Ma vaatlen erakondade solgivedu riigi huvide hobustel. Ma vaatlen rahvajuhtide Malga võitlust peaministri, auto ja aujärje pärast ja mõtlen. Ah, see on siis iseseisev ja rippumatu vaba Eesti iseseisvus selleks et olla kindral, olla minister, vaid suurte nimede register kabineti kriiside ajaloos. Olgu metroost, Kunst, sõnniku kottidel pole vaja kõrget katust, siin niigi hea onupoja rottidel, karje ristidel ila lakkujail aate ja vaate rendile pakkujail. Ent kunsti ja kirjanduse matust tuleb vist pühitseda meil neil iseseisvuse teil. Kahisedes mustas siidis mustas seedis pärli niidis viirastugmo päid, siis taas kaame ta. Vaade elutu, kuid tina. Vajutab mu kulmu nina. Aga avada ei saa. Silmi, maa. Sädemed ja tuli rõngad. Rohelised, lillad rõngad keerlevad mu silme ees. Veerlevad mu vere sees. Aga avada ei saa. Kergenduseohe rebeneb moengis rinnast lahti ränga unelinnast. Nagu läbi aknaraame oleks vajunud vari, kaame, täiskuu, uje hõbe, joas. Virgun. Olen oma toas. On esimesed hallaööd. Soo, veeren, rooseen teinud töö. Järv hommikuti põleb kui leegitseksid õled, nii tõuseb õhku kerge aur kul vastu, sõuab järve suul ja vana tuttav Kaur. Roog roheline sahiseb ja rõõmsalt kutsub kalameest. Kõrs kuivalt kurvalt kahiseb. Siin pole leida kala seest. Soon särab lehe kullal kask ent samblakollane ja vask, ta sääl kun, varjab teda mets. Hallvareskuhjalavapuul vaid vaagub pugu vastutuult. Järv nagu süngemeelne sõnn, on vihane ta rannarind ja raske vahuharja künd. Oma lihtsalt laulan oma lihtsat viisi. Ei sõnu, tundmatuid marita, sea ei kujutlegi vaimu, kõrgeid hiisi. Kui kodus kuskil kõrgusi ei tea. Mu isa talu rahus voolav jõgi ja mererannik õitseb rukkinurm ja linnatänav vabrikute nägi Laul valmi kaera suve vaikne surm. Pikk sügise aeg, mil kustub minutina päevi üürike, kui kurblik loobumus ja järel talveööde lume, sina taas kevadine kaunis joobumus. Mu värssidele annab mõtet sisu ja melanhoolselt rütmi, pikaajalist nii inimkonna piin ja eluisu kui väikse inimese väike rist. Võib-olla vääriliseks aine lõimeks tõest, sisemisest tõusnud luulele. Ent hing maailmadele sünni sõimeks, kui on ta kandleks kodutuulele maast lihtsast, sest mu laulus lihtne tõde. Ning pärib vara keha, selle kalm jääb teise põlve peekrisse kui hõde. Võib-olla kiirgama õhk ja salm. Leevike siristab metsa all tuul ju koerana hanges nuhib pillub kulda päikesepall pikemaks, päevade jooksu juhib. Künnivarest kajab õhk jänes üle väljade, Liidub vedeleb õues sõnnik, põhk, naistel valgusest, silmad, Vidul, traadid undavad heledalt rõõmsana käia mööda tuigub korjates tervist päikese Altaia ääres. Valake suigub. Lapsed seisavad läve ees võidu nina ja räästas tilgub. Teed on kohati sulavees, jõgi põõsaste vahelt vilgub, paljas on isana kingu kupp. Lumevalgest rebenenud särgist paisub süda kui lehenup esimesest kevademärgist.