Tänases saates jutustab oma elust Eesti esimene naiskombainer, Elmine Otsman. Sünnikodu on Leningradi oblast, Luuga rajoon, üks jätkava küla oli vene küla, meie üks pere ainult eestlased. Isa hakkas ehitama seda talumetsa sisse, talle tohutu raske oli see küll ja vot sealt hakkan mäletama. Ümberringi oli väga suur mets, isa ehitas väike maja, hütt oli valmis. Selle ehitamist ei mäleta. Aga selle kõrval isa ehitas suuremat maja. Seda juba mina mäletan. Ja see jäigi pooleli ehitamata. Kolhoosid tulid ja siis tuli käsk külla kolida, oli niisugune üks-ga Ruska nimeline küla Öeldi, et ehitage külla, isa ei hakanudki enam ehitama. Külas elasime ühes. Mis ta oli üks niisugune rehealune nagu vanasti olid ikka köötavatud, seal elasime siis üks kööginurk ja nii meil kodu ei olnudki tegelikult. Siin ja seal ja rändamine läks pärast edasi ja kui suur pereisal oli? Ema on sünnitanud üheksa last, neli poega surid ära väiksetena kõik. Ja kolm nendest vanemad kui mina ühe surma, mina veel mäletan seal minust, mina olin ka väikene, et ma maja juurest jooksin sauna juurde, kus ema oli ja karjusin, et Meinhard suri ära, Meinhard suri ära. Väikene poiss, kas haigused võtsid siis haigused ja arstiabi, siis ei olnud ollagi ja mina ei mäleta üldse. Arstid, arstiga, arstiabi, kes oli tugevam, see jäi ellu, kõik tüdrukud jäid ellu, üks vend jäi Siska. Aga meie neljakesi oleme nüüd kõik eluks. Kaugel kool oli esimene kool sellest külast. Teine küla oli Merjoua. Vaat seal kolm kilomeetrit jällegi, et naaberküla naaberküla ja seal käisin ja seda kooli ma väga vähe mäletan. Aga rohkem mäletan, Luuga linnas oli eesti kool Eesti kool ja vot seal ma õppisingi, see oli 18 kilomeetrit meie külast. Seal internaadis elasime ja hirmsasti igatsesin jälle selle kodu järele nagu lapsed ikka. Ja seal sain ainult viis klassi õppida. Mitme klassiline kool, üliluugas seitsmeklassiline kool, kuid minu õnnetuseks panti 37. aastal kinni kool. Ja minu haridus jäigi viierlasta. Läksin kolhoosi tööle 37. aastal, mis ma olin siis üle 10 aasta vana. Ja tollest ajast ma siis tänapäevani olen siis tööd rüganud, teha mõned kursused, lõpetanud, aga haridustase ja niivõrd madalaks raske elada tänapäeval. Aga mis siis esimesed tööd kolhoosis olid? Kalhoosis, mina väga armastasin hobuseid ja hobustega tegingi tööd kaloonis, ütlesin brigadiri. Kui hobust ei anna, mina tööle ei lähe. Minul on isegi kolhoosi hobused suuremat osad kõik niivõrd meeles nagu oleksin Heilia alles nendega töötanud, isegi nimed ja millised nad olidki ja ja ratsaväga armastasin sõita, isal olid hobused, tema oli väga tubli massinistis hobus, hobumasinatele, lõikusmasinat ja igasugust, olid temal siis meie lapsed, siis ajasime hobuseid koplisse tagasi, see oli esimene töö ja siis hakkasin ise töötama, siis vedasin turvast põldudele sõnnikut, siis vedasin heinu ja vilja vedasime siis peksumasinate juure. No need olid kanist algasid siis ajasin ringe, vot sedasama peksumasinad, hobune ajas ringi, joovad, istusin seal siis selle hobuse taga ja istusin ja sõitsin muudkui ringiratast. Isa oli kolhoosis tubli masinist üle rajooni, kuulus. Kaks paari hobuseid, oli üks päev ja töötas üheksa hektarit viljakoristus niimoodi ära. Tänapäeval ma mõtlen kombainiga ka ei jõua nii palju ära koristada. Ja kuidas see võimalik, vot näed, ohustanud, kui laskis seis. Nagu need viljalõikajad on rehadega. Aga alguses niisugust masinat ka ei olnud, siis ema oli abiks, tõmbas rehaga ise maha, jälle kahekesi, olid massimasina juures ja muudkui jala tuli kõndida taga ja ja vot niimoodi ta koristas nii palju ära. Siis temast kirjutati ja, ja niivõrd mäletan, ükskord klassis istun ja õpetaja tuleb, küsib, et kas tahad isa näha, mina muidugi tahan, kohe-kohe olin valmis jooksma. Tema paneb laua peale ajalehe, kus isa portree oli esimese lehekülje peal. Näed nüüd, kus isa siis uhke tunne väragutisast kirjutatakse lehes. 