Esimene aprill on rahvakommete kohaselt naljapäev. Küllap oleks ka minul olnud paslik valida tänase sotsioloogi kommentaari jaoks mõni kergemeelne teema käsitlus või libauudis. Paraku on meie kodumaine poliitikaelu viimastel kuudel nalja pakkunud sedavõrd ohtralt et suure naermise asemel hakkab juba pisut kurb. Vanaema õpetas mind lapsepõlves ikka, et pill tuleb pika ilu peale. Ja enamasti oli tal õigus. Eesti riigi tuleviku huvides oli ammugi aegse mõõdutundetu naljategemine lõpetada. Märtsi lõpus oli vabariigi valitsus usaldusväärne vaid 35 protsendi peaminister aga vaid 27 protsendi Eesti elanike silmis. Loodan, et presidendi eilne otsus usaldada uue valitsuse moodustamine Reformierakonna juhile Andrus Ansipile sõlmimaks koalitsioonilepingut Keskerakonna ja Rahvaliiduga teeb sellele suurele üldrahvaliku huumoriteole lõpu. Naljanurgad samas hakata igapäevaste uudistekülgede asemel ilmuma taas nädalalõpu, lisades. Eestit vallanud poliitilise kriisi vältel sai selgeks, kui mitmekesine meie poliitiline elu tegelikult on. Võimalikke kombinatsioone uue valitsuse moodustamiseks pakuti ohtrasti ja need ulatusid seinast seina. Märtsi alguses küsis Uuringukeskus Faktum, millist koalitsiooni Eesti inimesed sooviksid Toompeal võimu juures näha. Kui pooled küsitletud ei osanud oma eelistust öelda või tunnistasid, et neile on see päris ükskõik kes kellega koos riiki valitseb. Midagi head sellest niikuinii oodata pole. Siis ülejäänute arvamused jagunesid võrdselt erinevate variantide vahel. Miks ikkagi jäi mitmetest võimalustest sõelale just see koalitsioon, mille puhul erilisest koos meelest või maailmavaatelisest ühtsusest rääkida isalt? Mulle tundub, et Eesti poliitika esmane eesmärk ei olegi hetkel mingi eluvaldkonna selline kardinaalne muutmine, mis eeldaks kas puhtalt parempoolset või vasakpoolset lähenemist. Kõige tähtsam on praegu taastada riigi tõsiseltvõetavust rahva silmis. Peaministri erakonna reiting oli langenud alla kriitilise piiri. Faktumi märtsi lõpus toimunud Üle-Eestilises küsitluses oleks Res Publica poolt hääletanud vaid neli protsenti valimisealistest kodanikest. Muidugi tuleb nõustuda sellega, et avaliku arvamuse reitingute põhjal valitsusi ei kukutata ega pandaga ametisse. Valimised toimuvad iga nelja aasta tagant ja nendevahelisel perioodil saab lähtuda vaid sellest reaalsusest, mida peegeldab riigikogu kohtade jaotus. Sellegipoolest võib mõne võimupartei madal reiting saada takistuseks valitsuse ja seeläbi kogu riigi teovõimele. Ning kui see valija poolt paika pandud parlamentaarne reaalsus võimaldab valitsuse moodustamiseks ka muid variante proovida siis miks mitte. Kindlasti võib antud juhtumit, kus koalitsioonis asendub oma usalduse maha mänginud erakond parteide toetusreitingu pikaajalise liidriga pidada võimu usaldusväärsuse tõstmisel õigeks sammuks. Keskerakonna poolt oleks märtsi lõpuküsitluses hääletanud 16 protsenti kodanikest. Tegelikult kummitas mind sündmusi jälgides kogu aeg sama tunne, mis tänases Postimehes oma arvamust avaldavat Juhan Partsi kassi niisutki. Mitte võimuliidu partnerid ei soovinud iga hinna eest Res Publicast lahti saada, vaid vastupidi. Res Publica soovis ise iga