Kas keegi on uurinud teie sugupuud? Mu vend uurib praegu. Ja see töö lõpule ei ole. Tal on, on välja joonistatud sugupuu Need andmed hakkavad kuskilt 1700.-te aastate lõpult peale. Kaugemale ei olnud võimalik. Ettepoole olete huvitanud, kuhu need juured viivad siis? Ikka sellesama kodukohaga piirduvad seal Kuusalu rannikuga seal muuksi tütre Pedas peas nende rannaküladega rannarahvas siis teie esivanemad, päris rannamehed nori olnud, seal olid ikka rohkem põllumehed, mitte kalurid. Kalapüük oli meil tunda, huviasjaks, oma jaoks sai püütud. Kas te vanavanemaid ka mäletate ja väga hästi isa poolt vanavanemaid ema poolku elasid 1015 kilomeetrit kodutalust eemal ja vanaema õieti suri juba minu kolmeaastane olles vist teda ma üldse ei mäleta ema poolt vanaema, vanaisamaa harva nägu ja tema suri kah minu kuue ja poole aastasena. Aga siis isa poolt vanaisa ja vanaema erasid isa kodus. Ja vanaema suri 35. aastal tuleb, ma olin siis juba juba peaaegu 21 aastat. Ja mis ametimees oli, pannakse ikka põllumehed, väike väiketalupidaja. Seal olid need rannarahvatalud olid kõik kuue kuni 10 hektari Sid, niisuguseid mõisa rendikohad ja 28. aasta kas selle maareformiks nimetada? Salt jagati mõisasüdamest veel neil rannaäärsetel taludele maad, juur-, veidikese. Kas teie kodus tehti muusikat? Onu mängis veidikese, kodus oli väike orel ja harmoonium muretseti hiljem. Ta oli oma käe peal mängu õppinud, temalt ma õpin ka noodid selgeks, kus kollad joonistikus asuvad. Missuguste klahvidega mängida tuleb. Temal oli kodus peaaegu kõikide laulupidude noodid ja muid veel koorilaule. Siis Karl August Hermanni laulu ja mängu leht, kõik aastakäigud noodilisadega paar valssi ja marssi ka pidada, ise vahetevahel armastas mängida. See oli kõik. Isa veidikese mängis ka, aga siis, kui, kui ma juba sõrmed sain lahmidel, siis ta jättis selle järgi. Igatahes nii paljud ei osanud, kui oru vanaema olevat noores põlves kooris laulnud veidikese aega. Sel ajal vanas eas ta seda küll enam ei teinud. Kui vanad, et kui te saite oma esimese orelitunni ja kes oli selle andja ja orelitunni saamise ajal, ma olin 12 aastane. Loksa kirikus oli köster Joosep janter kes olevat orelimänguga Peterburis kuskil õppinud, mitte konservatooriumis kuskil eraviisil ja ta ümbruskonna köstrite seas oli ka tubli mängumees. Tema juure vanemad saatsid mind õppima selle arvestusega, et võib-olla minust ka köster saab. Muusikamehe elukutset ei peetud õieti nagu tööks või arvati vähemalt, et ega see igapäevast leiba ei anna. Võib-olla meenutame seda esimest või üldse esimese oreli tunde seal. Asi oli selles, et kodus peale nende nootide asukoha kättenäitamise õieti muud õpetust kuskilt ei saanud ja rütmist aktist oli mul vähe aimu, algkoolis oli sellega raskusi. Niiet noodi pikkustele õieti ja taktile rütmile. Õpetaja pidi tähelepanu juhtima, aga sellest veel oli vähe. Ja 12 aastasena tuli esimestel tundidel selle asjaga tegemist teha. Ma kippusin vahest pikki noote väga lühidalt mängima ja ümberpöördult. Mugavam oli. Mis kirik see oli ja milline orel seal oli? Loksa Kilik ja Terk mani Väike-orel 1000 899. aasta ehitus 10 üriks registrit ja see õppimine sattus talveajale siis kirik oli külm, köster ise tallas tuust, näitas siis vahepeal, kuidas mida teha ja oreli kõrval tuult tallates siis kuulas, paaril korral parandas, kui tal toot peas oli ja mäletan, et sagedasti temperatuur oli ikka mõni kraad alla nulli, klahvid olid külmad kui jäätüki taga, ega