Sae käsi, päikest mitte tõusta. Ja keela tuuli, tõttamast ja hüüa, et vaikiks mähisel meri ja kose kohin, kust tunneks, siis mine laulusid lukustama ja lauliku nuttu ning naeru keelma. Anna Haava 1910. Järv leegib Eha paistel ja hiilgab nagu kuld. Ja järve taga metsas on näha, õit sidunud. Ja kaugel metsapõues ju liigub, muistne jutt kui suveööde ilu. Kui õnnis naer ja nutt ja udu kerkib, tõuseb ja hõljub nagu loor. Ja pühalikult särab seal kõrgel tähte kuur. Ees vanemate vaimud. Mu ümber-le viivad. Ma mõistan nende juttu ja metsakohinat. See on mu kulda kallis, mu kaunis kodumaa. Kuid Koidul päiksepaistel veel palju kaunim ta. Anna Haava 1897