute teie ametkondlikust Hikerdamise teele. Tee maha jäänud teadvuses, seltsimees tünniste kajastuvad igandid neetud minevikust, millest ma soovitan lõplikult lahti saada. Pärast minu sellist teravat poliitilist hinnangut jäite minister loomulikult vaidlema. Ja siis ma sokutasin talle kaks hingusele minevat katelt kraesse. Kirjutasin tema arvele kõik lõhutud toidunõud ja lisasin tema töötajate hulka koristajatädi tootja, kes oli pensionile minemas. Päev hiljem tuleme tunnistega rajoonikomitee sekretäri juurde. Seltsimees udu jagasite varanduse pooleks. Just nii. Lahkun oma parematest inimestest. Ise jään peaaegu inventarita, neid aga varustasid kõigega. Siis on hästi seltsimees tunnistaja, kas Teil on pretensioone udu udule? Mina? Astasin Salakesid Rinistele jalale, et ärgu ta mõtelco piiksatada tunnistamegi juba suu lahti, tundis minu jala survet ja ja ei öelnud midagi. Kui pretensioone pole, siis on kõik korras. Ja siis teie Uudo udu asud uues sööklas tööle, jääme tõstate ta vajalikule tasemele. Kogunege. Lubage seltsi sekretär, ilmselt exit, uue söökla juhtimise võtab enda peale tünnisti, aga, aga mina nagu kokku leppisime, jään oma sööklas edasi. Kus töösti? Kes teile seda ütles, teie ise, kui mu enda juurde kutsusite, mis räägid? Siis ma olen küll teie süüdi, ei, eksisin, esineb udutehase, uude sööklasse, tuleb minna ikka, teil, teil on suured kogemused, teadmised ja mõtelge, et see on ikkagi uus sissetöötamata asutus. Ega teil seal raskeks õile ise rääkisite, et valisite uue söökla jaoks paremad töötajad ja varustasite korraliku inventaariga. Asuge tööle ja avaldage. Pani siis oma käed meie õlale ja saatis meid ukseni. Endal silmad nigga, latt kavalad. Viime siis lahkusime rajoonikomiteest tünniste uhkelt ees ja mina saba jalge vahel järel ja heina kirun endamisi neid neetud gigandid oma mahajäänud teadvuses. Ootan praegu vastuvõtu, võib-olla õnnestub tünnistelt peakoka üle lüüa, muidu tuleb mul endal Katlevosseista Lokutajaga mõni kokk. Eile panin supi keema, aga võttis peedilt pudru tekil särav. Ja nii on lood, kallis seltsimees. Kui teeme sekretäri juurde, esimest korda lähete, olge hästi ettevaatlik. On see alles üks kaval rebane. Psühholoor. Kuidas ma kirjandusse sattusin, jutustab noor autor. Keegi ütles, esimene teos on nagu esimene armastus. Sellega uhkustatakse, sellega tegeldakse, seda ei lakata imetlemast. Mulle on see tunne tuttav. Neil päevil avaldati esmakordselt minu kirjutus. Ja täna täis meeldivat rahulolu. Keerasin lahti ajakirja värske numbri ja hakkasin otsima oma nime. See oli trükitud sama kirjaga mis teisedki kuid mulle paistis, et see on teistest palju tähendusrikkama. Ma lugesin oma kirjutuse läbi. Tõtt-öelda mul poleks tarvitsenud seda teha. Ma teadsin seda peast. Sellest hoolimata logisin selle uuesti läbi. See protsess oli väga meeldiv. See kõditab enesearmastust ja ergutas auahneid unistusi. Ma püüdsin olla võimalikult enesekriitiline oma šedöövrid hindamisel, kuid sellest hoolimata meeldis mulle nii stiil, keel kui ka loo lakooniline vorm ja detailide ja maastikuerekirjeldus. Ei, rääkige, mida tahate. Kirjutus oli kõrgel professionaalsel tasemel. Mulle näis, et omadused, millega ma oma teose peakangelanna kaunistasin, pidid lugejat köitma võitma tema sümpaatia innustama tegutsemisele helises telefon. See on tema, mõtlesin ma, minut tänulik lugeja. Ta ei saa vaikida. Ma ei eksinud telefonitorust, kostis erutatud naise