hinna eest opositsiooni pageda. Küllap ei saanud seetõttu asja ka esialgu kavandatud paremerakondade liidust. Ilmselt üsna pea, kuidas Res Publicast saab praeguse võimuliidu üks vihasemaid kriitikuid Riigikogus? Muidugi oleks sarnasel ideoloogilisel platvormil olevate erakondade tegevuskava võinud saada jõulisem ja selle elluviimine lihtsam. Võib-olla olekski sellises võimuliidus suutnud oravad kahele kuldmunale mõned lisakski muneda. Iseasi on see, kas need munad suurele osale eesti rahvast maitsvad oleksid. Tegelikult on Eesti poliitikamaastikku paljukirutud killustatus omamoodi suur pluss. Asjaolu, et koalitsiooni lepinguteni jõutakse läbi paljude erimeelsuste ja vaidluste tagab tasakaalukamad ja suurema hulga valijate huve arvestavad otsused. Enam ei ole šokiteraapia aeg, täna on kompromisside otsimist Eestile rohkem vaja kui parem või vasakpoolse maailmavaate poolt dikteeritud radikaalseid reforme. Ma usun, et programmilistest põhimõtetes kokkuleppimine ei tohiks kolme vana aja pragmaatilise erakonna liidule suuri probleeme tekitada. Rahvaliit on eelmisesse koalitsiooni kuuludes oravate kuldmune juba aktsepteerinud. Keskerakonnal aga on valitsusse jõudmise fakt ise märksa olulisem kui astmelise tulumaksu kehtestamine. Küllap jäetakse see plaan, ootame järgmisi valimisi ja seda aega, kui Keskerakond ise peaministri tooli oma valdusesse saada. Ehkki päris tervete munadega Reformierakond koalitsiooniläbirääkimistest kindlasti ka edasi. Tekkivat võimuliitu ei saa mingil juhul pidada loogika vastaseks, sest tegelikult oleks sarnane koalitsioon võinud tekkida juba kohe pärast eelmisi valimisi. Mis muu sundis Tallinna linnas 2002. aastal absoluutse enamuse võitnud keskerakonda Reformierakonda linnavalitsuses hoidlast, kui mitte lootus pärast riigikogu valimisi nendega samas koalitsioonis jätkata? Paraku jäid tookord mõned hääled selle plaani teostamiseks puudu. Arvatavasti laabub Reformierakonna ja Keskerakonna koostöö ka nüüd loodavas koalitsioonis hästi. Pigem võib teatud omavahelist madinat eeldada Keskerakonna ja Rahvaliidu vahel, kes valimistel sarnast valijaskonda rihivad. Maameeste hääli Keskerakond vast nii väga püüda ei soovigi, kuid konkurents pensionäride suurima heategija tiitlile saab selles valitsuses pingeline olema. Kui Eestit raputas mõõdikute skandaal, tsiteeris keegi diskussioonides osalenutest Rait Maruste sõnu õiguse ja õigluse kohta. Aruste leiab, et õigusemõistmiseks ei piisa sellest, et ta on õiglane. Ta peab ka näima õiglane. Täpselt sama võib väita ka valitsuse kohta. Ei piisa sellest, kui valitsus palehigis rahva hüvanguks tööd rabab teha. On vaja, et rahvas ka usukesega, et valitsus just tema huvides tegutseb. Olen kaugel sellest, et arvata, nagu tooks uus valitsus õnne meie õuele või jätta püsivalt kõrge usaldusväärsuse saavutab. Elame valimiste aastal, mil põhjusi tülli pööramiseks ja üksteisel tooli alt ära tõmbamiseks on rohkem kui küll. Kuid vähemalt mõneks ajaks võtab uus koalitsioon meie poliitikaelus pingeid vähemaks. Ning meie naljahimuline rahvas saab vahepeal naerdaga millegi muu kui poliitika ja kellegi muu kui poliitikute üle. Kaunist poliitika vaba naljapäeva teile kõigile.