Olen liis Seppellija, loen oma luuletuse, mulda pandud seemneterast. Mulda pandud seemneterast oleme kõik võrsunud hoopis hiljem õnnekombel lehtinud ja kõrsunud. Sirutanud päikse poole oma kroonika rikad üles löönud ilmaruumi oma koja sarikad. Meie hõlmas uusi pungi, ridamisi pakatab nende vaikne õnne aimus. Meidki nakatab. Segapäiselt uskusime võimaluste viljumisse. Tasahilju hääl meil upub linnuparve kiljumisse. Õhinal ja õie ehmeis elu vilja maitseme siis, kui aed on täies ehtes ise ära õitsema.