hääl. See olete teie. Andestage, ma tülitan teid nii vara, lugesin selle asja läbi ja, ja ma ei suutnud helistamata jätta. Ma tahtsin olla esimene. See, millest te kirjutate, on mulle nii lähedane. Mul on nii palju küsimusi. Ma kirjutasin vastu tulevikult tema telefoninumbri üles ja lubasin talle helistada. Telefon helises uuesti. Seekord rääkis minuga mees, otsustades tema hästi seatud hääle ja kõnetehnika järgi võis ta olla kirjanduskriitik. Tema hääl kõlas peaaegu lipitsevalt. Kuulge, kuduldas ta, see on tõepoolest tore. Tee variant on väga huvitav ja täiesti ootamatu. Mis temasse puutub, siis teie kirjelduse järgi otsustades on ta väga veetlev. Kuid miks tini napilt temas sisemist olemust kirjeldate missugune ta on madal või kõrge, tume või hele? See on ju kõik väga tähtis. Missugune ta on, kordasin ma mõtlikult. No mitte eriti kõrge selle eest vägahele. Vabandage, kuid mul on väga raske temast rääkida. Me ju läheme lahku. Mu häälest kostsid pisarad. Ma mõistan teid, sõnas mu vestluskaaslane praktiliselt ja õrnalt. Rohkem ei küsima midagi, ent kui te lubate, astuksin ma teile sobival ajal, tee pole sisse ja me räägime põhjalikumalt. Olin nõus. Määrasin aja ja palusin tal olla võimalikult täpne. Telefon aina helises ja helises. Helistasid erinevad inimesed, Nad rääkisid kirglikult erutatud, nad avasid mu ees oma südamed ja ka oma korteri uksed. Ühesõnaga, ma ei eksinud oma kirjandusliku teose hindamisel, seda kroonis edu ja tunnustus. Ma keerasin ajakirja uuesti lahti. Siin ta on minu kirjanduslik debüüt lühike ja väljendusrikas, ent kutsus esile nii palju inimlikke emotsioone. Ja kui palju oli selles armastust looduse vastu. Ja milline väljenduslaad. Vahetan omaette kõigi mugavustega ühetoalise korteri linna südames elamispinna vastu, linnast välja, raudtee lähedusse. Ajakirja, milles mind avaldati, kutsuti elamispinna vahetamise bülletääniks. Mis siis on õige ja algas päev? Kirp anti raudtee ei ole vaid mees ja hüppajal parajad rauad. Kord uusaasta öösel määrav, sest mu ees seisis, saata. Sakslastel on häärberis tantsiks, kuid rauad Tere. Olen mees, kes merre lollust jagus. Impus Aadui. Toonud loovust, ratta nii, et ma ei suutnud katta. Paistis. Toonud loovust randa ning sealjuures põll räägib teiega homme. Randa küll ootust saaksid anda terved merre tühjaks. Olen mees, kes merre möllust jagus. Impusa, kui. Loonud loovust randa. Aadi suut lõpmata. Paistis. Voolud loovust, rattakliid ei julge pead anda, et sull minust saab. Silmad säraks, kas siis tõesti seal parras a'la nalja? Son kapronist võrgud kinni, nad südant. Minu naine armastab mind. Ühe õnneliku mehe jutustus. Kui elad inimesega pikemat aega koos, siis ei märka peamist ja olulist temas suhtumises sinusse. Märgatavalt on ainult detailid, milledest koosneb see oluline. Nii ei saa vaadelda meestiitlikud templit, kui paned nina vastusele üht tellist. Niisuguses asendis on äärmiselt raske saada pilti kogu templist. Parimal juhul võib näha vaid paari lähemal asuvat tellist ja rohkem midagi. Sellepärast nõudis minult palju vaeva ja aastaid juurdlevaid vaatlusi, enne kui ma lõplikult järeldusele jõudsin. Et naine armastab mind väga detailidega, milledest koosnes tema suhtumine minusse, olin ma enam-vähem tuttav, kuid polnud seni osanud neid üheks harmooniliseks tervikuks liita. Mõned detailid aga olid tõele au andes sügavalt liigutavad. Kord pikutas naine diivanil ja luges raamatut. Minaga jändasin