poisikest ei häirinud, jäätükkidega niikuinii sai mängitud. Kas vanematel tulid tasuda nende orelitundide eest midagi vist vanemat tasusid? Kingitusele? Köster ise küll keeldus tasu võtmast, tal hakkas mulle minuga töötada, meeldima ja tema oli nüüd mees, kes vanematelt otse nõudis, et ma konservatooriumi edasi läheks. Vanematel oli majanduslikult tika võrdlemisi kehv ja, ja ratseda ei kavatsenud, aga köster ütles koordi isegi nii, et müüge oma mööbel toast maha, aga et poiss tuleb konservatooriumis a ja vanemad võtsid seda sooritust siis tõsiselt mind õieti nagu katseks saadeti. Onu oli, selle poolt oli vähese jutuga mees, aga seda majanduslikult toetas mind tublisti esimestel aastatel. Vanematel ei oleks see nii kerge olnud. Ja profess stopp on, kelle juures Tallinnas sattusin, tema, ma olin kõige noorem nendest tema oreli õpilastest. Ja ta nagu ka prooviks võtsid, näis, mis sellest poisist saab. Kui vanade olite kolmeteistaastane? 13 varsti sain 14, tulles Tallinna konservatooriumi sisseastumis eksamile või katsete Lea katsed õieti olid tol ajal väga väiksed direktor tamm, laskis mind solfedžo veidikese laulda. Siis professor Topmann proovis noodilugemist, laskis koraali mängida ja lehest mingisuguse väikse lookese. Katsetas, kui palju oma orelipedaali valdan. Ja oligi kõik. Kuidas te tundsite end selles seltskonnas, kes oli tõest peajagu pikem ja pea ja kui vanem? Eks väike üksindustunne nagu olid, teised olid ikka viis ja rohkem aastat minust vanemad, isegi üle 10 seal paar tükki. Nii et päris esialgu päris niisugust sõbralikku vahekorra ei olnud, aga see tekkis varsti siiski teisel õppeaastal igatahes olid kõik juba juba oma inimest. Muidugi kõrvalisena ei kujuta kuigi hästi ette ka, ütleme, õppejõu ja üliõpilase suhet, professor Chapman oli, oli oma suhtelises üldse väga tähelepanelik ja ja armastusväärne. Võib-olla selles oli midagi vanema ja lapse vahekorra taolist. Aga varsti läks nii tõesti niisuguse professori, üliõpilase vahekorraks ja ja võib-olla isegi kolleeglikuks ütlesid, midagi eriti sellest meeles ei ole, tähendab, asi laabus väga hästi. Millise inimesena hääletate professor Tapalt oma õppejõuna? Temast ma kõigepealt mõtlesingi rääkida nendest mälestustes. Ja tundub, et ta oma õpilasi jälgis väga tähelepanelikult igaühe niisugusi, kasvutingimusi, kasvu- ja kujunemistingimusi arvestas ja õppimise vältel nägi juba ette, püüdis ette näha, mis kellestki võib saada ja nii palju, kui temal oli võimalik, katsus ta niiviisi ka inimesi kohtadele suunata isegi oma tuttavaid ja, ja ülemusi mõnikord mõjutades, kui tarvis, ka pehmeks rääkides. Ja seetõttu tegi väga järjekindlalt. Nii et oma õpilaste tulevikule ta tõsiselt mõtles. Ja igaühest, kui need ka paistsid, näiliselt nagu andetud. Ta oskas näha siiski nende inimeste tugevaid külgi ja sellelt kohalt nagu ergutada. Ja tulevikus ka mis teenistusse või töösse puutus, ka vastavalt suunata. Ta püüdis oma õpilastele, kes suutelised millekski olid, anda maksimumi, mitte ainult õpetada orelimängu ja, ja mis tol ajal kiriku organisti tarvis oli, koorijuhtimist vaid kõike muud. Ta laskis meid kuulata Estonia teatris ooperite proov, peaproov see Peterburis olevat mõnel määral nii olnud organisti, selle niisugune võimalus ja, ja me käisime mitme aasta jooksul kõik, mis Estonias uut tuli, käisime peaproovidel kuulamas. Siis kes oskasid klaverit mängida paremini. Need õpilased ta rakendas kohe jälle klassides kuldset meistritööga. Mis