Kaks võõrast meest sattus kahekesi ühe ja sama puu alla vihma. Marju 100. pikalt. Mõlemad said märjaks. Üks mees hädaldas ja ohkis, et mis tal kõik tobeda vihma pärast tegemata. Teine kuulas, aga ei lausunud sõnagi. Esimene sai selle peale pahaseks, just nagu oleks teine puu allseisja ootamatu vihmasaju korraldanud. Esimene mees läks Torina Pealt ähvardustele üle. Vihmasaju lõpuks oli puu all tüli valmis. Alguseta ja kahjuks ka ilma lõputa inimeste imelikest meeltest juhtusime kõnelema Vilniuses Leedu pea psühhiaatri doktor tempitzkasega nähes kuulajas huvi hakkestympicskas jutustama oma kolleegist doktor Aleksei chikust kes on huvitavaid tulemusi saavutanud töös mitte haige, vaid terve psüühika treenimisel suhtlemisraskustest üle aitamisel isegi nagu õnnetunde andmisel inimestele, kes on varem pidanud end ebakindlateks. Psühhiaatri seletused, kuidas psühhokorrektsiooniga tegeldakse, tundusid võhikule arusaamatud juhus, aga viis meid kokku kellegagi, kes Alekseitsiku treeningut on ise näinud ja sellest osa saanud. Sensitiiv treening. Siinsitiivsus tähendab tundlikkust. Ja sensitiiv. Treeningu mõte on arendada inimese tundlikkust, tajuda teist inimest, mõista teist inimest. Empaatiatunnet sealhulgas see ongi niisugune sisse tundmine, sisseelamise võime, teise inimese ossa ja tundlikkust iseenda suhtes ka iseennast mõista. Ja mis veel tähtsam mõista, kuidas teised meid näevad. Et ei tekiks nagu lõhet selle minapildi vahel, kuidas mina iseennast näen ja kuidas teised mind näevad. Ja kolmandaks sensitiivsust situatsiooni suhtes tunnetada, olukorda taibata, ära see õige olukord paljudes elukutsetes vajalik. Mina näen, et ennekõike on vaja õpetajatele kasvatajatele seda ka näiteks ajakirjanikele ka näiteks ajakirjanikele, arstidele kindlasti. Nonii, ja te väidate, et seda võimet endast treenida? Või lasta end ja võib-olla just niimoodi, selleks on siis sensitiiv, treeningugrupid, toimus üleliiduline suhtlemisalane konverents Novosibirskis, me saime ka sellest osa võtta. Ja seal siis oli mitte ainult teoreetiline osa, vaid oli ka praktiline osa. Ja umbes nii pooleteise päeva jooksul kolmel korralik üks ennelõunaks pärastlõuna ja veel üks ennelõunal näidati meile sisesensitiiv treeningut, praktiliselt see tähendab, et te muutusid psühholoogist tavaliseks inimeseks ja olite see, keda treenitakse ja kuidas nimetatakse selles olukorras treenerit, kes teiega tegeleb ja teie tundeid hakkab kujundama, jaga nimetataksegi treener, minul oli õnne, ma võiksin öelda, arvasin siis ja arvan nüüd tagantjärele ka. Mulle sattus treeneriks Leedu psühhiaater Aleksei tšikk ja see oli siis nii-öelda nõndanimetatud töö suures grupis, kogu see on kõik konverentsist osavõtjad, kuidas neid gruppidesse jaotati? See oli ka oma metoodika ja see oli tal läbi mõeldud, kõik selleks just teatud pinged teatud eeldusi luua, mida siis grupis nagu jätkata, kas lahti harutada, pinge pidi tekkima sellest, et inimene tahab teatud gruppi saada ja kahtleb, kas teda võetakse või osalt sellest ja keda valiti kuhugi, siis oli niisugune huvitav protseduur, võis ära osta kedagi kellegi käest, muidugi mitte raha eest, vaid minna kauplema ühe treeneri käest ära osta ka ühe treeneri, kes teise osta, aga see pidi tõstma siis inimese