10 aastat töötas isasel kolhoos 40. aastani, siis kolisime traktorijaam, see oli luuga linnas kaks kilomeetrit kaugel. Siis hakkasingi mina nurumaad, et võta mind traktorile. Mina pidin minema siis seal esimesel mail 1941. aastal ristima juute. Ja läksin hommikul pool ju väga ilus päikene säras ja tore oli minna sinna traktori juure ja aga siis õhtupoole hakkas niivõrd sadama ja lumelörtsi ja, ja olin seal haakia muidugi selle adrapoiss ja siis lähen hirmsasti selle sõrme ära haamriga. Siis olin Parini üle pea õhtuks ja külma, siis kahetsesin nii hirmsa ameti peale, mina nüüd tulin ja nii tüdines ära noodid kohe läheks minema. Aga häbiga nurusin kogu aaria siis kohe ära öelda, et esimeste raskuste ees niimoodi lüüa, käega minna. Aga hiljem või saagas rooli andma juba ja siis hakkas huvi tärkamises. Tema aitas juba pöörangutelu, kündsime ja ja mina muudkui hakkasin niimoodi. Seik Konsal meeles jälle? Üks väga niisugune. Öö oli esimene ööbismis, isa usaldas mulle esimest korda, et jää siis öösse tööle, tema ööd ja päevad töötasime ja väga raske oli. Tema oli nii väsinud, et temal läheb puhkama. No hea küll, ma mõtlesin, et kultiveerimine oli, et saan ise ka hakkama. SKT-st hetkel vaatasin, et vesi hakkab otsa saama ja seal oja oli seal ilus süüdruktori markia, Essake sektori traktor, suurt raske raudratastega kihvadega niiskonna vetomaja ilusti tähekese mootorise käima, tulen tagasi, oi, mootor seisab. Ja mina ei oska käima panna. Vee sisse jääd, mis asja nüüd saab? Et ise läbi minna, külla ka, et näed, esimene kord jättis tüdruku ja midagi temast asja ei ole ja ei saa puhata, Kainimine küll vagusi, siin siis nii ja naa ei jõua keerata vänta, siis oli kõik käsitsi keeramine. Siis siis mõtlesin ja mõtlesin, panin vända niimodi risti. Ja siis hakkasin hüppama. Gradiaatorist hoidsin kinni ja hüppasin vända peale, et kas siis jõuan keeranud. Ja niimoodi ma sain ometigi traktori käima ja mitmekordse hüppamise peale külma oli siis hea meel, kui vanad ürituses 16 sain This no mul oli unistasime, armastan unistada kangesti, kes kõik minust peab saama ja väga palju kirjutati ees Rinlastest passangeelinas näiteks esimest meie Liidu naistraktoristist. Lendurite naislendurite siis oli rohkem nagu küll Aska lenduriks saada, aga kus? Juba tervist, lühinägelik olin juba koolis ja. Ja õppimist nii vähe ja mõtlesin, et traktoriga saan ehk ikka hakkama. Nagu passangeelne. Midagi mehisemata tahtsin teha, et õppida ei viitsinud tööd teha. Maal kasvanud põllud, viljad on südames tänapäevani ja. See elu on edaspidi, läks keeruliseks igatpidi. Sõda tuli kohe varsti, vot see oligi nii, et luugas olime juba selles traktorijaamas, elasime Thatcher Samsonovali väikese järve äärest kaks kilomeetrit luugast eemal. Seal puhkepäeviti, siis käisin linnas jalutamas. Ja ühel ilusal puhkepäeval käisingi, vot see oligi 22. juuni. Luuga linnas. Niisama vist vist seal seal kuulsinigi on, et sõda on puhkenud, mingit ärevust siis ei tekkinud, egas siis seda meile pähe tulnud, et nüüd sõda võib meieni tulla, siin seda ei olnud, nüüd see üldse nagu ei kujutanud seda ettegi. Tulin tagasi läbi metsa, seal ilus oli kangesti rohi nii roheline ja istusin seal. Ja mõtlesin, kas tõesti nüüd mõnes kohas juba sõditakse, valatakse verd nii imeilusal päeval. Ja peale selle kohe olukord muutus ja nooremaid mehi, mets, sõjanik, traktoristi ja nii väheseks. Tuligi varsti korraldusse