õieti nagu oleks pianistide asi olnud, meie õppisime klaverit, organistid siiski üldklaverit. Et mitte mitte spetsiaalalana. Aga kes selleks uutes professor ilm olid head suhted ja hea kõneosavus ta teistele õppejõududele oskas parajal ajal kõike selgeks teha. Ta püüdis õpilastele maksimaalselt anda. Mul on isiklikult veel tema suhtes üks mälestus millest ma väga tänulik olen. Peterburi konservatooriumis olevat nimelt organistid, kes said stipendiumi mõned kohustatud õppima löökpille ja konsultooriumi orkestris mängima. Ja eks professor Stockmann oli siis ka direktor Jaan Tammega omavahel juba juba minu suhtes seal asjad selgeks rääkinud ja üks päev tehti mulle lihtsalt kohustuseks hakata löökriistu õppima väikest trummi ja Timpanit. See oli küll vastumeelt sellepärast, et konsistooriumi kõrval tuli üldhariduslikus koolis käia. Niisugune löökpillitreening võttis ikka tohutult palju aega ja püüdsin vastu põigelda, seal aga see midagi ei aidanud. Aga siis, kui ma sain konservatooriumi orkestrisse, siis ma hakkasin Epagi igat järgmist proovi ootama, see oli niivõrd huvitav ja ja seal said tundma õppida muusikat, sai harjutustel sellesse süveneda. Nii et see oli üks niisugune kõige toredamaid kust väljaspool nagu otsest kohustusliku õppetööd, niisugune huviala konservatooriumis. Ja sellest on väga head mälestust Te lõpetasite konservatooriumi, et teatavasti 1933 oreli küll Need kolm siis ma õppisin fosforkapi juures kompositsiooni veel poolteist aastat, aga seda ma ei lõpetanud. Siis tol ajal oli mängu huvi siiski nõnda suurt loomingulist fantaasiat ei leidnud ennast küllalt endal küllaldaselt olevat ja seekord jäi asi pooleli. Ja siis järgnes enesetäiendamine Pariisis. Jah, selle Pariisiga on kah huvitav lugu. Meil oli siin Eestimaal noortel ja vanadel organismil kindel veendumused, et edasi õppida, orelit saab edukalt ainult Saksamaal ja prantsuse orelimuusikast. Ega õppeasutust õieti midagi ei teadnud. Ja kõik oli nagu juba sellele suunatud alates 34.-st aastast, et mul tuleks edasi õppida välismaal ja võimalikult Leipzigis siin käis käis külas kontsepteerimast paar korda professor Karl Hoyer Letkist ja esimesel külastusel professor Opmann kohe tutvustas mind temale kui juba kui oma abilist, assistenti ja helispidiselt jutud läksid, kõik selles suunas. Leipzigis tuleb edasi õppida. Ma juba pärisin Leipzigi konservatooriumis andmeid, õppekavu ja sisseastumistingimusi ja olin valmis sinna astuma. Kui ühel heal päeval. Lauljanna Aino Tamm, kelle klassis ma olin ka saatnud lauljaid paar aastat õppeaja jooksul ja hiljem kutsus mind oma juure. Ja hakkas rääkima, et tema vendusi oli karm. Professor Jaan Tamm, konservatooriumi direktor, oli tuttav olnud kellelegi Pariisi organistiga ja kuulnud sellelt mõndagi huvitavat oreli õppimisest ja õpetamisest üldse Prantsusmaal. Ja Aino Tamm andis mulle nõu, et kuna kuna te saate nüüd riikliku stipendiumina tol ajal Kultuurkapitali niisugune, et enesetäiendamise summad et kas te ei kasutaks seda nüüd kaugemale õppinud, võiks ära, et Saksamaa on lähedal ja sinna te saate igal ajal jälle sõita. Sakslased käivad meil samuti ja mõtelge järel, et kas praegu oleks õige aeg pöörduda Pariisi pool. Ja kuna prantsuse terve kultuur, kirjandus ja terve see maa oli koolipõlvest väga hakanud huvitava, siis ei olnud rohkem mulle tarvis rääkida ja ja panin kohe asjad selles suunas, käib kas ka prantsuse keel prantsuse keelt, ma hakkan sellest momendist