Olen Maria Lee Liivak ja loen ette luuletuse raamatust tereomeetria, mis ilmus 2012. aastal. Aega jäänud. Võttis viis korda neli aega ja kukkumist läbi jää. Ja nüüd ma enam ei mõista sind hukka, et sa tookord ei jäänud. Ma tahan olla luukere, kõht vanas kleidis püssiga, süüa leiba, mis mullast ja kellaseiereid lõigata unenäos hobusel jalad kõõlustest läbi ja söösta hilishalluse jõkke ära minema. Tulla tagasi üle külmunud soo, kukkuda laukasse, soojendada end lahkuma seadvate luikede tiivasulgede all, hing puhtaks põletada, juua piiritust tilgatumaks, leida latern Sulawelt ning kõik õhtusöögid ja igatsus, palved, mis mu minekust saadik on jäänud mind ootama. Mõned uued kortsud magaval näol juustes halli ja vandeid täis suuvälke südamejoonel soojas, siledas pihus. Ärgata hommikul samblatte vahele saata teele kõik linnud ja rebased Tuua allikast karmi vett küürida, õhukeseks su eluase. Ja jagada sinu vaikust.