Õhtukunstniku ateljees, et Eesti NSV Rahvakunstnikul liigermil on 70. juubel siis on just temal täna kõla. Martti Soosaar. Eesti rahvakunstnik Leesi Erm. Minul on hea meel, et minul on võimalus teile sünnipäeva puhul paljude paljude kuulajate nimel õnne soovida. Teie olete oma vaiba loominguga loonud väga paljudele inimestele. Ma ütleksin pidulikke hetki ja ma mõtlen, et nüüd nähtavasti siis on paljudel tee kolleegidel võimalus luua see pidulik hetk teile. Kui on ümmargused tähtpäevad, armastatakse tavaliselt heita pilk pisut tagasi vaadata, mis on tehtud. Heita pilk loomingule kuidasmoodi Teie täna vaataksite selle loomingu mitmekesisuse peale. Siin on küsimus nii narmas, Ekreiuvaipadest on kobe, läänid on kangad. Kas teil on olnud kindlamaid etapp selles osas, et millal te olete tegelenud nagu ainult ühe või teise tehnikaga või teisi etappe? Kuidasmoodi seda pikka loominguperioodi saaks iseloomustada, see on ju praegu juba nüüd 30.-te aastate lõpust 80.-te esimese kuu sisse-välja. Algas siin nagu rohkem juurde ka sellepärast et tol ajal olid ka nagu riiud rohkem moes olid rohkem populaarsed ja, ja minul ei olnudki alguses gobeleni telge. Kui me lähme ka, hakkasin ma tegelema hiljem. Kui ma tohin vahele küsida, mis on rühi, jõu, vaiba juures, võlu Ma mõtlen tegijale ja. Oli ju võib mitmesugune olla, võlu on selles, et ta on niisugune pehme ehk niisugune tekstiili lik, aga, aga mina olen ka kober lääne teinud niimoodi, et gobelään, faktuur osaliselt on nagu riiulid kolm uut, nii et ma olen õieti nüüd viimasel ajal teinud seda tehnik nagu segatehnikad ja ja, ja see on minule nagu kõigeni omasem olnud, et ma saan seal ka nihukesi maalilisi pindu rohkem välja tuua nagu nüüd ainult riius on võimalik. Aga gobelään ma hakkasin ikka siis sellepärast tegema, et ma sain omale teljed, nad võtavad vähe ruumi, ma olen oma korteris teinud eraldi ateljeed mul ei olegi kunagi olnud, võtavad vähem ruumi ja ja muidugi seal on jällegi omakorda rohkem võimalusi väljendada ennast mitmesuguseid mitmesugusemad faktuure, kasutada rohkem niisugust kontuurilist joonistus ja nii edasi. Nii et ta on nagu rikkama oma võimaluste poolest. Aga kangastega ma olen võrdlemisi viimasel ajal hakanud tegelema puht sellepärast, et nagu kangas saab, see on nagu vaheldus ja kangast on ka puhtfüüsiliselt kergem teha, kuna mul ikka juba neid aastaid. Ja, ja kui me lähme, tegemine puhtfüüsiliselt iga lõnga eraldi ikka sinna panna päev päeva kõrval, see on küllaltki raske töö, see juba nendel aastatel, nagu ei olegi enam kohane seda teha, siis ma olen hakanud tegema rohkem kangaid, kuna seal hõlpsam. Ja, ja, ja kangal saab nagu rohkem anda edasi joonistust, rohkem detaile. Nii et see, nagu on vahelduseks inimesel ja põhiliselt mina olen ja olen teinud põhiliselt nagu näituste kunsti, mul nihukesi sihttellimusi on võrdlemisi vähe elu solvunud. Jah, ega Leesi Ermi Paipu tõesti peale näitusesaalide kusagil näha pole ja sellepärast on muidugi vaja tõesti pikisilmi oodata seda tarbekunstimuuseumi avamist. Kas on mingisugust tekstiilimaterjali, mida teie pole kasutanud oma vaipade juures? No kui, kui nüüd võtta niimoodi, üldiselt siis muidugi ei ole, sest ma olen villal lina, puuvilla ja kõike, mis kasvab ja kõiki võrdlemisi sünteetilisega sulgi ja kõik kasutanud. Aga muidugi on mitmesuguseid erilisi sünteetilisi materjale, mida meil siin ei ole, eks ma neid ei ole ju siis ka kasutanud. Aga muidu ma olen katakkust ja ka metalllõngu ja ikka oled kõigi vastu isik. Kas