Tänane keskkava on vabariigi rahvakunstniku Ita Everi sünnipäeva saade. Juubilarist kõneleb Mikk Mikiver. Oleksin ma luuletaja sinust siis elaulaks, maa enamat mul oleks teha surematust, laulaks, maa, laulaks, kuni kustub keha. Oleksin ma luuletaja, simustika laulaks, ma võtaks ilma ilusa võtaks tähed taevast, ta võtaks hommiku ja eha võtaks kõige ilusama ehiks, sinu iluga. Laulaks, kuni kustub keha. Ülemate ei võiks ma teha. Ita Ever ja Juhan Liiv. See võib tunduda, ent ei ole kuigi sobiv paar. Ita Ever tundub olevat selline helge, selge, päikseline, veidi vallatugi ja Juhan Liiv natukene morn, valuline ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et sisemine side on, on meil küll olemas, sest küllap Johan liigi helguse ja selguse poole püüdles ja ja, ja see sisemine valumis, mis teile selle juures saatis selgimiste teel, see on tema luuletustes koha leidnud. Ita Ever ilmselt oma sisemist valu pealispinnal ei kanna ja ja keegi sellest niisama osa ei saa. Võib-olla mõnes rollid võib ainult aimu saada midagi temale tähendavat probleemid, mis teda piinavad ja mida temale võivad tähendada tema aastat. Ja kuigi siinkohal peaks nüüd vahe vahele tegema, sest kes räägib daami puhul aastatest. Aga esimene aprill on niisugune kuupäev, et siin võib kõike rääkida niikuinii, keegi ei usu, et see kõik tõsi oleks, aga tõsi on see, et Ita Ever on sündinud esimesel aprill. Mõned aastat tagasi nii palju justkui tarvis on ja ja noh, ega aastaid ei tähenda ju lõppude lõpuks midagi, aastad ei ole mingisugune absoluutväärtus, neil on oma kindel seisu, kuigi ma võin öelda, et ei, Taever on neile oma aastatele niipalju kui temal on andnud niisuguse sisu, mis neile aastatele häbi ei tee ja, ja aastad ei tee temale häbi. Ma arvan, et kui Ita Everi käest küsida missugune näitleja ta enda arvates on? Üldiselt peab ütlema, nii et küllap ta kuulub selliste inimeste kategooriasse, kes teab oma väärtust kes ei ala- ega ülehinda ennast. Aga kui näiteks nii küsida, kas sa oled enda arvates halb näitleja siis ta vastaks. Oled sa hea? Ei ole see siis väga hea, ei ole, ütleks ta. Ja siis, kui küsiks maaga üks peab olema, kui sa tähele panid, siis vastasid, et seal ei ole, ei ole üldse keegi ei halb ja ega väga ja seisneb vist ütleksite nii, et kui valima peab, siis siis ma tahaks olla väga hea. Ja mine sa nüüd võta kinni, kas ta mõtles seda tõsiselt või rääkis sellest, kui, kui soovunelmatest sellest, kuhu poole, nagu ta pürgida tahaks. Kunagi oli mul kavatsus teha televisioonis niisugune saade mille esialgne pealkiri oli nägu. Et mitte lisada sinna näitleja nägu, mis näitleja, nagu need muud on kui kui inimese nägu, nõiainimeste näod, nende inimeste näod, need ilmed, keda tal on tulnud kehastuda. Ja ma ei valinud saate jaoks mitte juhuslikult seeriat, fotosid Ita Ever-ist tema erinevatest rollidest ja mitte ainult trollidest, vaid, vaid seal, nende hulgas oli, oli ka ta kolleegide hulgas ja, ja veel igasuguseid teisi, selliseid proovipilte ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi, sest et Ühe noore sõbraga oli, oli mul kunagi jutuajamine oli siis seitsmeaastane, ta avaldas arvamust, et näitleja peaks kõvasti kuluma selle juures, kus ta teiste inimeste Hinge püüab edasi anda ja ja kuluta kindlasti ühe võrra nii teiste inimeste rõõme kui ka teiste inimeste muresid valusid edasi andes ja kajastades. Mina arvasin küll, esiteks, kui, kui mu