enesetunne, inimesel pidi tõstma ja, aga milleks, seda oli treeneril tarvis, tegelikult ta meile muidugi kõiki teoreetilisi aluseid lahti mõtestada lihtsalt ei jõudnud. Tausalt muidugi seletas meile oma metoodikad oma põhimõttena kõikide jõudnud. No ilmselt oli see vaja selleks ette, et üldse tekiks, me hakkasime ju ka sellega seoses 11 jälgima, 11. No ma iseennast vaatama, et tekiks teatud niisugune mõte ja tunne ja kellega me hakkame kokku kuuluma ja kuidas game muidugi gruppi kasutamisel ei ole klubi kujundamisel ei ole mitte ainult aluseks see kes on siis sümpaatne treenerile või, või missugune treener on sümpaatne, kindlasti on põhimõteteks vanus ja sookoosseis ja antud juhul oli ka rahvuse koosseis ja mina püüdsin jääda kohe siis tema juurde ja mina sinna jäingi. Mind ka ära ei ostetud ega välja ei vaheta, kui ta sai selle grupi siis kokku. Ja kindlasti te jälgisite teda mõningal määral professionaalselt. Mis mulje ta jättis teile? Aleksei Chicketis? Kõigepealt võiks öelda väga sügava mulje mõjus väga tugeva isiksusena, ta on nõvast 40 viiene pisut halli, soliidne, sale, sümpaatne, kõnemaneer on rahulik ja ta on noh, ikkagi võiks, üldse on loomulik. Ega tal ei ole mingit erilist maneeri. Ja nii ta ise ka ütles, et treener peab olema loomulik, ta peab olema vihane. Kas ta peab olema rõõmus, kui ta rõõmustab kasvõi oma grupi tööle näiteks. Aga võib-olla oleks parem, kui ta oleks ükskõikne. Võib-olla ta mängis teile viha? Ei, ei, vist ei mänginud. Vähemalt meie tajusime seda niimoodi. Ma ütleksin, võib-olla siia vahelise ei puudu sellest osast, kus meil oli jutt, et mis sensitiiv treening on üks kõige tähtsamaid sensitiiv treeningu eesmärke, ülesandeid ongi selles, et õpetada inimesi teha ennast mõistetavaks teistele. Sageli just on ka see õpetaja viga, et õpetaja ise usub küll, armastab lapsi, ta usub, et ta kohtleb õiglaselt last ja ta usub, et annab talle paraja raskusega ülesandeid. Mina nüüd lähtun nagunist pedagoogilisest profilist. Aga kui laps ei taju seda nii, kui ta ei võta vastu seda armastuseni, kui ta ei võta vastu õiglusena või paraja raskuse raskusega ülesandena, siis ei ole sellel mitte mingit väärtust. See ei hakka üldse töötama nii, nagu õpetaja on mõelnud. Ja tema puhul tähendab, tema ise püüdis nii käituda, et meil teda õigesti mõistaksime ja jäi küll mulje, et ta teeb seda väga siiralt. Kas teda sellega öelda etab kõikidesse teisse ja teie puudustesse võimalikesse suhtus armastuse mõistmisega. Ta nagu diagnoosis nad ära. Kas ta just kõiki jõudis? Meid oli 16 tükki grupis, tegelikult käib ju niisugune töö nelja-viie kuu jooksul terve päev, meie saime ainult palju, seal tuleb kümmekond tundi, võib-olla koos Olav natuke rohkem. Ei vast mitte armastusega, ei. Kui ta nägi midagi, mida oli vaja parandada või nagu ütelda Aleksei sõnadega, et milleski me saame teda aidata. Et kogu see meeskond koos ja aitab kõiki just et aitate. Sest 11 just just ja kordamööda. Kuidas te oletate, et inimene, kes on valinud 16 täiesti võõrast isikut enda ümber, ta näeb neid esimest karda? Ta räägib nendega? No ma ei tea, millest ja mõne aja pärast on ta selgelt nende inimeste mingit motiivid ja nende olemus ja ta isegi teab, kuidas on vaja neid aidata ja mida oleks vaja