see tohtu isegi Basti niinekoort ja kõik sellest laserid ei ole kasutanud seal Lausanne'is? Kunstnikud, mõned olid seal. Me nägime diapostile. On paberid ajanud niimoodi kokku ribadeks ja kudunud siis seal vaipu, seda ma ei ole veel teinud. Reservi alati nagu rõhutamist leidnud vaipade väga huvitav ja isikupärane koloriit. Mismoodi te olete lahendanud need ja mismoodi te olete saavutanud selle meeleolu? Sageli on see olnud võrdlemisi nii-öelda monokroomne mustad, hallid, valged, võib-olla natukene hõbedat, midagi muud lõnga sinna sisse põimitud, tead, teinekord olete jälle mänginud väga osavalt külmade soojade toonidega, osanud need neid niimoodi kõrvutada panna, panna vaibad tõesti särama. Millest on pärit see tee, ma ütleksin, eriline värvimeel meie tekstiilikunstnike hulgas. Eks, eks igal kunstnikul igal kunstnikul on oma teatud isikupära, kuidas ta töötab, tegelikult minu lemmikvärv on valge, päris valge, aga ma ei saa ju teha kõik see aeg valgeid, vaid ma olen mõned teinud, aga on nüüd kõik tahmased mööda näitusi käies. Nii et siis ma olen nagu paratamatus ja kuna meil ei ole ka vastavat materjali alad niuksed heledat saada, siis ma ikka teen aeg-ajalt hästi tumedaid vaipu ja see on teatud vaheldus gaasis. Kui ma lähen ühe niisuguse tumeda ka juba valmis saanud, siis mul tuleb lihtsalt, siis mul tuleb niisugune vajadus, et ma pean nüüd midagi niisugust heledamad rõõmsamad tegema. Võib-olla te nimetate ka mõned need jää, jää ja lumevaibad? No ma tegin omal ajal ühe laibad, purikad, see oli minu lemmik, lemmikvaip oli ja siis teine niisugune hele vaip oli see edasi, mis nihukesed natuke nagu liivakellamotiiviga, nii ülespoole nagu hargnes. Nii nagu nihukest helget tulevikku, nagu pidi nagu näitama. Jah, ma mäletan jääpurikad ja ma pean ütlema, et tõesti, kui sellist vaipa nüüd meie tingimustes hoida muuseumi fondides või, või seda transportida ja ja viia näituselt näitusele, siis selline vaip saab küll kindlasti kannatada. Ja ta oligi, ta on kohe üsna tahmane ja ma peangi rääkima, võib-olla annab kuidagiviisi restaureerida. Ta on käinud ka, ma ei tea, kui paljudes ka välisriikides ja ta on väga paljudel näitustel käinud. Ega mul ei ole andmeid, kus kõik need vaibad on käinud. Mõndade võiksite nimetada. No nad on käinud kõik, kõik sotsialismimaad on nad käinud, aga peale selle on mu vaip olnud. Näiteks isegi Jaapanis, Egiptuses, Ameerikas, Prantsusmaal, Inglismaal, Soomes muidugi muidugi, aga meie oma need liiduvabariigid kõik ja Moskva Leningrad. Kodus, mis on ühtlasi ka teie ateljeeks, on parasjagu peegasustega kangas. Millal seda kangast ka võib laiemalt näha? Kui nüüd näitus tuleb nüüd sellel aastal on minule planeeritud ka nagu personaalnäitus. See on aga planeeritud millalgi sügisel. Nii et tee personaalnäitus tuleb siis kunstihoone saalides Jah, see oleks siis nagunii ülevaatenäitus. Nii et kui palju ma siis nüüd olen põimal või olen võimeline neid veel restaureerima. Et nad ikka kõlbaksid veel need vanemad ka välja panna. Ma pean ütlema, tööd on võrdlemisi viletsas olukorras. Nüüd, kui me hakkasime fotosi tegema et, et näituse kataloogi teha, siis isegi osa tööd olid taolises olukorras, et neid ei olnudki võimalik fotografeerida. Tähendab arvatakse, et need näituse, mis näitusele tööd tehakse, et need seisavad kuskil Nataliigi naftaliini hõngust pakitult kuskil muuseumi fondides. Aga see, see absoluutselt ei ole õige, tööd käivad aastalt aastast aastasse, nad on käinud kõik ma ei tea, mis Kurstile, kus