peale õppimine. Koolis ma seda ei õppinud. Ja saabumine siis tookordsesse maailma linna Pariisi. Ja see oli 38. aasta sügisel. Pariisi saabumise ajal ju Euroopas olid teatavasti ärevad päevad ja esimesel nädalal õieti me sõitsime sinna noore pianisti Asta juristiga koos ja me olime ka valmis iga päev kodumaale tagasi pöörduma, sellepärast et oli karta teist maailmasõda. Ja koolitöö algus lükati nädala võrra edasi ja Münchenis oli nelja riigi välisministrite nõupidamine, kus seda sõja ja rahu küsimus siis otsustad. Muusikat kippus segama poliitika? Jah, Pariisi saabudes, esimestel päevadel kohe käis mobilisatsioon, kaks aastakäiku mehi, kohe rist sellel samal päeval järgmisel päeval laeti juba rongile ja hiljem oli veel üks mobilisatsioonikäsk ja rahvas oli päris ärevil. Geselite õpetajat Pariisis ametlikult oli marsselgebree, aga siis esimese kursusega ta isiklikult töötas. Kuulas meid ainult üks kord kuus, tegelikult tema assistent Joseph Jill töötas pidevalt selle esimese kursusega, see õppeasutus, see kandis nimetust Ecol normaalehk, meie mõttes pedagoogiline instituut. Kõrgem muusikaline õppeasutus, Pedagoogilise kallakuga, mida konservatooriumis nii palju ei olnud ja kolmas õppeasutus Pariisis kõnesse võinud veel tulla, aga see oli liialt katoliikliku kallakuga ja ka kalli õppemaksuga. Yorras Ecol Normal oli kõigiti nagu kohane ja sinna minek õigustas ennast täielikult, kuna seal õpetasid konservatooriumi õppejõud väljaspool oma põhitööaega. Ja välismaalased sellepärast seda õppeasutust kasutasid. Millistel orelite harjutada saite? Peamine töö käis pedaaliga harmooniumidel nii kooli ruumides kui ka õppejõu korteris. Professor kübreel oli päris tore orel omas kodus taolisele pärandiks saanud oma õpetajalt Aleksander kismaanik ja tal ei olnud oma majas oreli jaoks ruumi. Siis ta laskis ehitada majale juurde 120 istekohaga saalis kuulis, mahtus ja seal ta korraldas vahest niisugusi, omavahelisi kontserte, muide, on meeles viimane kohtumine temaga, see oli mai lõpupäevadel juba enne üsna enne mu ära tulekut. Maestro läks nimelt kontsertturneele Lõuna Ameerikasse ja Austraaliasse ja siis hüvastijätuks. Ta oli enne seda oma sõbrad ja õpilased kutsunud oma juure. See oli väike kontsert seal, kus ta ise mängis seal üks võimalus, nii suuremat orelit mängida. Kirikutes võis raha eest orelit harjutada. Ma hoidsin oma franke muuks otstarbeks ja sain seda kasutada ainult viimastel päevadel, siis kui selgus, et need franke tõepoolest on ülejäänud veel veidikese mängisin suure orelimeister kava kolli töökojas kus päris suur orel oli omal ajal olnud Aaselt oli, oli muudele orelitele vilesid ära paigutatud oli üks kolmandik, võib-olla sellest järg, aga siiski päris korralik instrument. Muidugi käisite ka siis kindlasti Pariisi kirikutes orelikontserte kuulamas. Nii palju kui oli võimalik ja väga palju jäi sellepärast kuulamata, et mitu head kontserti või üritust oli. Ühel ajal ilmus nädalaleht niisugune teatmik kõigi eelseisval nädala kontsertide kohta. Ja seal olid ka pühapäeval kirikutest mängitavat orelipalade kavad ja sagedust tuli pead murda, kuhu minna. Ühel ja samal ajal. Häid oreli tuli, nendest on unustamatuid, mälestusi, õieti parim orel, mida ma elus olen kuuld. Ei olnud Pariisis vaid Rohanis. Jällegi selle kuulsa meistrikava kolli töö. Kui nüüd jutt orelite peale läks, siis Prantsusmaa suurim orel oli Pariisi säng sült PC kirikus 100 registriga. See aga oli võrdlemisi kokku surutud