parandada. Tohutu kogemus, tal on tohutu vaist ja, ja kas ta nüüd kõiki meid kuutteist nii lõpuni ära tundis? Ma ei usu seda. Aga ta valis, mõned valis niisugused üksikud välja ja kõikide nime küll ei jõudnud, aga ma pean ütlema, et ka see jälgimine mõjutas kindlasti ka kõiki teisi. Töö käib siis nii, et me istume tavaliselt ringi, seda teeb teatavaks üldised põhimõtet, eks ole. Me moodustame teatud kokkukuuluva grupi kõik toimub, on omamoodi saladus selles mõttes, et ma ei hakka praegu rääkima, et näiteks see ja see isik sealt ja sealt linnast, et temal olid niisuguste probleemide, siis minnakse otsekohe üle sinatamise peale, mis on mõnel inimesel väga raske, aga see on ka vajalik selleks, et ja me kõik sinatame 11 ka treenerit ja treener meid, mõnel oli see seal väga raske. Selleks olid Aleksei tsikulis niisugused meetodid või mängud või harjutused ka seda näitleda. Ta võttis taskust rohupakkija, andsime seda edasi ja ta tuli siis öelda selle inimese nimi eesnimega kutsuda seda inimest, kellele me anname, kelle nimi meil meeles oli ja ja kindlasti sina-vormis siis paluda, tal seevastu võtta. Enamusel tuli see väga kergesti väga lihtsalt. Aga oli mõne mõni, kes lõpuni ei suutnud sellega harjuda, et öelda sina, ta ei taha ligi lasta fantaasial distantsi distantsi küsimus ja võidab, kas ta peab ennast paremaks või ta ei taha endale palju sõpru, ta ei taha endale lähedale lasta kedagi. See oli siis nagu üks niisuguseid sissejuhatavaid harjutusi. Siis ta ütles ka kohe, et igaühel on õiguskaitset paluda. Tähendab, kui ta tunneb, et tal on liiga raske või tundmuste kallale liiga kiputakse, et ta ei suuda nagu välja kannatajaid on raske, seda võib lahkuda või paluda, et vaheaeg tehakse, temaga, ei tegeleta enam selle sihukse mängu reegli pakuta kohe alguses välja, ka. Siis ta tema juures paistis silma see, mis muide võiks öelda teiste treeneri juures just oli võib-olla puuduseks. Me pärast saime teada, et teateid ka selle kohta, kuidas teised töötasid, ta töötab väga range distsipliiniga, on väga täpne. Siis ta nõuab teatud autorit itaarsust, ütleb, et treener peab olema autoritaarne juht, muidu grupp saab vähem Üheksameetodiks, mida ta kasutas. Treeningul oli see, ta jagas välja paberilehed ja igaüks pidi kirjutama sinna kolm asja. Esiteks, minu probleem tähendab selle inimese enda mure, probleem, mis on tema elus praegu kõige tähtsam. Teiseks mida inimene kõige rohkem tahab, mida kõige rohkem soovib ja kolmandaks, mida ta kõige rohkem väldib ja kardab. Ta korjas need ära, jagas nad juhuslikult ära, need olid anonüümsed siis selle kaardi, mis keegi sai, mina sain kellegi võõra kaardi. Ja me kõik lugesime ette, mida ta see andis, andis kõigepealt seda, et näidata, missugused on üldse inimlikud probleemid, me nägime seda, et need ei olegi väga erinevad. Võib-olla isegi probleem ja soov ja kartus läksid kõik ühte. Ühes suunas ühte kohta ja aga tundus, et seal oli ka väike kavalus sees need, keda ta oli siis nagu välja valinud nii töötlemiseks, nendele ta andis vist mitte meie poolt kirjutatud lehed, vaid enda poolt kirjutatud lehed, vahepeal oli vaheaeg, võib-olla ma kahtlustan teda ka liigses, et nii ettevalmistuses ja töötlus aga jäi niisugune mulje ja Eve inimene pidi siis kaitseme seda