Kõndinud nii keerukaid radu elus ses imetaolises paigas. Seisata meedia vaatlen Vaatlen end nägijaks. Ja mõni pooleli jäänud mõte. Kukub ajust südamenink küpsed. Seal. Vaikset pool tundi, milles meenutame Paul Rummot, alustasime Marie Underi luuletusega. Marie Underi luulekogu koostamine oli lahkunu üks viimseid töid, mille päris valmis vilja ta paraku enam näha ei jõudnud. Marie Underi, Juhan Liivi, Anna Haava luule armsagentiimsed väikese luuleraamatusarja valimikud eesti luulemahukas patoloogia. Meie proosa klassika, Vilde, Tammsaare, Tuglas, Luts. Kõigi nende raamatute juurde jääb Paul Rummo meie kultuuri väsimatu aedniku käepuudutus ja hingesoojus. Tema enda südamlik looduse luule peegeldab Laulasmaa suvepäikest nukraid leinaga. See salusid kõrget paekallast Tallinna torne ja punaseid kivikatuseid. Tema uurija vaim reastas ja sidus ammu ja hiljuti lahkunud kultuuri kandjate dokumente ja kirju otsis nende loomingu lätteid. Tema kodanikusõna kutsus meid hoidma kõike elavat ja minevikumälestusi austama leiba ja laulma oma võimsat tühist laulupidu. Nüüd on lõng lõplikult katkenud. Meie saame selle sõlmida vaid endi mälu ja südame külge. Võtan riiulist raamatu vanaisa surm. Tammsaare viimse lõpetatud ilukirjandusliku teose toimetas tänase lugeja kätte. Paul Rummo. Oled suure vaevaga sinna maale saanud, elu hammas ei hakka enam sinu peale, siis tuleb ära minna. Kas Tammsaare neid sõnu kirjutades aimas enda peatset lahkumist? Küsib Paul Rummo oma saatesõnas. Ja siinse Tammsaare lehekülg ongi, kus minekul vanaisa omamini jaga, kõneleb. Elu on nii ilus lause sõna isa. Tõesti ikka või, imestas minia. Läheb päev-päevalt aina ilusamaks. Aga su silmad ei seleta ju seda ilu, Ena, see ongi see kõige ilusam. Ütledes hakkad surema, aga heidad oma pimedusele nalja. Miks nälja, küsis vanaisa. Silmavalgus on mind mu eluajal kõige rohkem taga kiusanud. Aina jooksin, aina tõttasin, et seda või teist näha. Mul polnud eluilmas rahu, polnud ööl ega päeval aega. Aine olin nagu tuules. Aga nüüd lähen ja katsun kepiga. Nüüd astun ja kuuletan. Ja natuke edasi. Aga ei tea, miks jumal peaks olema seda nõnda seadnud, et kui oled kord juba nii kaugel, et võiks õnnelikult elada, siis tuleb surm. Oled suure vaevaga sinna maale saanud, elu, hammas ei hakka enam sinu peale, siis tuleb ära minna. Kui me läksime selle lõpliku jumalaga jätmise päeva õhtul koju tublisti hiljem, kui lapsed, siis siis Tiiulise võttis mu vastu. Pani tagumise toa ukse kinni panuseid, ma paneksin ana isa taadi pildi põlema küünla. Ta istus seal pildi ees põrandal maas. Ja ütles niiviisi, et emad tead, et kui palju palju päevi mööda läheb. Siis me enam ei mõtle, et vanaisa taat on surnud. Ja siis me enam ei mõtle, et vanaisa ei ole enam. Ja siis me tänast päeva enam ei mäleta. Aga et siis me mäletame paljusid muid asju vanaisast. Ja mina selle peale, noh püüdsin jah, selle panna täiskasvanu kombel, eks ole, ühte sõnasse ja öelda, et siis on vanaisast jäänud mälestus. Aga hiljem, kui ma hakkasin selle üle järele mõtlema, siis, siis ma leidsin, et tema arusaamine asjast oli kuidagi hoopis hoopis olulisem kui minu oma. Selles mõttes, et me ei ütle enam, me ei mõtle enam, et vanaisa on surnud. Me mõtleme, et vanaisa oli niisugune ja oli niisugune. Me ei mõtle, et vanaisa ei ole enam vaid me mõtleme, et vanaisa oli, kui eelmisel päeval oli Tiiulisel olnud palju väikese lapse probleeme. Selliseid, miks. Miks me ikkagi paneme vanaisa mulla alla, miks ei võida jääda meie juurde? Siis pärast seda päeva oli? Ta oli ühesõnaga selle selle elava. Ja ja lahkuma vae äkki kogemuslikult nii selgeks saanud ja iseenese jaoks sellest ka ülesaamise tee leidnud. Sel