Tere, minu nimi on Aare pilv. Ja ma loen luuletuse Brighnjaabaramitaal. Rongis väljas tuiskab üle paari pingirea, kuulen, kutid jagavad kogemusi, pajatavad heietavad mälestusi möödunud pidudest, kes, kuidas ja kus on oksendanud või millistes erilistes olukordades ja kohtades on kustud. Kas see on nende elamuste tipp? Kas nende jutt esindab nende olemuse tuuma? Või on see vaid sattumuslik varjund, nende rafineeritud tundeelus? Kas nad on oma teemast üle või ei saa sellest üle? Kas varjub nende lugude taha hinge kriipima jäänud juhuslike suudluste ilu või lammutavate tungide ähvardav keeris? Või on kõik ise ja alasti? Loen. Täiuslikkust on mitu tükki, need on täiuslikud tükid. Aga oksejutt on huvitavam. Lugemine läheb aeglaselt, püüan neist üle olla, kuid miks? Kas ei pihinad oma ülemineku riitustest Purifikatsiooni tavandist, mis neid vennastab? Kihutame läbi õhtu ületava mõistmise südames. Nad väljuvad Elvas.