teksti kui enda oma lahti mõtestama ja seletama. Ja seal siis ei hakka keegi väga protesteerima. Seal oli niisugune mõte, tema probleemiks on valetada usutavalt. Ta kehitas õlgu selle peale, no nii nagu oli arvata, arvatavasti peale selle me oleme ju kõik psühholoogid on ju ikkagi pedagoogid, aga pedagoogidel on kõigil teatud puudused isikus juba see, et me peame, et me oleme eksimatud ja on ju nii, õpetajale jääb külge midagi niisugust, see teatud määral niisugune professionaalne vaja, isegi professionaalne puudus. Ja ta oli ärritatud sellest, kuidas nii, minul ei ole niisugust probleemi. Ja sealt siis nagu läkski lahti. Ta suutis, seadžik ütles, et see peab olema teil probleem, ta ei ütle, see, see võttis natukene aega, aga ta andis mõista, andis mõista, me kõik valetame midagi kuskil valesti, ma iseendale ka eks ole. Ja ta tahtiski selle teadmiseni teda siis endale valetamise juures peab ka olema, usutav. Ikka peab, aga iseendale on väga kerge valetab, ma ju tean, kuidas tegelikult on ja kui me teame, aga me väga tahame uskuda seda valet. Selles mõttes on seda kerge valetada. Mis probleeme meil esile tuli? Ta tegeles peamise kolme inimesega ühe noore inimese puhul noore daami puhul tuli siis niisugune probleem, et ta elab kuidagi väga ettevaatlikult, ta nagu kardab olla avatud ja aval kardab ka näidata välja häid tundeid, oma poolehoidu, oma armastust nagu kartes kogu aeg, et äkki ta annab rohkem kui ta vastu saada. Mina mõtlesin ise ka, et nii äkki ma ei oleks suutnud ära diagnoosida, aga tagantjärele oli tema diagnoos täiesti õige. Ja olid ka nagu välised tunnused. Kui inimene on sellise pinge all või ei ela pärisi vabal iseenda suhtes ja ja selle noore daami juures just see ilmnes, tal oli ka nagu liigutustes, tal ei olnud seda lihaste lõdvestus, tal on just üleliigsed liigutused ja ta väänlas nagu ja, ja muuseas pärast seda, kui ta oli siis nagu üle elanud, selle protseduuri oli puudutatud tema alateadvust ja tema emotsioone. Aleksei otsiks seda väga, rõhutas, et muidu ei tule midagi välja, et me peame murdma nagu ajukoorebarjäärid Alla tungima alateadvusse emotsioonideni, teiste juures muutus meie silma all, nii et ta oli rõõmus, rahulik, tasakaalus, käitus tema kogu, tema lihaste pinge oli langenud. Peale selle oli temal niisugune komme, mille järgi võis Aleksei tšikk diagnoosida. Ta naeris iga oma lause peale. Kindlasti olete pannud tähele, on üks liik inimesi, see on mingil ka niisugune enesekaitse või või ma ei teagi, võib-olla ka harjumus mõnikord täiesti mõttetult, täiesti kohatult ise naerda iga oma kas ühe või niisuguse jutulõigu peale ja ka see oli nagu käega pühitud, kadunud. See oli kõige suurem müstika kogu, peaksime pärast muidugi palju, arutasime neid tulemusi ja, ja kõigile mõjus nii nagu nagu minulegi tõesti silma Alda muutus meie kõigi silme all minu meelest arvestades seda, mida me temast oleme kuulnud peaks temale tungimine tema isikliku maailma, oleme väga valus. Ja oligi valus. Ta läks sõitsingi, oskas tehtud grupi grupi kokkukuuluvuse tunde tekitada. Kas te arvate, et need muutused, mis toimusid noh, inimesed tundemaailmas, kui võib seda nii nimetada, et need olid püsivat laadi? See küsimus vaevab meid seal olnud psühholoogi kõiki siiamaani, me