noor sõber ütles, nii, et küllap see nägu tal endalgi kulub, mõtlesime ta. Ta peab silmas Krimmi seda, et pannakse sulle natukene värvi peale ja siis muudad seda etenduse käigus veel ja, ja siis pärast pead oma näo puhastama ja kellele ta ikka siis nii väga hästi mõjub. Küll ta kulutab, aga ei, tema mõtles hoopis seda sisemist kulumistega iseendast andmist. Ja siis selle näkku ilmumist. Tähendab, ma ei valinud mitte Ita Everi nägu, sellepärast selle selle saate teljeks, et see nagu oleks olnud hirmsasti kulunud, vaid et toetada sedasama sedasama mõtet nende erinevate ilmetega. Mida sellel fotoseerial me leidsime. Mulle tundub, et Ita Ever on tõesti mitte selline näitleja, mitte selline inimene, keda võiks nimetada, nii nagu näitlejad, eriti meesnäitlejad tavatsetakse maailmas nimetada, kui ta väga hea imepäraselt muutub. Mees 1000 näoga üks niisugune film on olemas Lonshanist tummfilmi algusaastate suurusest. Ja Ita Ever, et ma ei nimetaks mitte naine 1000 näoga, vaid naine oma näoga ollakse kõige olulisem, aga aga sellel näol on, on miljon jäljekest. Kõigist nendest inimestest keda tal on kehastada tulnud. Kust sai laulu minu rinda? Mure minu südamel, kust mul paistis laulupinda, tuli kärme, lõke, päike paistis mulle pääle. Kevadise lauluhääle ära mõistis lapse rinid. Päike paistis noorus kulda. Eha hiilgas vaarikus. Koiduteretasid mulda, lilled õitsesid, Saarikus, päike paistis sinas, suvi soojendasid südame. Taeva alla, tõusis tuvi. Oleks tõusnud järele. Kured lendasid lõuna allale langesid leinates pilved, pikki igatsusi kandsid mööda eneses. Tule, tule. Ei või tulla. Kari tahab kaitsta. Aga kõikide Lõuna-kulla ühendage oma koduga. Tahaks sinna, tahaks siia. Tahaks. Ei tea, isegi. Tahaks. Miks? Jah, tahaks nutta. Aajee naerda, ometi. Naer on petta ERR-i juures oluline osa. Teda võib nimetada näitlejaks, kellel on koomilist soont koomilist närvi ja seda tõele au andes peab ütlema ei ole mitte mitte väga paljudel näitlejatel, kellel oleks, oleks selline ulatus dramaatilistest lauset traagilistest, kuigi ta ei ole mitte väljakujunenud tragedeeenn. Ja tänu taevale, et see nii ei ole, et ei ole kindlasse ampluaas kivistunud. Aga traagilised helid on temas olemas ja traagilist rolli on ta võimeline mängima. Neid leidub rohkem kui sellised, kes suudavad need kaks ühendada. Isegi selliseid on vähe, kellel ainult koomiline närv oleks, oleks küllalt eredalt välja arenenud ja veril ta olemas on isegi vahest nii olemas, et et kipub nagu, nagu mõnesse sellisesse tõsisesse rolli lahendusse nagu kaasa tulema. Kui ja kui ilmub seal väike vihje tema poolt siis rahvas on üldiselt lustihimuline, on teada ja, ja näinud teda niivõrd paljudes paljudes koomilistes rollides, mille lahendused on valdavad, olnud ja väga meeldiva nii rahvas tuleb kohe-kohe sellele väikesele vihjele viisile järele. Aga tihti on ka muidugi nii, et noh, ei mõistetagi seda, mis valu tegelikult inimene endas kannab. Näiteks Ita Ever piinles hulka aega sellega, mis tähendab see, kui, kui ma saia versiin kolmes vees lõbus lahkuvad ja ja kui versiinin hakkab ära astuma, saab kaks alla astuda ja siis, kui nad nagu tuulekeerisest kantuna teineteise külge klammerduvad ja Maša nutma hakkab. Peaaegu Ma ei taha öeldatisteeriliselt, aga, aga hingepõhjast terve oma oma olemusega ja kui ta niimoodi versiinisse klammerdunud seal seisab ja ja nutab kontrollimatult siis saali silmad