evakueerida, terve traktorijaam. Omal käigul ja kõik 46 traktorit pandi rivisse vankrite järgi ja perekonnad peale ja. Ja see väljasõit on nii meeles. Sõitsime, no mina olin alguses vankri peal ikka nagu perekonnad, aga siis traktoristi veel alguses oli, luugaste uurides poole läks reis. No keegi ei teadnud, kui kauaks või kui kaugele ja kõik rääkisid, küll varsti tuleme tagasi. Et see see kava ei võta seas. Aga see sõit kestis meil kevadeni aprillini 1942. Sügisel olime siis tööl, oi näe, traktorijaamas põllutöödel sügise kündsime ja peksumasinal ma mäletan, olin siis oktoobrist meid evakueeriti sealt edasi oma käiguga ikka oma käigule terve talv, sõitsime siis Sirboweetsi linnani. Siis pidi ka ju väga palju küte ained kaasas olema või saite seda tee pealt? Küttevaadid olid siis vankrite peal, siis kusagil nad said ja väga ilus sügis oli soe ja, ja me meil, mis noortel nagu mina olin, see oli niisugused seiklused, mingit muret ei tundnud, süüa sai talvepoole ja siis oli juba tõsine. Traktoristi läks niivõrd, mõned läksid niimoodi, öeldi, et parem lähme ära rindel, et siin on nii tohutu rasked, ei ole süüa, midagi ei ole ja nii külm ja lahtised masinat aeglased, nii külm talv oli, siis remontisime kõik väljas lumehanges, kõik käed külmusid ära selle võtmete külge, kõik tuli seal väljas, tehas selili, lummas traktoristi nii väheseks, et ehitasime siis kelk. Traktoritel panime esimese otsa kelkude peale siis sai üks traktorist, siis kahe traktoriga läks siis viis, kihvad võtsime ka küljest ära järel peetaval ja ja mina minust sai siis ka päris traktorist, siis hakkasin sõitma ise ja üleVolhovi seal praamidega viidi üle ja nii nagu meie traktorijaam õnneks üle sai, vaatlemadžuudova kõik musta suitsu täis suudavad, nii pommitas ja varsti lõikas just siit suudava kaudu lõikas selle looga inimesed ja kõik ärajal piiramisrõngasse, jäid köita meie õnnekombel veel viimasel momendil jõudsime üle Volhovi vist. Nii et mehi jäi väheks. Siis tuli niimoodi, et ajasime ühe traktori puksiiri, teine ära ühte külla siis sõitsime või isegi jala, jalutasime tagasi ja siis võtsime järgmise traktorit, ajasime edasi. Vot niimoodi oli veel lõbuks. Aga siis küttega oli vaadid niisuguse nagu ikka küttevaadetega vankrite peal, aga mina mäletan väga hästi üht üht suurt. Ei oskagi seda ütelda, viie tonnine, mis ise veeres keskelt, olid diisel niimoodi ja traktori järel ja ise veeti järgi ja siis oli seal ma tea, rauatükk sees ja kui see tühjaks seegis hirmsasti kolisid sendid, hobused õudselt kartsin seda tünni ja viietonnine olin, ma ei ole varem ega hiljem selliste küte tsisterni näinud, niisugust järelveetavat, nagu see oli. Suured rehvid olid laialt, et kaks nagu ratta, et selle peal veeresse ja viis tonni siis kütet oli kogu aeg selle sees veeresser siis hulk aega sõitsin väga külmata, külm talv oli seekord vulkaane, sõitsime ja isal jäi nii haigeks. Et lihtsalt vaatad, kukub maha, ei, ei jõua minna ega seista püsti. See teekond oli nii vanale mehele nähtavasti liiga ränk. See oli liiga ränk vanamehele ja mehele ja siis. Toitumine oli täiskasvanud inimesele ikka äärmiselt nõrk. Meie meiesugused noored pidasime rohkem vastu, muidugi üks kord päevas sai ainult 400 grammi leiba ja mis seal kõrval oli, mäletagi ei olnudki midagi teha. Ja tee peal ei olnudki kusagil suurt võtta või ei olnud siis seal juba talvel ei olnud sügisel, kuhu sõitsime välja solid, loomakarjad igal pool laiali ja ja leiba oli kõikjal ja talvel juba ei olnud midagi kuskilt võtta, külad olid ka juba tühjasse. Ja ükskord jälle üht seika mäletanud külas, kohe nagu edasi saanud sõita ikka mõned päevad, seisame siis teisest külast