ei tea seda. Ja võib arvata, et võib-olla isegi ei ole, sest tal oli aega väga vähe. Ja ega Aleksei tšikki suutnud Novosibirskis nüüd teha seda tööd, mida ta teeb tavaliselt Leedus, see on päris kindel. No see oli ikkagi näidismaterjal, see oli demonstratsioon psühholoogidega tööd teha võis olla ikka väga rasked, sest kõik vaatasid, mida ta teeb, ületa, teeb Joost ja keegi ei unustanud ennast ja oma tundeid sinna ripakile. Ka üks niisugune juhus oli mõistuse ja ratsionaalse mõtlemise liigne üleolek. Et ta ei ole siiras, ei ava ennast. Ja Ta ütles küll, meil oli näiteks üks niisugune mängija harjutus kaastundmise peale kaasatundmise peale teise inimese mures tekkis situatsioon, kus oli vaja kellelegi kaasa tunde ja isegi protsentides, siis avaldasime oma kaasatundmise võimet, kui palju me suudame siis ohver võiks öelda, nii, pidi ütlema, kui palju ta loodab kelleltki meilt kaasatundmist mitu protsenti. Ja no ilmselt kui seda pärast analüüsiti, siis paljudele sa iseendale ka kindlasti vaikselt selgeks võib-olla ütles 100 protsenti, aga vat just üldse teine juhus ütles ka, et tõesti ta tunneb talle väga palju kaasa, aga ta ei osanud seda mitte millegiga välja näidata, et ta võib-olla pani mingi protsendi, usub ise, et ta on väga kaastundlik inimene. Aga tegelikult tema kaastundest ei olnud kasu midagi. Ta ei osanud lohutada. Eesmärk olin teine, eesmark oli just selles, et ennast avada ja elada avatult. Aga see paneb mõlemat poolt mõtlema ja ei olegi vaja kommenteerida, võib-olla võime ja soov inimest tema sisemistes hädades aidata. Kuidas te olete märganud, kuidas seda võetakse vastu? Seevastuvõtlikkus võib muidugi olla tingitud ka uudishimust meile antud juhul meie grupil oli kindlasti ka professionaalne uudishimu ja on neid ka, kes kinniseks muutuvad, tõrjuvad, leiavad, et see on üks. Noh, lihtsalt üks vigurdamine pole midagi selle taga. Ja ega ta võib-olla kõikide kohta ei olegi teda vaja rakendada. Ega me ei mõtlegi, et kõiki inimesi maailmas me peame tingimata sensitiiv treeningugruppidesse haarama, see polegi eesmärk. On vaja ikkagi teatud soovi ja vabatahtlikust ka võib-olla kaasajal. On suhtlemine küll tihe, aga suhtlemine on pealiskaudne ja inimesed on küll lähedal, aga on sisuliselt kauged ja elu on väga pingeline, palju probleeme. Ja inimesed on huvitatud, tunnevad, et neil on midagi viga, midagi nyyd koormab, nad ei ole rahul, nad ei ole õnnelikud ja tunnevad, et nad viiksid sealt leida abi, kuidas oma elu korraldada. Ühele see oleks nüüd siis nagu kolmas. Meie grupis heitis ta seda ette jälle nagu liigset ratsionaalsust, et ta elab kogu aeg tulevikku. Et ta ei oska nagu vot sensitiiv treeningu üks eesmärke on ka, et õpetada elama ja tunda rõõmu hetkest ja valmistada rõõmu selle hetkega teistele. Et tunda näiteks rõõmu, et see on tore, et meie võime siin praegu kahekesi sellest rääkida ja meil on siin mõnus ümbrus ja ja mitte nii mõelda, et kui see saaks ainult läbi jäeti, siis tuleb midagi toredat. Ja tõepoolest selle daami puhul ta ütles talle need ära, kik näkkus oli ka naine naisosavõtja. Et sa elad niimoodi, et et ükskord hakkan elama ja see tõesti nii oli, leke tundis neid õigeid sõnu, siis ta nuttis muidugi hirmsasti ja tükk aega ja tähendab treener pani ühe oma