tärgeldatud triiksärgiga, mille kraed tõrkus iislik kangekaelsus ega mu kaela ümber kinni minemas. Niitu pesud Sakadki muide, katise vooledki. Mõõdetasin pahandada, tuleb nööpauk ära parandada. Gadja, ole hea, paranda see nüüd pauk ära. Parem täis kallim, mina ei saa sellega hakkama sinakas ja just sellepärast peadki ise seda ise tegema. Muidugi võiks sinna need nagu parandada, kuid ma ei ela ju igavesti. Äkki mas sure, sa jääd üksinda ja mis siis saab? Mitte midagi, oskab hellitatud, abitu, mingisuguseid kärisenud nööpaugu ees räägitzanutis, mispärast ma polnud varem harjunud sellist pisitööd tegema. Vot sellepärast ma tähendid seal nööpaugu ise ära parandad. Nukk. Kuidas ma küll ei toibunud? Oh kui lihassaared, supilk tungib isegi kaugemal selle õudse senikuulmatu sündmuse piirides, kui sa siit maailmast lahku millega suudaksin oma tänu avaldada sinu armastuse ja hoolitsuse eest. Naine uhkes pihtis, näe uuesti raamatusse, mina istusin toanurka, otsisin nõela üles ja hakkasin tasapisi nööpauku parandama. Õhtuks oli see töö tehtud. Ennustada teist juhtumit, mis veelgi selgemalt iseloomustab seda malbelt armastavat naeru, väärsuseni, hoolitsevat olevust. Sain ühelt oma sõbralt sünnipäevakingiks briljant lipsunõela kui kingitust naisele näitasin haarastasele hirmunult minu käest ja hüüdis. Sa ei hakka seda kandma, miski hinna eest ei hakka, issand halasta, mis on juhtunud seda kanda eimiski, naist sõelu oleks igavesti ohuks. Briljant lipsunõel sinu rinnal on liiga suur kiusatus tänavaröövlitele. Nad näevad seda varitsevad õhtul tänaval, võtavad sult nõela. Sinu aga mõrvabatria. Mis ma sellega peale hakkan? Nuputasin juba välja. Lasin sellest endale prossi teha, see sobib oivaliselt. Sinise kleidi kullakene, kuid nad võivad ju sinu Marmaku, kui ainult hinna ellu jää, mu ainuke, mu arm. Minaga. Mu tervis on niigi läbi. Nii nägin tema hoolitsust enda ees igal sammul. See paistis silma igas pisiasjas, igas pisiasjas avaldus, tema liigutav hoolitsus minu eest kõigis ja kõikjal oli ta tegude peamiseks ajendiks mõte, kuidas mulle mingit süütut meelehead või rõõmu valmistada. Kord läksin tema magamistuppa ja esimene asi, mis mulle silma torkas, oli meister silinder. See on sinu silinder, mo, ärme räägi. Kan on ju ainult kaableebekad. Tahtsin selle üllatust valmistada, ostsin silindri, seal hakati kandma seda oma väikese naisukese kingitusteks õlle, vait. Oota. See näib olevat kantud muidugi. See on kantud, andesta mulle, kuid esiteks tahtsin teha sulle kingituse. Teiseks huvid, silindrid väga kallid sättasingi sellele juhuslikult kuulnud mispärast lon puudule initsiaalid AS kuna minu initsiaalid aa kas sa siis tõesti ei täita Vii õmblesinciyacachissene, armastan sind. Alguste sobinukalik. Sülesindada tormiliselt ja puhklesin härdalt nutma. Nii väga armastata mind nii väga hoolitseta mu eest. Nii taeva kui Ilm ei. Täitsa. Aresti. Jaa. Oi. Me. Siin ära. Ma näe. Kuid malli ka nii igat. Või? Kui mõnikord peale Missi? Ikka armastan. Lugu mehest, kes eile oli rõõmus, aga täna kannatab. Miks? Sosistas Kowalczyk sektori juhatajale kõrva sisse. Ei, oli veel rõõmus, viskas nalja, aga tänava nagu kipsi ujumustel alusel hommikul ei võtnud vaevaks teretadagi. Istub nagu oleks vastu pead saanud ja vahib ühte punkti, vahib tühjusesse, kui keegi tema poole pöördub, vehib kätega ja keerab näo ära. Või kui see skeem peres ilma igasuguse huvita. Ja mulle tundub, et ike idioonil on tekkinud