1936. Kodukaldad Kadalad, majad, mustad, madalad seinad selga sajavad, ahjud Suitsu ajavad. Pole asja hõisata, lusti tühja Luisata rõõmu sõnu raisata, paksult õhku paisata. KoduKinkon kivin ojasäng all, savine, lembus siin ei, Levine. Olgu ilm kui suvine. Kodukäed on karedad, sõnad puised purrevad tihti enne surevad, kui su suhu tulevad. Oma, on ta ometi üle kiidu kometi. Teineteist küll jõllime, suurestient sallime. Ja kui üks peaks kaduma, teine hakkab kiduma, pole keda vihata ega taga ihata. Reel pole rattaid, ööl pole päikest, teel pole katust, taeval tuge, laul pole raputada käiksest. Nurmel näed Eikas vannuge. Mõttel pole mõõt. Ilmal piiri inimestel aru otsa siin ja seal sind silmakiri narrib val naeruotsa. Laulul pole lõppu lõpul lõnga lõngakotile, Aet krooku. Murel pole mutrit. Rõõmul rõngast. Kallistuste kaevulco. Kellel pole pungas punast krossi, Kalitsas ei kopikatki. Sel litsub linudki munad lossi kohendudes klopib katki. Minul pole mõisat, mul pole valda. Mulboletaati taludega. Mul pole muud, kui tõsta kaldaja üht järgi jalgusega. Ärge kõnelge, sest 1919. Ärge kõnelgi, sest mis eile olli seeessole mitte. Mina. Ärge kõnelikesest, mis homme on? See ei ole mitte mina. Vaadake nüüd, kas näed, kas kuuled nüüdsee pilk, vaat just nagu kõneleb. See, ütlesin Hüdsindamina.