õhtul, kui nad kumbki ei ei saanud silmi kinni panna, siis selleks, et sellest sellest neid kuidagi üle aidata istusin ma paar tundi selles pimedas toas ja ja püüdsin neid lihtsalt juhtida. Nägema muid Vicia ja nii ma hakkasin nendega koos fantaseerima meie Hiiumaa suvekodu suvist hommikut. Päikest, nende ärkamist. Seda, kuidas nad uneriiete sihukesele tuua, saime me sinnamaale, et nad teevad toa ukse lahti, lähevad tuulekotta, kus on nende mänguasjad. Ja samas kui nemad lähevad lahti tegema välisukse pisikest haaki. Selsamal ajal märkan mina ise kolme kadakast keppi mille vanaisa tahategi Paulile mulle ja hästi tillukese lülitile. Aga seda tüdrukutele ei öelnud. Tegid nad ukse lahti, vaatasid need trepilaudu seni, kuni nemad vahetasid trepilaudu. Ja kui nad astusid neid kolmelaudastet pidi alla selsamal ajal mina mõtlesin. Vanaisa taat oli esimene, kes vahetas välja selle maja. Mädanenud laud treppi ja kuidas siis tahad sellele samale esimesele välja vahetatud trepile tegi kõverikest kadaka juurikatest. No mitte käsipuud, vaid tõkked, et lapsele üle selle ääre ilutsutaks. Ja said siis lapsed oma mõttes astuda need kolm sammu mööda puust trepiastmeid alla. Ja otsekohe vudid aasa poole minutid peatuma kivi mis on kolme trepiastme lõpetuseks ilusti rohtu kasvanud, see on selline imetore sile tumehall. Tywin taat oli selle kuskilt eemalt karjamaa pealt leidnud ja Emee jaoks varasel hommikutunnil üksinda kohale tassinud, räsinud ja ja paika pannud. Nii et selle nii pisikese lõigu jooksul nägin ma juba nii palju asju, mis on tähtsamad. Mälestused. Kõige valusam valu läbistab langeva puu suuremaid ja väiksemaid oksi. Aga vappuvad ka lähedalseisvad metsapuud kõneleb Jaan Kross. Paul Rummo tundsin ma ligi 30 aastat 20 sõiduselist, täpsemalt võt. Aga Rummo seid? Vanem vend Jaan. Oli minu lapsepõlve kõige kütkestavam kooliõpetaja. No midagi sellist mu lapsepõlve kõige sümpaatsem Ast koolmeistrist kandus minu jaoks. Paul rõõmus üle käis temaga kaasas kui mina temaga kaasas käisin. Ja kui me maailma asju arutasime ja kõigist neist mitmete hindamisväärsete põhijoonte poolest sarnastest Rummo tõsta Ütleme, kuni kuni Paul rumba lasteni välja On? Kolleegide väheste sõpru on mul olnud niisugust vahetul edusest tunnet tunned, et on tegemist inimesega, kelle kelle suhtes sa võid olla nii avatud kui kellelegi suhtes ollakse. Meie suhteliselt suletud hingedega maal. Ja kes on sulle sel määral niisugune ka enesekontrolli? Ja ja küsida ja paluda ta sulle avameeli ära, ütleks, mil määral sina ise nüüd mõne oma probleemi kallal ütleme? Tarkovi tobe, oled puudest südamest küsida ja puhtast südamest vastust saada. Selliseid inimesi on minu elus olnud väga vähe ja. Kelleta me kõik nüüd peame toime tulema? On olnud üks neist. Ära puutu viimsest valgusest. Kui lääne tule las helendab neto esinenud nägu mis märgik pikast varjupoolsest rännust. Näe tuulte nobedusle, pehmed leheteest. See okste avang nagu lahke koduuks Seisame kui koldeis Noorusaja aatekaaslane Ferdinand Eisen meenutab See oli 30.-te aasta algul, õieti 30. aasta sügisel kui Võru Õpetajate seminar tolleaegse kodanliku valitsuse poolt suleti ja see õpilaspere läks laiali teistesse koolidesse. Üks rühm sellest läks Haapsalu õpetades seminare, sealhulgas ka mina. Ja Haapsalus toimuski siis kohtumine Paul Rummoga viis meid kokku. Mäletavasti ilmselt Haapsalu õpetaja seminariõpilane Artur piht, kes oli väga tuntud oma pahempoolsete vaadete poolest, kellel seal LiveCD pahempoolsed tegelastel jo sidemed olid. Rummo oli just sellesama aasta kevadel lõpetanud Tallinna õpetades seminari ja oli Haapsalus siis-Läänemaal tagavaraõpetaja, nii alati oli ta juba