nagu siin ja seal äkki naeru reageering, näitaja, värv, murdest peale mõtlesin, mis asi see on? Et kas on siis tõesti niimoodi, nad teavad, et ma olen mõne aasta sinust vanem, nüüd vaatad, kuidas vana naine hoiab nooremast mehest kinni, ei tähenda, ära lasta minna ja kõiksugu absurdseid asju rääkis sellepärast, et ega Masha versiinil ei ole, neil ei ole vanusevahet sellist, hoopis vastupidine vanusevahe on. Ja minul ma pean ütlema, õnnestub üsna vana laval välja näha, nii et nii et siin ei saanudki põhjus olla tantsida, teab mis nendel vaatajatel endal oma isiklikust elust või, või ühisköögi peal nähtud naabrite elust meelde tuli, et see sellise reaktsiooni esile kutsus. Aga peab ütlema, et kõikjal kus ei ole Ita Ever nii tuttav kui kui Eestimaal see tähendab Helsingis mängides või Kaunases mängides või seal ei tekkinud sellist lisa reageeringut ja. Mulle tundub, et seal lihtsalt puudus ettevalmistus, selleks tema teeb seal teeb seal kõik õigesti ja, ja väga tõsiselt. Isegi nii tõsiselt, et selles stseenis vaata, kuidas, kas jõuad pagunite ja kõigi rihmadega ja aumärkidega eraldusmärkidega stseenist välja, sest et mõnigi võib võib marsa kätte jääda või, või tema tema embusest põrandale pärast pudeneda. Noh, ei ole muide väga palju temaga koos mänginud, aga, aga ma olen tähele pannud neis tükkides, mida ma olen lavastanud, kus ta kaasa teeb. Siis ta kipub üsna kiiresti partnerile komplimenti ütlema. Ühesõnaga kipub nagu üles kiitma, teda proovide käigus ütlema, et küll küll seal tegi täiesti tema ja ja nii päevast päeva. Küll sul läheb hästi, mina ei saa kuidagi nagu hakkama. Mulle tundub, et selle taga on niisugune naiselik kavalus. Ta kiidab partnerit. See hakkabki arvama, et Ta on väga hästi, kõike teeb, uinutab ühesõnaga, sellega ta valvsust ja, ja ise kogu aeg samal ajal väga innuga töötab ja niimoodi lõpus läheb igal juhul endast mööda. Võib-olla et see on valearvamus, aga noh, olgu peale, esimesel aprillil võib ju võimeliga sedasi arvata, aga tööd muidugi teeta tõesti nii, et kes üldse ei tee või kui siis teeb, siis, siis teeb tõesti sajaprotsendiliselt. Ma tõepoolest ei ole sellises proovis olnud, kus kus Ita Ever pool lillaselt teeks või kus ma märkaks seda, et Tal on peavalu või natukene palaviku või paha tuju või või jala joostes välja väänanud. Niisugused asjad, need on tema enda asjad, need ta jätab väljapoole prooviruumi ja ja need ei, ei tohi segada. Nii olen ma temast aru saanud, aga et füüsiline vorm lubab tal kogu aeg maksimaalselt maksimaalse pingutusega proovida, selle eest on ta ise kõvasti hoolt kandnud. Praegu kuulub ta repertuaari jooksmine metsa jooksnite metsajooks nagu üks teine Eestimaa kuulus naisnäitlejanna. Linda on öelnud, et tema kui siis ainult võiks metsa joosta, aga mitte metsajooksu teha. Sa tulid tuppa ja valgusti selgust, tuba täis. Su üle oli kui täike. Kui täi, okei, kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Süüle heljus, kui muusik. Su komme valgust täis. Nii tulid tuppa ja valgust, sell sai tuba täis. Sõna äratus oli, kuid päike? Kõik kyll sai päikest täis. See oli kõigi nende meeste poolt, kes peavad temale tänase päeva puhul. Mis on, kui vaikne valuhääl mu südames kui kaeblik helin kandle pääl erina sees? Mu neid on vaikne valuhääl, mu südames. Kaeblik helin, kandlepäev ja rinna sees. Paradoks on siin selles luuletuses ja ja mulle tundub, et paradoks on peidus ka Ita