maadel näitustel. Siis nad on siiski osaliselt oma ülesande täitnud, sest neid on ikka tuhanded inimesed näinud, eks ole. Vaibaga, nii ütleme keraamika ja muu tarbekunst, et sealt võib tolmu ära pühkida iga kord, aga vaibalt seda mitte keegi ei teegi ega pakitakse sellesama tolmu kuidagi kinni. Läheb, saab vahepeal niiskust, läheb järgmisele näitusele ja lõppude lõpuks on meie muuseumi fondid. Nad on nii kitsad, seal oli ruumi, ma olin väga hämmastunud, kui ma leidsin oma tööd, on kokku pandud neljaks, nii kui mingisugused laudlinad või käterätikud minu arust ühte vaipa niimoodi vaibaga niimoodi ümber ei käida, nad pannakse ikka rullinile, pandakse, plastik vahele või nad siis ripuvad, ütleme, plastik. Niisugustes kottides. Kas te loodate, et tarbekunstimuuseumis saab asja siis seal oleks kindlasti teatud ruutmeetrit seina pinnast ka teie vaipadele? No ma ikka loodan küll, lootma peab ja, ja võib-olla sellepärast, et kuna nii kaua seda tarbekunstimuuseumi on aina nüüd rajatud ja siis ei olegi nii väga suurt tähelepanu nüüd praegu kunstimuuseumist nagu tekstiilile nagu osutatud, kenad on, võib-olla ei olegi nendega nii hästi ümber käidud? Kuidas teie arvate, kas meie tekstiilikunst on tasemel, on ta võistlusvõimeline naabritega? On mina, mul oli õnnelik juhus, et ma sain nüüd üsna hiljuti, sügisel, kui oli näiteks oli Helsingis Põhjamaade vaipade DNA-l ja meie väikse grupiga tekstiiliinimesed, käisime seda ka samas ja me läksime siin väga nii kartlikult sinna, arvasime, et see on nüüd ei tea kui kõrgetasemeline meiega võrreldes. Aga me oleme ikka täiesti võrdsed võistlema ja kui ükskõik kes meist tekstiilikunstnikest ikka oma parema välja tooks, võiks, on, on täiesti samal tasemel ja eelmisel sügisel mul oli ka juhus näha Poolas lotsis seda rahvusvahelist vaipade näitus, mis seal siis siis vot need kaks nüüd näitus nii väljaspool, mis panid, nägin nende põhjal ma pean ütlema, et meie tekstiilikunst on küllalt kõrgel tasemel ja ma pean ütlema veel seda. Praegu on mu meelest just 70.-te aastate teiselt poolest kuni tänaseni nagu eriti nagu tõusnud ja tasemel ja selg, sellel on ka oma niisugune põhjus. Vaadake, kui me algasime, siis meid oli ainult kolm või neli. Niimoodi. Mari Adamson, Hansen, mina ja siis tulid sealt teised. Aga praegu seni on instituut, iga aasta annab uusi noori juurde ja, ja meie vanad kujutage ette, ei ole veel pensionile läinud. Me pistsime ikka. Olete netooria õpetanud? Nojaa, seda küll, aga, aga nüüd meid on kogunenud juba, meid on saanud juba palju ja meil on noori andeid, just nüüd viimasel ajal on kuidagi need eriti juba ka küpsenud. Nii et praegu minu arust meil on, on niisugune nagu uusrenessanss nagu vaipade osas kohe. Ja, ja tänu sellele ka, et me oleme saanud näha siiski ka, mis mujal maailmas tehakse, sest meil on niisugune ühine väga sõbralik kollektiiv meie sektsioonis. Kui näiteks tulid Lausanne'ist inimesed meil neli tekstiilikunstniku käiskanist, suver Lausanne'is seda rahvusvahelist vaipade näitust vaatamas ja, ja neid Poolast ja nüüd Soomest, Põhjamaad oma, siis me kõik need diapositiivid oleme ikka jälle kogu grupile näidanud ja kõik materjalid ja proovid ja kangaste proovida, mis me olime seal kuskilt kaasa saanud tuua. Me oleme kõik ühiselt näidanud ja üksipulgi niimoodi läbi arutanud. Nii et niisugune informatsioon on väga vajalik, seda nurin jõuab viimastel aastatel palju teinud ja see nagu annab niisukest julgust ja kindlust ja see väga positiivselt mõjub. Mis tehnikaid