algusest peale väga kuidagi lähedame, heatujuline ja sõbralik ja ilma erilise bravuuritar, kuigi ta meile näis väga vägele tantsijanna kepiga käis ja ja aga selle juures ide ilma niisuse eputamiseta kuidagi oli see temas väga terviklik, tema noorusliku ja hea tõelise olemusega. Tema korteris hakkaski siis koos käima Kalda tänav 13 see maja veel praegugi alles oma seal veel randa ruumis, põhiliselt õpilaste ring. Püüdsime siis õppida seal tema ja tema korterikaaslase Aleksander tänava nõuandel juhtimisel ja selle kirjem seal, mis meil siis kättesaadav oli. Saada selgust, mis on siis sotsialismi ja mis on riiki ja patriotismi, sõda ja, ja muidugi ka probleemid, mis huvitasid selline Nõukogude Venemaa. Pidasime referaate, vaidlesime ja tegime isegi katsed oma ajakirja luua, on meeles, et Shapiro graafi peal paljundasime seda juba. Ja kui me olime ennast hästi kokku määrinud käed lilla tindiga, Läksime koos merre suplema veel. Aga mis sai sellest ajakirjast ja kas ta üldse ilmus? Vot seda tõepoolest ei mäleta. Muidugi mõndagi asja ühisel tol ajal ette võetud, tema oli siiski ikkagi meist aastad neli, viis vanem. Ja väga hakkaja ettevõtja. Mitmesugustel asjadel tagantjärgi võib-olla paistab isegi ulakusele. Oli seal üks vana kodanlik-Ander kop, kes esines rannahoones suure poliitilise kihutuskõnega. Kui Paul Rummo organiseerimisele Andercopy Pilamise ranna ballaažil seal rannapromenaadil joonistades suured plakatid kalossidega, mida kanti ees selja taga ees. See, selle Ander Koppel oli tema minevikus mingisugused kahtlased lood kalossidega olnud elus. Aga kõik see ei läinud niisuguse banaalse hoiu, vulgaarse huligaansuse, selles oli kõiges oma teravmeelsust. Niisugust koolipoisilik uljust ja trotsi tolleaegsete võimumeeste auandide vastu. Ja äratas rahvas ikkagi suurt tähelepanu. Muidugi hiljematel, järgmistel aastatel toimusid meie sissekukkumised seal küll esimese mai koosoleku pärast, küll selle isamaalise hommikuga, kus mängiti internatsionaali, oli rummu alati meie kõrval oma hea sõnaga nii-öelda toetamas ja ja lohutamas meid kui kitsas tõepoolest, kooli juhtkonnaga ja meie vahel oli meil kitsas käes. No peale sõda ja sõja ajal muidugi kohtusime tagalas mitmesuguseid ettevõtmisi, aga need olid väga põgusad. Aga peale seda nähti ikka rummud alati täis kõiksuguseid muresid küll oli Estonia, taastame tema õlgadel suurel määral sõjajärgsel laulupeod ja kogu see kultuuritöö taastamine tol ajal oma argipäevase murredega kõigepealt tegelikkuse raskustega laskus küll ikkagi, nagu ma mäletan, rummu õlgadele ja sellest ka meie kohtumised juhuslikud kiiresti mööduvad aega oli meil kõigil ja kõigil vähesel ikka oli ta alati valmis kaasa lööma õlga alla panema, sealhulgas ei unusta, kuidas koolimured teda erutasid tublisti, kuidas õpilasalmanahhi väljaandmisel Ta suure südamesoojusega ja innuga kaasa lõi. Ja hiljemgi paljudes küsimustes alati südant valutas. Kõneleb Kersti Merilaas. Kui keegi oma põlvkonnast kaob neid on ju palju juba kadunud. Elu jääb nagu vaesemaks ikka vähem ja vähem on neid, kes järgi jäävad. Ja seda, et põlvkond kuidagi kokku kuulub. Seda saab alles vanemas eas teada. Pilt siiski on väga suur erinevus põlvkondade vahel. Vanemad inimesed võivad suhtuda noortesse väga hästi armastavalt hooldavalt. Aga need ei ole oma inimesed, sellepärast et neil on teine elu. Meie ju elame surnutega koos. Kes on läinud nüüd meie kõrval siiski. Ja need noored ei tunne. Sellepärast rummu kaotus on minule isiklikult väga suur kaotus. Ma esimest korda lummutnerlingu elasime Tartus oli 38. või üheksandal aastal kui ta tuli meile. Ta toimetas mingid noorte ajakirja, tahtis kaastööd. Seal on meie