Everi ja see ongi põnev. Tan elus inimene. Teatada isegi. Ja ja päris päris niisuguse muusika järele, mille puhul mõnigi noorem inimene ütleb, et temale see ei istu. Et seal on ainult lärm, muusika läbistab teda teda tervenisti ja, ja läheb talle lihastesse ja verre ja ja ta pulss rivistub muusika järgi. Ja siis ei tea ta ise ka ilmselt, kus ta need sammud kõik võtab. Sest ega meil teatris tantsutunnis neid tantsu ei õpetata ja ja nii eakal, vabandust. Tähendab nii headel näitlejanna del meil ei ole kohustust üldse tantsutunnis, käi, nad on, nad on sellest vabastatud. Aga tõsi ta on. Näitleja, keda keda muusika külmaks ei jäta? Kelle südames ja teistmoodi põksuma paneb, et see näitleja on ka natukene teist masti oma lavategevuses kuigi seal ei pruugi sugugi muusikat olla, tuleb isegi niisuguseid etendusi ka tänapäeval ette. Aga seda enam muidugi kui on. Kui muusikaga etendus ja muusika ei ole mitte ainult üleminekuks nii-ütelda või vaheaja täiteks, vaid muusika lõikub stseeni, siis muidugi on hirmus oluline, et et see tõesti näitlejana läbistaks, et ta niisama nagu, et ei, ei seisaks ja lubaks ainult publikul kuulata seda muusikat, nii nagu publik seda tahab, vaid vaid sunniks teda kuulama nii nagu nagu temal on vaja, nii nagu etendusel on vaja. Huvitavamaid rolle, mis mina olen Ita Everi näinud, oli, oli tumm Katrin Bertud projekti Emaguraažis. Seal juhtus niisugune lugu, et noh, tükk on pikk ja ja üht teistelt kärbiti kärbetega nendest vahetiitrites nii-öelda, mida muidu projekteeriti kus projektil on nagu järgneva niisugune pealkiri, nagu sisaldub alati ja. Ema kuraas ütleb. Ühes stseenis ütleb Katrini kohta tan, tumm nagu kivid tallaarnes seal väga täpselt väga-väga võimsalt, väga hästi öeldud. Ja siis tuleb see pilt see, kus Katrin maha lastakse, enne seda, kus ta jõuab trummilöömisega märku anda. Inimestele neid ähvardavate hädaohust ja selle pildi ees on projektil niisugune tähendussõna nagu kivid hakkavad kõnelema. Ja see viimane just läks maha, see kivid hakkavad kõnelema, tekstis oli küll tumm nagu nagu kivid talarnes. Ma ei osanud seda kaotust nagu enne kaotuseks pidada või märgata seda, sest ma ise tegin selles etenduses kaasa ja, ja ei olnud sugugi lavastaja poole peal. Aga siis, kui Ita Ever seda stseeni mängis, kui ta trummi lõi, mitte kätega mitte peopesadega, vaid. Nagu süda, hing kogu kogu kehaga kogu olemusega. Kui see signaal siis saali jõudis ja, ja kindlasti ka nende inimesteni, keda Katrin etenduses hoiatada tahtis siis ma sain küll aru, et Preston pooleldi Keenias kui ta niisuguse niisuguse pool pealkirja sinna panin, kivid kõnelema hakkavad, ta ollakse jätnud ainult selle ja siis ei oleks saanud sealt mitte midagi kärpida, aga seal oli paar asja veel, kui ta oleks teadnud. Ita Ever seda rolli mängib ma küll jah, veidi vastuolus enda teooriaga või ehk vastuolus sellega, mida meie Brehti teooriast arvamusest Prestige, see ei olegi kokku puutunud. Aga oluline on see, et niisugune näitlejanna ei küsigi mingites teooriatest, vaid vaid ta loob sellise praktika et selle pealt võib teooriat teha. Või kui tahate, siis siis nii nagu vahest juhtub. Luuakse Sis praktika õigustamiseks, aga Ita Ever ei ole selline, kes kes teoretiseeriks palju ja tema armastab proovi teha, mitte rääkida maad ja ilmad kokku, see ei tähenda seda, et maast ja ilmast midagi ei tea. Mulle tundub, et üks tema meelis harrastusi, kui nii võib