oliva leiba tuua ja siis järjekorras vist käis see asi ükskord pidin mina minema, kelk järgi lähed liivargi, talvel külm ja, ja seal andilis igale inimese niimoodi 400 grammi siis ära ja panti kelgu peal, et sina tiriti ära issand, niivõrd magus leiva lõhn, sina nii näljane, aga sa ei tohtinud mitte tiksugi sealt võtta, seamatku nutsid ja läksid, nutsin, läksite täitjale leivakese sinna omade juurde ja siis jagati sulle jah, tükike sealt siis veel. Ja küll oli see leib magus. Ja isa oli haiglas. Õde ja ema olid kuskil külas. Ei tea, kuidas nemad elasid ka viletsad kangesti, meil oli veel tööinimeste kaart. Toidukord toidukaart ja tööinimese nagu vennaga väiksel õel ja emal ei olnud niisugust asja ka, et nemad ei tea, kuidas seal külas võib-olla teised aitasid need. Ja siis remontisime neid masinaid kuni augustikuuni 42 aasta. Siis tuli uus korraldus, kõik need ära remonditud traktorit laadida. Platvormi peale juba mitte omal käigul enam sinna rongi peale ja et rong viib siis sinna uine traktorijaama tagasi, kus neil sügisel töötasime. Vot sinna me sõitsimegi tagasi Emajõe väike õde olid üks jama vahe siis tserboweetsist eemal, sealt sõitsime läbi ja mõtlesime, et seal ešelon peatub. Kujutage ette, Tseeželon põrutas sealt mööda ja mul on nii meeles kui ema ja, ja see kaks last seal jäidki sinna platvorm peale sinna jaama juures istuma. Ja isa oli minuga, mõõtsid pappi, gene, mine ometi tagasi, nemad jäävad ilma meieta. Mis nendega juhtub, nad ei saa meid enam kätte ja ja kui tuli järgmine peatus, abi küll. Raske oli üks paarkümmend kilomeetrit vist, sõitsime sealt edasi ja isa läks maha ja läks nendele tagasi jala järgi ja kuidas suurte seiklustega, kuidas nemad siis meile järgi jõudsid. Lõpuks pere oli jälle koos ja pärast saime oinas jälle kokku, kõik see oli juba 42 sügisse, hakkasin sügisel traktoril juba künnitöödel olin üksinda juba ja 1943. kevadel moodustati seal naistraktoristide brigaad. No kas neli, neli traktorist oli brigaadis ja brigadiri nimi on meelest tehti, ole Ivanova tusse, oli brigadir. See seal siis terve suve töötasin traktori peale. Ega mees hingivist küla peal suurt näha ei olnudki, siis. Kooliajal olid naiste küla, kui oli siis mõni vanataat noori mehi ei olnud kuskil, ei olnud traktori jamaski, mis isa taolised ja vanemad mehed ja minutaolist tüdrukut siis ja need olid siis kõik põllutööde tegijate masinate peal. Nad põllutööd said ikka enam-vähem tehtud, kõik nagu vaja. Kus nagu vaja, aga ikka tegin ära ikka külisime. Ja kuidas, vot ei mäleta, kuidas, kus, seal käis ka peksumasinaga, ma töötasin küll. Mäletan veel, lumi oli juba maas ja hernest eksin, vot seda ma mäletan peksumasina või oli lund ja hernest mõlemaid masinaid sees. Ja see oli sel sügisel ja siis 43. aasta sügisel tuli niisugune minule ettepanek, et Sõida õppima poksida Kurski linna. Foseeoo kool number üheksa, see oli fabrithnedavad Skojobudženi ja vene keeles. Vabriku tehasekool oli siis niimoodi neid nimetati siis seal olid siis mehaanikute ja lukkseppade ja ja Treialite ja nihukest kursused, muidugi kõik tüdrukud, kõik tüdrukud, elasime seal kuus kuud poksida, Kurskis. Lõpetasin edukalt, saadeti Leningradi, huvitu, mõned teised ka veel sealt tüdrukut, siiasamma, Leningradi masintraktori remonditöökoda. Vot mind saadeti sinna tööle minu jaoks seal luksepana tööle. Remontima neid traktori mootorit, isa, ema ja teised jäid kõik sinna, oinas siis olin juba üksinda seal eesti keele peaaegu unustasin ära. Ja siis ühel ilusal päeval kutsutakse rajooni parteikomitees, mina olin parteie. Astusin 1009 43. aastal oina traktorijaamas kandidaadiks ja mina olin ikka veel kandidaat, sest