tutvus aga eriti pääle sõda on eriti tihe, kui elasime Pärnus. Ja kui me Tallinnas käisime, siis me ööbisime ikka hakkas peale Pärnu maanteelt, kus Rummo elas siis teinekord järgmine koht Smuuli juures Narva maanteel. Ja siis Ernesaks, need olid need kohad, kus me peatusime, ööbisime. Aga minu meelest ei ole ta kadunud, ta oleks nagu ikkagi elus ja ja seisaks kõrval, samuti jääb, jääb Rummo. Ainult et teda ei näe enam. Eks Rummol oli palju. Ma arvan, et on vaenlasi üldse ei olnud. Ta oli selline leebe ja väga hea inimene. Tema kohta võiks öelda nagu Vaarandi ühes luuletuses. On öeldud, et ta oli sõbralik inimestele ja aegadele. Oma pilguga kannan taeva siit kaldalt sinna. Kohama kukkunud kauguse plekk kuulate värinna. Äkki ei olegi vaeva? Silmas. Allama laugude. Toonida sul juurde? Sängi. Fauslike mõtteid mõlgutades seisis staat Vapramäe tipus, lapselapse, väike käsi peos. Hea oli tunda värsket tuult. Elus luules sündis poeem Jaak ja taat loeb üliõpilane eak. Saime viimaks üles vapramäest. Sing polegi nii kerge kukil kanda. Nüüd puhkame. Siis võtad kinni käest ja allamäge, ise toetad kanda. Ma pole vanadusest väeti veel. Ja sina noorusest ei nõder enam. Ehk suudan seni saata sind su teel, kui leiad saatja, kes on taadist enam. Pea seegi aeg. Nüüdsama oli vast, kui kohtasin Üht nõtke tütarlast. Kui taadi saateks sai su vanaema taat jälle veidi, kipub nukrutsema. Hetk viibi. Ennäe Fausti halamist. Ons mure kõrval vähe olnud õnne? Kui mitte muud, siis rodu poisipõnne jääb taadist pärast ümbervalamist. Hüva, hüva. Aga teised teod need viimati on nagu jäljed liival. Kas palju kände juurisite peod töörahva rängal rajal mäkke viival? Küll pisaraterohked, rahutud teed olnud minu generatsioonil. Suur õnn, et mulle antud elu foonil on, jäävad jäljed ajalukku tahutud oktoobrist kosmosesse sõiduni mis tohutamad tähise muretkel käib inimsugu võidust võiduni muu maise matka igavikku hetkel. Kui nii, siis kääri käised kaasale, et tulev põlv ei mõnitama, pääseks tooli kah seal kündja sarvel sääseks. Töö õigustab meid ainult ainult töö. Ma mõtlen, et nüüd, kus meievanuste poistetaadid on lahkunud või hakkavad lahkuma tekib tahtmine ja on vajalik mõelda, mõelda sellele, mis, mis aegse ja, ja mis, mis sündmused need on, mida Nemad on järjest läbi teinud. Alles nüüd ma hakkan nagu arusaam, et me oleme jõudmas ikka, kus me peame ise hakkama igasuguseid valikuid tegema ja aru saada sellest, milliseid valikuid tuleb meil hakata tegema. Kas meie see aeg, mis meie käsutuses on, on kergem või või keerulisem või tihedam või ühetasasem, millised märgid tulevad maailma ajalukku meie eluaja jooksul? Meie vanus meni palju, vaatame üle asjadest, mis meil käeulatuses on. Mehi küsi tihti inimeste käest, kelle käest meil oleks võimalus küsida selle kohta, mis on möödas. Ja ma arvan, et ei ole mitte hilja seda kasvõi kasvõi mõttes teha. Et me vast oskaks teha oma valikud samamoodi. Kõne madaatide panusteks oleme ehk saanud, et võiksime ehk olla sama väärikad ja rahulikud ja seda mitte kinnisilmi. Mullekt õppule palli. Ainult seda et tuhane tallusid toad, aga et tuska täis tuisanud aasta 100 pole ehtki, keda see ei sega. Ja ühtki pole. Kes tuleks paga? Õnn sellele kes mõistab unustada ja minna linnusammul mööda raba, kust hirme varjus alles Picon, vaba õnn linnule, kes mõistab vilista täie, mitte kuulda tuisku turja taga. Armastada. Ja tunda endas tuhka sealmaal kus puudunile pooleaastast raagus kus tuikumale kerge tasakaal Kersti Merilaas Ferdinand Eisen Jaan Kross, Viiu Härm ja Jaak Johanson meenutasid Paul Rummot lahkunud töömehe kolleegi sõbra vanaisa ja isa mälestuseks, kõlas Marie Underi ja Paul-Eerik Rummo luule.