nimetada, on, on reisimine. Ta loeb palju, ta ei loe mitte ainult eesti keeles, vaid ta võimeline vene keeles lugema inglise keeles lugema. Et kõik, see, kõik see ühesõnaga peaks tema tema sisemist mahutavust nagu nagu tõstma ja, ja tõesti, kui otsida kuskilt tuge sellele näitleja võiks olla nii laetud, piltlikult öeldes nagu leideni purk siis. Mulle tundub, et terve oma elamise ja olemisega ei usugi, et ta midagi nii kogu aeg aina sihipäraselt ja ainult selle oma eriala jaoks teeks. Mulle paistab lihtsalt niimoodi, et ei, temal ei ole filmide vaatamine, ei lugemine ka reisimine, et see ei ole mitte vaba aja veetmise vorm, vaid vaid sil liitub üldse tema elamise vormisest, teatri tegemine tundub olevat nagu nagu elamise vorm. Ja praegu mulle paistab, et on ta jõudnud selles elamise vormis niisugusesse vormi. Et vist võiks hakata nagu, nagu suur kevad peal või kuidas see kõik on väga, need asjad on ju segamini, sest tihti on, on meie töös on sügis, see küps aeg on väga kena ja väga vajalik ja varakult vajalik. Aga Meie juures need asjad võivad segamini minna ja kordade tõesti niimoodi vaheldada, nii nagu nad vahelduvat looduses pärast näitleja sünnist võib tulla uuesti kevad, suvi. Kõik järgneda või hoopis vastupidises järjekorras jälle käiku minna. Nii kevade põgened talve eest Talv leiad kevade südamest. Nii, tali läheb kevade eest ja leiab end murtud kesksüdamest. Nii hämarik koidust kahvatub koi, et päikesetõusust otsa saab. Nii õhtutuul hommikust taga. Punaste mõrsja kätesaag. Igavesti jääb vahele. Ja hommik ning õhtualale. Kuusalu kolhoosile on niisugune kena komme et nad iga aasta premeerivat meil niisuguseid näitlejaid, kes nende rahvale kõige rohkem on meeldinud aasta jooksul. Ja möödunud aastal sai Ita Ever nende preemia. Ja see preemia oli jalgratas inimeses inimeses on meil see teema ka nagu lahendamisel, see jalgrattaküsimus ja salda lahen lahendatakse küll praegu nii, et jalgratast teisele laenata nagu, nagu ei ole, eestlasele sobib. Aga kui eestlane muutub ehk natukene noh, avaramaks siis ehk laenab ka teistele ja ja küll siis Ita Ever laenab kellelegi ju pidage silmas, et näitekunst on hirmus kollektiivne kunst ja individualistid nagu Ita Ever. Oli algas, peab ütlema iga noor näitleja, olen mingil määral individualist või egoist, aga see on nii kauge minevik, selle eest ma nüüd päriselt ei vastuta. Kui ma seda räägin, siis nüüd on, nüüd on ta muidugi täiesti sulanud kollektiivi ja, ja kui ikka tuleb keegi kolleegidest jalgratast laenama, siis siis vaevalt et ta nüüd keelduks, niisamuti nagu mulle tundub, et et oma teist plaani või ütleme oma alltekstikasti seda kandnud endale ei hoia, et ta annab noorematele neid kasutada. Ei, ma mõista palvet teha Eina mõista, paluda palveks enne saab ju süda. Kui ma hakkan, palun, sinu eestpalvet teeksin. Paluks vaga meelega. Aga juba põue põhjas Olediise palvesa. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde. Peab olema siis võltsist viimne võlts ja kaunidusest viin, kaunis heast liin võimeline hea ja naiselisest õrnem. Ja võta valust viimne valu. Ning kannetusin viimne katse. Mis lõid selle tule süles. See tõstab sind ja teisi üles. Mulle tundub nii, et edeveryl on olnud hea kirjandusõpetaja. Vähemalt selle luuletusega tundub nendele põhjalikult tutvustatud. Ei tea, ei tea muidugi harjumus tähendab palju. Näiteks meie linnas on kõige üllamad, kõige targemad ja