Luule. Eestile. Mina olen Hasso Krull ja ma loen ühe luuletuse oma raamatust, kandsime redelit kaasas. On olemas unustatud asjade muuseum. Selle ukse kohal seisab ekraan, millel jookseb kiri. Sellest ekraanist möödub iga päev kolme inimkonna jagu rahvast. Tõepoolest. Nad mitte ainult ei möödu. Muuseumi on meeletu tung. Järjekord lookleb mööda tänavaid jõe ääres ja mererannas metsas ja mägedes Vatikani muuseumi piletisabast 1000 korda pikem. Ja keskkonna sisse on pääsenud niipea välja ei tõtta. Seal jätkub vaatamisväärsusi mitmeks elu jaoks. Ja see kõik on uus. Ma ei ole seda kunagi varem näinud kui oleksingi. Kuidas võiksin seda mäletada? Minu mälu on ainult maarjaheina kõrreke millel ronib ilus roheline putukas. Uhke hundlane. Temal ei ole piletit vaja. Tal lindprii reisija kastepiiskade rongis.