mina nii siinse seal ja no kui võtnud keegi ette, et liikmeks astuda ei olnud nii kaua ei tuntud mind parteikomiteesse ja, ja niisugune ootame, tuli ettepanek, et kas sa ei taha Eestisse sõita, aga minul nii rändamisega olin harjunud, plats üks käik mulle, siin olen ma üksinda, perekonda ei ole ja mis mul siis näen maailma jäätise mis nõustusin ja tulin sinna ühiselamusse. Tüdrukud, mina sõidan ära eestisse. Tüdrukud, mis sa räägid ja meister ütleb niimoodi, kuidas ära sõidavad, kõik paremad võetakse ära nutku ja mina ei lase sind kuskile, lähen ise parteikomiteesse kuskile ei lase. Läks hulk aega sellest. Ma mõtlesin nüüd ongi, ei olegi kuskile, ei lähegi, et keegi ei tuletanud meelde enam. Järsku tuli kutse- ja keskkomiteest siit eestist. Et ei ole midagi muud, kui anti raha ka e-raha ei kaasa ja, ja muudkui minek. Ja nii, 14. aprillil 1945 istun rongi peale kõige paremad sõbrannad, kaks veerand saadavad mind tundmatule tulevikule vastu. Kõik oli võõras muidugi, aga no ma oli aariunis reisikohver kätte ja minek ja mul midagi ei olnud. Tallinna jaama jõudsin. Mõtle, kui huvitavad kõik räägivad eesti keelt. See oli mulle niivõrd põnevat eesti keelt, kõik räägivad, ise ei julge üldse alustadagi, sest ma ei osanud enam eesti keelt rääkida. Ja vot seal keskkomitees öeldakse mulle, et sõidad Kuressaare või kuidas, öeldi, et kus see Kuressaare siis asub. Viivad kaardi juuri näitavad, seal on hoopis hoopis saar saare peale kuidas sinna saada ja kohver oli ka ja need, kust Tallinn-Väike-pidi olema ja otsisin seda siis suur kohver, isand sisse, väga palju rahvast oli sõjaväelast. Ma mäletan, et sõjaväelased tirisid mul selle kohviaknast sisse, ma mäletan seda. Ja vot seal ma alguses nagu ei mäleta, kuidas parteikomitees muidugi läksin. Traktorijaama vist suunati seal vist käisin ka ära. Nädal aega olin, no seal ei olnud midagi meheta, ainult mina nastik harjunud ei julgenud meestega üldse. Läksime lihtsalt ja teenid, oli vaja, seal ei olnud midagi, mul ja. Aga sattusin erisidesse tööle. Sidekontori juures oli erisiduja, olin virgats, sinna töötasin ja 1000 946. aastal toimusid valimised ülemnõukogu valimised. Ja peale valimiste siis komandeeriti sealt Saaremaa see valimiste dokumendid kõik Tallinna viima. Willis, masin oli siis üks relvamees oli kaasas, minul oli ka relv. Sõitsime siis niimoodi välja, esimest kord kompleks Karki väina peal, kohe seal jää peal. Parandati ära, sõidame edasi, tuleb teinekord kumm katki ja vist vist kolm korda. Meil läksid kummid katki, enne kui Tallinnani jõudsime ja ja kui presiidiumi jõudsime esimest korda astusin, siis nii kõrgesse. Valitsuse hoonesse oma elus siis 46. aastal, vot nende valimiste dokumentidega, kuna virgats töötasin ja siis öeldi niimoodi mööbilima, tead, mis ära mõtlema, et mis teiega on juhtunud, et kohale ei jõua? See oli väga põnev asi. Ja hiljem alati meenutasin, kui juba ülemnõu presiidiumi liige olin, alati sinna tulen ja siis minu esimene käik oli alati meeles. Nojah, aga me jäime jutuga Saaremaale ja kuidas te uuesti siis põllumajandusse tagasi läksite? Mina vahepeal Saaremaale kutsusin, siis olin kutsedega Eestisse, kutsusin isa, ema ja venna õed kah oina eest ära, nemad tulid ka sügise poole Saaremaale, nemad said teada, et õed on siin mandril, mina jään jälle jällegi seal üksinda motid, mis, mis asja, mina siin üksinda jällegi hakkan minu perekond kõik seal ja 47. aasta kevadel võtsin ka jälle kohvri kätte ja sõitsin ära, Viljandimaale hakkasin jällegi seda posti vedama siis Tallinnast Tallinna, Viljandi vaheteise kandsin laiali. 