ruumiliselt ja väga massiivne kapilt temal ümber, nii et kõlajõud ei paistnud olevat 100 registri oma. Pariisi jumalaema kiriku orel kõlas märksa avaramalt ja paremini. Aga ruumi hiigla suurus muidugi ei lasknud ka teda ning jõulisena kõlada. Kui ta mõeldud oli, siis väga ilus orel oli sant klotildis, kus omal ajal mängisite safran. See oli väga viimistletud, peene kõlaga. Ja organistiks oli seal šarl turniir, kes oli võib-olla parim prantsuse improvisaator tol ajal, keda kutsuti improviseerima sagedasti orelite vastuvõttudele ja lihtsalt vahest külla. Ta mängis väga poeetiliselt, nii et seda improvisatsiooni tasus kuulda. Sinna kirikusse astudes, kus ta iga pühapäev mängis oli mõnikord niisugune tunne, et peab kikivarvul käima. Oma sammude müraga. Ei tahaks ühtki heli sellest imprositsioonist ära summutada. Mis vaimustas teid romaani oreli juures? Ruani orel kõigepealt see, kuidas peab ütlema vilede ehituse ja kõlajõu, niisugune optimaalne ärakasutamine. Väikse registrite arvuga oli väga suur jõud ja vaheldust saavutatud. Nii et midagi ei läinud selles kaotsi. Väga suur ruum ja orel kõlas sellest hoolimata väga jõuliselt. Need olid siis väga rikkad kuud, mis te seal viibisite? Üldiselt küll jah, seal oli igasuguseid, et igasuguseid, muidugi erialalisi mälestusi ja samuti üldniisugusi kultuurilisi kunstimuuseumitest Luubrid sai õige mitu korda käidud ja on niisugune tunne, et et ega ma sellest kuigi palju läinud siiski ei ole veel. Mis määras teie hüppaja kestvuse Pariisis? Raha muidugi jaa, eks õppeaastal koolis käis kah kuma kuule ja nädalate järgi mul jäi sellest õppeaasta lõpust umbes kolm nädalat puur. Selle kursuse eksam jäi mul sooritamata, kuna kavas oli veel matk Saksamaal ja tuli pisut varem kätte, kuna professor Topmann tahtis sinna oodatust veidi varem sõita, me pidime seal kohtuma ja samuti mu kolleeg Werner müülen keskkonservatooriumi Tallinnast lõpetas, ennast Saksamaal teinud, sest me pidime kõik kolmekesi selle koos sooritamist, mul tuli Pariisist veidi varem ära sõita, see kohtumine toimus. Ja muidugi Saksamaal me olime, olime koos. Eeskätt nendes orelitehastes, kes varustasid meid eesti, maadlesin oreli valmis viledega ja muude osadega, mida meie meistrid sealt tellisid. Siis oli aga juba aastal 1939 oli milline oli 39. aasta natslik Saksamaa ja esimene mulje pärast Prantsusmaad oli küllalt kontrast. Kõigepealt toiduainetega varustamises Saksamaal juba juunikuus, osalt oli vähemalt rasvaainetele ja võib-olla ka suhkrukaardi süsteem sisse seatud võrreldes jällegi Prantsusmaaga, kus kõiki poli suures valikus ja suurel hulgal saada. Saksamaa tundus selle kõrval väga piiratud ja vaene, kõik oli palju kokkuhoidlikum ja see, see kokkuhoidja, püksirihma pingutamine, nii sõjaks valmistumist, see oli igal pool tunda. Üks ebameeldiv elamus oli Stuttgartis, kus me esimesi päevi peatasime. Seal pidi toimuma ekskursioon poodini järve äärde, mis on teatavasti Šveitsi piiril alpides ja kuhu ma väga igatsesin. Minn oli, olin plaaninud isegi Šveitsi kaudu koju kojusõidu, aga noh, raha selleks ei jätkunud ja suure rõõmuga oma sõbraga haarasime sellest ekskursi roolist kinni. Registreerisime ennast sinna Stuttgardis Don, sinna maad. Ma ei oska öelda, kas 100 160 70 kilomeetri ümber seebi toimuma bussidega ja kui me siis õige päeva hommikul läksime kohale, siis selgus, et bussid on rekvireeritud. Reini äärsete kindlustustööde ehitamiseks ja ekskursioone ei toimu. Ja Berliinis seal