grupi liikme nutma ja ta pani rohkem kui ühe nutma ja ta oskas sellest. Ja no võib-olla katarsise moodi seisundist ka välja tuua selle. Ta oskas näidata talle, et temas on palju head, millele saab kõike rajada, jätkuse pisut teistmoodi elad. Siis oled ise ka õnnelikum ja ta oskas panna neid inimesi seda tunnetama ja meiega tundsime seda. Aga öelge mulle, kui te istusite seal ringis ja nüüd on naine seal ja talle on selgeks tehtud, et ta ei oska elada ja, ja ta on sellepärast õnnetu. Noh, ma nüüd natuke liiale jah, aga, aga see oli ainult üks pisike, aga meil kõigil oli midagi. Nonii, nõelad, ütleme selle sellel hetkel heasme hetkest räägime orisemi. Ja ta ei valitseja ennast, ta puhkeb nutma ja teie istute sealjuures, kas kogu see protseduur ei muutu mingiks? Ma ei tea, sentimentaalseks melanhoolseks, kus see elurõõm siis on? Õigus, Teil on täiesti õigus, nii oligi. Ja nii mõnigi kõrvaltvaataja pühkiska silmi. No minul isiklikult oli niimoodi, et esimene päev ma olin kuidagi rahulikum, vaatasin ja mul niisugune professionaalne huvi tulite asjast üle. No kas ma just üle olin, võib-olla natuke palju mõeldud, aga ma püüdsin olla siiralt selle asja sees ja aga kuna ta mind ka nagu ei puudutanud ja aga järgmisel päeval järgmisel päeval oli nii, ma mäletan seda täpselt ja selgelt, et mul viiel korral hoidsin, pidin nutt peale tulema ja ma hoidsin seda nuttu tugevasti tagasi. Natukene niisugust ebameeldivaid tundeid, kui inimene seatakse vastamisi iseenda negatiivsete omadustega, on ikkagi ainult üks killuke temast. Ega see ei ole kogu tema olemus, ta püüab teda selles veenda, esini ongi huvitaval kombel kõik need, kes selle noh, kui võiks öelda nii katarsise Moody oksepuhastuse moodi perioodi üle elasid nad kohe sealsamas. Tundsid ka suurt kergendust nagu tihtipeale pärast pisaraid pärast pisaraid tuleb ja tundsid kergendust ja ta hoidis väga head kontakti oskuslikult, jätmata kõrvale teda grupi liiget, kes siis parajasti oli nagu ravitav treenitav ja hakkas hea kontakti, vestles temaga tavaliselt see katarsise üle elaja püüdis näidata ka oma tänulikkust tema suhtes isegi ja oli väga rahul, peaaegu nagu noh, müstiline natuke Eestile ja, ja see on, mulle ka oleks tundunud. Ma ei oska muud ütelda, ma lihtsalt soovitan väga, et et seda peab ise nägema, ta ise ka väga rõhutasid, et see on töö nagu iga töö. Te arvate, et see on midagi eriti rasket, väga rasket tööd ei tee sugugi mitte, nii et see on töö nagu ikka töö oma raskustega oma muredega, oma rõõmudega. Noh, tema oli muidugi väga kõrgel professionaalsel tasemel ja ütles ka seda, et igaüks muidugi treeneriks ei sobilik, täitsa pikesi. Aga ma proovisin neid ülesandeid, mis me seal nagu kogusime, selleks et inimese sensitiivsust teise inimese suhtes õpilase suhtes iseenda suhtes natukene tõsta. Ikkagi ma võib-olla olin ja omakasupüüdlik, ma võin öelda, et ma ise küll palju õppisin Nendest harjutustest, aga see ei olnud muidugi päris lihtsalt, ma kuskilt peab hakkama peale proovima. Ja väike algus on tehtud ja võib öelda, et siin on tegemist tõeliselt mõjutanud isik kui eeskujuga on küll ja see oli siis psühholoogasta Reilend, kes kõneles huvitavast tööst ja veel huvitavamast inimesest Vilniuse psühhiaatrist, doktor Aleksei chikust.