isikliku mure probleemid. Kuidas ärkas sektori juhataja ja tema silmad lõid prilliklaasidega välku. Isiklikud probleemid ja te räägite sellest, praegu? Saatke rootsemaid minu juurde. Tootmisnõupidamine, nõupidamine nõupidamiseks. Me jõuame nõu pidada alati peas. Inimesesse tuleb osavõtlikult suhtuda. Praegu puutub asi kaaskodanikku, kes meie silme all piinleb, kannatab, meil pole praegu tähtsamat asja lahendada. Astuge sisse, astuge sisse, istage. Tervitas sektori juhataja lahkelt tuppa astunud keedeone, kes pärast sõnatud kummardus tuli ukse juurde seisma jäänud. Mis pahandust siis meil on juhtunud? Vähk? Miks, milline on orgus, on? Teadesti? Kergitas pead. Võib arvata, et asjasse on segatud naine. Päris Kenderi sõrme kaastundega keedeoni pole, kummardades. Keedan, noogutas. Kas teil on väga halb olla? Gideon peitis näo kätesse. Nunnu härdus, Kenderes ordu, laske tujul langeda. Me leiame ühiselt väljapääsu. Kõigi pealt jutustage mulle kõik südame pealt ära. Üksikasjaliselt meil on aega küll. Gideon raputas kurvalt, ent otsustavalt pead. Ja ja ei, see pole meeldiv. Kaski Enders sügavast. Mul on väga kahju, et mind ei usalda. Palu on osakonna juhataja, küünetes sigaretipakki. Olga kallis kolleeg, ministeeriumi sõitma, kui sektori juhataja käest kuulsin, et teil on tekkinud mingid isiklikud mured. Parem saad oma hilinemise pärast noomida, kui mu alluv kannatab piinl. Ütelge, kas ta on ilus? Kledeon kargas püsti, tahtis rääkima hakata, kuid mõtles sammas ümber. Ta surus käed rusikasse ja raputas neid ähvardavalt. Siis aga langes kõnn niidetud toolile tagasi. Selline on juba elu, rahustas teda osakonna juhataja. Meeste saatus. Kuid kuidas võib niiviisi käituda sümpaatse andeka noore inimesega? GTO õlad papusid nuuksetest, Rutkinud elatanud ülemuse ratastel oma taskurätiku ja selles pole midagi häbistavad. Parastada jutustage kõik järgemööda, kuid asi oli. Kuidas te tutvusite, mis te tülli läksite ja nii edasi. Sellega te tõlgendate oma südant. Kuid keedeon raputas kurvalt, ent otsustavalt pea. Pidin puhkusele minema aga luksusele edasi, kui kuulsin teie loost, pomises direktor solvunult. Aiman teie vaikimise põhjust tööandjate loomulikult sõna- vaikida. Hästi, ma pean lugu teiste lubadustest. Teie lugu on vaja siiski kuidagimoodi lahendada, tehases tootmine katkenud, kõik muretsevad teie pärast. Ühistes huvides on hädavajalik, nii kiiresti kui võimalik teid aidata ei soovi kõneleda. Pole vaja. Kirjutage, mis juhtus kõigi meie vahel? Julgemalt, julgemalt. Tehke nagu kirjutaksite kirja oma lihasele isale. Keedeon vaatas pisarsilmi direktorile otsa ja hakkas kirjutama. Kallis isake, täna hommikul, kui ma tahtsin istuda trammi number kuus lõi keegi naine oma portfelliga mulle lõua alla. Ma hammustasin endale keelde ja ei saa selle tõttu rääkida. Ärge erutuge, homseks on kõik möödas. Ma nutan liigutusest ja hämmastusest, töötan juba 10 aastat meie asutuses ja pole veel kordagi oma ülemuste poolt sellist tähelepanu, hoolitsust ja huvi oma isiku vastu tunda saanud küttena. Suudlen sind tugevasti. Keedeon. See oli estraadiõhtu miljon naeratuse eest. Esitasime Italia'l joonini juriidalatarjovi Arkadi avartšenko ja Andreas Kirti humoreski hing. Estraadistseene õhtust võtsid osa näitlejad Maila Rästas, elu puudist, Jüri Järvet, Ervin Aabel Tinn, Helmut Vaag ja Tõnu Aav. Laste osades esinesid Johan Martin, Roman Baskin ja Indrek otsus. Muusika vanis saatesse Arni Koit.