oli kõnet, kõnet sellest juudi äride rüüstamisest, mis 39. aasta mais vist et kui ma ei eksi, toimus ja ajakirjanduses väljaspool levitati asja, niiet sakslased olid ise stiihiliselt need poodide aknad peksnud sisse. Aga siis berliinlased rääkisid, et mingisugust rahvahulkade väljaastumist pole olnud. Pruulsart, kes olid hommikul vara kella viie ajal käinud peaaegu läbi tühja linna ja raudkangid ise peksnud äri siis te saite õigel ajal sõja jalust ära? Jah, no sõja alguseni oli veel paar kuud. Muidugi, sõja algus andis tunda siin Tallinna konservatooriumis tööle asudes. Värskete muljetega ja mitmeti nii täis laetult oli tahtmine ühteteist siin rakendada ja missugune hea entusiastlik töömeeleolu, aga, aga see, et esimesel septembril nüüd sõda lahti puhkes? See jättis mingisuguse nihukese sünge pessimismi kõigile, võib-olla oli see sel ajal tundus veel süngemana, kui ta nüüd tagantjärele mälestustes olnd. Muidugi. Sõda läks ju 40. aasta kevadel väga ägedaks, sakslane vallutas Belgia. Prantsusmaa tungis Norrasse juba. Ja meil tuli siis muidugi siin üleminek Nõukogude korrale, mis, millega meil oli oma kodus palju tegemist oma töö juures Tallinna konservatooriumis läksime üle nõukogudeõppeasutuse korrale seisalt täiesti järsku nii toimuda. Õieti selle esimese aastaga med päriselt ei saanudki, sellega valmis. Oreliklassis õppetöö meil ajutiselt katkestati, oreli suhtes ei olnud meil meil kultuurialajuhtidel täit selgust, mismoodi seda uues ühiskonnas peab õppima ja õpetama kellele on vaja. Organiste jah, oli tõesti küsimus ja siis ta oli esimesel aastal oreliklassi töötanud, tähendab kuni kuni Isamaasõjani 41. aastal kohe teisest semestrist, ma sain Eugen Kapi TÖÖ asendajaks harmoonia ja solfedžotunnid. Temale anti loominguline ülesanne balletis Kalevipoeg kirjutamiseks, mis pidi ju Eesti dekaadini Moskvas esitatama. Selgseks ta õppetööst vabastati kui mobilisatsioon. Kui tähendab sõda puhkes ja mobilisatsiooni oodata oli. Siis me olime Tallinna konservatooriumis muidugi valmis siin. Kas mobilisatsiooni, seks või siis ka, kui meid oleks siin Tallinna kindlustust või kaitsetöödele vaja olnud. Meil moodustati paar brigaadi, kes ka rindel vist läksid hästi, seda ma ei mäleta. Üks kontsert pidi toimuv kontsertsaalis veel Tallinna kaitsjatele. Aga see jäi ära. 27. juulil. Igatahes meid viis meest Tallinna konservatooriumist. Gustav Ernesaks, Bruno lukk, Vladimir Alumäe, Eugen Kapp ja mina läksime mobilisatsioonikorrast laevaga Leningradis ja sealt sealt siis saadeti. Esialgu meid määrati tagalasse nii tööpataljoni. Me sattusime, läksime koos Gustav Ernesaksaga ja paarinädalase sõidu järel. Jõudsime siis udmurdi vabariiki kambarca linnakese lähedusse, kuhu me jäime esimeseks talveks 41. 42. aasta talveks. Peale Ernesaksa, seal pataljonis oli veel praegu nihukesi tuntud mehi nagu Harri Kõrvits, Boris Kõrver siis kauaaegne filharmoonia direktor Rait Ivalo. Paar orkest tranti ja üks konservatooriumi laulutudeng. Püüdsime tööpataljonis muusikat teha ka Ernesaks teatavasti ta kirjutab sellest oma mälestustes ise ja on, on raadios rääkinud pikemalt. Ta koondas neist pataljoni meestest juba peaaegu kaheksakümnemehelise meeskooris. Laulsime seal vabal ajal enda rõõmuks ja paar väikest esinemist tegime kah, sel ajal. Siis kõrver laupäeva õhtuti sagedasti meile meelelahutuseks, laulis omaloodud laule. Ise mängis kitarril kaasa. Ja kui nüüd Eesti riiklikud kunstiansamblid said purustatud 42. aasta