kõige rohkem, kas ikka gobelään või, või on midagi muutunud? Koppel lähen, on valdavam küll, aga siiski seal Põhjamaade triennaalil oli kabeleni kõrval veel väga palju. Aplikatsioon olid tikandid ja nihukesed, reljeefsed, aplikatsioon ja taolisi mitmesugust tehnikat ja siis mitmesuguseid Ashuursed tehnikaid. Meil põhiliselt on nagu niit läbi löönud. Nagu gobelään ja soomlased ka nagu ütlevad, et teil on juba lään tugev. Nemad ise teevad ka riiusi ja niuksed, laastutehnikad ja mitmesuguseid teisi, aga gobelään siiski valdavaman ikkagi gobelään. Praegu see on nagu niisugune rahvusvaheline mood. Need rahvusvaheliste näituste katalooge sirvides torkas silma, et viimasel ajal on vist jälle tulnud moodi piltvaip. Iha pilt vaipu noh, selle sõna otseses mõttes nagu tehakse, tehakse jälle ja ollakse muidugi mitmesuguseid puht niukseid, abstraktseid ja ja dekoratiivseid, aga tehakse ka täiesti nagu niux kujutava kunstiteemadega ja isegi niisugused nagu fotorealism või kuidas seda nimetada on viimasel ajal väga palju. No see on selle 70.-te aastate hüperrealismi lainega seoses ilmselt Ilmselt on ja ja eks ta siis kajastub ka vaipadest. Põhjamaade tekstiilide näitusel oli ysna palju, Nendel on tugev trükkimine, trükituid, kangaid, ka vaipu ja, ja niisuguseid seinapilte ja aga niisukesi unikaalseid kangaid, mis on puht nii käsitsi joonistatud või maalitud. Taolisi ma õieti ei olegi kuskil mujal näinud, mina ei tea, ma olen ise nagu hakanud siin neid tegema, kuna mul on materjali olnud ja neid värve ja nii et et mujal nagu on, siis nad ikka rohkem trükitud õieti käsi, maali on ka vähe ja, ja näiteks meilt niit alles kevadel läheb, mis Saima loik pidi minema, hakkab nendele Kangerti maalimist õpetama Soomes. Aga nendel on väga tugev türki kangas, väga tugev. Kui ütleme te satuksite Kasahstani ja jurtad kaeti alati seest vaipadega, eks ole, et kui te nüüd peaksite võtma sinna omal vaibad ja elama nende vaipade keskel, missugused vaibad võtaksite, kas ta võtaks ainult oma vaibad, võtaksite mõne kolleegi, vaiba kaver kaasa. Meil on nüüd väga tugevaid, mina ei ole enam midagi, mina nüüd olen juba 70, aga meil on näiteks nüüd oma kõrgvormis Mall Tomberg. Meeriti männi on juba ka jõudnud, enam-vähem vormi siis ikka Tampere. Nüüd on meil uus noor täht, kerkib Syriereita, kes sai nüüd selle esimese preemia, selle olümpia hotelli suurele vaibale. Ja meil on isegi, ma ei oska äkki nii-öelda, et meil on palju noori neid uusi ja Anu raud. Laias laastus öeldes on tekstiilikunstis ja eks ka mõnes teiseski kunstiliigis rahvuslikus väljendatud nagu kahes suunas ükson, rahvusliku ornamendi, balla värvikombinatsioone ja nii edasi arvestav. Teine suund läheneb ehk rahvuslikkuse mõistele rohkem, nii olemuslikult peale ei ole need välised tunnused nii kergesti ehk loetavad või ei olegi neid loetavaid väliseid tunnuseid, aga sa tunned siiski selle töö ees, et jah, et seal ikkagi eesti kunstniku tehtud. Missugune suund nüüd teile rohkem sümpatiseerib või Anna täiesti paratamatudes kultuuris. Usun, et need suunad peavad mõlemad olema ja meil ongi neid ka mõlemaid. Sest näiteks ütleme Anu raud, Lea Valter, kes teevad niisugust nagu silmnähtavalt niisugusele etnograafilisele baseeruva. Aga ma pean ütlema seda, et minu arust üks kunstnik ei saagi ju, kui ta ei ole mitte plagiaat. Ta ei saagi ju muud teha kui ikka seda ja selle rahvuse kunsti, kus on, kus ta on sündinud, kus ta juured on, ma arvan, et need on ikka kõik rahvuslikud ühel või teisel moel.