48. aasta kevadeni. Siis talvel, sel talvel tekkis kindel soov minna jällegi põldudele ja traktori peale. Mulle parteikomiteest ka sooviti, et et Viljandi traktorijaama sinna kursustele ja minul tegelikult paberil kutset ei olnud. Masinate peal olin, aga jaa, traktorid, kateedrid, siin, portsjonid oliteedeeringuti, mis nad olid siin siis? Nii ma tegin, käisin veel sides tööl sõitudes ja ühtlasi käisin kursustel, ainukene tüdruk olin siis poiste hulgas juba alguses oli väga piinlik, ei olnud nagu harjunud niimoodi poistekambast olema, et ma olin ikka tüdrukutega rohkem seal. Sõja ajal aga harjus ära, siis tundsin ennast päris hästi. No siin ju oli see väga suur ime, et naine traktori peale tüdruk traktori peale kipub. See on ikka meeste töö nagu ja ei tahtnud nagu keegi Abikski võtta, mõtlesin, et mis tüdrukust mõni abi või ei olnud usku lihtsalt. Pärast läks, niivõrd tore kollektiiv oli Viljandi traktorijaamas üks niisugune hästi. Lõbus ja elu ja töömees Elmar Purga, see ütlesin, mina võtan. Meie lähme koos ja mina võtan oma abiliseks. Ja siis oligi nii väike portsjon oli temal ja väljasõitu, nii mäletan traktor, siis oli temal järel veel randaalitia, mis seal olid kõik traktorijaamast, sõitsime sinna. Loodi poole ja sealt kuidagi Mustla pooles keerasime ära. Et linnast mitte läbi sõita. Mul oli väga hea meel mõõdet nüüd unistus täituda, kui minema. Et mina pääsen jälle põldudele ja traktorite juurde ja mina olin niisugune pidudel käia ei olnud, mina tahtsin tööd teha omaette vaikselt ja hästi teha ja ei osanud midagi nende vaba ajaga peale hakata, seal sides. Muidugi ma teadsin, et lähen vastu raskemale ja keerulisem olema ja siis oli kolhooside organiseerimise aeg meie töö, aski lavus. See oli esimesel esimesel suvel ja püüdsin teha kõik, mis võimalik. Et, et ikka näidata, et naine on suuteline masinatel töötama, mitte ainult mehed. Ja mul oli niisugune kindel soov ja mingisugused raskused mind enam ei heidutanud. Sõja ajal sai neid rohkem nähtud ja uusi masinaid, tahtsin tema tundma ja nii ma sattusin ka Helmesse esimestele kampaania kursustele, mis Eestis üldse organiseeriti. Alguses õppisime raamatute järgi masin, kampaania ei olnudki veel. Ja kui nad tulid, siis jooksime nagu imeasju vaatama. Küll olid nad imelikult kõrge asju. Tee asjaga harjuma. 1950. aastal tulid Viljandi traktorijaama kaks kombaini, esimest. Nende ühejuhiks sain siis mina. Esimene väljasõit oli bolševiku kolhoosi. Karksi kandis. See oli väga põnev. Öösel sõitsime välja nii, et ei julgenud sõita päeva mööda masinatest. Ja suur õnn oli selles, et 50. aastal minu isa kui ta siin Mustla kandis, tema tuli tagasi masinate peale, tuli sel sügisel minule abiks kombaini peale, et tema on väga tugev remondimees oli. No ma oleks saanud, on muidugi olnud, sel päeval ikka mina ei oleks ära läinud, aga temaga ikka kergem. Sest esimest korda kui rukis ja sõitsime, siis kõik need ülekande Mohvid hakkasid jorisema ja mähkis igale poole seda põhku suurt ja ei saanud meie. Neli tundi sõitsime esimest rukkipõldu ümberringi neli tundi, enne kui tagasi sain. Et see masin oli ikka väikse vilja jaoks ette nähtud ja niisugust rukist, nagu siis oli. Pikka temaga oli tohutu rasse koristada, siis isa mõtles, ise mõtlesime, tegime sinna istmeid Heederi taha ja panime inimese, isa ise istus seal peale, kepiga aitas, vot siis saime ainult rukist koristada. Muidugi, tõuviljaga läks kergemalt. Esimene aasta oli õppeaasta, võib öelda 166 hektari seal koristatud vihma tagasi. Seal mitmes kolhoosis veel käisime peale bolševiku. See oli siis nüüd täpselt 30 sügist tagasi. Seal on 30 süüdist tagasi. See oli raske sügis või see oli raske, sügis oli vihmane, sügises jäigi osa vilja koristamata, tulime ära, lihtsalt