veebruaris, siis meile tuli varsti ka Telegram järgi Ernesaksaga sõita Jaroslavli. No see võttis tehniliselt veel veidi aega. Me olime ikka mõnes mõttes sõjaväeosa ja sõjakomissariaadist tuli see korraldus hankida. Seda pataljoni ülem pidi tegema märtsikuus 42. Ja siis me sõitsime esiteks kõrvitsaga kahekesi Jaroslavli poole. Ernesaks tuli paar nädalat hiljem teda, pataljoniülem ei tahtnud alguses ära lasta. Neil on seal ka laulu ja muud meelelahutust vaja. Jaroslavi jõudest muidugi oli, olid tuttavat muusikamehed ees ja neid tuli juurde järjest veel siit-sealt. Esialgu, kuna ma Tallinna konservatooriumis olin teatavasti löökriistu õppinud. Ansamblites tehti sümfooniaorkester ja mind pandi sinna kimpanit lööma, millest ma tundsin väga head meelt. Nii varasemate aegade mälestusest ja sellel kohal ma ei saanud seal kaua olla. Vist kolm nädalat, haigestusin plekilise tüüfusse ja olin olin haiglas. Pisut rohkem kui kuu aega haiglast väljudes siis meie kunstide valitses, jah, seltsimees Semper, oli Johannes Semper ju ansamblite kunstiline juht õieti. Ja Kaarel Irdi algatus, võib-olla see oli, et et mis ma siin Jaroslavlis tehku võt. Parem ma võiks Moskvas olla, kus orel on käepärast ja ja seal mitte oma oma õpitud ametit ära, kus ja millal oli järgmine orelikontsert teil? See Moskvasse ma läksin juunikuus. Ja Moskva konservatoorium oli sel ajal suurelt osalt evakueerunud. Ja oreleid olid üsna vabalt võimalik seal kasutada, professor küüdike suurele vastutundlikkusele oli haruldaselt heasüdamlik inimene ja suhtlus, kus üldse kõigisse oma kolleegidest siia, mitte kolleegid väga heatahtlikult ja tema kaudu ma sain seal harjutada lihtsalt nii palju, kui süda kutsus. Ja asi läks siis muidugi nii kaugele ansamblite juhtkond, olles meile kolm kontserti, Alumäe kontsert, soolokontsert konservatooriumi väikses saalis, kui ma ei eksi, Anna Klas, Bruno Luki kontsert, ka konservatooriumi seadmete mul samuti septembri algusega 42, kui nüüd Leningradi blokaadist oli vabastatud, siis meid toodi üks brigaad ansamblite rahvast Leningradi, selleks, et oodati meie vägede edasitungi Narva vabastamiseks ja Eestimaale sealtkaudu. Ja siis pidi olema valmis ka orelikontserdid, kuna siin Saksa propaganda oli Eesti rahvale selgitanud asju nii, et meie kunst on seal kõik alla käinud ja ja ega orelimängust ei saa nõukogude korra juures muidugi olla. Ja selle vastukaaluks siis mind määrati ka sinna brigaadi, et kui oleks Eestimaal mõni orel juba olnud meie käsutuses, siis oleks kohe orelikontsert tehtud. Seda armee edasitungi, aga seekord ei tulnud ja suurem jagu kunstis rahvast pööras peale paari Leningradist tehtud kontserdi tagasi Jaroslavi või Moskva, kus keegi asus. Ma jäin sinna, kuna filharmoonia tegi ettepaneku kontserdi mängimiseks, Leningrad oli oreli kuldsete palju kuulanud, siiski ja rahval tundus nälg ja janu selle järele olevat. Viiendal märtsil 44 Leningradi filharmoonia suures saalis oli siis orelikontsert, kuhu tuli nii palju rahvast, et pidi mõne nädala pärast teise kontserdi veel tegema. Jah, see tagasisõit oli jälle jälle huvitav. Üks väike rühm tuli meid võru kaudu juba siis Eestimaale, kui kui Eesti vabariik ulatas ainult nõukogude vabariik ainult Emajõeni ja Valgani veidikese lääne poole. Valgard. Me esinesin Võrus, muuseas, seal toimus ka orelikontsert siis nii vabastatud Eestis pinnal esimene Võru kirikus, Võru kirikus, jah, ja seal sinna oli oma kodukohta Vastseliina kanti sõitnud suvitama