kõige paremini kasvatatud inimesed, sõjaväelased. Ma tahaksin juua, jooksen meelega teed ja kohandatakse. Mind pandi mehele, kui ma olin kaheksateistkümneaastane. Ma kartsin oma meest. Tema oli siis juba õpetaja, minagi olin vaevalt kooli lõpetanud. Ja ta tundus mulle siis nii hirmus tähtis, tark ja õpetatud. Aga praegu on asjad enam ei ütleks. Kahjuks. Õnneks. Hästi meest ma ei räägi, temaga, ma olen harjunud. Aga mulle tundub, et eraisikute hulgas on üldse nii palju tooreid kasvatamatud ja vastad olematuid inimesi. Mind ärritage solvatoorus ja ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene ei ole küllalt vastutulelik elalt. Delikaatne. Ja nõnna jätan vahele terve suure lõigu, sellepärast. Merzini peal oli maa 100-le seen ja Ita Ever, kes juhuslikult oli lähedal. Kui ma temast rääkisin, väidab ise, ta ei kuulnud mitte midagi. Ja siis, kui ma temalt kutsusin stuudiosse siis ta ütles. Ma ütlesin, et ma olen sellest rääkinud, kuid undaali ema kuraseks, kui ta tumma Katrinit mängise seda mõni kõvasti keetsin. Ja nüüd mul ei õnnestunud teda mitte kuidagi teistmoodi liimile vedada kui või sellega, et ma ütlesin, et notemm arsete versiini ja, ja siis ta avas ennast ja rääkis, rääkis natukene, aga nüüd ma jätan tõesti vahele, ma lähen selle peale kohe üle. Milline Tallinna kauplus sulle kõige rohkem meeldib? Või või ise oma pead seal ringi uidates ka midagi julgema inglise keeles küsida v tõi oma muljet avaldama, milline nädalapäev? Laupäev, miks Sist Isonees pühapäev? Milline soeng, missuguse rolli soeng? Ma mõtlen, on kõige rohkem meeldinud. Kas kavalehele peaks märkima juurde, et Ita Everi soeng tehtud selle ja selle poolt? See on, viige sinnapoole, et et Katherine Hepburn ei ole sugugi kättesaamatus kauguses. Milline raamatu kaas kõige rohkem meeldinud? Milline leping? No ma pean silmas seda, et näitleja tehakse aeg-ajalt mõni leping filmis kus on kirjutatud rahasumma, mis ta peab tegema. Naine kütab sauna Jaanus Holdem. Aga milline repliik kuse järele mõtled sulle sinu rollidest on kõige rohkem meelde jäänud mida ta kõige rohkem elus pärast kasutanud veel. Küllap see oli kusagil, ma mõtlen kusagilt püha järvestega. Praegu veski korral riski, kare ei tule meelde. Missugune toit sulle kõige rohkem meeldib? Kompott kas enda või teiste valmistatud heiste? Millisest sportlasest kõige rohkem vaimustatud olla? Heleri pani soovist. Kas sa ise uskusid, et sa oled üldse sündinud, kus ükskord teada said, et seal esimesel aprillil sündinud tähendab, selles mõttes nii vanaks said või tähendab nendesse aastatesse jõudsid, teadsid, mida esimene aprill tähendavad, seda niisuguse naljapäevana võetakse, et kõik sel päeval räägitu ja toimuv ei pruugi sugugi tõsi olla. Ja seda tajusin koolis. See oli vast viiendas või kuuendas klassis, kui mu oma klassi tüdrukud klassiõed ristisid mõise litaks. On aga mul on, nüüd sul läks küsimusele kas need küsimused nõudsid kõik tõsimeelset vastust või kohati või osaliselt või tuli nendele kõikidele nii tõsimeeli vastata või vini esimese aprilli saate seisukohalt vastata. Ma arvan, et vastasid just täpselt nii, nagu peab, jäägu nüüd see juba kuulajate otsustada, eks ole, kas kas võtta seda kõike tõena või, või otsida siit naljakat või miks mitte väga huvitav, kui saade on nii probleemne, et selles, mida öeldi, hakkad otsima hoopis tegelikult, kes vastupidist või, või hoopis midagi muud. Oled mu päike?