ei saanutena. Aga siis uudistajaid oli väga palju, alguses ekskursioonid käisid kampaania uudistamas ja endal oli hirm südames esimene kord välja sõita, et Eestil ei taha näidata ka enda sees, see oli küll nii-nii suur hirm, alguses. Ei osanud ei uskunudki, et kuskilt eratulema hakkab. Ja siis rool oli kõik oma käte jõul keerata, siis ei olnud hüdrauliline rool. Et tema oli päris raske masin, bensiinimootor ja punker oli külje peal ja punkrist siis sai niimoodi lasta autus ja kus siis autod olid, siis autosid ei olnud? Isaga jälle ehitasime platvormi ja siibri ja seal augu tegime siis siibri kottidesse lastest, ega siis hakkasime terad kottidesse, inimene jällegi oli, meil oli suur ekipaaži, siis põhukogujat, siis terade võtjat. Isegi kaaluja oli traktorijaama poolt, kes vilja ära kaaluslik. Kuidas esimese Eesti naiskombaineri esimese sügise teenistus oli? Teenistus oli ja muidugi need normid ja, ja need oli üleliidulised, ma arvan, kõik nagu traktorjaamas ikka oli. Et kolm rubla mäletan kolm rubla 53 kopikat istoli hektari koristus, mitte vilja pealt, ainult hektar luges kolm rubla 50 vanas rahas muidugi 300 rubla ringis midagi olija. Ja kui läksin palga järgi, öeldi need 200 rubla võetakse ülekulu eest maha, ilusti ja 100 rublakestanssi vanas rahas ilusti kätte. Kütte ülekulu eest kütaania üle 10. Ha bensiini läks üle ja meie põldude peal. Ilma ülekuluta töötada, kui need väiksed normid olid määratud. Järgmine aasta. Järgmine aasta oli väga ilus aasta 1951 siis olime juba siinsamas, kus ma praegu elan selles Velustel Velustes otsust, kus ma praegu elan Veluste kandisse aluste külas, välustamannasteriuma küla. No siis väga ilus sügis, isaga jällegi olime kahekesi ühe kombaini peal, paberite järgi oli 400 hektarit, koristasime ära. Aga tonni oli muidugi ka niimoodi 500 vist täisi olnud. Et nii, et viljad olid muidugi niisugused, nagu nad siis olid. Aga ilus sügis oli tegelikult meelde jäi vist vabariigist sai esikoht ja ja kui lõpetasime põllul traktorijaama direktor käis õnnitlemas ja pandsime kombaini sisse, õhtul seisma, puhastasime ilusti ära papiga, teisel oktoobril lõpetasime ärakoristuse. Ja hommikul tulema kombaini juure ei tunne oma masinat äragi. Masinal lilledega ehitud loosung oli Haski peale kinnitatud. Kuidas ta oli nüüd? Elagu meie esimene naiskombainer, Elmine Otsman vist oli loosungi peal. Ja selline tore ärasaatmine, nii et pisarad võttis silma sisse, traktorijaamas võeti lilledega vastu ja niisugusi imeilusa kombainiga, sõitsin linnast läbi inimest, vaatasid. Astritega oli kõik, ehitavad ümberringi, kus ma istusin, see, kus nad nii ilusaid sügisastrid said lilli. Ja see sügis võib-olla andis niisugust jõudu ja taheti edasi olla, pärast oli väga raskeid, sügiseti peale selle 51. ja väga kauaks. Ja võib-olla see sügis mulle ma tulin, siis koduvõtsin sületäie astrid kampaaniast, tulin sinna oma üksikus tuppa Viljandi ja ma lihtsalt nutsin tükk aega, niivõrd erutav oli ja niivõrd meeldejääv oli see, et kui niimoodi sind ära saadeti ja vastu võeti, et kuidas ma võin nüüd jätad järgmine aasta ma kindlasti pean tagasi minema ja tegema seda tööd edasi. Ja nii on see elu läinud sügisest sügisesse. Vot ongi huvitav küll, päris ei usu ka, et nii palju on läinud sügisel teed äravat tohutu väsind, jällegi sügisel kui väga raskes ühisnagu viimane siis 78. ju noh, see oli lõpupoole, aga 50.