Elsa Maasik. Tult lauljanna. Ja tema jäi siis juba meie poolele. Seal me saime kokku ja Elsa Maasik, ega seal kontserdil kaasa aastat viis tagasi on tehtud kokkuvõtteid Hugo Lepnurme esinemistest ja tollal oli siis Hugo Lepnurme orelikontserte Leningradis vist kõige rohkem üle 60 Moskvas kusagil 40 ligi ja samuti Tallinnas üle 40. Kuidas see arvas tänaseks on. Leningradis vist oli 81.. Sellel talvel. Moskvas on, Moskvas ei ole see arv nii kiiresti kasvanud. Tallinn jääb maha vist isegi Moskvast. Nii soolokontserti täitud täitvate kordsete armult, kus välismaal te olete oreli taha istunud. Enne sõda, see 38. aastal oli Soomes Helsingis Nurmi järvel ja tuu sulas siis 36. aastal, see oli õieti konsultuurimisid. Oreliklassi ja nooremate õppejõudude ekskursioon Stockholmis ja Uppsalas sai gabari kontserdil mängitud. Pärast sõda pärast sõda, siis tuleb neid 58. aasta kevadel Tšehhoslovakkias, Praha kevadel Kotwaldowis samal samal ajal riikliku akadeemilise meeskooriga 58. aasta sügisel mööda tsehhi maad. Siis vist 69. aastal oli Eesti Eesti kunsti ja kirjanduse päevad Tšehhoslovakkias, seal oli õige mitu esinemist. 71 aastal Poolas Krakowis, orelimuusikapäevadel. See on üks niisugune kontserditsükkel või festival mitmete osavõtjatega tervel nädala pikkuselt. Soomest muidugi 73. aastal lahti orelimuusikafestivalil. Ja Boris. Kõige viimased olid nüüd nende Kiilis toimunust Tallinna päevadel. Missugust peate parimaks orelit, millele olete mänginud? Parim oreli Tšehhoslovakkias Olowootsis? Seal 72. aasta sügisel oli kahjuks niisugune rahvusvaheline festival. See orel on õieti selle oreli põhiosa on 1743.-st aastast meister ingleri poolt ehitatud. See on nüüd kõige toredam kõlanud nendest, mil ma ise olen mänginud. Suur töö on olnud muidugi Eesti orelite arvelevõtt. Kui palju neid on kirikute pille umbes 110, peale selle koduorelit? Neid ei teagi veel õieti. Ei ole nii palju see töö kütervise do pooles. Kas seda saab nagu kord ja kohus ära lõpetada? Ei oskagi praegu öelda. Koduorelit kahjuks ja väga ilusaid sümpaatseid pille on viimastel aastatel siin lihtsalt tarbetu kolina hävinud, keegi ei ole neid enam mänginudki anud, on pöönikutel hoitud ja kartused läbi sadanud, vihma käes, häving vahest lapsed laiali tassinud ja kõik sassi juhtunud. Ma ei tea, kui rumal see küsimus on, olete te kõigil Eesti orelitel mänginud? Oh ei, kaugeltki üks kolmandik on vist puutumata. Kuna nad on teada, siis vaevalt, et seal on teie jaoks suuri avastusi. Vaevalt küll sellepärast et muid andmeid siiski on. Need on läbi vaadatud ja teistelt on andmeid saadud. Need meistrid, kes meil on ehitanud, on siiski oma oma laadilt ju ühtlased kõiki oma pillidega. Kelle idee oli heliplaadisari, eesti orelit, õieti ei mäleta, see algas, algas heliplaadi stuudios endas? Jaa. Kõike seda, mis sul lähemal ajal sündinud, seda parem inimene enam nii hästi ei mäleta kui, kui ammuaegset. Ja ma ei oska midagi mõistlikku selle kohta öelda. Ega selle sarja viimane plaat ole, ameti tehtud, võib mängida veel umbes 10-l orelil. Me oleme kõigest rääkinud ainult mittepillist, mille kohta nii sageli öeldakse, et on muusikariistadel kuningas. Kui ma olin 74. aasta kevadel Kiievis, riigieksamikomisjonis ja pianistide seltskonnas julgesin orelit nimetada pillide kuningaks, siis seal mõned daamid, pianistid tegid natukene hapuka näo, et et Kaspite siiski klaver ei ole see. Ma jään oma arvamuse juurde, et küllap ikka orel on praegu seda edasi.