Luule. Eestile. Mina olen Ly Seppel ja ma loen oma luuletuse kinni kallist küünarnukist. Kinni kallist küünarnukist haaran, surun käsipuud ukselinki koti sanga. Avan sulen suud. Söödan koera, kastan kaktust, paitan lapsel pead. Möödaminnes mõtteid loen ja pisut ette tean. Jooksen tööle, hõlmad valla, märkan kell ei käi. Lippan lumesajust läbi paljapäi. Sisse tambitud rajal väsin, tüütab kondiasselts lahti, hinge tagamaadelt sulab kelts. Pala neelan käigu pealt. Press euroliidust räägib. Mina mõtlen armastusest, elu, ülejäägist. Jäljed, kõik jäänud lume peale ei saa lahti just. Valu toikel tunnen oma eluosadust.