-te aastal sügisel oli väga raskeid. Ja siis oled nii tüdined, ma ütlesin, ei, enam sinnapoolegi ei lähe. Talvel olete ära ja kevade poole hakati, viljaväljad kasvavad juba ja ei saa vaja jällegi minna. Sügises sügises tõesti, ei ole ühtegi sühistunud vahele oma päralt. Nii et isegi seenel ei ole saanud käia ega niisuguseid marjunud, mis sügisel kase korjata. Kuidas teil kombaini ehitajatega ja konstruktoritega need suhted tekkisid või sidemeid? No siin oli ka nii sihukesi juhuseid, näiteks esimene oli niimoodi, et 1969. aastal võtsin osa kolhoosnikute kongressist ja isegi Enda ootamatuseks tuli seal esineda, siis avaldasin soovi, et, et meie saadaks võimsamaid kambaine. Viljaviljade kasv on meil niivõrd tugevamaks läinud ja viljaton paremat ja seega on, pani ei tööta enam läbinist. Heakvaliteedilist tööd ei saa teha. Siis tuli varsti kodu, tulin Krasnojarski kombainitehase Kanstruktorilt kiri. Saadame sulle sibiräki. Krasnojarski. Tuligi üksibiraks siis ja minul selle tehasega oli oma neli aastat kirjavahetus selle peakonstruktoriks. Ma olen temaga isegi Rostovi kohtunud. Ega ta nii hea masin ei olnud ka, aga võimsam oli küll kui SK neli. Aga meie oludes ikka ta nii hästi ei töötanud, kui tarvis oleks saanud. No ma ei mäleta enam, kuidas Rostel massiga minul algas. Vist sellest, mina ajakirjanduses lugesin et on katsetuse luuskambanniva, mina vist vististi mina ise kirjutasin sinna, et kuidas oleks, et mina tahaks niuksed uue masina peal liiva peal. Ja üks konstruktoritestav vastas niimoodi, et ei tea, kunas seeriatootmisse lähevad, aga olen kindel, et et nende esimeste peal hakata teie kõvasti töötama. Siinsamas meie töökoja juures anti väga pidulikult üle Kalhoosi, rahvas oli koos lilli ja muusikat ja kõik, et see oli ka niivõrd niivõrd jälle meelde ja sündmus. See oli esimese niiva kohta oli niimoodi asi, mitu kombain üldse teie käest läbi käinud. Nagu lume saame kaheksa või umbes niimoodi ja. Ja iga järgmine ikka parem kui eelmine. Parem kui eelmine, kuid niisugust ei ole saanudki, nagu minule oleks, ta ei olegi nagu niisugust saanudki veel. Sellepärast oli, et kuidas need aastad nii kadusid, praegu nad katsetavad veluut niivad SK seitse. Siis nad katsetavad niiva 1500 ja mul on tohutu kahju, et minu aeg on läbi, et mina ei saa nende kampaaniate talve enam töötada. Aga mulle tuli teine nimeline ka. Lõika nime peale. 78. aastal, mina hakkasin niimoodi, et meil on pool linti vaja poolroomik. Ühtegi kombainiga lahus olnud. Ja mina ei tea, kes mind niimoodi ajas taga või et just 78. aastal virise poolroomik tulema ja mina, mina ajasin seda asja, tuligi see kombain poolroomik, panin mõõdukeroomikut ära, et kunas neid vaja on, kes seda teab. Ja ei läinudki palju aega, samal sügisel koristuse alguses tulin roomikud alla panna ja see kombain oli nii nagu tellitud kohe just selleks aastaks. Ja väga palju viljad on ja sai selle tõttu ära päästetud. Muidu oleks nad sinna põllule jäänud, sest ma olin üksinda isegi lõpupoole üksinda põldudel. Vedasin kõik igapunkrite ja tee äärde välja. Auto juurde. Porruhommikuga saan, ise, jäin sisse, tulin ikka ise välja ka tagurpidi, ikka põhku alla ja kaks korda linasti kõvasti sees, mõtlesin, et mis nüüd saab. Ja nii see minu töö on olnud, siis see, see töö mul istus ja see oli nagu minu elutööks kujunes. Kui õppisin, siis ma ei teadnud, muidugi Etoni kujuneb. Ega aastast aastasse niimoodi läkski, mõtlesin õpitud ala juba ja, ja nii nagu tõmbas kohe jälle tagasi, aga nüüd on küll vist ära lasin, lihtsalt ei jõua enam, muidu tahe on küll, aga mis sa teed? Kerged sügised olid kuivad siis kui kergelt kõik viletsaid koristatud ja kadudeta. Kõige raskem on siis, kui vili jäi põllul. Ja isegi oma sünnipäeval, 14. novembril olen vilja koristanud. Üks nisupõld oli, mäletan veel, kus ta oli ja ja enne oli lund sadanud, aga siis tuli ilus päikene välja, läksin ja koristan selle nisu. Põlvar. Igasuguseid sügisid oli.